kolmapäev, 25. detsember 2013

Jõuluvana kontor

Vaikus tähendab totaalset ajapuudust või plaanidega mitte toime tulemist:) Plaanisin sel aastal jälle üht-teist jõuluvana kotti panna ning isegi ideid tekkis. Aga laiskus on suur ja kuidagi ei suutnud end varakult kokku võtta ja plaanid teoks teha.
Alustasin küll tegelikult varakult - juba oktoobris tegin valmis "proovipartii" meigieemalduspatju õdedele kinkimiseks (idee pärit digiajakirjast Craft Bistro - mis tänaseks on lõpetanud ilmumise, aga juba ostetud numbrid on ikka alles) 
Proovitööd võtsin endale testimiseks:) Maskide ja õlidega kasutamiseks on väga head, aga vedelike jaoks imavad liiga vähe ja ei märgu piisavalt. Pesin pesumasinas koos teiste pesudega - kuigi heegeldama asudes avastasin kahel lõngal märgetes, et ainult kuivpuhastus - õnneks ma midagi suuremat nendest lõngadest teha ei plaaninud.
Kahjuks neist proovitöödest väga kaugemale ei jõudnud - küll oli vaja rahvariide kooliks kraed tikkida ja sõbranna lastele sokke kududa ja lihtsalt lorutada… 
Novembri keskel võtsin end lõpuks kokku, et üks uus seep valmis teha - oli ka viimane aeg, et see jõuluks ikka valmis laagerduks. Hobipunkti kingiideede hulgas jäi silma soolaseep ja selle võtsingi plaani. Tänapäeva seebitegu on imelihtne - ainult vaja kätte võtta:)
Sünnipäevajärgsel pühapäeval tegin õelastega kaartide valmistamise töötuba ning nädal hiljem lõpetasin. Kaardid sõpradele said seekord sellised:
Ja kuna kõik paberitöökraam oli juba välja võetud, siis tekkis uus idee ning töökaaslastele tegin üllatuskingituseks sellised karbid (mudeli võtsin restorani ÖÖ poolt antavalt kingituselt - kus trühvel sees):
Karbikesse plaanisin ma teha samuti trühvleid või muid komme - mida ühtlasi siis ka muudesse pakkidesse jaguks. Viimasel ajal ilmub ohtralt häid raamatuid ning minu koju on tee leidnud Magus kommiraamat ja šokolaadi meistriklass - enam ei vaevunud jõuluajakirjadest trühvliretsepte otsima vaid kasutasin nende raamatute omi. Tavalisele trühvlile lisasin jõuluhõngu tekitamiseks Santa Maria piparkoogimaitseainet ning valged piparmünditrühvlid said minul piparmündi asemel lisandiks hoopis kuivatatud jõhvikad:) Need piparkoogimaitselised said siis ka kolleegide pakikestesse ning saingi neid kontori jõuluistumisel kingitusega üllatada:)
Rohkem trühvelid ei viitsinud teha ja pakkidesse jagamiseks tundus olemasolevate kogus liiga väike - pakkisin kahte karpi kokku ja pakkusin niisama jõuluõhtul maiustamiseks.
Jõulud hakkasid hirmsa kiirusega lähenema, aga oma laiskusest ma võitu ei saanud - töölt tulles oli selline kudemise meeleolu, et midagi ei viitsinud teha, vastu ööd siis võtsin üht-teist lõpuks ette ja uneaega jäi üsna napiks… ja viimased õmblused ajasin kokku 23.ndal enne maale minekut ja pean tõdema, et ühe jupi kingitust andsin ühele õele eraldi järgi:)
Aga sellised asjad sain siiski kinkideks: õdedele meigieemalduspadjad ja näokuivatusrätt (lisandiks veel mõni näomask ja fair trade tee) - pildil üks komplekt:

Õelapsed said hommikumantlid:

