Hingelinnud

Ma ei tea, kas kõigil inimestel on mingid oma linnud või loomad, aga minul on küll omad linnud - leevikesed:) Kui vanasti räägiti, et leevikesed tulevad väga külma ilmaga, siis mina pole sellist seaduspära täheldanud. Pigem on nad minu arust kohal, kui ma neid näha tahan:) Seda on teised ka täheldanud, et minu läheduses on leevikesi võimalik oluliselt tihedamini näha kui ilma minuta. Nüüd tuli lumi maha ja rasvatihased, sootihased ja puukoristajad (ja isegi varblased) käisid vilkalt söögimajas söömas. Mingi linnuparv lendas puu otsast suure kiiruga laiali, kui õues ringi jalutasin - võib olla siidisabad või musträstad. Aga leevikesed olid puudu:) Kuulasin kõrv kikkis õues lindude hääli, et kas ei kosta nende piiksumist - ei midagi. Vaatasin siis puu otsas linde, et kas ikka mõni neist leevike pole - mida rohkem vaatasin, seda enam tundus, et tõesti on kõhualused punased. Arvasin, et see vastu taevast vaadates tundub nii, et ei saa ju olla, et lihtsalt minu soovi peale ongi leevikesed esimese lumega platsis - lõpuks kutsusin õepoja appi oma silmanägemist kontrollima - ta kinnitas, et on leevikesed küll:) Kui toast fotoka tõin (et zoomiga neid lähemalt kontrollida), siis tulid madalamate puude ja põõsaste otsa ka - ikka leevikesed mis leevikesed:) Ja kui ma neid enam vaadata ei viitsinud, siis lendasid minema:)

Varblastega on meil ka kummalised lood - need olid vist vanaisa linnud - nii kaua kui ma mäletan oli vanaisa alati hädas, et varblased talvel linnumajas söömas käisid ja suvel marjapuude otsas marju - muudkui ajas neid ära. Ja kui vanaisa suri, siis kadusid varblased ära - polnud palju aastaid ühtegi näha - ja nüüd 10 aastat hiljem on uuesti välja ilmunud - ei tea, kus nad siis vahepeal elasid või kelle pärast nüüd tagasi tulid:)