Jooksen endiselt

Käin endiselt kolmapäeviti või vahel neljapäeviti jooksmas. Kuigi üldse ei viitsi... - senini olen tahtejõudu treeninud ja end ikka kohale vedanud:), aga see on ikka väga raske... Täna tahtsin juba alla anda, aga siis nägin kirjeldusest, et tänane trass on ainult 2,2 km tavapärase ~4 km asemel ja arvasin, et selle jooksen ikka ära:) Jooks oli Snelli tiigi ümber ning erinevalt tavapärasest jooksust oli välja kuulutatud kostimeeritud jooks - aga enamus kostümeeritud polnud ja mina ka mitte. Snelli tiigi ümbrus jätab autoaknast suht õdusa ja mõnusa mulje - kohapeal tekitas see jällegi tunde, et ma seal küll jalutamas või istumas ei tahaks käia - vesi oli jube sogane ja roheline, aga kõige hullem oli kogu parki mattev gaasihais - ma ei tea, kas see tuli Balti jaamast või oli see tingitud jooksuüritusega seotud seadmetest, aga mulle see mingit meeldivat muljet ei tekitanud.

Jooksud lähevad mul üsna tasavägiselt samas tempos - ei mingit arengut:( Sörkimise tempot ei oska sättida ja tundub, et jooksen kiiremini kui möödunud aastal, aga käin jällegi tihemini ning keskmine tempo on ikka enam-vähem muutumatu.

Tänavused jooksud on korraldajate poolt ka veidi vähem hoogu andvad - sel aastal pole trassidel reipaid silte: "Kas nägid kuhu stress kadus", " Iga teine samm tee vasakuga" jne. Mind veel rohkem häirib, et kuskile on kaduma läinud 2 km märk ja 2-3 km jooksmisel on kogu aeg hirm, et teine kilomeeter polegi otsa saanud kuni lõpuks siis tuleb hoopis 3 km märk - ja nii juba väga palju jookse järjest. Tänase jooksu osas oli erand kuna tegemist oli väga lühikese ringiga, mida tuli ka kaks korda läbida, et 2,2 km kokku saada. Täna vist polnudki ühtegi km märki.

Loodan, et suudan end ikka ka edaspidi kokku võtta ja seda rasket üritust jätkata:)

Ikka jooksen

Olen suutnud end ikka kokku võtta ja iga nädal tervisejooksust osa võtta. Mõnel nädalal küll kolmapäeva asemel neljapäeval (nagu tänagi), aga ühtki nädalat pole veel vahele jätnud. Tänane rada oli Pääsküla rabas 3,7 km, jooksin ajaga 30:43 (või mõni sekund vähem). Võhma pole endiselt, ikka pean vahepeal kündima ja hinge tõmbama - keeruline on muidugi mingeid tulemusi saavutada, kui nii vähe treenida. Aga siiski oli keskmine kiirus 7,58 km/h. Lõpuks leidsin uuenenud Endomondost ka Cooperi testi tulemused üles - seekord 1,69 km (12 min) - minu kohta päris hea tulemus:) 

Pääsküla raba oli täna küll keeruline joosta - maasikad, murakad ja pohlad õitsesid teepervel, tekkis hirmus tahtmine pigem loodust nautida kui joosta:) Maasikate osas sattusin veidi segadusse - enamus olid nagu tavaliselt metsmaasikad, aga päris mitmes kohas jäid suuremad õied silma ning lõpuks pidin ikka järgi kontrollima, et kas on tegemist mõne muu marjaga - aga lehed olid ka maasika omad, aga suurus pigem nagu aiamaasikal kui metsmaasikal. Üritasin interneti abiga targemaks saada, aga targemaks ei saanud - võimalik, et suuremad on hoopis metsmaasikad ja väiksemad kõrged maasikad või vastupidi:) või oli üks neist hoopi muulukas. Peab marjaajal uuesti vaatama minema. 