Emale ja tema elukaaslasele said ristsõna- ja sudokuraamatud (proovisin raamatust Köitev köitmine belgia peidetud pistet - raamatu sisuks said valgele paberile kleebitud vanadest ajalehtedest lõigatud ristsõnad ja sudokud - ei oleks arvanud, et see kleepimine nii aega- ja teipinõudev töö on):
Ülejäänud pidid kahjuks ainult poekinkidega leppima. Kingid said jõululaupäeva öösel lõpuks ka pakitud ja kuuse alla paigutatud:) 
Jõulu esimesel pühal plaanisime perega maal kokku saada ning katsin laua jälle enda korrusele - ma fännan nii hirmsasti oma söögilauda ja nõusid, et tahaks neid ikka võimalikult palju kasutada. Jõuluks ostsin endale kingiks ka piisavalt suure laudlina - plaanisin küll mõned motiivid kuldse niidiga välja tikkida, aga see plaan peab järgmiseks aastaks jääma:) Seekord sai laud selline:
Lume puudust soovisin korvata lumepallisupiga -  selle suutsin lootusetult põhja kõrvetada, aga imekombel söödi ikka kõik ära:)




pühapäev, 22. detsember 2013

Rahvarõiva kool - tikkimine

Detsember läks nii kiiresti käest, et ei tikkinud ühtegi pistet oma rahvariideid:( Õnneks on mul suhteliselt vähe vaja tikkida. Viimastel päevadel enne järjekordset kooli plaanisin ikka veidi edusamme teha, aga jõulukingid tundusid olulisemad…
Ja ei olnudki sest midagi hullu:) Laupäeval sain koolipäevaga krae tikitud ning alustasin juba ka õlakuid ning pühapäevaga sain juba ühe õlaku ka valmis. Maal unustasin pilte teha ja linnas on mul kodus nii pime, et hetkel ei saa siin normaalseid pilte teha - aga ega neil polekski midagi uut - õlakud ja kätised on täpselt sama mustriga nagu krae - täitsa igav tikkida:) 
Nüüd on jõulutoimetused möödas - ehk saan järgmiseks korraks teise õlaku ka valmis ja siis saame erinevate kätiste kohta õpetust ja saan siis kohe neid ka alustada.


pühapäev, 15. detsember 2013

Soktoober sai läbi

Olen unustanud ära märkida, et sõbranna lapsele sain sokid valmis ning tegin pisemale ikka uued sokid ka.
Kuna 12 silmaga tulid liiga suured sokid, siis teised tegi 10 silma vardale. Lõng oli minu arvates enam-vähem sama jäme, aga sokid tulid ikka väga palju väiksemad. Läksid kingisaajale ikka jalga, aga ega palju kasvuruumi küll ei jäänud, isegi neid "vedrusid" arvestades, mis võiks kasvuruumi juurde anda. Ei tea, kas peaks veel kolmanda paari tegema:)

pühapäev, 8. detsember 2013

Hingelinnud

Ma ei tea, kas kõigil inimestel on mingid oma linnud või loomad, aga minul on küll omad linnud - leevikesed:) Kui vanasti räägiti, et leevikesed tulevad väga külma ilmaga, siis mina pole sellist seaduspära täheldanud. Pigem on nad minu arust kohal, kui ma neid näha tahan:) Seda on teised ka täheldanud, et minu läheduses on leevikesi võimalik oluliselt tihedamini näha kui ilma minuta. Nüüd tuli lumi maha ja rasvatihased, sootihased ja puukoristajad (ja isegi varblased) käisid vilkalt söögimajas söömas. Mingi linnuparv lendas puu otsast suure kiiruga laiali, kui õues ringi jalutasin - võib olla siidisabad või musträstad. Aga leevikesed olid puudu:) Kuulasin kõrv kikkis õues lindude hääli, et kas ei kosta nende piiksumist - ei midagi. Vaatasin siis puu otsas linde, et kas ikka mõni neist leevike pole - mida rohkem vaatasin, seda enam tundus, et tõesti on kõhualused punased. Arvasin, et see vastu taevast vaadates tundub nii, et ei saa ju olla, et lihtsalt minu soovi peale ongi leevikesed esimese lumega platsis - lõpuks kutsusin õepoja appi oma silmanägemist kontrollima - ta kinnitas, et on leevikesed küll:) Kui toast fotoka tõin (et zoomiga neid lähemalt kontrollida), siis tulid madalamate puude ja põõsaste otsa ka - ikka leevikesed mis leevikesed:) Ja kui ma neid enam vaadata ei viitsinud, siis lendasid minema:)

