Mašmaša lood - vol. 29

Aeg-ajalt ikka üllatun, et kas ma tõesti räägin nii pikalt ja põhjalikult lapsega, et tal on vastu selliseid tarkusi jagada. Maal loeme unejuttudeks Karu-aabitsat (alguses tundusid head väiksed jutud ja enam muud ei soovita). Ühes jutus ütleb orav, et käbid pole karu toit, oblikad on. Mašmaša kostab selle peale: "Karu toit on ju hoopis mesi." - "Kust karu seda mett saab?" - "Mesil..., mesimummud korjavad lillede pealt ja viivad tarusse ja sealt mesinik võtab selle välja ja viibki karule. Või viib ikka inimesele ja siis inimene viib karule:) - haiguse ajal kulus meil mett nii kõvasti, et kurtsin, et peame tuttavatelt mesinikelt küsima, et kas neil on veel mett....

Osad tarkused pärinevad kuskilt mujalt ka. Mašmaša tahab magama jäämiseks šokolaadi, mis me kunagi ammu koos tegime. Ma keeldun andmast. Mašmaša ütleb: "Ma lähen võtan siis hästi salaja." Räägin, et salaja ei tohi ka midagi võtta ja küsin, et kes talle seda on õpetanud, et kui küsides ei anta, et siis võib salaja võtta? - "Keegi ei õpetanud, ma ise õpetasin endale." (Samal päeval varem oli mu õele ka öelnud, et teeme nii, et ta sööb küpsist hästi salaja.)

Käisime Mašmašaga õues. Mašmaša leidis lillepeenrast kühvli ja kühveldas sellega lund, ise seletab: "Ma koristan siin seda kartuliputru. Üks õelapsuke viskas selle kõik maha ja ütles, et ma ei taha ja viskas selle kõik põrandale. Ja siis ma hakkasin seda koristama."

Mašmaša mängib peale maalt tulemist nukkudega. Baleriinid tulid ka seekord linna ning Mašmaša räägib läbi Annamari tutvustades üht baleriini: "See on mu õetütar - ta on kahe aastane." - mõtlesin, et ei tea, kas alevis käies õde tutvustas teda kellelegi?, aga ei jõudnud veel õelt üle küsida.

II kursuse VI sess

Kolm päeva möödus jälle nagu linnutiivul:)

Esimest päeva alustasime kangakudumisega. Veidi vaatasime üle oma rõivakanga materjali arvutusi jms, aga enamuse ajast siiski kudusime. Päeva lõpuks sain kaks tööproovi jälle tehtud. 

Kaaspõime:

Patsulapiline - selle puhul ei viitsinud väga värvidega mängida (see poolimine on nii tüütu) ja aega ka eriti polnud, siis  nõutud 35 cm asemel kudusin veidi üle 20 cm. Veensin õpetajat, et lõim hakkab otsa saama ja viimased ei saa muidu kududa, kui ma veel 10 cm koon:)

Vahepealse kahepäevase seminari ajal olin öösel ühikas ning kudusin pindpõimes tööproovi ka valmis:

Nüüd on kaks tööproovi sellest satsist veel kududa - selleks pean ühe eraldi päeva varuma. Kodus võiks alustada kohe oma rõivakangaga kui lõnga kätte saan, aga selle tarne õnneks veidi viibib... Seni pean vist igaks juhuks lõiget mõne vana voodilinaga katsetama, et kindlaks teha, kui kitsa kanga võin kududa, et kas saan enda lauatelgedel selle kootud või pean sõbrantsi minema piinama.

Päeva lõpetasime arhailiste tehnikatega - seekord olid teemaks vaselised. Sain ühe tööproovi valmis:

Kaks tööproovi on veel teha. Neist ühe võib kodus valmis teha, aga võib järgmine kord tunnis ka teha, siis jääb lihtsalt järgmine kord kodus rohkem lõpetada. Vaatan, kuidas ajaga välja tulen. Nõeltehnikas ratta pean ka ikka uuesti tegema - sellised võrgud ei sobivat.