Pääsküla raba juures parkimise ruumi tavaliselt eriti pole ja nii olen sinna pigem bussiga läinud ning kuna tagasi tulles jäin napilt maha, siis jalutasin sealt ka koju ~5 km. Teel nautisin mõnusat suvist ilma ning loodust. Kahjuks lõppes päev suure pettumusega - sooja vanni asemel ootas kodus täiesti ootamatult väga külm vesi - ei mingit sooja vanni lihasvalu ennetamiseks:(

Möödunud nädalal jooksin õigel päeval - rada oli Järve metsas 4,7 km ning ajaks 37:38; keskmine kiirus 8,01 km/h, aga Cooperi test 1,55 km - keskmine kiirus parem kui seekord, aga kiireim 12 min oli lühem. 

Jooksuaeg on ka taas alanud

Kuna eelmisel aastal Stamina tervisejooks üsna edukalt õnnestus, siis andsin sel aastal sõbrantsile taas kergelt alla ja liitusin tervisejooksuga.

Esimene kord tundus ikka veidi hirmutav - aga õnneks on rajad juba veidi tuttavad ning teadsin, et Kadriorg on alustamiseks päris hea paik. Nii ka oli. Talvega on loomulikult toimunud taandareng ning kogu rada joosta ei jõudnud - raja pikkus 4,1 km ning aeg 33:56. Kahjuks ei saanud oma telefonis süsteemi tööle - vahepeal on programmi nii palju uuendatud, et ei osanud seda õigesti kasutada - liitsin jooksule otsa ka Kadriorgu jalutamise ning nii ei saa eelmise aasta tulemustega võrrelda. Aga tunne oli täitsa hea - endale tundus küll, et jooksin alguses rohkem kui mullu, aga Kadrioru rada on Nõmmega võrreldes alustamiseks lihtsam ka.

Teisele etapile ma juba ei jõudnud - oli muu üritus plaanis - aga ma tegin selle virgalt kõnnipäeval järgi:) Rada oli Pirital 3,7 km - aeg 30:27. Seekord sain telefonil ka süsteemi tööle ning keskmiseks kiiruseks 7,4 km/h - võrdluseks eelmisel aastal esimestel kordadel oli kiirus 7,2 km/h - tundub, et veidi võhma on talvega ka alles jäänud, et alguse tulemused veidi paremad on.

Eile kolmandale etapile juba ei viitsinud minna:( - ilm oli kohutav ja väsimus samuti ning ilmateade lubas kõndijatele palju paremat ilma. Täna oligi ilm veidi parem - külm oli ikka, aga vihma ei sadanud ning päike paistis. Võtsin end rõõmsalt kokku ja läksin Harku metsa jooksma. Raja pikkus taas 3,7 ning aeg 29:16, keskmine kiirus 7,49 km/h. Kogu rada küll veel ei jooksnud (täna just mõtlesin, et kas sellist sörkimist saab ikka jooksmiseks nimetada), aga läheb iga korraga paremini:)

Tervisejooks

Ära löödud varba ja puhkuse tõttu on jälle kaks jooksukorda vahele jäänud ning täna oli raske end uuesti rajale sättida. Aga ei julgenud endale järgi anda, muidu läheb mu spordi tegemine jälle täitsa käest - mida rohkem vahele on jäänud, seda kergem on vast ka järgmine kord loobuda. Nii ma siis võtsin end kokku  ning ei lasknud iseg koju ununenud sokkidest end heidutada ja läksin jooksma (lootes, et tossud on piisavalt sisse joostud ja ei hakka hõõruma - ja õnneks ei hakanud).

