Jõuluvana kontor

Vaikus tähendab totaalset ajapuudust või plaanidega mitte toime tulemist:) Plaanisin sel aastal jälle üht-teist jõuluvana kotti panna ning isegi ideid tekkis. Aga laiskus on suur ja kuidagi ei suutnud end varakult kokku võtta ja plaanid teoks teha.

Alustasin küll tegelikult varakult - juba oktoobris tegin valmis "proovipartii" meigieemalduspatju õdedele kinkimiseks (idee pärit digiajakirjast Craft Bistro - mis tänaseks on lõpetanud ilmumise, aga juba ostetud numbrid on ikka alles) 

Proovitööd võtsin endale testimiseks:) Maskide ja õlidega kasutamiseks on väga head, aga vedelike jaoks imavad liiga vähe ja ei märgu piisavalt. Pesin pesumasinas koos teiste pesudega - kuigi heegeldama asudes avastasin kahel lõngal märgetes, et ainult kuivpuhastus - õnneks ma midagi suuremat nendest lõngadest teha ei plaaninud.

Kahjuks neist proovitöödest väga kaugemale ei jõudnud - küll oli vaja rahvariide kooliks kraed tikkida ja sõbranna lastele sokke kududa ja lihtsalt lorutada… 

Novembri keskel võtsin end lõpuks kokku, et üks uus seep valmis teha - oli ka viimane aeg, et see jõuluks ikka valmis laagerduks. Hobipunkti kingiideede hulgas jäi silma soolaseep ja selle võtsingi plaani. Tänapäeva seebitegu on imelihtne - ainult vaja kätte võtta:)

Sünnipäevajärgsel pühapäeval tegin õelastega kaartide valmistamise töötuba ning nädal hiljem lõpetasin. Kaardid sõpradele said seekord sellised:

Ja kuna kõik paberitöökraam oli juba välja võetud, siis tekkis uus idee ning töökaaslastele tegin üllatuskingituseks sellised karbid (mudeli võtsin restorani ÖÖ poolt antavalt kingituselt - kus trühvel sees):

Karbikesse plaanisin ma teha samuti trühvleid või muid komme - mida ühtlasi siis ka muudesse pakkidesse jaguks. Viimasel ajal ilmub ohtralt häid raamatuid ning minu koju on tee leidnud Magus kommiraamat ja šokolaadi meistriklass - enam ei vaevunud jõuluajakirjadest trühvliretsepte otsima vaid kasutasin nende raamatute omi. Tavalisele trühvlile lisasin jõuluhõngu tekitamiseks Santa Maria piparkoogimaitseainet ning valged piparmünditrühvlid said minul piparmündi asemel lisandiks hoopis kuivatatud jõhvikad:) Need piparkoogimaitselised said siis ka kolleegide pakikestesse ning saingi neid kontori jõuluistumisel kingitusega üllatada:)

Rohkem trühvelid ei viitsinud teha ja pakkidesse jagamiseks tundus olemasolevate kogus liiga väike - pakkisin kahte karpi kokku ja pakkusin niisama jõuluõhtul maiustamiseks.

Jõulud hakkasid hirmsa kiirusega lähenema, aga oma laiskusest ma võitu ei saanud - töölt tulles oli selline kudemise meeleolu, et midagi ei viitsinud teha, vastu ööd siis võtsin üht-teist lõpuks ette ja uneaega jäi üsna napiks… ja viimased õmblused ajasin kokku 23.ndal enne maale minekut ja pean tõdema, et ühe jupi kingitust andsin ühele õele eraldi järgi:)

Aga sellised asjad sain siiski kinkideks: õdedele meigieemalduspadjad ja näokuivatusrätt (lisandiks veel mõni näomask ja fair trade tee) - pildil üks komplekt:

Õelapsed said hommikumantlid:

Emale ja tema elukaaslasele said ristsõna- ja sudokuraamatud (proovisin raamatust Köitev köitmine belgia peidetud pistet - raamatu sisuks said valgele paberile kleebitud vanadest ajalehtedest lõigatud ristsõnad ja sudokud - ei oleks arvanud, et see kleepimine nii aega- ja teipinõudev töö on):

Ülejäänud pidid kahjuks ainult poekinkidega leppima. Kingid said jõululaupäeva öösel lõpuks ka pakitud ja kuuse alla paigutatud:) 

Jõulu esimesel pühal plaanisime perega maal kokku saada ning katsin laua jälle enda korrusele - ma fännan nii hirmsasti oma söögilauda ja nõusid, et tahaks neid ikka võimalikult palju kasutada. Jõuluks ostsin endale kingiks ka piisavalt suure laudlina - plaanisin küll mõned motiivid kuldse niidiga välja tikkida, aga see plaan peab järgmiseks aastaks jääma:) Seekord sai laud selline:

Lume puudust soovisin korvata lumepallisupiga -  selle suutsin lootusetult põhja kõrvetada, aga imekombel söödi ikka kõik ära:)

Rahvarõiva kool - tikkimine

Detsember läks nii kiiresti käest, et ei tikkinud ühtegi pistet oma rahvariideid:( Õnneks on mul suhteliselt vähe vaja tikkida. Viimastel päevadel enne järjekordset kooli plaanisin ikka veidi edusamme teha, aga jõulukingid tundusid olulisemad…

Ja ei olnudki sest midagi hullu:) Laupäeval sain koolipäevaga krae tikitud ning alustasin juba ka õlakuid ning pühapäevaga sain juba ühe õlaku ka valmis. Maal unustasin pilte teha ja linnas on mul kodus nii pime, et hetkel ei saa siin normaalseid pilte teha - aga ega neil polekski midagi uut - õlakud ja kätised on täpselt sama mustriga nagu krae - täitsa igav tikkida:) 

Nüüd on jõulutoimetused möödas - ehk saan järgmiseks korraks teise õlaku ka valmis ja siis saame erinevate kätiste kohta õpetust ja saan siis kohe neid ka alustada.

Soktoober sai läbi

Olen unustanud ära märkida, et sõbranna lapsele sain sokid valmis ning tegin pisemale ikka uued sokid ka.

Kuna 12 silmaga tulid liiga suured sokid, siis teised tegi 10 silma vardale. Lõng oli minu arvates enam-vähem sama jäme, aga sokid tulid ikka väga palju väiksemad. Läksid kingisaajale ikka jalga, aga ega palju kasvuruumi küll ei jäänud, isegi neid "vedrusid" arvestades, mis võiks kasvuruumi juurde anda. Ei tea, kas peaks veel kolmanda paari tegema:)

Hingelinnud

Ma ei tea, kas kõigil inimestel on mingid oma linnud või loomad, aga minul on küll omad linnud - leevikesed:) Kui vanasti räägiti, et leevikesed tulevad väga külma ilmaga, siis mina pole sellist seaduspära täheldanud. Pigem on nad minu arust kohal, kui ma neid näha tahan:) Seda on teised ka täheldanud, et minu läheduses on leevikesi võimalik oluliselt tihedamini näha kui ilma minuta. Nüüd tuli lumi maha ja rasvatihased, sootihased ja puukoristajad (ja isegi varblased) käisid vilkalt söögimajas söömas. Mingi linnuparv lendas puu otsast suure kiiruga laiali, kui õues ringi jalutasin - võib olla siidisabad või musträstad. Aga leevikesed olid puudu:) Kuulasin kõrv kikkis õues lindude hääli, et kas ei kosta nende piiksumist - ei midagi. Vaatasin siis puu otsas linde, et kas ikka mõni neist leevike pole - mida rohkem vaatasin, seda enam tundus, et tõesti on kõhualused punased. Arvasin, et see vastu taevast vaadates tundub nii, et ei saa ju olla, et lihtsalt minu soovi peale ongi leevikesed esimese lumega platsis - lõpuks kutsusin õepoja appi oma silmanägemist kontrollima - ta kinnitas, et on leevikesed küll:) Kui toast fotoka tõin (et zoomiga neid lähemalt kontrollida), siis tulid madalamate puude ja põõsaste otsa ka - ikka leevikesed mis leevikesed:) Ja kui ma neid enam vaadata ei viitsinud, siis lendasid minema:)

Varblastega on meil ka kummalised lood - need olid vist vanaisa linnud - nii kaua kui ma mäletan oli vanaisa alati hädas, et varblased talvel linnumajas söömas käisid ja suvel marjapuude otsas marju - muudkui ajas neid ära. Ja kui vanaisa suri, siis kadusid varblased ära - polnud palju aastaid ühtegi näha - ja nüüd 10 aastat hiljem on uuesti välja ilmunud - ei tea, kus nad siis vahepeal elasid või kelle pärast nüüd tagasi tulid:)

Miks kaasaegne kunst peab kole ja negatiivne olema?

Käisin hiljuti ühel panga üritusel, kus päeva lõpetas litograafia keskuse kunstnik, kes oma keskust ja tegemisi tutvustades keskuse toimimist palus toetada. Keskus ise tundus täitsa tore koht ja seal saab näiteks sünnipäeva pidada koos litograafiate tegemise proovimisega. Aga need tööd, mis nad seal valmis teinud olid ja meile slaididelt näitasid, olid väga koledad:( Ma ei julgeks ühtegi neist oma koju üles riputada, eriti kui arvestada, et aeg-ajalt mõni alaealine ka külla satub. Lisaks neile negatiivsetele emotsioonidele, mis need mulle võiks igapäevaselt tekitada.