Teist päeva alustasime vööde ja paeltega. Näitasime ette oma tehtud kõlapaelad ning alustasime uusi. Koolis jõudsin valmis nii ühe- kui ka kahepoolsed narmad:

Kodus jääb teha 7-8 tööproovi (1 on enamusele vastavalt soovile ja ühel inimesel on seoses lõputööga vaja teha).

Vöödele järgnes tekstiilide kompositsioon. Oma kavandid näitasin juba kangakudumise ajal ette ja nii sain selle tunni ajal valmis kududa hoopis vööraamil tehtava setu vöö tööproovi, aga unustasin seda pildistada (kuna me koome kõik ühe raami peale üles loodud vööd, siis saame seda kordamööda kududa). Uueks ülesandeks on patsulapilise teki kavand. 

Peale lõunat jätkasime silmuskudumisega. Näitasime ette sõrmikute alustused, saime juhtnööre sõrmede kudumiseks, saime veidi infot seljariiete kudumise kohta ning  tegime kampsunisakkide tööproovi:

Silmuskudumises meil tunde küll enam pole, aga peame lõpetama ära enda sõrmikud ning õpetaja tuleb mais neid meil üle vaatama - aga kuna praegu juba soe sees, siis peaks ikka ruttu katsuma need valmis teha, et saaks muudele ülesannetele keskenduda.

Päeva lõpetasime masinkudumisega. Õpetaja alustas tundi lausega, et eks me siin nüüd ööseni koome - mul oli ikka plaan ööseks koju minna... Aga vist olid teised ka nii väsinud, et keegi ei tahtnud sinna pikalt harjutama jääda. 

Alustasime labase koe ning kasvatuste ja kahandustega:

Teisel tööproovil proovisime valesoonikuga topeltserva ning mustrikaardiga mustreid kududa ja katsetasime kaelaaugu kahandamist (kui teine selline tükk veel teha, saaks mõni nukk vesti):

Laupäeval jätkasime masinkudumisega. Kudusime päris soonikut, käsitsi tehtavaid auke (võimalus on ka pitsimustrikaarte kasutada) ning mustrikaardiga ühevärvilist kudet (s.t. et mustri asemel jääb läbikudumata silmus). See viimane variant jääb efektsem pahemalt poolt, s.t. see jäetakse tavaliselt siis väljapoole. 

Tööproov paremalt poolt:

Ja sama tööproov pahemalt poolt:

Kompetentsi tõendamiseks peame masinal kuduma mingi eseme - meil on selleks soovituslikult tuunika või vest, aga kuna ma kumbagi ei kanna, siis ma pigem eelistaks kampsunit teha. Nende tööproovide tegemise järgi arvestades ei tohiks varrukate tegemine  väga palju aega lisaks nõuda - kui kõik laabub. Oma eseme jaoks pidime tegema ühe pika labase tööproovi erinevate tihedustega, et saaksime seda kodus vanutada või aurutada ja siis selle pealt oma eseme jaoks vajalikud silmuste arvud ja read välja arvutada. Kui teiste tööproovidega mul kõik laabus, et sain teisi abistada ja oodata, siis selle algust pidin sada korda harutama - osadel oli tööproov juba valmis, kui mina alles oma servaga pusisin - mingeid silmuseid millegipärast ei kudunud ja sealt muudkui tekitas pusa. Aga lõpuks sain oma harutamistega hakkama ja oma ~230 rida kootud. 

Kui mõne vana kampsuni pealt saaks sobiva varukakaare kuidagi joonistatud, siis võiks ikka kampsunit proovida. Seda me veel ei tea, kas peame seda koolis tegema või on võimalus masin korraks koju laenutada. Arvutused ja lõikeskeemid tuleb järgmiseks korraks valmis teha ning koolis alustame ka kudumist.

Päeva lõpetasime tootearendusega. Tegime oma esitlused sihtgrupi teemadel ning vaatasime näidisesitlust järgmise tunni ülesande kohta ning muud ei jõudnudki. Järgmiseks korraks peame tegema esitluse enda toote analoogide kohta ning võrdlema enda omaga.

Tootearenduse esitluste ajal meil käed enamusel käivad ja sõrmikud edenesid:

Ja saigi kolm päeva läbi, uued ülesanded käes ning kohtume kuu aja pärast:)

Kool nukudega mängimist ei sega...