Jooks toimus taas Kadriorus. Mis tuletas mulle järjekordselt meelde, et Kadriorgu võiks ka lihtsalt niisama avastama minna - jooksuraja äärde jäi nii palju kauneid kohti. Mind täitsa üllatas, kui palju inimesi seda ilu ja meeleolu aktiivselt naudib. Üks suur seltskond pidas vist sünnipäeva - parki oli rootsilaud kaetud ning seltskonnad istusid tekkidel murul - armas piknik nii keset linna. Laste mänguväljakud olid perekondi täis, ühel platsil mängis mitu seltskonda pentangi ning pargis oli palju ka niisama jalutajaid ja ka jooksjaid-kõndijaid, kes ei olnud seal mitte minu ürituse raames.

Hoolimata sellest, et jooksma minek oli üsna vastumeelne ning et kaks nädalat on vahele jäänud, läks jooks üsna ladusalt. Suutsin enesele ootamatult kogu 3,95 km jutti ära joosta ning aega kulus 30:14 minu telefoni järgi (eelmine kord samas kohas 30:21 - nii et suurt edasiminekut pole toimunud). Keskmine kiirus 7:39 min/km, mis on minu kohta üsna hea tulemus. Cooperi testi tulemuseks 1,61 km (12 min).

Jälle trauma

Ei tea, kuidas ma ikka oskan vigastusi tekitada, et spordist viilida:) Seekord lõin väikse varba ära. Väga valus oli, aga eks neid varbaid on ennegi ära löödud.  Jätkasin plaanitud tegevust ning läksin sõbra sünnipäevale. Trepist alla minnes tundus, et varvas on ikka valusam kui tavaliselt ning sünnipäevale jõudes oli juba lilla värvuse saanud. Traumapunkti (EMO - erakorralise meditsiini osakond vms) alalised kunded soovitasid mul ikka minna kontrollima, et ega murdu pole - kuigi väikse varba murruga ei tehta tegelikult vist midagi. Ei hakanud ikka öösel traumapunkti minema - arvasin, et öö on magamiseks, mitte traumapunktis veetmiseks. Hommikul lonkasin tööle ka, õnneks oli vasak jalg vigane ja autoga sõitmist ei seganud ning lahtised kingad sain ilma valuta jalga ka. Töökaaslased olid sõpradega samal nõul, et kui ikka varvas valus ja sinililla, siis tuleb minna pilt teha. 

Peale tööd süin kodus kõvasti kõhu täis, võtsin heegeldustöö kaasa ja läksin siis EMOsse. Heegeldama ei julgenud hakata, et äkki magan oma numbri maha ja ega poleks jõudnudki - kõik käis kuidagi väga kähku. Lootsin küll, et saan oma esimese luumurru kirja, aga ei mingit murdu ega mõra - vast ainult põrutus. Soovitati teha külma kompressi ja verevalumit määrida Lioton1000 geeliga. 

Nii et midagi hullu polnud, aga varvas on piisavalt valus, et ainult lahtiste plätudega käia ning ei kujuta eriti ette, et homme suudaksin botased jalga panna ja joosta ka - juba hakkas jälle vahepeal kaotatud vorm taastuma:(, nüüd siis jälle sunnitud paus. 

Ikka jooksen

Olen eluga tagasi järjekordselt jooksuetapilt:) Seekord toimus see jälle Pirital. Tundsin juba ette ebameeldivust selle raja suhtes, aga tegelikult polnudki nii hull, kui ma mäletasin. Või siis oli kõige hullem koht välja lõigatud - seekord oli raja pikkus 5,1 km, eelmine kord oli minu arust pikem. Vahele jäänud jooksud on teinud oma töö ja enam polnud jaksu, et kogu rada läbi joosta, päris hulga ikka kõndisin ka. Ehk suudan järgmistel kordadel võhma taastada. Raja läbimiseks kulus 42:54 min. Vahepeal oli pikad mäest laskumised ja Cooperi testi tulemuse sain päris hea - 1,59 km (12 min). 

Mõtlesin täna, et vaatamata vihmasele suvele on mul õnnestunud kõik jooksud ilma vihmata joosta - ühel korral vist veidi hakkas tibutama, aga see ei olnud ka midagi eriti hullu ja ebameeldivat.