Jõudsin need pildid juba unustada, kui ettevõtte oma sünnipäevaks ka ühe moodsa maali sai.

Alguses eemalt vaadates jäi mulje, et maalil on ralli koos pealtvaatajatega. Nüüd on maal koridori seinal ja sealt mööda minnes on võimalus olnud seda korduvalt lähedalt vaadelda. Esialgne mulje oli väga petlik. Tegelikult on maalil autod, mis on ümber piiranud ühe platsi, autodel on uksed-aknad pärani ning rahvas on kogunenud ja kogunemas platsi keskele. Platsi keskel lebab üks verine inimene, keda üks mees peksab jalgadega, teine rusikatega. Eemal veel üks mees peksab teist jalgadega. Pealtvaatajate hulgas on ka naisi. Mõni pealtvaataja filmib, mõni pildistab, mõned jooksevad autode juurest seda nalja vaatma - vähemalt mulle ei jää muljet, et keegi jookseks seda koledat üritust lõpetama No ei saa ma aru, miks peaks keegi midagi nii jubedat maalima ning kui kunstnikule on vaja seda mingist ängist vabanemiseks, siis kuidas keegi tuleb selle peale, et sellist maali sünnipäevaks kinkida... Jagada võiks ju head meeleolu, mitte halba... 

Seda lugu kirja pannes vaatasin, kas litograafia keskuse lehel mõni pilt ka on, mida meile näidati, aga ei leidnud. Leidsin ajalehe Minu esimene kunstikogu , kus oli ka palju "huvitavaid" pilte - kas keegi paneks endale koju seinale pildi oksendavast tüdrukust või paljast naist söövast tiigrist ja siis vaataks seda iga päev imetlevalt?

Ma olen väga kunstikauge inimene ja lootusetu romantik - mulle meeldivad ilusad ja positiivsed pildid:)

Rahvarõiva kool - ikka krae tikkimine

Kuu jälle läbi ja on jälle käes nädalavahetus täis tikkimist. Meie õpetaja hirmutas meid eelmine kord üsna ära rääkides kuidas ta halvasti tehtud tikandid katki lõikab ning luges meile sõnad peale, et kodus peame leidma tikkimiseks aega ja peame oma töödega tükk maad olema edasi jõudnud. No ja "korraliku" õpilasena jätsin tööd ikka viimasele minutile - kui koolini oli vaid nädal ning ühe päeva neist plaanisin Helsingis veeta ja ühe õhtu teatris - pidin end kiiresti kokku võtma ja natukegi oma tööga edasi jõudma. Õnneks jõudsin üht teist ära teha ning õnneks meie õpetaja ei saanud laupäeval ise kohale tulla ning saatis praktikandi:), kes ei kippunud ühtegi tikandit katki lõikama ning julgustas kõiki oma tikkimisi edasi tegema. Ühtlasi andis see veel ühe päeva, et oma tikanditega edasi jõuda ja päeva lõpuks oli seis selline:

Pühapäeval oli meie enda õpetaja jälle kohal ja organiseeris töökohad ümber, et suurte raamidega oleks mugavam tikkida (minul piisab pisikesest raamist ja ei ole veel kahe käega tikimist ära õppima pidanud)

Õpetaja polnud kiitussõnadega kitsi - talle tundus, et me oleme kõik hirmus tublid olnud ja oma tikanditega päris kaugele jõudnud (ma ei tea küll, kas see minu kohta ka käis) ja tikandeid lõikuma ei hakanud ja harutada ka ei käskinud. Pean tunnistama, et ühe töö osas see mind isegi üllatas - mulle on lapsest saadik õpetatud (aitasin kord vanatädil pilti tikkida - ja tema õpetussõnad on senini meeles), et ristpisted peavad olema kõik ühtepidi tehtud ning praktikant juhtis ühe naise tähelepanu sellele, et temal iga piste isepidi - vastuseks sai, et ta hakkab seda ju ise kandma ja talle kõlbab nii küll ja originaalil oli ka nii. Kui jalgu sirutasin ja teiste töid piilumas käisin, siis tõesti jäi silma, et ristpisted polnud korrapärased, mõned olid reast väljas ja ühtepidi ka polnud - kuna mulle endale ristpisted meeldivad oluliselt rohkem kui ebakorrapärased tikandid, siis mind hämmastas, et kellelegi see ristpiste korrapärasus ei sobi. Vaatasin ühel päeval vanavanaema tikitud monogramme ning jäi ka silma, et need oli isepidi ja mõned reast väljas - imestasin veel, et kas siis vanal ajal ei nõutudki ristpiste tegemisel korrapärasust, samas polnud sellel rätikul niitide järgi tikkimine korrapäraslt võimalik ja ma ei tea, kas tol ajal mingeid abikangaid üldse kasutada oli. Ja kaugelt vaadates on tulemus ikka päris kena:) - isegi 90 aastat hiljem.

Aga kui minu tikkimise juurde tagasi tulla, siis kraed just valmis ei saanud, aga edasi jõudsin küll märgatavalt - kui virk viitsiks olla, siis paari õhtuga peaks ülejäänud osa ka valmis saama:) - aga veel ei viitsi virk olla - järgmise õpetaja silma alla minekuni ju tervelt kuu aega aega:) Tikkimisega olen oma krae nii ära kortsutanud:(, aga ei saa enne triikida, kui valmis on ja saan selle ära ka pesta, muidu triigin kogu mustuse töö sisse. Pildistamiseks valguskasti ma pole ka ehitanud ja mul on kodus ikka jube pime:(

Päev Helsingis

Üks kolleeg jagas ühel päeval reklaami, et EXITraining korraldab reisi Helsingisse käsitöömessile. Lisaks oli programmis ka Helsingi ekskursioon.  Mardilaadast oli hea tunne sees ja oli tahtmine näha veel suuremat käsitöömessi ja Helsingist olen ma ka ainult läbi sõitnud, kas teel Vantaa lennujaama või teel põhja poole suusatama või jõuluvanale külla. Nii võtsingi plaani, et võtan vaba päeva ja veedan selle Helsingis. 

Varased ärkamised mulle ei meeldi - sadamas oli vaja kell 7 hommikul olla ja ikka on veidi närv sees, et magan sisse või ei tule taksot. Sisse ei maganud ja takso ka tuli, sadamasse jõudsin isegi liiga vara - sain aega rahulikult soki kudumiseks kasutada - soktoober pole minu jaoks endiselt lõppenud ja katsikukingiks veel üks sokk valmimata.  

Laevas oli meil eraldi olemine konverentsisaalis - seal saime kohvi ja puuvilja ning peeti loengut, mille pealkiri oli plaanis ja kohapeal erinev, aga mõlemad olid käsitööga seotud - tegelikult oli jutt põhiliselt sellest, et kõik positiivsed ja negatiivsed asjad elus tulevad mõtlemisest ning tuleks mõelda positiivselt ning kui tahta, et midagi teoks saab, siis tuleb ka tegutseda. Kuna ma olen samateemalisi jutte ka varem kuulnud ning leidnud, et nii see ongi, siis suurt uut minu jaoks polnud v.a. mõned üksikud katsed. Loengu aega kasutasin kasulikult ka soki kudumiseks - eeldasin, et kuna reis oli käsitöömessile minejatele, siis neil ei tohiks käsitöö vastu midagi olla:), üks inimene tegi vist veel esimeses reas midagi, aeg-ajalt nägin teda miskit niiti või lõnga venitamas. 

Helisngi ootas meid üsna normaalse ilmaga, s.t. ilm oli küll pilves ja pime, aga vihma me ei saanud. Päeva esimesse poolde oli plaanitud bussiekskursioon mõne vahepeatusega - fotokat mul kaasas polnud, telefoniga suutsin mõne rohkem ja vähem udused pildid teha.

Esimene peatus oli päris huvitavas kaljukirikus, mis väljast on üsna nähtamatu, aga seest päris huvitav (aga liiga hämar, et normaalset pilti saada)

 Ilma ei jäetud meid ka Sibeliuse monumendist.

Päris ootamatu oli külaskäik Helsingi talveaeda, mis asub Olümpia staadioni lähedal. Meie botaanikaaiast oli see väiksem, aga väga stiilne ehitis.

 Sees jul ei õnnestunud eriti selgeid pilte saada.

 

Talveaiast viiski me tee messikeskusesse, kus olid lisaks Käsitöömessile veel Metsamess, Maamess, Meie nädalavahetus, miski automess, Outlet Expo ja neile nädalavahetusel lisandub Lemmiklooma mess. Mulle jäi see küll üsna segaseks, et kus üks mess algas ja teine lõppes, vahepeal vaatasin infopostilt järgi, et kus ma olen ja kus see käsitöömess peaks olema. Leidsin selle käsitöömessi ikka üles, aga meie Mardilaadaga seda küll võrrelda ei andnud - meie oma on palju rikkalikum, et mitte öelda, et seal polnud suurt midagi vaadata ja osta - ja see polnud ainult minu arvamus, enamus meie seltskonnast  arvas samuti. Ma lootsin, et tegemist on suurema messiga ning ehk on mingeid huvitavaid töövahendeid või materjale, aga midagi väga erilist küll silma ei jäänud - jõulukaartideks veidi uusi materjale kogusin, aga see oli ka kõik.

