Rahvarõiva kool - ikka krae tikkimine

Kuu jälle läbi ja on jälle käes nädalavahetus täis tikkimist. Meie õpetaja hirmutas meid eelmine kord üsna ära rääkides kuidas ta halvasti tehtud tikandid katki lõikab ning luges meile sõnad peale, et kodus peame leidma tikkimiseks aega ja peame oma töödega tükk maad olema edasi jõudnud. No ja "korraliku" õpilasena jätsin tööd ikka viimasele minutile - kui koolini oli vaid nädal ning ühe päeva neist plaanisin Helsingis veeta ja ühe õhtu teatris - pidin end kiiresti kokku võtma ja natukegi oma tööga edasi jõudma. Õnneks jõudsin üht teist ära teha ning õnneks meie õpetaja ei saanud laupäeval ise kohale tulla ning saatis praktikandi:), kes ei kippunud ühtegi tikandit katki lõikama ning julgustas kõiki oma tikkimisi edasi tegema. Ühtlasi andis see veel ühe päeva, et oma tikanditega edasi jõuda ja päeva lõpuks oli seis selline:

Pühapäeval oli meie enda õpetaja jälle kohal ja organiseeris töökohad ümber, et suurte raamidega oleks mugavam tikkida (minul piisab pisikesest raamist ja ei ole veel kahe käega tikimist ära õppima pidanud)

Õpetaja polnud kiitussõnadega kitsi - talle tundus, et me oleme kõik hirmus tublid olnud ja oma tikanditega päris kaugele jõudnud (ma ei tea küll, kas see minu kohta ka käis) ja tikandeid lõikuma ei hakanud ja harutada ka ei käskinud. Pean tunnistama, et ühe töö osas see mind isegi üllatas - mulle on lapsest saadik õpetatud (aitasin kord vanatädil pilti tikkida - ja tema õpetussõnad on senini meeles), et ristpisted peavad olema kõik ühtepidi tehtud ning praktikant juhtis ühe naise tähelepanu sellele, et temal iga piste isepidi - vastuseks sai, et ta hakkab seda ju ise kandma ja talle kõlbab nii küll ja originaalil oli ka nii. Kui jalgu sirutasin ja teiste töid piilumas käisin, siis tõesti jäi silma, et ristpisted polnud korrapärased, mõned olid reast väljas ja ühtepidi ka polnud - kuna mulle endale ristpisted meeldivad oluliselt rohkem kui ebakorrapärased tikandid, siis mind hämmastas, et kellelegi see ristpiste korrapärasus ei sobi. Vaatasin ühel päeval vanavanaema tikitud monogramme ning jäi ka silma, et need oli isepidi ja mõned reast väljas - imestasin veel, et kas siis vanal ajal ei nõutudki ristpiste tegemisel korrapärasust, samas polnud sellel rätikul niitide järgi tikkimine korrapäraslt võimalik ja ma ei tea, kas tol ajal mingeid abikangaid üldse kasutada oli. Ja kaugelt vaadates on tulemus ikka päris kena:) - isegi 90 aastat hiljem.

Aga kui minu tikkimise juurde tagasi tulla, siis kraed just valmis ei saanud, aga edasi jõudsin küll märgatavalt - kui virk viitsiks olla, siis paari õhtuga peaks ülejäänud osa ka valmis saama:) - aga veel ei viitsi virk olla - järgmise õpetaja silma alla minekuni ju tervelt kuu aega aega:) Tikkimisega olen oma krae nii ära kortsutanud:(, aga ei saa enne triikida, kui valmis on ja saan selle ära ka pesta, muidu triigin kogu mustuse töö sisse. Pildistamiseks valguskasti ma pole ka ehitanud ja mul on kodus ikka jube pime:(

Päev Helsingis

Üks kolleeg jagas ühel päeval reklaami, et EXITraining korraldab reisi Helsingisse käsitöömessile. Lisaks oli programmis ka Helsingi ekskursioon.  Mardilaadast oli hea tunne sees ja oli tahtmine näha veel suuremat käsitöömessi ja Helsingist olen ma ka ainult läbi sõitnud, kas teel Vantaa lennujaama või teel põhja poole suusatama või jõuluvanale külla. Nii võtsingi plaani, et võtan vaba päeva ja veedan selle Helsingis. 

Varased ärkamised mulle ei meeldi - sadamas oli vaja kell 7 hommikul olla ja ikka on veidi närv sees, et magan sisse või ei tule taksot. Sisse ei maganud ja takso ka tuli, sadamasse jõudsin isegi liiga vara - sain aega rahulikult soki kudumiseks kasutada - soktoober pole minu jaoks endiselt lõppenud ja katsikukingiks veel üks sokk valmimata.  