Tagasi jooksurajal

Jooksutrennidesse on väike paus tekkinud, aga mitte sellepärast, et ma oleks loobunud:) Tunnistan jah, et ühe korra olin selja tõttu sunnitud vahele jätma, aga ühel nädalal olid jooksukorraldajad puhkuse võtnud ja polnudki etappi.

Nüüd siis peale väikest pausi jälle jooksurajal - seekord taas Pääsküla rabas. Ning seekord oli jooks hoopis seiklusspordiks nimetatud ja meenutas orienteerumist (või oligi seda) - kaart anti näppu ning oli vaja läbida kindlad punktid ning kaart nendes komposteerida. Eelmisel korras Pääskülas rada mulle väga meeldis, seekord oli aga rada hoopis teine - risti-rästi üle mägede ja väikseid metsaradu mööda. Mitmed mäkketõusud ja laskumised olid järsud ning väga liiva-mullaseguseks tambitud ning ega seal joosta väga ei saanud. Kuigi ma pole varem orienteerumisega tegelenud, siis kaartide punktide leidmisega väga probleeme polnud - rahvast oli rajal päris palju ning mõni saba ikka eest näha. Osa rajast läks päris pikalt ka mööda laudteed ning siis oli eksimisvõimalus päris võimatu. Kaardil olid punktid omavahel üsna sirgjooneliselt ühendatud ning neljanda punkti juurde viis joone järgi tee läbi paksu võsa. Teed mööda minemiseks oleks pidanud vastassuunda minema ning vist suure kaare tegema. Seisin seal ristil ja kaalusin variante, aga kuna eespool minejad valisid metsaraja, siis suundusin ka sinna. Mis polnud kõige mõistlikum mõte:) Algul läks rada mööda kraaviserva ning kõik oli täitsa ok - joosta seal väga ei saanud, aga kõndimist miski ei takistanud. Mingil hetkel lõppes rada ära ja tee peale jõudmiseks tuli veidi metsa läbida - kaardi järgi ma ootasin hullemat ja pikemat padriku läbimist, tegelikkuses tuli suhteliselt kiiresti vastu täiesti läbitav kraav ja oligi tee, mis oli kuni järgmise punktini täiesti joostav. Vahepeal metsatukkast üks tütarlaps käis kolmandasse punkti teed küsimas - näitasin suuna kätte, kust ma just tulnud olin, aga seda küll ei saanud aru, kuidas tal oli võimalik nii ära eksida.

Neljandast punktist läks rada jälle siiru-viiruliselt mägedest üles ja alla ning jooksmisest jälle midagi suurt välja ei tulnud. Paaris punktis oli ette valmistatud ka väike ülesanne. Palliplatsil tuli pall korvi visata - see tundus esialgu küll ületamatu ülesanne - ma pole ju miski pallimängur ja täpsusega on ka väga kehvad lood. Õnneks väga pikalt ei pidanud katsetama - sain palli korvi küll. Ühed tüübid üritasid juba enne mind ja ei saanud kuidagi palli korvi ning otsustasid juba loobuda ja edasi joosta, aga siis sain mina palli korvi ja viimane neist ei suutnud alla jäämisega leppida, pööras tagasi ning jätkas üritamist:)

Viimases punktis oli ka ülesanne lahendada - seekord oli vaja mõistust teritada ning katki lõigatud kaart kokku panna. Suurte ja selgepildiliste tükkidega puslede lahendamine mulle probleeme ei tekita ning selle sain kiirelt lahendatud. Veel paar jooksusammu ning oligi lõpp käes. 

Kokku oli rada 3,9 km pikk (minu telefoni järgi) ning selle läbimiseks kulus 39:06 min. Cooperi testi tulemuseks 1,49 km (12 min) - kohe näha, et trennidel vahe sisse jäi ja rada kogu aeg jooksmiseks liiga raske tundus. 