Kui ma alguses arvasin, et 2,5 tundi messi jaoks on lootusetult vähe ja et pigem loobun õhtusest linnas jalutamisest, siis tegelikult jagus sellest ajast parasjagu ning otsustasin ka õhtusele ekskursioonile minna. Seekord sõitsime trammiga kesklinna ning jalutasime seal ringi, vaatasime erinevaid hooneid, kujusid ja muid vaatamisväärsusi.

Toomkiriku sain pildile ka:

Kokkuvõttes messireis läks üsna tühja, aga Helsingit sain seekord küll rohkem näha kui eelmiste läbisõitude ajal ning päris kasutu see sõit ei olnud.

Ja soki sain ka päeva lõpuks valmis:)

XVIII Mardilaat

November käes ja taas toimus neljapäevast pühapäevani Saku Hallis Mardilaat - järjenumbrilt juba kaheksateistkümnes. Tsiteerides Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kodulehte: "Mardilaat on Eesti suurim käsitöövaldkonna ja rahvusliku elulaadi esitlus" ning "Mardilaat on Eesti käsitöö laulupidu". Ja just sellepärast soovib sinna laadale minna peaaegu iga käsitööd tegev või armastav inimene, kes siis müüma (kui kadalipust läbi õnnestub saada) ja kes ostma või lihtsalt vaatama ja ideid hankima. Mina avastasin selle laada enda jaoks alles mõned aastad tagasi, aga pärast seda pole vist ühelgi aastal suutnud loobuda sealt läbi astumast. Sel aastal oli kuidagi eriti vaim sellel lainel - facebookis juba ette käsitöölised jagasid oma pilte toodetest, millega nad laadale lähevad ning mul oli vaim juba ette valmis, mida ma sealt kõik osta tahan:) Varasematel aastatel on mul olnud ka pigem eesmärgiks vaadata, mida tehakse ja ideid leida - aga pole vist ka päris tühja käega õnnestunud ära tulla, pigem ikka tühja rahakotiga:) - õnneks seal enamuses kohtades kaardiga maksta ei saa:)

Seekord ootasin pikisilmi kangakudumiskoolist tuttava Tiia Meituse tikitud vildist saanikindaid - mõnel külmal talvepäeval jääb vanaema kootud kinnastest väheks ning need Tiia tikitud kindad on nii ilusad:) Nii saidki sel laadal minu omaks hallid vilditud rahvusliku kirjaga kindad - mul kodus pole pildistamiseks head valgustust, aga leidsin, et keegi Sigrid Kuusk Sigrid Kuusk on neid ja teisigi kindaid juba pildistanud.

Lisaks olen ma juba pikka aega lummatud Külluslikest Etnokudumitest ning ostsin endale Liina Laaneoja ERM kogude järgi valminud  tumesinise jaki. Facebookis on rohkem pilte ja infot nende lehel Külluslikud Etnokudumid, see pilt on ka sealt pärit. Täna käsin uue jakiga tööl ja tõmbasin sellega nii naiste kui meeste tähelepanu - enamus inimesi märkas ja kommenteeris positiivselt:)

Kui Tiia ja Etnokudumid olid oma toodetele kenad sildid külge pannud (ja ma niisamagi mäletan, kelle toodanguga on tegemist), siis kahjuks ülejäänud ostud olid siltideta:( Seda tean ka sildita, et Maavillasest sai kõige pisem õepoeg katsikukingiks mähkmepüksid ja talvemütsi. Maakoju toredad puust dokumendihoidjad sain ei tea kellelt:) - plaani järgi võiks tuletada, et ehk Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuselt, aga päris kindel ka pole. Kulbiraua, kuhu võib kulpide asemel ka tasse riputada, lasin ühel setul endale pähe määrida:) - nii tore oli kuulda, kuidas ta kõneles:) - detektiivitöö tulemusena võiks arvata, et tegemist oli Raivo Jänesmägiga Seto Käsitüü Kogo'st.

Valikut oli muidugi veel ja veel ning üks uhkem kui teine - aga üritasin end ikka vaos hoida ja mitte kogu laata tühjaks osta:)   Midagi peaks ikka ise ka tegema:), kuigi tundub viimasel ajal, et eriti meeldib mulle teha poolikuid asju - aga ma ikka loodan, et need kõik ühel hetkel ikka ka valmis saavad. 

Veidike värvi

Vahetasin vahelduseks blogi värvilisemaks:) Kunagi väga hubane kodune pilt tundus kuidagi liiga tume minu tegelikult väga heledate koduste seinte kõrval. 

Tormikahjud

Tormihoiatusi kuuldes tekib ikka väike hirm, et kas maal mõni suur puu ümber ei kuku ja majale või kõrvalhoonetele häda ei tee. Eriti on mure tekitanud naabri õuel kasvav vaher, millest pikkupidi pragu läbi jookseb ja mis tuulega nagu lõõts lahti ja kokku käib ja nii juba mitu aastat.  Juulis oli pragu juba selline:

Viimasel ajal on mulle küll tundunud, et puu on veidi naabriõue poole vajunud ja enam meie õue ei ohusta, aga kõik sõltub ju tuulesuunast ja tugevusest. 

Ei mäleta enam, kas olen jõudnud tutvustada selle puu elanikke:

Vasakpoolne neist tundub vana kuri ise olevat ning parempoolne (jääb meie maja poole) on nagu miski metsavaim. Ei tea, mida nad seal sosistavad:)

Möödunud nädalal oli jälle suur tormihoiatus - seekord see torm võttiski selle puul lõpuks ladva maha. 

Hea vanamees sai võidu:)...

...puu kukkus naabri õue ning meil tõmbas telefonitraadi jälle maha, katki ei tõmmanud, telefon jäi tööle. Kuna eelmisel korral telefoni tehnikud olid öelnud, et järgmine kord võite ise ka juhtme uuesti pingule tõmmata, siis ema aktiivsel juhtimisel seda pühapäeval tegema hakati. Juhe sai sirgeks, aga kahjuks pärast seda telefon enam ei töötanud. Kusjuures nii wifi kui telekas kumbki ei arvanud, et side oleks katkenud, lihtsalt info ei liikunud. Tuli siis ikka kaablikutid kohale tellida - selle jätsime ikka esmaspäevale. Ema siis esmaspäeval tegeles sellega - esialgu need tehnikud ka ei tahtnud uskuda, et telefon ei tööta, sest ka kaugehooldus ei näidanud riket, aga ema ikka veenis neid, et meil seadmed ei tööta ja tulid kohale vaatama. Selgus, et kaabli sirkeks venitamisega olime otsad lühisesse lasknud - mulle tundub üldse kummaline, et juhtmed on õues ühendatud nii, et midagi katteks pole, aga ma selle valdkonna töid ei tunne ja ei hakka ju spetsialiste õpetama (ja ega mind polnud seal kohapeal vaatamas ka kui nad seda ühendust talvel tegid). Igatahes parandasid nad selle lühise ka ära ja sellega võime oma tormikahjud jälle likvideerituks lugeda. Ja üks puu jälle vähem, mille üle järgmise tormi korral muret peaks tundma.

Murphy seadus

Sai täna jälle tõestatud, et Murphy seadused endiselt toimivad. Käisin eile ja täna koolitusel ning selgus, et on vaja tänaseks paarile meilile kindlasti vastata - õhtul kodus polnud viitsimist exceleid avada ning läksin enne koolitust töölt läbi. Olin eilsel koolitusel telefoni mõned märksõnad kirja pannud ning aeg-ajalt mälu värskendades üritasin kiirelt vajalikud meilid ära saata. Ühel hetkel telefon enam pilti ette ei võtnud ja ühelegi nupule ei reageerinud. Arvasin, et aku on totaalselt tühjaks saanud (kuigi öösel laadisin). Ühendasin arvuti taha, aga ei midagi, arvuti ei arvanud, et tal on mingi lisavidinaga ühendust. Jäi üle vaid järeldada, et telefon on otsad andnud. Üritasin kiiresti sekretärile meili kirjutada, et ta mulle päeva jooksul asendustelefoni organiseeriks - koolitusele tassisin arvuti kaasa, et saaksin infot, et kas siis saan abi. Selgus, et sekretär oli eelmisel õhtul kontori ees jala kipsi kukkunud, aga õnneks on meil asendamine korraldatud ning mu palve ei jäänud rippuma. Arvuti lülitasin enne kotti panemist enda arust välja, aga ju tal oli mulle veel pärast midagi öelda  ja välja ei lülitanud - kui enne esimest kohvipausi arvuti välja võtsin pidin näpud ära kõrvetama - arvuti oli tulikuum ja aku oli loomulikult täiesti tühi. Päeva jooksul suutsin kuskil seina ääres aku ära laadida ja arvuti lõpuks ellu äratada ning saada kätte info, et asendustelefon ootab mind kontoris laual. Peale koolitust tõttasin siis kontorisse - oli küll selline telefon, millesse mu SIM-kaart sobis, aga op süsteemi olin jõudnud endal uuema vastu vahetada, aga asendustelefonil oli see tegemata ning ma ei saanudki oma andmeid varukoopiast taastada:( Meie IT tehniline tugi aitas vähemalt kontaktid ära sünkroonida, et mul telefoninumbrid olemas oleks. Ühtlasi andis teada, et mu telefoni probleemi lahendamiseks ringleb internetis ka miski õpetus, mille järgi mingeid klahvikombinatsioone tehes ning telefoni arvuti külge ja lahti ühendades ja jälle klahvikombinatsioone tehes saab lõpuks telefoni korda - ma ei uskunud seda ja arvasin, et kuna ma terve päeva olin üritanud oma telefoni korduvalt sisse lülitada ja muid nuppe vajutada, aga tulu sest polnud, siis on ikka mõistlikum telefon remonti viia. Ja kuna mul selleks aega oli, siis viisingi kohe. Andsin telefoni teenindajale ja teatasin, et see on rikki läinud ja ühelegi nupule ei reageeri - teenindaja vajutas telefoni sisselülitamise nuppu … ja telefon võttis pildi ette:) ja kogu mu mässamine ja teiste jooksutamine oli täiesti ilma asjata tehtud. Eks nii on varemgi nii mul kui teistel juhtunud, et vahest piisab spetsialistil vaid kohale tulla, kui asjad korda lähevad:) - üks Murphy seadustest tõenäoliselt:) Või siis olin oma klahvikombinatsioonidega jõudnud päeva jooksul täpselt eelviimase klahvivajutuseni ja viimase tegi spetsialist:) 