Laevas oli meil eraldi olemine konverentsisaalis - seal saime kohvi ja puuvilja ning peeti loengut, mille pealkiri oli plaanis ja kohapeal erinev, aga mõlemad olid käsitööga seotud - tegelikult oli jutt põhiliselt sellest, et kõik positiivsed ja negatiivsed asjad elus tulevad mõtlemisest ning tuleks mõelda positiivselt ning kui tahta, et midagi teoks saab, siis tuleb ka tegutseda. Kuna ma olen samateemalisi jutte ka varem kuulnud ning leidnud, et nii see ongi, siis suurt uut minu jaoks polnud v.a. mõned üksikud katsed. Loengu aega kasutasin kasulikult ka soki kudumiseks - eeldasin, et kuna reis oli käsitöömessile minejatele, siis neil ei tohiks käsitöö vastu midagi olla:), üks inimene tegi vist veel esimeses reas midagi, aeg-ajalt nägin teda miskit niiti või lõnga venitamas. 

Helisngi ootas meid üsna normaalse ilmaga, s.t. ilm oli küll pilves ja pime, aga vihma me ei saanud. Päeva esimesse poolde oli plaanitud bussiekskursioon mõne vahepeatusega - fotokat mul kaasas polnud, telefoniga suutsin mõne rohkem ja vähem udused pildid teha.

Esimene peatus oli päris huvitavas kaljukirikus, mis väljast on üsna nähtamatu, aga seest päris huvitav (aga liiga hämar, et normaalset pilti saada)

 Ilma ei jäetud meid ka Sibeliuse monumendist.

Päris ootamatu oli külaskäik Helsingi talveaeda, mis asub Olümpia staadioni lähedal. Meie botaanikaaiast oli see väiksem, aga väga stiilne ehitis.

 Sees jul ei õnnestunud eriti selgeid pilte saada.

 

Talveaiast viiski me tee messikeskusesse, kus olid lisaks Käsitöömessile veel Metsamess, Maamess, Meie nädalavahetus, miski automess, Outlet Expo ja neile nädalavahetusel lisandub Lemmiklooma mess. Mulle jäi see küll üsna segaseks, et kus üks mess algas ja teine lõppes, vahepeal vaatasin infopostilt järgi, et kus ma olen ja kus see käsitöömess peaks olema. Leidsin selle käsitöömessi ikka üles, aga meie Mardilaadaga seda küll võrrelda ei andnud - meie oma on palju rikkalikum, et mitte öelda, et seal polnud suurt midagi vaadata ja osta - ja see polnud ainult minu arvamus, enamus meie seltskonnast  arvas samuti. Ma lootsin, et tegemist on suurema messiga ning ehk on mingeid huvitavaid töövahendeid või materjale, aga midagi väga erilist küll silma ei jäänud - jõulukaartideks veidi uusi materjale kogusin, aga see oli ka kõik.

Kui ma alguses arvasin, et 2,5 tundi messi jaoks on lootusetult vähe ja et pigem loobun õhtusest linnas jalutamisest, siis tegelikult jagus sellest ajast parasjagu ning otsustasin ka õhtusele ekskursioonile minna. Seekord sõitsime trammiga kesklinna ning jalutasime seal ringi, vaatasime erinevaid hooneid, kujusid ja muid vaatamisväärsusi.

Toomkiriku sain pildile ka:

Kokkuvõttes messireis läks üsna tühja, aga Helsingit sain seekord küll rohkem näha kui eelmiste läbisõitude ajal ning päris kasutu see sõit ei olnud.

Ja soki sain ka päeva lõpuks valmis:)

XVIII Mardilaat

November käes ja taas toimus neljapäevast pühapäevani Saku Hallis Mardilaat - järjenumbrilt juba kaheksateistkümnes. Tsiteerides Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kodulehte: "Mardilaat on Eesti suurim käsitöövaldkonna ja rahvusliku elulaadi esitlus" ning "Mardilaat on Eesti käsitöö laulupidu". Ja just sellepärast soovib sinna laadale minna peaaegu iga käsitööd tegev või armastav inimene, kes siis müüma (kui kadalipust läbi õnnestub saada) ja kes ostma või lihtsalt vaatama ja ideid hankima. Mina avastasin selle laada enda jaoks alles mõned aastad tagasi, aga pärast seda pole vist ühelgi aastal suutnud loobuda sealt läbi astumast. Sel aastal oli kuidagi eriti vaim sellel lainel - facebookis juba ette käsitöölised jagasid oma pilte toodetest, millega nad laadale lähevad ning mul oli vaim juba ette valmis, mida ma sealt kõik osta tahan:) Varasematel aastatel on mul olnud ka pigem eesmärgiks vaadata, mida tehakse ja ideid leida - aga pole vist ka päris tühja käega õnnestunud ära tulla, pigem ikka tühja rahakotiga:) - õnneks seal enamuses kohtades kaardiga maksta ei saa:)

Seekord ootasin pikisilmi kangakudumiskoolist tuttava Tiia Meituse tikitud vildist saanikindaid - mõnel külmal talvepäeval jääb vanaema kootud kinnastest väheks ning need Tiia tikitud kindad on nii ilusad:) Nii saidki sel laadal minu omaks hallid vilditud rahvusliku kirjaga kindad - mul kodus pole pildistamiseks head valgustust, aga leidsin, et keegi Sigrid Kuusk Sigrid Kuusk on neid ja teisigi kindaid juba pildistanud.