Meil on üks nukk Teresa, kellele tavalised barbide jalanõud ei sobi. Tal on ühed kuumast liimist tehtud kingad, aga kuna teistel on oluliselt suurem valik, siis ta oli õnnetu. Käisin ühel päeval koolitööde jaoks Karnaluksis materjale ostmas ning ostsin jupi kunstnahka. Ja ühel päeval mängimise kõrval tegin Teresale papist, paberist ja kunstnahast uued kingad:

Nukud meil endiselt suure osa ajast ujuvad. Kui minu lapsele pole oluline, et neil sel ajal midagi seljas oleks, siis õetütar hakkas neile riiete hulgast ujumisriideid otsima - maal meil neid kahjuks veel pole... Kangastega on ka täpselt nii, et vahepeal tassin need jupid linna, et äkki teen midagi ja siis jälle maale tagasi, kui liiga jalgu hakkavad jääma. Hetkel olid need muidugi linnas... Nii pidin otsisin suvalise trikotaaži ning tegin väikse kollektsiooni ujumisriideid:

"Peeglist" võisin vaadata, kuidas ma neid umbes teen:) - talle ma oma kangarulli ei andnud, sai ühe vana plekkidega body... Kahjuks olid käärid nürid ja trikoo jäi välja lõikamata ja õmblemata, enne tuli muu tegevus peale...

Ettevalmistused II kursuse VI sessiks

Pean ikka alustama tavapärase halamisega, et kuigi sesside vahe oli väga pikk, siis kõiki asju ikka valmis ei saanud. Päris palju aega kulus programmeerimise kursusele, mis nüüdseks on õnneks edukalt lõppenud ning haigus võttis ka osa ajast - lihtsalt ei jaksanud siis öösel mitu päeva midagi teha. 

Aga päris lootusetu olukord veel ei tundu:)

Kõige olulisemaks pidasin silmuskudumise tööde valmis saamist, sest seekord meil viimased tunnid. Tööproovid said silutud:

Labakud sain ka valmis. Tegin papist kindaliistu ning venitasin need selle peale - läksid ühesuguseks küll:

Kahe sessi vahel oli meil erakorraliselt üks kahepäevane seminar, kus kuulamise ajal edenesid päris jõudsalt edasi ka sõrmikud. Veidi jõudsin neid veel kududa, aga sõrmede alustuseni siiski ei jõudnud:

Kindaid sai igale poole kaasa tassida, aga kõlapaeltega oleks see keeruline olnud. Need võtsin siis öötöödena ette ja sain kõik 9 juppi valmis (paberile jäid ikka vormistamata):

Lapse lastehoidu harjutamiste alguses ei viitsinud kuskile kondama minna, tegin autos oma nõeltehnika tööproove:

Ühe tööprooviga jäin küll hätta. Pidime ringse tööproovi tegema, aga ükskõik, kuidas ma seda alustasin ja kasvatasin, ikka sain nukumütsi:( Seminaril üks kursaõde tegi supsti ratta valmis, aga kui proovisin seda järgi teha, siis sain kolmanda mütsi...

Otsustasin, et ei tee seda "soome pistega" vaid mõne muuga, aga konspekti polnud kaasas ja tegin umbes mingi lihtsama aasaga - lootsin, et ju ikka mingi selline variant ka meil oli. See tuli lõpuks ratas, aga väga õhuline. Eks näis, kas sobib...

Kangakudumises pidime ära pesema-pressima oma tööproovid ning mõnel ka otsad ära sõlmima. Need sain tehtud ka - paberile jäid veel vormistamata:

Kavandamises oli vaja lõpetada triibuseeliku koopiajoonis - selle sain tehtud:

Ja vaja oli joonistada valmistatavast rõivakangast tehtav ese figuurile. Mina plaanin kududa enda rahvarõivaste juurde kampsunikanga - ehk kunagi jõuan sellest ka kampsuni õmmelda. Joonistasin selle aga hoopis suvekleidile peale:

Toodete arendamise tunniks pidin ühte suveniirtoodet veidi korrigeerima ning teise juurde tegema. Hobune sai juurde saba ning tegin pardi ka (aja- ja materjalikulu jäi arvestamata ning tööjuhend ka tegemata):

Kõige viimaseks tööks jätsin oma toote sihtgrupi analüüsi ning selle kohta esitluse tegemise. Sain kuidagi selle ka tehtud.