Rahvarõiva kool - krae tikkimine

Kuu aega möödas nagu niuhti ja tuli terve nädalavahetus end koolitada. Algas see küll väga imelikult - ei mingit kooli tunnet:) Jõudsin enda arust õigeks ajaks kohale, aga endale jäi mulje, et olen hullult hiljaks jäänud, kõik, kes kohal olid tegid juba midagi või said õpetajalt personaalset juhendmist. Igaüks pidi nagu ise peale käima, et mida ma nüüd teen - mitte, et kõigepealt räägitakse, et mida ja kuidas me alustame. Aga mis mulgi muud üle jäi - muster oli pildi peal olemas, võtsin tüki riiet ning hakkasin erinevate niitidega oma tikandit proovima. 

Jäin tulemusega rahule ning oligi lõuna aeg käes. Hommikul läbi vanalinna jalutades jäi silma söögikoht Till ja Kummel, mis tundus väga kutsuv - samal arvamusel olid veel mõned inimesed ning läksimegi neljakesi sinna sööma - koht oli mõnusalt hubane, toit oli maitsev ja teenindus ka täitsa tore - väheke aeglane, aga kuna tegemist polnud kiirsöögikohaga, siis ei saa seda neile pahaks panna.

Peale lõunat läks töö täie hooga edasi. Ma olen ikka endale lihtsa ülesande valinud:) Need, kes lilltikandiga käiseid peavad tikkima, jõudsid esimese päeva õhtuks mustri õigesti kangale joonistatud, ma alustasin peale lõunat juba krae välja lõikamise ja selle tikkimisega. Aga ega see lihtne pilutamine ka väga kiiresti ei läinud, üsna pea oli õhtu käes ja tuli koju minna...

...ja järgmisel hommikul jälle tagasi tikkima. Jõudsin esialgu liiga vara - poe uks oli veel kinni. Jalutasin veidi mööda Pikka tänavat ja imestasin kui palju on vanalinnas söögikohti. Veidi enne õiget aega jõudsin koolitusele ka kohale ja jälle jäi mulle mulje, et olen hiljaks jäänud - õpetaja näitas kuidas tikkimisraami tikkimiseks ettevalmistada - õnneks ta plaanis otsast alustada, kui kõik kohale jõuavad. Minu pilutikandi jaoks pole vaja suurt raami kasutada, aga olin ema käest laenatud raami igaks juhuks kaasa võtnud ning plaanisin sellele igaks juhuks ka abiriided külge panna - lõpuks ikka ei teinud seda, ruumi oli liiga vähe, et nendega mässama hakata, kirjutasin üles, mida teha vaja ja talletasin mällu ka (vähemalt korraks:)) Ja samal ajal tikkisin muudkui oma kraed. Lõunale läksin seekord Hella Hunti ning see polnud küll hea valik - või ma valisin lihtsalt vale toidu - kui menüüs on tomatisupp juustuga, siis see ei peaks olema sibulasupp tomati ja juustuga:( Struudel päästis näljast, aga kuna kohv toodi enne suppi, siis see oli struudli ajaks juba jahtunud:(

Peale lõunat jätkus töö endiselt, kes paigutas tööd raami, kes tegi tööproove ja mina jätkasin enda kraed. Kahepäevase töö tulemus:

Nüüd ei olegi enam muud, kui kogu ülejäänud serv ja teine nurk ka ära täita ning samasugune tikand teha kätistele ja õlakutele ning siis jääb üle õmblemistunde oodata... Kuna mul on nii vähe tikkimist, siis õpetaja soovitas mul teised riided veel teha, kus käised oleks lilltikandiga:) Edasi jään tõenäoliselt topelt riietega jänni ja alustama peaks siis veel kord muuseumi minekust - et siis korrektne valik teha ja lõpetama peaks ka kahe kirjaliku tööga - peaks vist kaheks aastaks töölt vabaks võtma:). Aga eks paistab mis saab, kõigepealt teen enda tikkimise valmis (ja samal ajal ka kraele niplispitsi, mis on oluliselt aega nõudvam), siis vaatan, kuidas neid ülejäänud tikkimistunde täidan. Võib olla võin oma padja- või voodikatte ette võtta, kus ka saan tikkimist harjutada ja õpetajalt nõu küsida.

Rahvariiete valmistajate seas on üsna heaks hinnatud üks 1938. aastal välja antud raamat (H.Kurrik, Eesti Rahvarõivad), mida meil kodus pole. Nüüd oli mul võimalus seda sirvida - seal olid küll vist kõik kihelkonnad sees, aga info oli enamuses viide mõnele teisele riidele. Sain aru, et juba selles raamatus oli Keila riiete juurde soovitatud Juuru seelikut. Irooniaga märkides meenutas see veidi üht vana anekdooti, kus õpilane läheb bioloogia eksamile olles ära õppinud ainult kirbu pileti. Juurut jäi mulle mitmel pool soovitusena silma - Paide või Türi mehe (või mõlemad?) riided näiteks võiks Juuru mehe järgi teha:) Ja Paide naine võiks kasutada Türi seelikut:) Käised olid Paide naisel siiski endal olemas ja erinevad Türi omadest ning Türil oli selles raamatus isegi kaks varianti käiseid - kihelkonna põhja osas sinine lillkiri ja lõuna osas värviline lillkiri. Sellest raamatust vist on pärit muster, mille järgi ma kooli ajal endale käised tikkisin ja mida tänapäeval kuskil enam näidata ei julgeks:) Aga mis on selle raamatu pluss, et see nii rariteetne on, mulle nii lühikese vaatlemise järgi selgeks ei saanud - ehk on mul võimalus sellesse mõnikord pikemalt süveneda.

Kolmandat korda tädiks

Seekord ei saanudki selle sündmuse puhul öösel sõnumit - moodne aeg - õemees pani kohe Facebooki pisikesest pildi üles (kinnisesse gruppi). Ega sealt teki seest suurt näha olnud, kui veidike pisikesi sõrmi ja ninaotsa, aga info oli jagatud ja kätte saadud:) Nüüd jääb siis esimest kohtumist oodata ning peagi on see põnn sama suur ja tragi kui vanemad õved:)

Koolivaheaeg maal

Algas koolivaheaeg ning õelapsed saadeti maale värsket õhku hingama. Terve laupäev oli hirmus vihmane ning hoopis meisterdasime toas miskit papist kraanaautot - õepoeg on rohkem küll legodele spetsialiseerunud, aga tundub, et paber, käärid ja liim pole ka väga võõrad. Papist kraana sai paberits pikendatava noka ja lambipirni karbist akendega kabiini, aga see võttis üsna palju aega ning tüdimus võttis võimust ja päris valmis ei saanud. Mina õetütrega valmistasime kraanaautole rattaid - kätepaberi rullist lõikasin rattad ning katsime need musta paberiga - rattad saime valmis, aga viimaste jaoks sai kõige parem liimiteip osa ja pidin pulgaliimi kasutama (mis oli nii looduslik, et pool sellest oli miskit seent vms täis kasvanud ja pidin suure jupi ära viskama; ülejäänud pool ka väga hästi ei liiminud). Pilti unustasin meie meisterdustest teha:(

Peale lõunat oli vihm üle läinud ja sai õues möllata - s.t. et mina vaatasin pealt ja lapsed rullisid end lehehunnikutes - riided said neil väga poriseks, aga lõbu oli laialt:) 

Mustus sai saunas maha pestud ja varbad üles soojendatud ning jätkasime veidi kraanaauto meisterdamist - aga valmis ikka ei saanud. Minul oli plaan pidusse minna ning jätsin Shreki filmi lapsi uinutama. Vanaema (s.t. siis nende vanavanaema) oli nii lahke ja luges neile pärast filmi veel isegi unejuttu.

