Kui kevadel plaanisime seeliku kudumist, oli meid 6 kindlat kudujat. Kahjuks venis kangastelgede ülespanek ja suve asemel lükkus kudumine juba üsna sügisesse. 4 inimest asus akittivselt toimetama, üks loobus, sest läks maale ja edasi septembrist doktorantuuri ning kuues inimene pole ühelegi meilivestlusele enam reageerinud, kuigi on ennast ka teiseks aastaks rahvariidekooli kirja pannud. Neljakesi siis panime end vastavalt aegade sobivusele järjekorda. Puhkust ma ei saanud selle alla panna - neli päeva olin nagunii kangakudumise suvekoolis ja kui ülejäänud nädala oleks ka pidanud linnas veetma, siis poleks nagu puhkust olnudki. Nii broneerisin endale septembri alguse, et oleksin juba linnas tagasi, aga eelarveprotsess pole veel nii kaugel, et peaksin pikki õhtuid mõttetööga täitma. Eelmised kaks inimest olid jube usinad ning saingi juba 30. augustil kõne, et võin kuduma minna. Hirm tuli peale ja jalad hakkasid värisema, aga oli ju plaani võetud:) ja kui teised said hakkama, mis siis mulgi häda:)
1. septembril seadsin siis peale tööd sammud vanalinna seelikut kuduma. Kuna olin just käinud kangakudumise koolis ja kudunud maal ka kangast, siis ei pidanud ma vajalikuks meie juhendajat informeerida ja temaga alustamiseks aega kokku leppida. Läksin kohale ja alustasin kohe kudumist:)
Triibustiku olin endale juba paberile valmis joonistanud, et oleks kergem mõõte järgida, aga see väga hästi ei õnnestunud - et lõngasabad jääksid õhele poole (värvli sisse), siis pidi kõiki värve tegema paarisarv ja mustrikorra teise poole tegin sama lõngade arvuga ja lõpuks olin ikka veidi mustrist mööda. Lohutasin end sellega, et muuseumi variandil olid ka kõik triibud ainult enam-vähem sarnase laiusega ja iga mustrikord erineva laiusega (ja sisaldas mitmel juhul ka mõnda praaktriipu, mida ei pidanud seal üldse olema).
Esimesel päeval ei lastud väga tööga üle pingutada - selgus ootamatult, et minu beeži lõnga asemel oli mulle toodud erkkollane, mis kuidagi minu triibustikku ei sobinud. Kudusin siis selle triibuni mustrikorra valmis ja pidin päeva lõppenuks lugema (~15 cm):
Kudumise kiiruse üle ei saanud nuriseda - ~8-9 cm tunnis. Kudumisetihedus tundus küll veidi hõre, aga ei julgenud lõimi rohkem pingutada, mõned lõimed suutsin ära juba lõhkuda (ka eelmisel kudujal paistis lapitud lõimi olevat, aga kude oli ka oluliselt tihedam) - tundus, et lõngad olid ka veidi erinevad - kõrvuti tumesinine ja tumepruun - pruunil jäi alati lõime rohkem näha kui sinisel.
Teisel päeval lootsin, et saan lõngapoest puuduoleva beeži lõnga ja kudumine jätkub. Nii lihtsalt see ei läinud. Jolleris oli ühekordsete villaste valik väga kehv (ka kahe- ja kolmekordseid pidi kohe-kohe juurde tulema). Otsustasin õhtut mitte rasiku lasta ja poolisin endale vajalikke lõngu - arvasin, et umbes pool vajalikust kogusest, lõpuks selgus, et tegelikult olin peaaegu kogu vajaliku varu valmis poolinud.