Kahe nohu vahepeal sai laps mõne pooliku päeva lastehoius käia ning üritasin alustada oma praktikat ettevõttes. Kahjuks tuli uus nohu peale ja lapsehoidja abiga sain kaks väga lühikest päeva praktikat teha ja seal ühe kanga üles käärida. Võtsin koju ka tööd kaasa, et kuidagi saaks selle praktikaga edasi minna ja koolitööde arvelt keerutasin siis hoopis ühel ööl ühele sallile narmaid.  Ei tea, kuidas ma selle 15 tööpäeva sellise tempoga tehtud saan... Koolipraktika asjad ka veel lisaks sellele... Aga ehk kuidagi ikka saan hakkama:)

Mašmaša lood - vol. 28

Plaanime nädalavahetusel minna minu teisele vanaemale külla ning kuna tal mänguasju pole, siis mõtlesin Mašmaša jaoks mõne uue vidina osta, mida kaasa võtta. Mašmaša vedas mind ühte mänguasjapoodi, kus on mängimise laud ning plaanisin seal siis veidi ringi vaadata. Tegin poele kolm tiiru peale, ostsin ühe veepliiatsiga värvimise raamatu, aga Mašmaša ikka mängis Playmobile autode ja tegelastega. Mõtlesin, et võtaks siis ka prooviks midagi sellest sarjast - kuigi mulle on tundunud, et seal on kõik tegelased ja tegevused nii paika pandud, et fantaasiale ruumi ei jää. Mašmaša soovile vastu tulles sai siis ostetud ema-isa-lapse komplekt koos kohvrite, pakikäru ja lennujaama piletiautomaadiga. Ja selgus, et on fantaasiale ruumi - kodus sai sellest hoopis pakiautomaat:) Ühel hetkel oli selle pere ema minu juures laua peal ja Mašmaša käes olevad isa ja laps otsisid teda taga - arvasin, et ema läks äkki šoppama - "Ei, ema läks lõngapoodi." :)

Arutlesime õega telefonis, et lapsed ja vanainimesed on ühesuguse valikulise kuulmisega - valju juttu vahest ei kuule, aga sosistamist küll. Mašmaša mängis omaette ja ei sekkunud meie vestlusesse. Jutu sees pakkusin õele, et kui tal vaja stressi maandada, siis tulgu minu juurde veini jooma. Kui kõne läbi sai, siis Mašmaša küsis: "Kas ta ütles, et tuleb sinu juurde veini jooma?" :) 

Hiir tegi piimapudelist...

Suvest oli autos miski suur veepudel, tõin selle mingil ajal tuppa, et kui viimane tilk vett on ära joodud, siis saab sellest midagi teha. Laps käis ikka aeg-ajalt uurimas, et millal see tühjaks saab ja mida me sellest teeme. Arvasin, et võib olla saaks sellest auto teha. See oli muidugi viga - pärast seda pidin muudkui teada andma, et millal me sellest auto teeme. Koolikotte tühjendades leidsin, et veepudelit kõik tühjad ning täitsin need siis pudeliveega - ja saigi suur pudel tühjaks. Ratasteks said püreetuubide korgid, mis sai jämedamate grillvarraste abil pudeli külge pandud (ja need grillvardad olid kodus olemas, sest koolis oli vaja kunagi pudelisuuvööd punuda). Kui eesistuja veidi põlvesid krõnksutaks, siis ta ei istuks tagumiste isikute varvaste peal, aga üldiselt polnud kolmel nukul probleemi korraga autosse mahtuda ja tegelikult oleks ette Teresa kõrvale Rapuntsel ka vast ära mahtunud (hetkel seal lisaks kolmele suuremale ka üks pisike nukk pikali). 

Kuigi nukkudel on dušš, siis üks koogikarp oli nii vanni moodi, et see oli meil lisaks duššile vannina kasutuses. Nüüd jäi kuskil pinterestis või youtubes silma, et taskurätikarbist oli vanniümbris tehtud. Nohuga sai meil just üks karp tühjaks ja monteerisin siis sinna vanni, kraani ja dušši (kaare lõikamine ebaõnnestus, aga see ei sega mängimast).