Lisaks olen ma juba pikka aega lummatud Külluslikest Etnokudumitest ning ostsin endale Liina Laaneoja ERM kogude järgi valminud  tumesinise jaki. Facebookis on rohkem pilte ja infot nende lehel Külluslikud Etnokudumid, see pilt on ka sealt pärit. Täna käsin uue jakiga tööl ja tõmbasin sellega nii naiste kui meeste tähelepanu - enamus inimesi märkas ja kommenteeris positiivselt:)

Kui Tiia ja Etnokudumid olid oma toodetele kenad sildid külge pannud (ja ma niisamagi mäletan, kelle toodanguga on tegemist), siis kahjuks ülejäänud ostud olid siltideta:( Seda tean ka sildita, et Maavillasest sai kõige pisem õepoeg katsikukingiks mähkmepüksid ja talvemütsi. Maakoju toredad puust dokumendihoidjad sain ei tea kellelt:) - plaani järgi võiks tuletada, et ehk Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuselt, aga päris kindel ka pole. Kulbiraua, kuhu võib kulpide asemel ka tasse riputada, lasin ühel setul endale pähe määrida:) - nii tore oli kuulda, kuidas ta kõneles:) - detektiivitöö tulemusena võiks arvata, et tegemist oli Raivo Jänesmägiga Seto Käsitüü Kogo'st.

Valikut oli muidugi veel ja veel ning üks uhkem kui teine - aga üritasin end ikka vaos hoida ja mitte kogu laata tühjaks osta:)   Midagi peaks ikka ise ka tegema:), kuigi tundub viimasel ajal, et eriti meeldib mulle teha poolikuid asju - aga ma ikka loodan, et need kõik ühel hetkel ikka ka valmis saavad. 

Veidike värvi

Vahetasin vahelduseks blogi värvilisemaks:) Kunagi väga hubane kodune pilt tundus kuidagi liiga tume minu tegelikult väga heledate koduste seinte kõrval. 

Tormikahjud

Tormihoiatusi kuuldes tekib ikka väike hirm, et kas maal mõni suur puu ümber ei kuku ja majale või kõrvalhoonetele häda ei tee. Eriti on mure tekitanud naabri õuel kasvav vaher, millest pikkupidi pragu läbi jookseb ja mis tuulega nagu lõõts lahti ja kokku käib ja nii juba mitu aastat.  Juulis oli pragu juba selline:

Viimasel ajal on mulle küll tundunud, et puu on veidi naabriõue poole vajunud ja enam meie õue ei ohusta, aga kõik sõltub ju tuulesuunast ja tugevusest. 

Ei mäleta enam, kas olen jõudnud tutvustada selle puu elanikke:

Vasakpoolne neist tundub vana kuri ise olevat ning parempoolne (jääb meie maja poole) on nagu miski metsavaim. Ei tea, mida nad seal sosistavad:)

Möödunud nädalal oli jälle suur tormihoiatus - seekord see torm võttiski selle puul lõpuks ladva maha. 

Hea vanamees sai võidu:)...

...puu kukkus naabri õue ning meil tõmbas telefonitraadi jälle maha, katki ei tõmmanud, telefon jäi tööle. Kuna eelmisel korral telefoni tehnikud olid öelnud, et järgmine kord võite ise ka juhtme uuesti pingule tõmmata, siis ema aktiivsel juhtimisel seda pühapäeval tegema hakati. Juhe sai sirgeks, aga kahjuks pärast seda telefon enam ei töötanud. Kusjuures nii wifi kui telekas kumbki ei arvanud, et side oleks katkenud, lihtsalt info ei liikunud. Tuli siis ikka kaablikutid kohale tellida - selle jätsime ikka esmaspäevale. Ema siis esmaspäeval tegeles sellega - esialgu need tehnikud ka ei tahtnud uskuda, et telefon ei tööta, sest ka kaugehooldus ei näidanud riket, aga ema ikka veenis neid, et meil seadmed ei tööta ja tulid kohale vaatama. Selgus, et kaabli sirkeks venitamisega olime otsad lühisesse lasknud - mulle tundub üldse kummaline, et juhtmed on õues ühendatud nii, et midagi katteks pole, aga ma selle valdkonna töid ei tunne ja ei hakka ju spetsialiste õpetama (ja ega mind polnud seal kohapeal vaatamas ka kui nad seda ühendust talvel tegid). Igatahes parandasid nad selle lühise ka ära ja sellega võime oma tormikahjud jälle likvideerituks lugeda. Ja üks puu jälle vähem, mille üle järgmise tormi korral muret peaks tundma.