Jooksu lõppedes otsustasin ära kasutada ühe korra tervisekontrollidest - kõikide jooksude kohta on võimalik 3 korda kasutada ning nüüd on pool etappidest enam-vähem läbi. Seekord järjekorda polnud ning ei jõudnud jooksust väga taastuda - vererõhk ja pulss olid kõrged ja muud näitajad samuti. Ainult rasvaprotsent oli paranenud võrreldes eelmise korraga, vähemalt mingigi kasu sellest jooksmas käimisest:)

Jooksuvorm

Hoolimata sellest, et ma pole tükk aega oma jooksmisest aru andud, olen ma ikka väga tubli olnud ja iga nädal jooksuetapist osa võtnud:) Täna juba kaheksas kord:) 

Ülevaade vahepeal toimunust:

5. etapp - Merimetsa - 3,5 km - aeg 27:29, telefoni järgi keskmine aeg 7:42 km. Arvasin, et olen juba kogemustega jooksja ning peaksin hakkama tempot tõstma, aga tulemus oli vastupidine - alguses jooksin küll veidi kiiremini, aga hästi see ei lõppenud - piimhappe ajas lihased valutama ja krampi  ning viimase km kõndisin. Cooperi testi tulemuseks sain 1,63 km (12 min) - rahuldav.

6.etapp - Järve - ei tea, has psühholoogiliselt mõjus eelmine etapp halvasti või oli mõni viirus liikvel, aga tundsin ennast terve päeva väga kehvasti ning oli hea meel, et peale tööd üldse koju jõudsin - ja jooksma ei läinud:( Aga jooksmata jooksuetappe saab järgi joosta ka käimisetappidel ning järgmisel päeval oli tuju ja tervis täitsa head ning läksin Pääsküla rappa oma jooksuetappi järgi tegema. Raja pikkus vist 3,8 km (avastasin, et millegipärast pole jooksude kodulehelt võimalik etappide pikkusi väga tuvastada - enamus jooksudel ja käimisetappidel on võistkondliku ja individuaalse raja pikkused erinevad, kuigi tegelikult on tegemist sama rajaga - tundub, et üks neist on vale - aga pole kindel kumb või hoopis mõlemad). Ilm oli nii mõnus:) Päike paistis ja linnud laulsid:) Maasikad õitsesid teeserval ja ka murakad ja jõhvikad - tuli igatsus juba marjade järele:) Ei hakanud seekord tempot tõstma, võtsin raja kerge sörgiga ette - ja õnnestus lõpuni välja joosta - ei ühtegi kõndimispausi:) - isegi mitte raja ainukesel (aga mitte väga laugel) tõusul, mis oli sätitud suhteliselt raja lõppu. Kokku aeg 28:58 ja telefoni järgi keskmine kiirus 7:40. Cooperi test 1,61. 

7. etapp - Vabaõhumuuseum - 4 km. Ilm oli jälle mõnus. Kuigi ilm on kogu aeg üsna jahe olnud, siis meri auras (või oli see udu?) nagu oleks vesi juba väga soe:

Kasutasin ka sel korral aeglaselt jooksmise taktikat. Väga kummaline oli Rocca al Mare vabaõhumuuseumit joostes läbida:), aga jalutamiseks ka aega polnud. Tempot ei tõstnud ja jooksin rahulikult lõpuni - ootamatult tundus, et rada jäi lühikeseks, oleks veelgi tahtnud joosta, aga tervet ringi poleks vist teist jõudnud teha ja nii jäin siiski ühe juurde. Aeg 29:48 ja telefoni järgi keskmine kiirus 7:42 min/km. Hoidsin vist tempot liialt tagasi - Cooperi test 1,57 km - nõrk.