Tahtsin vanni marmorimustrilise kleepsuga üle kleepida, aga seda õnneks ei lubatud. Uusi taskurätte ostes jäi üks ilus süsimust karp silma, millel hõbedane kaunistus peal - nüüd ootame, et see tühjaks saaks, et saaks vanniümbrise välja vahetada (nohu kahjuks meil jätkub...).

Kardinad tegin ka mingid lõpuks valmis, sest kardinapuud tahtsid muidu jooksu panna ja tundusid sedasi ohtlikutena. 

Mašmaša lood - vol. 27

Mašmašal uni jälle ei tule. Panen ta aga jälle voodisse ja natukese aja pärast tuterdab jälle mööda tuba ringi. Viin ta jälle voodisse. Veidi aja pärast tuleb teisest toast kummitus ja teeb uu-uu:) Mašmaša oli mu särgi endale üle pea tõmmanud ja tuli mind kummitama :) (kummituse tegemist nägi ta mingis autode multikas)

Olime Mašmašaga haiged ja mina isegi rohkem. Veetsin paar tervet päeva voodis ja Mašmaša katsus endale ise tegevust leida. Ja süüa samuti... Ega meil tegelikult kummalgi isu polnud, aga näksida ta tahtis. Võttis külmkapist keefiri, tõi selle mulle avamiseks. Tegin keefiri lahti ja siis tuli meelde, et piimatooteid ei peaks nohu ja köhaga sööma. Panin paki kinni tagasi ja saatsin ta pigem puuvilju otsima ja oma teed ära jooma. Natukese aja pärast tuleb Mašmaša keefiri vuntsidega. Küsin, et kas jõi otse pakist. "Ei, tassist." - "Kust sa tassi said." - "Võtsin enda veetassi." - "Kas vee jõid enne ära?" - "Ei. Ma kallasin selle välja." - "Põrandale või?" - Mašmaša hakkab naerma: "Ei, ma kallasin selle enda teetassi." :) (kuhu see tegelikult ikka päris ära ei mahtunud ja osa oli laua peal ka)

Käisime Mašmašaga poes. Meist möödub üks ema koos 4-5 aastase poisiga. Mašmaša vaatab neile järele ning ütleb: "Emme, mine ütle sellele poisile, et ma tahan temaga sõbraks saada." - minu arust ei näinud ta selle poisi nägugi... Mulle tundus see liiga imelik, et seda soovi täita ja õnneks ei järgnenud mu eitusele mingit kisa nagu meil muidu peaaegu iga asja peale hetkel juhtub.

Sööme Mašmašaga õhtust ja joome teed. See tähendab, et minu tee ootas mind laual ja panin toitu taldrikule. Mašmaša oli võileiba nosinud ning kogu laud oli leivakoorikuid täis. Moment hiljem ta teatab: "Emme, ma panin need leivakoorikud su tee sisse." - ma ei olnud rõõmus:(, õiendasin veel tükk aega. Panin endale uue tee ja kallasin sellest osa Mašmašale ka. Ta soovis hirmsasti piparkooki või küpsist mida sinna sisse kasta, aga ma keeldusin talle magusat andmast. Lõpuks võttis laualt viimase kuivikleiva ja pudistas selle tee sisse. Leidisi siis, et see on jäle ja nõudis, et ma talle uue tee valaksin...

Pesen Mašmaša hambaid - see on igapäevaga järjest hullem tegevus. Nüüd laseb ta hambaharja korraks suhu panna ja röögib, et tal on vaja loputada. Võtab tassist lonksu, sülitab vee välja, kallab tassi tühjaks ja võtab kraanist uue vee. Räägin ja räägin, et  hambaid nii ei saa pesta, kui hambaid üldse ei saa harjata ja, et vett nii ei tohi raisata ja ühe topsitäiega saab tegelikult hambad pestud. Mašmaša keerab mulle selja, võtab oma tassi vett täis, vaatab seda mõtlikult ja kallab põrandale... Ma saan aru, et riidlemisega läheb vee loopimine hullemaks... Mašmaša võtab veel korra tassi vett täis ja kallab põrandale... Minu poole ikka ei vaata. Mašmaša võtab veel korra tassi vett täis... ma võtan selle talt ära ja kallan talle pähe... (põrand on juba nagunii märg). Mašmaša on märg ja õnnetu, aga laseb lõpuks hambad ära pesta.