Tänapäeva noored on üsna kurdid (kui sa just kellelgi kolmandale miskit salajuttu ei räägi) - rääkisin küll õhtul, et hommikul mürada ei tohi ja tuleb vaikselt multikaid vaadata, aga see oli lootusetu - kell 8 ärkasid üles ja kukkusid mürama - lõpuks panin ise neile teleka mängima, et natukegi saaks veel magada:) Natuke tukkusin, aga ega päris magama ei jäänud. Lõpuks kobisin ka teleka ette Meisterdetektiiv Blomkvisti vaatama - lapsepõlv tuli meelde, kui sai ikka pühapäevahommikuti lastefilme vaadatud. Kui film sai vaadatud, siis jõudis alt meieni mõnusat pannkoogi lõhna - meie vanaema meile pannkooke enam ei tee (ega ma pole soovi ka avaldanud, see tundub liiga koormav ülesanne olevat, et seda nõuda), aga järgmisele põlvkonnale ikka teeb, et neile head meelt teha ja siis jagub tavaliselt ikka teistele ka:) Vanaema tehtud pannkoogid on endiselt väga maitsvad:)

Külmad ilmad hirmutasid mind veidi ning tahtsin nooremad õunapuud ära võrgutada. Lootsin, et õepoeg ka tuleb appi, kuna üks neist ongi tema puu, aga ta ikka ei viitsinud - ma siis ei viitsinud talle leiutamiseks hammasrattaid otsida... Kavalpea läks siis mu emalt neid küsima, ema hammasrattaid ei osanud kuskilt pakkuda - andis katkise raadio lahti lammutamiseks. See polnud vist päris eakohane ülesanne - raadio sai lahti küll, aga sisu käis vist veidi üle jõu ja ei olnud nii huvitav. Nii see sinna jäi järgmist korda ootama... Puulehtedes hullamine oli rohkem eakohane ning seda tegid mõlemad lapsed rõõmuga. Natuke aitasid mind rooside ülesmuldamise juures ka - aga see ei olnud ka kõige huvitavam töö ning ei köitnud neid väga pikalt. 

Mina hakkasin õhtul jälle linnainimeseks, aga tundus, et esimest korda nii pikalt kodust ära olek lapsi ei häirinud ning nad jäid veel paariks päevaks vanaema- ja vanavanaemaga aega veetma. 

Numbrimaagia

Täna oli kummaline päev - numbrite kordumine tekitas tunde, et keegi tahab millelegi tähelepanu juhtida:

Hommikul näitas auto spidomeeter 3333, õhtul poes oli arve 44,44 (ostsin mitu asja ja sain ka miskit kilendiallahindlust -  ei valinud ise sellise summaga asja) ja poest tulles näitas näidik, et saan veel 222 km selle paagitäiega sõita. Tundub ju liiga kummaline kokkusattumuste jada ühe päeva kohta:)

Soktoober

Ma küll ise isetegija.net foorumeid eriti ei loe ja seal kontot ei oma, aga facebookis jäi silma, et neil on oktoober sokikudumise kuu ehk soktoober. Mul on nii palju poolikuid käsitööprojekte, et isegi imestan, ning sugugi ei ole plaaninud sokke kuduma hakata. Aga ühel sõbrannal käib ämma juures remont ning selle käigus otsustasid nad ära anda terve hunniku lõngu - mul pleedikudumise plaan ning lõimeks plaanis just villast lõnga juurde osta ning need paistsid selleks täitsa sobivat - tasuks sain palve ühele tulevasele ilmakodanikule talveks sokikesed kududa. Hakkasin siis kohe pihta, enne kui rahvariietega hull töö pihta hakkab. Jälle olin täiesti unustanud, mitme silmaga ma neid beebidega koos kasvavaid sokke olen kudunud, ei viistinud õele ja sõbrantsile (kelle lapse sokkidelt kunagi ka selliste sokkide idee sain) ka helistada, kes vanadelt sokkidelt oleks silmad kokku saanud lugeda. Tegin umbes - esialgu tundus 12 silma vardal täitsa paras, aga mida rida edasi, seda suuremad need sokid tundusid. Pooleli ei hakanud ka enam jätma - eks siis saab sama pere vanem laps ka samasugused sokid ja pean kahe asemel neli sokki kuduma:) Ega mul palju aega pole olnud, aga paari-kolme õhtuga teleka ees olen ühe soki valmis saanud ja teist ka veidike. Mulle hirmsasti meeldivad sokikannad, mida mu vanaema koob, mitte need, mis kooliõpikus - pole senini mõistnud, miks koolis nii koledaid kandilisi kandu õpetatakse (või vähemalt meie ajal õpetati; võib olla nüüd õpetatakse ilusamaid?). Kuna ma sokke väga harva koon, siis sokikudumisel on mul ikka kudumise kooliõpik ees ja mõni vanaema kootud sokk ka kõrval - kooliõpik sellepärast, et sinna vahele olen ma oma sokikanna variandi  joonise vahele susanud, et see mul vajadusel käepärast oleks, aga vanaema sokk sellepärast, et ma oma kritseldusest aru saaksin:) Kokkuvõttes näevad mu sokikannad ja -varbad üsna samasugused välja nagu vanaema sokkidel ja lapsega koos kasvavad sokid näevad sellised välja:

Uus kasvuhoone

Praegune kasvuhoone pole eriti eakas, aga kuidagi kiiresti on lagunenud - klaasid lähevad katki ja puitosa kipub mitmest kohast pehkima. Olen vaikselt mõtteid mõlgutanud uue kasvuhoone teemadel ning vanaema ja emaga uue kasvuhoone koht ka valmis vaadatud. Kasvuhoone lagunemisele lisaks kolisid sinna sel aastal karilased ja kuna nendest lahti saamine on üsna keeruline, siis tundus kiiresti uue kasvuhoone tegemine mõistlik lahendus. Ema haaraski härjal sarvist ja näinud paari tuttava juures uusi kasvuhooneid tellis ka meile kasvuhoone koos paigaldusega ära ja juba veidi üle nädala seisab see meil õuel:)

Uksed on mõlemal pool ning mõlemad on kahes osas avatavad. Esialgu tundus see täitsa hea idee, aga tänu oma laiskusele sain ka üsna vastiku õppetunni - avasin ainult alumise ukse ning kummargil käisin sisse-välja, eelmisel nädalal olin selles üsna edukas, aga täna olin kummardamisel laisk ning jooksin täiest jõust vastu ust - paks fliismüts pehmendas küll lööki, aga tunne oli ikka selline, et ilma sinise silmata ei pääse - kiire jääkott päästis sellest ja esialgne suur vorm taandus õhtuks üsna pisikeseks märgiks ja ei peagi esmaspäeval sinise silmaga tööle minema:) Edaspidi avan mõlemad uksepooled korraga...

Aga kasvuhoone ise tundub päris hea - seal on praegu oluliselt soojem kui vanas ehk siis ka kevadel läheb rutem soojaks. Peenarde tõstmiseks tassisin sinna punase õunapuu alt riisutud lehed - uskumatu, milline roosilõhn sellest kasvuhoonesse tekkis:) 

Sügisene kommikauss

Sain taas savikojast uue nõu kätte - seekord väga sügisese kommikausi vms - valge glasuur oleks võinud vähe paksem olla ja rohelist servas ka veidi rohkem - ei saanud päris sellist tulemust nagu ootasin, aga lill õnnestus küll hästi:)

Kohtumine põdraga

Eile võisin küll õnne tänada, et mu sõidustiil korralik ja alalhoidlik on. Tulin õhtul maalt ja kuna toimetusi on rohkem kui päeva mahub, siis sattus sõit tavapäraselt üsna pimedale ajale. Ühel teelõigul on valgustatud teelõikude vahel üks väike jupp valgustamata lõiku. Mulle tundus, et selle väikse jupi valgustamiseks piisab ka lähituledest ning ei vaevunud tulesid ümber lülitama. See polnud just kõige mõistlikum tegevus... Ühel hetkel tundus, et ees sõidab miski valgustamata kaubik vms, sest keset teed oli suur tumelaik, millest eespool olevad tuled läbi ei paistnud. Võtsin hoo maha (kiirus polnud juba enne suur, kuna kohe pidi 70 ala algama) ja üritasin aru saada, mis tuledeta masin seal niimoodi keset teed aeglaselt sõidab. Kuna hoolimata minu kiiruse aeglustamisest vahemaa muudkui vähenes, siis   tundus, et see ikka pigem seisab keset teed. Ja lõpuks sattus see kolakas tulede ulatusse - põder seisis keset teed külg minu poole ja vaatas laisalt ringi. Ehmatus oli suur - vajutasin piduri põhja, käekott lendas põrandale, süda puperdas sees - aga põdrale otsa ei sõitnud:) - jäime mõlemad terveks. Ta vaatas seda nalja pealt ning asutas end kärmelt minekule. Õnneks minu taga keegi väga sabas ei sõitnud ning  tee oli ilma jääta.  Nii napilt pole varem küll pääsenud:) - olen senini põtru ja muid loomi ainult kaugel eemal näinud. 