Ja siis tänane 8. etapp - Saunapunkt - telefoni järgi 3,73 km (kodulehel 5 km, mis kindlasti pole tõde). Rada oli kohutav - kohati puiduhake, kohati suurte kividega kruusatee, kohati hiljuti niidetud heinamaa (~10 cm kõrretüügastega), korra tuli hüpata üle kraavi (kehvemad hüppajad said jalad märjaks ja poriseks) ning mööda suurt redelit mäenõlvast üles ronida ning tuul oli ka üsna tugev. Sõbrants plaanis esialgu raja kaks korda läbida, aga esimese 100 m peal oli juba veendunud, et seda rada ta küll topelt ette ei võta. Ma ei oska kuidagi tempot valida, hirm on liiga üle pingutada ning tundub, et hoian end iga korraga rohkem tagasi. Seekord aeg 28:53 ning telefoni järgi keskmine aeg 7:47. Cooperi test andis seekord jälle rahuldava tulemuse: 1,63 km/12 min. 

Olen juba saavutanud tulemuse, et jooksen kogu maa ja vahepeal hingetõmbe pause ei tee, aga tundub et muud arengut eriti pole toimunud - nüüd peaks hakkama veidi juba tempot tõstma - eks paistab kas järgmine nädal oskan parema tempo valida.

Tehnikat ei saa usaldada

Täna jälle jooksu päev - seekord rabajooksu rajal Harku metsas ning trassi pikkus 6,3 km. Esialgu tundus see hirmutav küll - pole nii pikka maad ammu jooksnud ning trenni pole ka vahepeal teinud (kui just nädalavahetusel muruniitmist trenniks ei loe). Eelmisest korrast olid jalad ka endiselt haiged ja üldse ei tundunud ma heas vormis olevat. Rada mõjus õnneks positiivselt - ei ühtegi mäge, kõik puha sile maa - kohati isegi tüütult sile ja sirge rada. Ma olin väga tubli:) Esimesed 2 km jooksin kogu aeg, kolmandal veidi kõndisin ja neljanda alguses ka veidi ning siis lõpuni jälle jooksin. Ning kokku kulus raja läbimiseks 47:36 min. Sõbrants oli seekord veidi paremas vormis - seekord jäin temast ligi minutiga maha.

Aga minu telefon koos endomondoga vedas mind seekord alt - statistikat ei saa seekord usaldada - 6 km on kuskile kaduma läinud või väga lühikeseks jäänud - selle järgi jooksin kokku 7,71 km keskmise ajaga 6:12 ning kuuenda km jooksin 2:47. Ei tea, kus see lühis tekkis, et gps (vms millega see mõõtmine toimub) nii segast panema hakkas - kaardilt rada vaadates jääb mulje nagu oleksin vahepeal metsa vahele keeranud ja siis suure kaarega rajale tagasi - võib olla oli maavärin või midagi:) Aga kogu mu spordi statistika ajas see sassi - sellised supertulemused nüüd kirjas, et võin kohe uhke olla:) Cooperi test - 3,14 km - selline tulemus võib sportalsedki kadedaks ajada:), tavainimestele minu soo- ja vanuseklassis on kõik, mis on üle 2,5 km väga hea tulemus. 

Kui kalkulaatorit kasutada, siis saan selle korra keskmiseks ajaks 7:33, mis on ~10 sek parem, kui eelmisel korral.

Pisikesed edusammud

Täna sai jälle jooksmas käidud - juba kolmas kolmapäev. Tänane marsruut kulges Kadriorus - uskumatu, kui palju huvitavat vaatamist seal on tekkinud. Olen teel lauluväljakule ka sealt mõned korrad läbi kõndinud, aga igasugu uusi soppe ja kauneid nurgakesi on viimase korraga võrreldes jälle juures ning väga palju on ka pooleli olevaid objekte, mis üsna varsti meelt rõõmustavad. Tuleks ekstra ette võtta ning minna Kadriorgu avastama...