Kolmandal päeval käisin uuesti oma lõnganäidisega käsitöömajas, et saaksin ehk sealt omale suvalist beeži ühekordset villast. Neil seal ka ei olnud, jätsin siis enda lõngatellimuse ootele. Ja läksin peale tööd lõngapoode läbi kammima. Ei leidnud midagi:( Ja Abakhani ka ei jõudnud, kus interneti andmetel lõngavärvi oleks pidanud olema. Läks täitsa luhta see päev:(
Neljandal päeval jätkasin oma lõnga otsimist või pigem juba tegemist. Ostsin Abakhanist lõngavärvi - pakil olev tekst tekitas veidi kõhklusi - villast lõnga keeta ja hoolikalt segada - mulle tundus, et nii võib üsna vildistunud lõnga saada - kahjuks mulle ei meenunud, kuidas ma varem seda teinud olen - olen lõnga värvinud küll, aga siis olen usaldanud paki peal kirjutatut:) Üritasin googeldada, aga sain terve hunniku erinevaid blogisid kuidas värvida lõnga munavärvidega või vildikasisudega, aga kuskil polnud värvimise protseduuri kirjas või on internet informatsiooni nii täis, et enam ei leia vajalikke asju üles... Üritasin siis ikka paki peal kirjutatut järgida - aga katsusin üsna ettevaatlikult segada. Totaalne läbikukkumine:( Lõng sai liiga tume - selline värv mul oli juba olemas. Ja ikka läks lõng veidi vilti - see pusa sobiks nüüd hoopis nuku juusteks:)
Reedel sain lõpuks rõõmusõnumi ja sain oma kudumist jätkata. Tempo oli kuidagi aeglane ja kippusin vist liialt mõtteid mõlgutama - lisandus 23 cm. Panin Muisist trükitud pildi kõrvale - tundub päris sarnane:) (pilt pole mul päris õiges mõõdus trükitud) seelikuriie, ERM A 563:1127, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/469392
Laupäeval katsusin end kokku võtta ja tempot tõsta:) Kuna sain aru, et serv tuleb üsna ühesugune, kui sellega hirmsalt vaeva näha või üldse mitte vaeva näha:), siis serva sättimisega enam eriti palju aega ei kulutanud. Esimese tunniga suutsin kududa juba 10,5 cm:) Tempo oli enam-vähem selline, et tunnis jõudsin kududa ühe mustrikorra - kas siis sinise või rohelise koos laiade punastega - mõlemad enam-vähem 9 cm ja lisaks siis kerge seljasirutus koos lõime edasikerimsega ja vajadusel mõne lõnga juurde poolimisega. Lõunal käisin lähedal kohvikus ja samast võtsin õhtueineks kaasa paar saiakest (mis sõin preemiaks ära kui esimese meetri täis sain:)) Õhtuks lõid kõik lihased ja kondid tuld välja, viimased tunnid oli ikka väga hambad ristis kudumine - kuna mitu õhtut oli kaotsi läinud, siis hakkasin juba muretsema, et jään järgmisele väga jalgu ja pingutasin elu eest kududa nii kaua kui vähegi jaksan (s.t. kella kümneni). Päevaga suutsin kududa 92 cm ja kokku kootud 1,3 m - vähem kui pool:( Andsin endale tõotuse pühapäeval veel tublim olla:)
Pühapäeval ärkasin varem ja kuduma jõudsin veidi peale 10 (ehk 30 min varem kui laupäeval). Kudumiskiirus oli ka veel veidi parem - esimese tunniga 11,2 cm:) Lõuna paiku leidsin, et suudan vast kududa 2 mustrikorda rohkem kui laupäeval ja kokku saan üle meetri juurde. Päeva tulemus 105,7 cm ja kokku kootud 2,37:) 63 cm kolme meetrini ja 8 mustrikorda, et lõpetaksin õiget värvi mustrikorraga. Arvutasin, et jõuan kahe õhtuga seeliku kootud ja värvli ka lisaks. Väike nüanss, et esmaspäevaks oli teater plaanis ja sel päeval kudumist ei toimunud.
Teisipäeva õhtul suutsin kududa vastavalt enda plaanidele 5 mustrikorda. Ja kolampäevaks jäi siis kolm pluss värvel, mille plaanisin ka eraldi kududa nagu minu eelkudujad olid teinud. Ei tea, kas kogemusest või julgusest või lõime ja kangapoomi paksusest (kangapoomi hammasrattal suhteliselt suured sakid ja kangas võtab rohkem ruumi kui tühi lõim lõimepoomil, et mingil hetkel võib pingutamine õnnestuda paremini kui teisel), aga suutsin lõime rohkem pingutada ning mustrikorrad läksid üha peenemaks ja peenemaks (kuigi lõngade arv triibus sama) - pingul lõimega saab koelõnga tihedamalt kokku lüüa. Kui esimesed sinised triibud olid ~9 cm, siis teisipäeva õhtul viimane juba 8,1 (ja kolmapäeval 7,6). Lisaks lõime pingutamise kogemusele tekkis ka serva hoidmise kogemus - mis oli väga halb:( - kuidagi pidin säilitama oskuse hoopis kogu kangast endiselt 3-4 cm kitsamaks kududa, mitte laiust vastavalt pingutajale hoida. Lõpp läks vist ikka käest ära - poomi peal ei saanud päris täpselt mõõta, aga hirm on ikka, et lõpp on 2 cm laiem kui algus - eks siis paistab, kui kangas maha lõigatud. Praegu võin vähemalt kergemalt hingata, et ma olen selle valmis kudunud - 12 värviga 3 meetrit ilusat kangast:) - ehk saab sellest ühel päeval ka ilus seelik:)
Ja linaste servadega värvel sai selline:
Lõpuks oli töö käpas ja tunne, et kui pink oleks mugavam ja tallalaudade kõrgus õigem, siis võiks neid seelikuid rohkemgi kududa (kui oleks vaba aega ja tempo niimoodi tagant ei suruks - 12 tundi päevas on ikka korraga palju:))