Õunad

See aasta on väga kummaline - suvi tuli hilja, aga äkki ning siis tuhistas kiirelt mööda nii et enamus saaki valmis varem kui tavaliselt. Kummalisel kombel ei käi see õunte kohta. Mulle tundub, et õunte korjamise aeg sattus enam-vähem vanaisa sünnipäevale, mis oli juba nädal tagasi, aga taliõunad istuvad veel üsna kõvasti puu otsas. Ma ei kannatanud seda enam kauem vaadata:) - neljapäevaks teralise lumesaju ennustamine tekitas tunde, et talv ei ole enam kaugel... Kuna kellelgi muid ülesandeid polnud, siis korjasin igast sordist kolm kasti õunu ning paigutasin keldrisse. Seekord väga korrapäraselt sortide kaupa, aga kuna väga kindlalt tean ainult ühte sorti, siis Aiailu sai sordi järgi sildi, ülejäänud said palju lõbusamad sildid - enam-vähem sellised: Keldri kõrvalt, Kurgipeenrast, Kase alt (vms juba enam täpselt ei mäleta) ja Paremalt teine:) Võib olla mõni tarkpea suudab maitse järgi midagi arvata, meil teadajatel on erinevad arvamused ning sortides kindel pole enam vist keegi. Kuna me kevadel tegime õunapuudele väga tugeva lõikuse, siis saak väga rikkalik polnud, aga päris ühe korvitäiega ka ei piirdunud. Kurgipeenras ja keldri kõrval olevatel puudel on vähe rohkem õunu - Kurgipeenra nimega kaste sai rohkem kui teisi ning puu otsa jäi neil mõlemal ka veel päris ohtralt - kui mahla tegemiseks kellegi viitsimist on, siis saavad mahlaks - keldrisse söögiõunaks pole vist rohkem mõtet viia. Meil on päris usinaid inimesi, kes hoidised jm kraami valmis teevad ja keldrisse viivad, aga ei hiilga just  virkusega, kui on vaja sealt midagi ära tuua. Ma isegi olen sinna huvitavaid moose viinud (sel aastal kõrvitsa-astelpaju), aga moosi söömise soont eriti pole - putru söön võiga ja pannkooke söön suhkruga - ja mõlemat üldse üliharva.

Aga mõnikord ikka keldrist õunu tuppa satub ja hea kui neid seal ikka natuke võtta on:)

Tööpäev muuseumis

Rahvarõivaste valmistamine algab muuseumis vanade rahvarõivaste uurimisega. Meil oli Eesti Rahva Muuseumis aeg kokkulepitud ning töö võis alata. Meile oli igale ühele valmis pandud kataloogikast tema kihelkonnaga ning sealt pidi kaartidelt välja kirjutama esemete andmed, mida kohta võiks täiendavat infot uurida. Seejärel tuli pearaamatutest nende esemete info leida ja kui mõni ese tundus tulevaseks rahvariide valmistamise aluseks sobivat, siis see väljastuslehele kirja panna ja arhiividest välja tellida. Kogu pearaamatus oleva info pidi jälle kirja panema või üles pildistama (neid raamatute kirjeid on lubatud pildistada). Kui paberitöö tehtud, siis tuli pastakad kotisügavustesse peita, valged kindad kätte panna ja ühe kaupa toodi soovitud esemed vaadata. Endale märkmeid võis teha ainult hariliku pliiatsiga, et pastaka jälgi esemetele kogemata ei tekiks. Meil olid antud ka üsna täpsed juhtnöörid, millised mõõdud särkidel tuleks üles kirjutada ja pilumustrid üles joonistada. Vajadusel saab fotosid ka muis.ee alla laadida ja kui seal ei ole või on vaja rohkem suurendamist võimaldavat pilti, siis saab neid ka parema kvaliteediga tellida (tasu eest muidugi). 

Minu valitud kihelkond on ikka oluliselt nukramas seisus, kui ma kartsin. Särke oli kataloogis 2 - üks oli esimese vabariigi aegne ning teine veel hilisemast ajast (1950-55). Esimene särk jättis üsna vanaaegse mulje, aga sellega oli halvasti ringi käidud - keegi oli otsustanud eest kinnise särgi teha eest lahtiseks ning see oli lihtsalt eest lahti lõigatud ning tundus, et nööpaugud olid ka kääridega sisse lõigatud - ei tea, kas oli lastele mängimiseks antud vms. Muidu täitsa kena särk, pilutatud krae, varrukate värvlite ning õlakutega ja väga peene niplispitsiga krae servas.  http://www.muis.ee/museaalview/474268 särk, naiste, ERM A 563:1579, Eesti Rahva Muuseum

Teist särki ei jõudnudki vaadata, see tundus aja poolest ikka liiga kaasaegne - kuigi see asukoha poolest oleks rohkem omakandi oma - annetaja (kes oli ise selle ka rahvatantsu jaoks valmistanud) nimi tundus isegi tuttav - aga aeg oli piiratud ja seelikule tahtsin ka veidi pühenduda.

Seelikut valides pidin muuseumi töötajaga peaaegu tülli minema:) Olin kodus muisist välja trükkinud kaks Vändra seelikut ning üks neist oli ka sama, mida oli kasutatud 1968. aasta Nõukogude Naises Vändra naise riietuse juures. Ning hiljuti jäi ühel käsitöökoolituste lehel silma päises sama muster sama nimetusega (ma seda lehte kahjuks enam ei leidnud) Aga muisis oli see selline:
seelik, ERM 14743, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/655023 

Ma olin muuseumisse minnes igatahes täitsa veendunud, et sellise seeliku ma endale teen. Muuseumis on kõik olemasolevad seelikud üles pildistatud ning pildid kihelkondade kaupa albumitesse paigutatud, et ei peaks seelikuid kõiki kogu aeg välja tassima ning esimene valik tehtaks piltide järgi. Anti mulle ka album - ja seal polnud neid kahte pilti, mis ma kodus olin muisist välja trükkinud, olid kaks teistsugust seelikut. Vaatasin muuseumi töötajale hämmeldunult otsa, et kus siis need pildid on. Ja sain kohe  vastuse hoopis kõrval laual avatud albumist - naaber hakkab Rapla riideid valmistama ning need on nüüd hoopis Rapla seelikud:) Üritasin muuseumi töötajat veenda, et neil on äkki seal ikka mingi viga juhtunud, aga tema oli veendunud, et kuna need kokku on korjatud Rapla aladelt, siis selle järgi arvatakse need ikka Rapla seelikuteks, kuigi valmistatud Vändra kihelkonna aladel (ja hoolimata sellest, et valmistaja ise on need ka kogujatele loovutanud, s.t. tõenäoliselt siis hiljem kolinud) Uskumatu... Mul tekkis tahtmine ise muuseumisse tööle minna ja seal kord majja luua:) Kehtna on neil seal ka Kehknaks loetud ja keegi pole vaevunud uurima, et kas sellist kohanime üldse on. Ma vähemalt googeldades ei leidnud ühtegi Kehkna nimelist kohta, küll on Kehtna vallas olemas Lalli küla... 

Kogu selle jama peale ma seda seelikut enam ei tahtnud teha... Aga nende arust siis õige Vändra seelik oli veel ilusam - seda ma muisist polnud leidnud, sest kõikidel esemetel pole veel kirjeldusi sisestatud ning sellel polnud asukohta märgitud.

seelikuriie, ERM A 563:1127, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/469392 

Seeliku päritolu jääb samuti meie kanti, nagu mujal Vändra kihelkonnas polekski rahvariideid olnud (vöösid ja pott- ning kabimütse on ikka mujalt ka korjatud).

Vöösid ja mütse on üldse väga palju kokku kogutud, mütsid on enamus vist ka ära pildistatud ning neid vist valmistati massiliselt (või loovutati muuseumile kergemal käel). Vöösid on ka üsna hulgi, aga muisis pilte on veel vähe. Meie kandist kogutud ja muisis pildiga vöödest meeldib mulle see:

vöö, naiste, ERM 8390, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/557901 

Üks päev muuseumis on ilmselgelt liiga vähe, et mingeid põhjalikke uuringuid teha. Mis need veel teevad, kellel on valida mitmete särkide, seelikute, põllede, sukkade jne vahel. Mul on lihtne, valida pole suurt midagi, ei sukki ega põlle ega kampsunit vms. 

Tegelikult oleks pidanud veel jõudma muuseumi raamatukokku, kus kogumiskäikudelt ka kirjalikku materjali on ning kus võib leida kirjalikku informatsiooni, milliseid riideid ja kuidas kanti, isegi kui mingeid riideid ei annetatud, siis võib sealt mingit olulist infot leida, mis aitaks riideid komplekteerida. Peaks veel mingi päeva leidma ja omal käel veel korra muuseumis käima (see võib viimaks harjumuseks saada:)) Lisaks peaksin korra ära käima Kurgjal ja sealse muuseumi varahoidjaga suhtlema (ta pidavat tegema magistritööd Vändra rahvariiete teemal). 

Jälle üks esimene koolipäev

Aeg-ajalt tekib tahtmine koolis käia:) Teoreetilised valdkonnad mind väga ei tõmba - ajumaht on piiratud ning saab tööl üleääre täidetud:) - nii avastan end ikka ja jälle käsitöövallas täiendamas. Suvises rahvarõiva laagris sain aru, et ega sellest laagrist suurt kasu polnud ning ainult särgi õmblemisega rahvariideid ei saa - ja isegi särki ma pole ka veel õmblema hakanud... Aga sellest laagrist oli nii palju kasu  (kui seda saab just kasuks nimetada:)), et kuulsin erinevate inimeste kogemusi rahvarõiva kooliga. Ja ühtlasi ka juhiti tähelepanu, et kui ERM oma varasid hakkab vanast hoonest uude üle viima, siis kaks aastat varadele ligi ei pääse ning viimane aeg on rahvarõivaste valmistamise kooli minna.  