On umbes kesköö. Vaatan televiisorit ja punun kõlapaelu. Kuulen teiset toast sebimist, tundub, et Mašmašal on janu ja ta joob. Jääb vaikseks. Siis tulevad sammud. Rõõmus Mašmaša tuleb elutuppa: "Oi, mis sa teed siin. Mis see sul on siin." - "Punun paelu. See on pitskruvi. Kas sul on janu?" - "Ei ole, ma juba jõin. Mõtlesin, et kas meil õuna on." - nii rõõmsa lapsega ei taha öösel kuidagi tülitseda...  soovitasin tal võtta juustupulga - võtab külmkapist juustupulgad - "Näe, ma võtsin kohe kaks." - ja läheb rõõmsalt magama... Aga sellega see ei lõppenud... Ärkan öösel selle peale üles, et külmkapiuks käib ja sellele järgnevad väiksed jooksusammud... Mašmaša tuleb rõõmsalt juustupulgapakiga: "Ma tõin endale juustupulka." - sööb oma juustupulka, joob vett ja sööb edasi ja joob vett. Voodi kõrval on tal tass, mille tila saab kinni vajutada, ja kui enne sai seda ise vajutada, siis nüüd kui ma magada tahtsin, oli vaja, et mina seda kogu aeg kinni ja lahti teeksin... Kui öösöök söödud, siis sättis Mašmaša padja püsti, et oleks mugavam istuda, ning otsustas raamatuid lugema hakata... kell oli umbes 5 hommikul. Tuld ma ei lubanud tal põlema panna, luges natuke aega siis pimedas ning lõpuks keeras end mu käe külge krussi ja jäi ikka magama...

Mašmašal on sellised käed, et väga palju asju lähevad katki, kui tema neid puutub - kõrvalt vaadates ei kasutagi ta selleks palju jõudu. Alles hiljuti jäi maal silma, et õe tehtud riidest nukul üks käsi ära tulnud. Nukk on vana ka, aga ei tundunud need õmblused üldse õrnad. Õmblesin nukule käe tagasi ja panin särgi ka selga. Hetk hiljem võtab Mašmaša nukul särgi seljast - koos teise käega... Kodus jäi Lotte täiesti ootamatult ilma oma kõrvadest - see tups lihtsalt kukkus tal peast ära...

Mašmašal ei tule uni. Nõuab mett. Haigusega olen talle üsna palju mett lubanud ja arvasin, et äkki sellepärast ei tulegi uni. Nüüd ei tahtnud anda. Mašmaša vaatab oma suurte silmadega mulle otsa ja seletab: "Mul on õigus. Ma pole üldse kommi saanud. Ma sõin kõik oma makaronid ära ja kui ma söön ilusti oma söögi ära, siis mul on õigus kommi saada, aga ma ei ole saanud..." - olen õelt üle võtnud, et maiustusi antakse ühe kaupa ja ainult siis kui soolane toit söödud...

Super hajameelsus

Ise kurdan, et laps on hajameelne professor, aga ise pole sugugi parem:)

Ostsin Mardilaadalt kaks erinevat Metsapiiga õlut. Millalgi vaatasin, et keegi külla ei tule, peab need ikka üksi ära maitsma, et kaua need kapi peal seisavad ja tolmu koguvad. Enda arust jõin ühel õhtul ühe ja mingil teisel õhtul teise - juba tükk aega tagasi. Tühja taarat muud polnud, tõstsin need kaks pudelit prügikastikappi.

