Kui endal pole aega tööd teha

Laupäeval oli Kerro pidu, meie laud pidi tegema ning pühapäeval oli vaja Tallinnasse ooperisse kihutada -  seega polnud järjekordselt mahti ehitusega tegeleda.  Õnneks oli õepoeg käepärast võtta:) Morri valvama ja laps tööle, nii on ikka lootust, et kelder ka kunagi valmis saab. Salved on tegelikult juba valmis ja kartulgi salves. Põrand vaja puhastada, uksed veel puudu ja katus vaja mullaga katta.

Natuke ajaloost

Kiriku juubeliks on antud välja raamat Käru kirik 150  1860-2010 (rev. Andres Tšumakov). Raamat sisaldab üleskirjutusi aastatest 1910, 1935, 2008 ning 2010.

Lisaandmed ajaloost ja mälestustest, kirjutatud 1935, võib lugeda" Kärus oli ametisse seatud köster, kes sai mõisahärralt elamiseks talukoha, kuna abikirikul ei olnud põldu köstri jaoks. Mitmel korral on pidanud köster oma elukohta vahetama, kuni möödunud sajandi viiekümnendates aastates Käru mõisa omanik härra Karl von Ditmar kinkis kirikule kaks maakohta jäädavaks elamuks köstrile ja kellamehele"

Veel lisaandmeid ajaloost ja mälestustest, kirjutatud 2010 - "22.jaanuaril 1956. aatal võetakse koguduselt L.Koidula nimelise kolhoosi palvel ja Türi rajooni TSN Täitevkomitee otsusega ära seni Käru kogudusele kuulunud kaks elumaja koos kõrvalhoonetega - kivikelder, ait, saun ja küün. Türi rajooni TSN Täitevkomitee märgib oma otsuses põhjenduseks, et "sinna saaks mahutada karjatalitajad"."

Niisiis on maja ehitatud millalgi peale 1850.ndaid (ning enne 1902, kuna sellist aastanumbrit kannab esimene kirjutis teise korruse seinal) ning 1956 tehtud ümberehitused ja soojustustööd teisel korrusel. Seda viimast kinnitavad ka ajalehed, mis on tapeedikihtide alla kleebitud - need on aastatest 1955-56 ning nurgal nimi L.Koidula (järelikult olid kolhoosi lehed).

1980ndateks olid karjatalitajad vms elanikud lasknud maja nii käest, et sovhoos otsustas maja maha kanda ning ehitusmaterjaliks ja küttepuudeks maha müüa. Nii ongi ostukviitungil kirjas:) Aga kuna traktoril, mis maja laiali tõmbas, läksid seda tehes trossid puruks, siis leidis vanaisa, et maja on liiga tugev, et seda küttepuudeks lammutada. Kaks aastat remonti ning maja võeti uuesti elamuna arvele. Ja nüüd saame nautida tookordset õnnestunud otsust ja päästetud maja.
Teine elumaja sai nähtavasti kolhoosi ja sovhioosi ajal parematele elanikele ning see on säilinud endiselt elamuna, mingil ajal tagastati isegi kogudusele, aga kogudus müüs selle lõpuks maha.
Kivikelder oli 1980ndateks muutunud prügikastiks - puhastasime selle seest sodist tühjaks ning vanaisa ehitas korraliku katuse, mida on vahepeal veel korra remonditud ning, mis nüüd uuesti hakkab sisse kukkuma, kuna puitosad on pehkinud. Aga kuna vahepeal on keldrialune maa muutunud naabrite maaks, siis seda keldrit me enam ei remondi ja ehitame endale uue. 
Naabrite maal on ka küün, millel talvel pool katust sisse kukkus. Aga kuhu on saanud ait ja saun? - nende saatus on veel teadmata, alles neid igatahes pole ja  meie neid hävitanud ka pole. 

Pidu, pidu ja natuke tööd

Maja remondiga pole võimalik üldse tegeleda. Kõik nädalavahetused on üritusti täis. Reedel õnnestus üle pika aja jälle pulmas käia. Laupäeval kui lõpuks ärkasin, sõitsin Tartusse õe sünnipäevale ja sealt öösel lõpuks maale.

Vahepeal on kelder saanud katusekaared. Kaartega igavene jant: kaartel kohe alguses mõnel pragu sees ning tõstmisega läks üks päris pooleks, õnneks on raud sees ja päris ära ei lagunenud. Tagasi ka polnud mõtet saata, ehitusmees arvas, et suudab kinni betoneerida. Nii nad need kaared paikka panid ja nüüd on vaja veel otsa- ja vaheseinad lõpetada, uksed tellida ning sisustus valmis meisterdada.

 

Pühapäeval asusimegi kiirelt kartulitele salvesid ehitama, et kui keldri seinad püsti, siis saaks lõpuks kartuli põllult keldrisse viia. Päeva lõpuks oli kaks salve peaaegu valmis - s.t. küljeseinad valmis ja kõik ülejäänud jupid parajaks saetud, et saab keldris lõplikult kokku lüüa, kuna valmis salv poleks ustest läbi mahtunud. Nüüd jääb siis seinte valmimist oodata.

Keldriehitus

Laupäev möödus Käärikul seenemetsas ning lõppes mõnusa õhtusöögiga Tammuri talus. 

Nädala sees on püsti saanud keldriseinad ning ema on ladunud keldripõranda.

 

Keldripõrandasse said pandud kõik tellised, mis varem kokku kogutud. Jäi puudugi. Tuli ära lammutada vana kasvuhoone vundament, mis kasutuna kurgipeenart ümbritses. Terve pühapäeva lammutasin -  lõhkuda mulle meeldib:)  Vundamendialune killustik oli nii kaunilt tsemendis kinni, et kogu vundament, mis ei lähe keldriesise täiteks, hakkab kaunistama keldriesist nõlva. Igasugused ideed tekivad jooksvalt, jõuaks kõik ikka teoks ka teha.  

Terve nädalavahetus kulus katusealusesse tuuletõkkeplaatide paigaldamisele. Tähetede seis oli hea ja töö sujus hästi. 

  

Lõunapausi ajal jõudsime veel kasvuhoonel mõne klaasi tagasi panna, mis alla olid kukkunud  ning asendada  klaasi, millest õepoeg suvel läbi jooksis. Kasvuhooneehitusest on möödas juba mitu aastat ning klaasilõikamine on täiesti ununenud. Sain klaasi sobivasse mõõtu küll, aga serv jäi väga singa-vonga, õnneks see klaasi asendamist ei seganud ja uut klaasi ei pidanud lõikama hakkama..