Kodus uurisin internetist täpsemat infot. Tartus on Eesti Rahva Muuseumi juures Rahvarõivaste valmistajate kool ja Tallinnas teeb MTÜ Eesti Rahvarõivas kursust "Minu rahvarõivas- särgist sõbani" - mõlemad on samalaadse ülesehitusega ning koolis tuleb käia üks kord kuus nädalavahetusel ning nii kaks aastat järjest. Ja vahepealsel ajal peab kodutöid tegema. Tartu koolitus oli augustis juba komplekteeritud, aga Tallinna oma kodulehel selle kohta info puudus - saatsin registreerumise soovi lootuses, et neil ka grupp juba täis:), aga ei olnud - otsustasin end kokku võtta ja endale rahvariided teha ja uusi teadmisi ning kogemusi omandada. 

Esimeses ülesandeks enne esimest koolipäeva oli vaja teada anda, mis kihelkonna rõivaid hakatakse tegema. Suht keeruline ülesanne, kui kõik esivanemad erinevatest Eesti paikadest pärit ning ise olen sünnilinnast Tartust risti läbi Eesti aja jooksul Tallinna jõudnud ning ajaliselt olen vist Tallinnas juba kõige kauem elanud. Samas on mul ju ka teine kodu ning selle kohaga olen ma peaaegu sünnist saati seotud ning tõenäoliselt jään ka edaspidi seotuks - ning seetõttu lähtun siis sellest paigast. Mis ei tee mu soove sugugi lihtsamaks - kuna tegemist mitmes mõttes ääremaaga, mida ühest kihelkonnast ja maakonnast ja rajoonist edasi tagasi on solgutatud ning kokku ja lahku liidetud (ja eks liidetakse veel...). Rahvariiete kandmise sajanditel kuulus Vändra kihelkonna alla ning laias laastus lähtuksingi sellest infost. Kuid kui muuseumis on erinevaid eksponaate ja variante, siis lähtuksin võimalikult lähedalt korjatud esemetest. 

Laupäeval oli esimene koolipäev ja see polnud sugugi pidulik ja aktust ka polnud:) Aga töö tegemiseks ka kohe ei läinud. Meile jagati pigem infot, mis meid selle kahe aasta jooksul ootab ning mida on vaja teada enne muuseumi minemist. Ning kuulati ära igaühe plaanid. Nagu ma juba varem kuulnud olen, siis ega muuseumides Vändra riideid väga pole ning seega raamatutes ka mitte - 1968. aasta Nõukogude Naises on mingi variant ERMi kogude baasilt, aga selle kohta meie tikkimise õpetaja arvas, et seal on ka mõned detailid võetud naaberkihelkondade omad. Soovitas mul ERMi asemel minna pigem Kurgjale, sest sealne muuseumi varahoidja Inna Raud teeb magistritööd Vändra rahvariiete kohta ning tal on kõik olemasolev info kokku kogutud. Leidsin selle kohta ka ühe artikli ning   võib loota, et mingil ajal saavad ka Vändra rahvariided lõpuks raamatusse: http://pluss.parnupostimees.ee/1087308/inna-raud-teab-rahvariiete-vaarikust/. Kurgjale minemise idee on hea, aga ERMi tahaksin ikka ka korraks minna - saaks ka selle kogemuse, kuidas seal toimetada, kui millalgi mõne muu teemaga oleks kunagi vaja. 

Neljapäeval seisabki ees töö muuseumis - eeltööna on soovitatud MUISist esemed välja otsida ja olemasolevad pildid välja trükkida, et kohapeal saaks keskenduda mõõtudele ja värvidele jne, mida piltilt välja ei loe. Täielikult on seda soovitust raske järgida, kuna väga paljud eksponaadid on puuduliku infoga ning mul pole sellest särkide lasust võimalik tuvastada, millised on minu kihelkonna ja paikkonna omad - samas pott- ja kabimütsid on väga põhjalike kirjelduste ning piltidega üleval. Õnneks ei pea me vist ise esemete numbreid ette andma, piisab kihelkonnast, ning meile tuuakse varahoidlatest meie poolt küsitud esemed välja ning siis hakkab töö nendega. Vändra riietel käiseid pole ja pole vaja tikandit ümber joonistada (pildistada neid ise ei või - võib ainult pilte tellida või internetist trükkida). Aga särgi kaeluse ja varruka otste ning õlakute tikandid pean ikka kuidagi kirja panema - selleks soovitati meil tikandite raamatutest erinevad pisted meelde tuletada - üritasin seda eile teha, aga hirmus raske on neid pähe jätta:) - madalpiste ja hääbepistega saan hakkama, varspistega ka, aga püvisilmad ja varesejalad jms on mulle tundmatud - või vähemalt praegu tundub see nii... õnneks on meil juhendaja kaasas, kes lubas vajadusel aidata pisteid määrata jne nõu anda.

Lisaks särkide ja tanude tikanditele ning mõõtudele peaks üle vaatama ka seelikud ja nende triibustikud. Ma olen aeg-ajalt mõelnud, et kuidas saab määrata muuseumis seeliku värve, kui pildistades kõik värvid omandavad teise tooni. Nüüd sain lõpuks saladuse jälile - muuseumisse võetakse kaasa peoga erinevat tooni lõngu ja niite (pidi isegi neil kohapeal mingi valik olema) või võimalusel ka mõni lõnga või  mulinee värvikaart ning nende abiga fikseeritakse vajalikud värvitoonid. Kuidas pärast õiged värvid valmis värvida suudetakse on juba vist suurem keemia - ma pole veel otsustanud, et kas hakkan seda ka ise proovima või lähen lihtsama vastupanu teed ja ostan juba värvitud lõngad või tellin koguni seelikukanga - seelikukanga ise kudumine selle kursuse raames pole kohustuslik (aga samas see mulle endale pakub huvi, et kas see kangakudumine mulle siis ka istub, kui suuri asju peab tegema). Oluline on, et kui õmblemiseks läheb, et siis oleks kangas olemas... Kuna mul käiseid tikkida pole vaja ja nende pilude ja püvisilmade peale nii palju aega ei kulu, kui teistel käistele, siis võib olla jõuaksin veebruariks seeliku ka kootud. Eks paistab. Hetkel olen tööl eelarvega nii koormatud, et mingi lisatöö ja isegi mõtlemisega pole aega tegeleda, kudumisest jms rääkimata. 

Kuna selle kursuse raames peab valmistatava komplekti kohta ka korraliku kirjaliku töö juurde tegema, siis võib loota, et kui nagunii pean pooleli olevatest detailidest ja valmis etappidest pilte tegema, siis ehk jõuan siiagi üht-teist postitada. 

Kodune ökokatastroof

Mul soojustati möödunud aastal maja ära ning tavapärase talvise 19 kraadise temperatuuri asemel oli püsivalt 22-23 kraadi. Mulle meeldis:) - aga mu lilledele mitte. Kevadeks olid orhideed suhteliselt kehvas seisus ja ma ei leidnud enam kuidagi sobivat kastmisreziimi, mis neile sobiks. Lõpuks leidsin, et ehk on küsimus hoopis selles, et nad kõik nii pottidest välja on kasvanud ja mulla kastmisest pole väga abi kui juured hoopis õhust toituvad. Istutasin kõik orhideed ümber ning päris mitmest õnnestus isegi mitu orhideed saada. Kokku oli lõpuks 16 orhideed. Aga seda mitte väga kauaks. Valisin ümber istutamiseks väga halva aastaaja - päike küttis toa pidevalt ligi 35 kraadini ning lilli akna peal ei saanud hoida. Hoidsin neid siis köögilaual, aga neile seal ei meeldinud. Kuna nii hirmus kuum oli, siis piserdasin neid veega - õhuniiskus oli jälle vist liiga kõrge ning päris mitu lille viskas lehed maha ja surid ära - tõenäoliselt jäi seisev vesi lehede vahele ja tekitas seal mädaniku. Üritasin ülejäänusid päästa ning panin need aknale tagasi, et siis aurab ehk liigne vesi ära ja valgust on ehk ka rohkem. Päikese kaitseks panin mõned ajalehed ka ette. Aga üritus oli lootusetu - väljas oli lõputu kuumus, taimedel juured väga pisikesed - muld pealt kuivas (kus enamus juured olid), aga alt oli liiga märg. Kuidagi ei suutnud leida kompromissi, mis lilledele meeldiks. Ja nii neid ükshaaval olen minema visanud - kui neis enam sugugi eluvaimu ei paistnud. Ja tänaseks on nendest 16.st orhideest järgi vaid 5 ning ei saa just väita, et needki eriti kõbusad välja paistaks. Pesin augustis puhkuse ajal aknaid ning tundus, et päike pole enam nii suvine ja ere ning ei pannud ajalehti akende ette tagasi, aga päike oli piisavalt tugev ning nii mõnedki orhideede lehed on saanud nüüd päikesepõletuse. Ja neile sobivat kastmisreziimi pole ma ka suutnud endiselt taastada ja aru ei saa, kas lehed on krimpsus kuivusest või üle kastmisest. Nii et võin üsna rõõmus olla, kui neist ükski alles jääb:( 

Et tuju liiga kurb poleks, siis ostsin ühe uue õitseva orhidee, aga pean vist tuju tõstmiseks veel mõne muretsema - aknalaudadel ruumi ju nüüd on... 