Nüüd oli vaja auto hooldusesse viia, autost tuli paar tühja veepudelit ja oli põhjust taarakott tekitada. Täna hakkas lapsuke seda kotti sorteerima ja mina aru ei saa, et miks terve köök mingit punast löga täis on kui taarakotis ainult veepudelid. Kuivatasin põranda ära ja toimetasin edasi. Mõni aeg hiljem oli tühja veepudelit vaja ja leidsin, et ikka kogu kott ja põrand ujub. Tundub, et hajameelsusest jõin ühest õllest paar lonksu ja ülejäänud jäi joomata ning ei saanud aru ka, et ei tõsta tühja pudelit edasi-tagasi. Hea, et see ikka enne välja tuli, kui ma sellega kogu koridori või auto oleks täis lödistanud 😀

Unenäod

Praegu lõppes vist väga aktiivne unenägude nägemise periood. Vähemalt minul on küll viimasel nädalal mitmeid unenägusid olnud, mis magamist segavad. Ei tea, kas tähtede seis selline või siis haigused tegid oma töö.

Kaks neist unenägudest ei lasknud magada, sest need olid nii hirmsad. Ühes kaotasin oma lapse poodi ära ja selgus, et kogu pood on mingeid kalabasseine täis ja oli suur hirm, et ta on kuskile basseini kukkunud. Kõige jubedam, et mõned inimesed sealt siis otsingutega leitigi, aga mitte minu last. See läks nii jubedaks, et ärkasin enne üles, kui ta üles leidsin ja hirm on ikka veidi, et kuidas ma ta niimoodi ära kaotasin. :(

Teises kaotasin lapse kuskil Olustvere vahel ära, või keegi teine kaotas, igatahes samamoodi otsisin mingite inimestega teda sealt tiikide vahelt ja mingitest imelikest majadest ja tänavatelt, mida ma tegelikult ei tea. Ja suurest hirmust ärkasin jälle enne üles, kui üles leidsin. :(

Reaalselt võttes võivad mu hirmud olla tingitud sellest, et ta peab hakkama lastehoius käima ja ma ei ole temaga enam kogu aeg koos, või siis on need pigem lapse hirmud selle sama teema pärast... Või siis sellest, et ta kõnnibki poes uisa-päisa mu juurest minema ja viimasel ajal käivad mingid krutskihood ka peal ja tahabki mind sabast maha raputada.

Igaks juhuks googeldasin internetis ka - unenägude seletajates ei leidnud, aga mitmes foorumis oli mainitud, et see lapse haigestumist tähendab - see läks küll täppi - mõlemad jäime pärast seda haigeks...

Teised unenäod ei olnud emotsionaalselt hirmsad, aga füüsiliselt väga kurnavad. Programmeerimise kursusel viimaseks ülesandeks oli vaja üks programm kirjutada ja isegi pärast seda, kui olin selle ära esitanud, nägin endiselt unes muudkui programmi kirjutamist. Hambad ristis ja kulm kortsus muudkui nuputasin mitu ööd järjest. Mitmel hommikul olid lõualuud valusad ja otsmik peaaegu krampis. Lisaks veel peavalu, mis võis muidugi haigusest ka tingitud olla:)
Mõni unenägu oli ikka positiivsem ka:) Ühel ööl nägin unes, et ühel sõbrannal sündis või oli sündimas laps (uudishimulikele vihjeks, et sellel, kes mul sünnitusel abiks käis) ja vist oli tüdrukuga tegu. 

Mašmaša lood - vol. 26

Peale ujumist ja šoppamist on Mašmaša nii väsinud, et jääb autos magama. Tassin ta kuidagi tuppa, tuppa jõudes on üsna ärkvel, aga ikka torisev. Käin jooksuga autos, et veel mõned asjad tuppa tuua. Tuppa jõudes tuleb rõõmus laps vastu: "Emme, ma võtsin seda lutsutamise kommi. Ma oskan küll seda juba lutsutada ja ei neela alla." - "Kas sa võtsid kausist neid lutsukaid." - "Ei, sinu kotist, sellest karbist, mis niimoodi lahti käib." - jätsin avatud käekoti uksenupu külge ja sealt paistis nätsukarp, millest ma ükskord tema nähes nätsu võtsin, aga talle ei andnud - nüüd sai oma uudishimu rahuldatud... - peale paari nätsutamist sülitas välja ja tahtis kiiresti vett peale juua. 