Varblastega on meil ka kummalised lood - need olid vist vanaisa linnud - nii kaua kui ma mäletan oli vanaisa alati hädas, et varblased talvel linnumajas söömas käisid ja suvel marjapuude otsas marju - muudkui ajas neid ära. Ja kui vanaisa suri, siis kadusid varblased ära - polnud palju aastaid ühtegi näha - ja nüüd 10 aastat hiljem on uuesti välja ilmunud - ei tea, kus nad siis vahepeal elasid või kelle pärast nüüd tagasi tulid:)

kolmapäev, 4. detsember 2013

Miks kaasaegne kunst peab kole ja negatiivne olema?

Käisin hiljuti ühel panga üritusel, kus päeva lõpetas litograafia keskuse kunstnik, kes oma keskust ja tegemisi tutvustades keskuse toimimist palus toetada. Keskus ise tundus täitsa tore koht ja seal saab näiteks sünnipäeva pidada koos litograafiate tegemise proovimisega. Aga need tööd, mis nad seal valmis teinud olid ja meile slaididelt näitasid, olid väga koledad:( Ma ei julgeks ühtegi neist oma koju üles riputada, eriti kui arvestada, et aeg-ajalt mõni alaealine ka külla satub. Lisaks neile negatiivsetele emotsioonidele, mis need mulle võiks igapäevaselt tekitada.
Jõudsin need pildid juba unustada, kui ettevõtte oma sünnipäevaks ka ühe moodsa maali sai.
Alguses eemalt vaadates jäi mulje, et maalil on ralli koos pealtvaatajatega. Nüüd on maal koridori seinal ja sealt mööda minnes on võimalus olnud seda korduvalt lähedalt vaadelda. Esialgne mulje oli väga petlik. Tegelikult on maalil autod, mis on ümber piiranud ühe platsi, autodel on uksed-aknad pärani ning rahvas on kogunenud ja kogunemas platsi keskele. Platsi keskel lebab üks verine inimene, keda üks mees peksab jalgadega, teine rusikatega. Eemal veel üks mees peksab teist jalgadega. Pealtvaatajate hulgas on ka naisi. Mõni pealtvaataja filmib, mõni pildistab, mõned jooksevad autode juurest seda nalja vaatma - vähemalt mulle ei jää muljet, et keegi jookseks seda koledat üritust lõpetama No ei saa ma aru, miks peaks keegi midagi nii jubedat maalima ning kui kunstnikule on vaja seda mingist ängist vabanemiseks, siis kuidas keegi tuleb selle peale, et sellist maali sünnipäevaks kinkida... Jagada võiks ju head meeleolu, mitte halba... 
Seda lugu kirja pannes vaatasin, kas litograafia keskuse lehel mõni pilt ka on, mida meile näidati, aga ei leidnud. Leidsin ajalehe Minu esimene kunstikogu , kus oli ka palju "huvitavaid" pilte - kas keegi paneks endale koju seinale pildi oksendavast tüdrukust või paljast naist söövast tiigrist ja siis vaataks seda iga päev imetlevalt?
Ma olen väga kunstikauge inimene ja lootusetu romantik - mulle meeldivad ilusad ja positiivsed pildid:)