Kaks ratsuritähte, kaks jõulukaktust, kaks varjukannikest ja alpikann on õnneks täitsa elusad - neile see reziimi muutus ei teinud midagi ning neid ma pole ka ümber istutanud. 

Suvest hakkab sügis saama

Sel aastal on suvi eriti kiirelt otsa saanud - pole nagu õieti teinudki midagi ja juba läbi:( Õnneks on selles osas küll paremini läinud, et päikest olen ma oluliselt rohkem saanud kui eelmisel suvel. Ilm on sel suvel üsna suurepärane olnud. Ja kõik see, mis aias kasvab:) Ma pole ise eriti aias ka midagi teinud, aga see on ikka silma jäänud, et maasikaid oli päris hulga ja saab veel siiani veidi ühe kaupa neid nokkida. Herneid oli sel aastal kahes jaos - vanaema omad veidi varasemad ning ema pandud veidi hilisemad - viimased alles kasvavad ja annavad veel saakigi:) 

Kartulid said sel aastal erakordselt vara valmis ning vanaema on need jõudnud juba üles võtta ning kiitis  kartulite suurust ning kogust.

Eelmisel nädalavahetusel tegime esimese 10 liitrit õunamahla - kuumutamisega ei pidanud vaeva nägema - vanaema sünnipäeval joodi kõik kohe ära:) 

Nüüd sai esimene kõrvits ära korjatud - mul tuli soov vanavanemate päevaks kõrvitsapüreesuppi teha ning mõte sai teoks ka tehtud.

Ja seeneaeg on ka käes:) Ma tegelikult pole üldse mingi seenehuviline:) - vanaisal meeldis metsas seenel käia ja ema ka käib, aga mul see soon puudub:) Aga mulle meeldib kodu juures seeni avastada. Juba aastaid käime aianurgas kase alt üksikuid kaseriisikaid (või roosad riisikad vms) ja pilvikuid korjamas. See kord märkasin ka kolme seent  ning tekkis mõte ka meie pisikesse kuusemetsakesse (mida võib pigem laiaks hekiks pidada) minna piiluma, et kas juba pole ükski seen sinna kasvama hakanud. Üllatus oli suur:) Leidsin ühe väikse koha, kus oli väga palju kuuseriisikaid. Tõin kodust korvi ja andsin vanaemale teada, et mul läheb tiba kauem. Roomasin siis mingi 15-30 min seal mööda kuusealuseid - väga ussitanud ja vanad jätsin metsa ning koju tõin sellise korvitäie kuuseriisikaid:

Vanaema käis samal ajal kase juures kaseseeni korjamas ning sai ka päris toreda peotäie:

Lisaks seentele andsid sügisest märku ka tavalisest erinevad lindude hääled ja parved - ma pole väga täheldanud, et meil oleks seal palju lindude hääli kuulda, aga seekord küll oli ja väga võõraid ja erinevaid. 

Savitööd

Suvine ajakava saviringiga kuidagi ei klapi. Leppisime kokku, et teeme järvepäevale auhindadeks vesiroosid - voolitud selle sain, aga värvimise ajal olin rahvarõivalaagris - ema värvis minu oma ka ära, ning see jõudis enne uuele omanikule saada kui ma seda näha jõudsin.

Kogu suve jooksul jõudsin valmis saada vist ainult ühe kannu, mis nüüd kätte sain - esimese kannu kohta täitsa normaalne:), sang võiks paksem ja tugevam olla, aga ettevaatlikult kallates vast midagi hullu ei juhtu (tegelikult juba juhtus värvides - sangal oli all ka kruss nagu üleval, aga lõin selle vastu lauda katki):

Kann sai seest sellise kummalise glasuuriga, mis peaks olema oranž, aga settis nii kiiresti topsi põhja, et enamus jäi hoopis valge - kuigi värvimise ajal ka kolm korda seda segasin. Ääremärkusena pean mainima, et pildil olev laudlina pole minu heegeldatud - selle sain sõbrannalt kingiks - ta on kõva heegeldaja.

Üks töö on tegelikult veel valmimise ootel - punasest savist tehtud kast (mis pidi saama leivavormiks, aga kuivas katki ning nüüd saab paelakastiks), mis ootab ahju minemist, aga kuna punane savi pidi parema meelega tahtma madalkuumusevärve nine mul selle lappimise ja sättimisega läks mitu savitundi, siis nüüd pean vist veel pikalt ootama kuni terve ahjutäis asju valmis saab ja minu kastike ka lõpuks oma tõelist palet näitab (ma olen juba unustanud, mis värvi ma selle värvisin).

Seekord alustasin küll ka midagi uut, aga kuna mõõtes mõlguvad juba igasugused talvised üritused, siis võib olla saab sellest midagi kuskile kingikotti ja enne jaanuari oma savitegemisi väga avalikustada enam vist ei saa:)

Kangakudumise suvekool

Möödunud aasta kangakoolist jäi mulle väga helge mälestus ning Mardilaadal ei kahenud hetkegi kui selleks aastaks jälle kangakooli kutsuti. Sel aastal kordusid osad ka samad kursused, aga igal aastal on Eva-Liisa ka mõne uue kursuse teinud, et ka vanadel käijatel oleks mida õppida. Kuigi mina alustasin alles möödunud aastal, siis võin end siiski vanaks olijaks nimetada kuna kõik varasemad kursused ühe suvega järjest läbi võtsin. Sel aastal oli uueks kursuseks käteräti- ja laudlinakangad. Rahvas oli enamuses eelmisest aastast tuttav ning töö laabus meil hästi. Plaanitud mustritest jäi puudu ning saime veel kolm täiendavat kangast üles panna ja ära kududa ning lisaks mõnest pikemast kangast saime ka kaks proovi teha... Ega meil suurt midagi seal õppida polnudki, saime lihtsalt mõningaid mustreid ja need erinevate materjalidega läbi proovida - tööprotsess on ikka üsna sama ja midagi ekstreemset sel aastal ette ei võetud. 

Tööproove sai kokku selline hulk:

Selle aasta "kirstunaelaks" oli ristidega muster - põhilise mure põhjustasid maateljed, kus niieraamid ise selliseid riste moodustasid (kitsaid kangaid on nendega ikka vaev kududa), et enamus otsustas alguses, et nad seda risti ja viletsust küll läbi tegema ei hakka - lõpuks kui kõik kangad kootud ja midagi targemat teha polnud, siis tegelikult proovisid siiski enamus selle mustri ka ära. 

Ajaviiteks pandi öiste kudumiste käigus kokku järgmiseks suveks uue kursuse nimekiri ning paika kuupäev ja teema (laastukangas - muster saavutatakse laastude abiga - tulemuseks on ikka riie) - koht on ainult lahtine juhul kui see maja peaks remonti minema:)

Lisaks kudumisele suutsin ka ise ühe koolituse korraldada:) Kuna meil käärpuid endal maal enam pole, aga kõik vaibalõim on maha kootud, siis tahtsin kasutada kangakoolis vaba aega ja käärpuid kasulikult ning ühe vaibalõime ära käärida. Ja teha seda nii nagu minu vanaema seda on teinud - käärimislauaga 6 lõnga korraga  ning üleval vahelikud tihvates (nii vanaema seda nimetab, aga kirjandusest ma sellist väljendit pole leidnud) Pilt sai millegipärast kole udune, aga meeldetuletab ikka, kui peaksin unustama, kuidas see täpselt käis:

Selgus, et isegi igapäevaselt kangakudumisega tegelevad ja seda õpetavad inimesed pole sellise käärimisega kursis ja neil oli huvi näha, kuidas see käib. Minu kangakudumise raamatutes seda ka kirjas pole, aga Eva-Liisa raamatukogust ühe variandi ikka leidsime (ning tagantjärgi saan lisada, et viimases ajakirjas Käsitöö on see ka sees) ning nad võisid ka pildi järgi veenduda, et ma päris ise seda polnud välja mõelnud:) Muus osas olin ma üsna juhm ja saamatu ning ei teadnud vastata, miks ma üht või teist asja teisiti ei tee - olen ju tavaliselt pigem jooksupoisi rollis ja ei tea, miks üht või teist asja just nii tehakse ja kas võiks ka kuidagi tesiti. Igal põlvkonnal ja koolkonnal on aga tehnikatele omad lähenemised ning nüansid ja mugandused - eks kui ma üks kord ka palju kangaid hakkan käärima, siis leian oma jaoks kõige ratsionaalsemad meetodid:) 

Jääb ainult soovida, et oleks palju aega ja head kiriteljed (ning ruum nende jaoks):) Ootan juba pikisilmi, millal kõrvalhoone kokku kukub, et saaks uue ja parema projekteerida ja ehitada - muidugi siis koos ruumika ja valgusrikka käsitöötoaga:) Või siis teine variant, et naabermaja hind nii alla lastakse, et ma jaksaks selle ära osta:)