Käime aeg-ajalt peale ujumist pitsat söömas. Mašmašale meeldib singiga pitsa. Jõuame pitsakohvikusse,  võtame alles riidest lahti, kui teenindaja mööda läheb ja meile menüü toob. Mašmaša teatab käigupealt, et tema soovib singipitsat:) Teenindaja vaatab mulle küsivalt otsa, kinnitan Mašmaša tellimuse ja see pannakse töösse. Pitsast sööb ta kohapeal ära suhteliselt väikse osa, ülejäänud laseme tavaliselt kaasa panna. Mašmaša tahaks nii väga ise öelda, et palun pange see karbiga kaasa, aga see jõuab tal teenindajat oodates juba meelest minna. Kui teenindaja karbi ja arvega tuleb, siis Mašmašal tuleb see siiski meelde ja saab selle teenindaja rõõmustamiseks ka ära öeldud:)

Mašmašale üldiselt võõrad ei meeldi, aga siiski on aeg-ajalt inimesi, keda ta millegipärast ei pelga. Käisime autot hooldusesse viimas ning see onu, kes mu tellimust vastu võttis, meeldis Mašmašale - selle asemel, et mul jalast kinni võtta ja kaevelda, et ta pelgab, selle asemel üritas onule kõigest jõust naeratada ja silmsidet luua - aga onu oli tuim nagu kala ja ei näinud arvutiekraanist kaugemale...

Mašmaša leiutab aeg-ajalt uusi sõnu. Laulab Rongisõidu laulu ning liidab kokku nii rongi kui reisijad ning laulab, et "mis neist rongijatest sai":)

Ostsime Mašmašaga kleepse - ilusad kleepsud, mõtlesin, et äkki meisterdame neist koos mõne pühadekaardi... Mašmašal oli teine plaan, krabas kodus kohe kleepsupaki lahti ja kleepsu ka lahti ja siis hakkas otsima, kuhu seda kleepida... ei jõudnud oodata, kui ma paberilehe leian... kleepis mu arvutile:) Päris kenad kleepsud, lubasin tal siis veel neid sinna kleepida - kas see arvuti peab nii igavalt hall olema:)

Aeg-ajalt saan õppetunde, et asjad ei tohi laokile jääda. Jõuludest jäid kirjutuslauale margikleepsud, sest seal oli lisaks markidele ka muid väikseid kleepse ja arvasin, et neid on vaja vahel kasutada. Mašmaša tuuseldas toas ringi ja ühel hetkel märkasin, et ta oli lisaks munadele ka ilusaid jõulukleepse lastehoiu tutvustusbukletile kleepinud. Lähemal vaatlusel selgus, et täitsa kehtivad margid olid...

Mašmaša on eelmises elus vist kõrgemas seltskonnas elanud. Kui ma senini olen arvanud, et ma olen nii osavalt teda vabandama ja paluma jne õpetanud, siis aeg-ajalt ta suudab mind ikka üllatada oskustega-teadmistega, mis minult küll pärit pole. Nüüd jäi Mašmaša esimest korda köhasse ning köhides pani käe suu ette - mõtlesin, et tal kurk valus vms põhjusel tegi seda. Ise sain muidugi ka köha, aga teistsuguse, ning köhides panin käe hoopis kõrile, sest nii valus oli. Mašmaša hakkas minuga kohe pragama: "Köhides pannakse käsi suu ette, mitte kaela peale." - ei tea, kust see talle kõrvu (ja külge) jäänud on... 

Või siis on ta olnud väga viisakas hajameelne professor:) "Emme, kes see Maarja-Liis on?" - "Maarja-Liis Ilus, ta on üks laulja." - "Miks tal selline nimi on?" - "Eks ta ema ja isa panid talle sellise nime." - "Kellele?" :) (kuulasime ühel päeval Õnneseene laulu).

Samas ei saa ma tema pikema mälu üle kurta. Vaatasime pühapäeval koos veidi presidendi vastuvõtu pilte ning näitasin talle presidenti. Teisipäeval söögialauas küsib järsku: "Kes see Kersti Kaljulaid on?"

Jäime Mašmašaga täitsa haigeks. Ühel õhtul sättis ta end diivanile tukkuma, ma läksin wc-sse. Hetke pärast on Mašmaša ukse vahel: "Emme, ma tahan piparkooki." - "Ei saa, nohu ja köhaga ei või magusat süüa." - "Ma võtan siis salaja.":)