Aga ega jooksu ajal ei saanud seda kõike väga nautida:) Kuigi ma otse kellegagi võidu ei jookse, siis sõbrantsiga ikka väike konkurents on - senini on mul õnnestunud temast tiba parem olla, aga tänane vahe oli juba väga pisike. Kadrioru maastik oli minu sportlikule vormile parajam kui Nõmme või Pirita mägised vormid. Ja ka ajas oli see kohe tunda - seekord jooksin 3,94 km ajaga 30:21 (minu telefoni järgi) - 1 km keskmiselt 7:42 min. Varasemad ajad olid Nõmmel 8:20 ja Pirital 8:18. Ka Cooperi testi tulemus on paranenud -  seekord 1,62 km. Pulsikella pole ma endale endiselt muretsenud ja nii ei teagi, et kas jooksen oluliselt aeglasemalt, kui peaksin (või hoopis kiiremini:))

Kuna eelmisel kolmapäeval Piritale sai kohale sõidetud, siis joostes sain aru, et soojendus jäi puudulikuks (s.t. üldse tegemata). Seekord ei tahtnud sama viga korrata ning jalutasin kerges tempos soojenduseks kesklinnast Kadriorgu  (~2,5 km) ning pärast lõdvestuseks sama teed tagasi. 

Hoolimata sellest, et enamus inimesi minust oluliselt kiiremini silkab, on mul hea meel, et olen suutnud üldse end nendele jooksudele kohale vedada ja enamus ajast ikka joosta ka. Ning vormi parandamiseks nautisin esmaspäeval kaunist kevadõhtut ning tegin ühe "pisikese" aeglase kepikõnnitiiru ka Nõmme spordiradadel  - kokku tuli 8,8 km ja võttis aega veidi üle 1,5 tunni:) 

Sportlik eneseületus

Südamenädala järgselt võtan muudkui hoogu, et veidi sportlikum olla. Õnneks agiteeris üks sõbrants mind  liituma Eesti Energia Tervisejooksude sarjaga. Ja kuna koos käimine motiveeriks rohkem, siis jäin kiirelt nõusse. Nii kiiresti, et jõudsin lõpuks enne teda isegi ära registreeruda ning nii ei jäänud tal ka enam muud üle:)

Esimene etapp oli Nõmme Spordikeskuses. Kuna see mul nii lähedal, siis otsustasin soenduseks sinna jalutada - 2,18 km 24 minuti ja 8 sekundiga. Kohapeal registreerumine oli imelihtne - dokumendi alusel anti kiip, mis tuli pahkluu ümber kinnitada. Edaspidi kõik etapid ongi ainult kiipi vaja, mis siis nii stardi kui finiši läbimise registreerib. Start on 16:00-20:00, igaüks saab endale sobiva aja valida, ei pea kindlaks kellaks kohal olema. Nii juhtus meilgi, et sõbrantsile sobis startida nii vara kui võimalik ja mulle enam-vähem nii hilja kui võimalik - konkurents ja motivatsioon säilis sellest hoolimata.

Ja siis starti. Ei olnud oma tugevuses kindel ja otsustasin kogu jooksu üsna kergelt võtta. Ega polnud see sörkimine ka nii kerge midagi:) Mul pulsikella pole, nii ei saanud seda jälgida, kas pulss üldse üles läks:) Vahepeal kõndisin ka, et endale väga liiga ei teeks. Ja hoolimata sellest, et enda arust väga rahulikult võtsin, hakkas 1 km märgi juures ninast verd jooksma - õnneks mitte väga hullult ja arvasin, et ei jäta selle pärast jooksu pooleli. Tempot tõmbasin küll veel alla, et olukord hullemaks ei läheks. Vaikselt sörkides-kõndides jõudsin siiski elu ja tervisega finišisse:) Telefoni järgi 3,85 km ja aeg 0:32:05 - ametlikke andmeid veel ei tea. 

Registreerimistasu sees on ka kolm korda terviseuuring ning kuna ma enne jooksu ei viitsinud seal sabas seista, siis otsustasin pärast siiski esimese kontrolli ära teha, et edaspidi oleks millega võrrelda (seda oleks võinud ka mõnel järgmisel korral teha, aga tahtsin ikka alguse seisu ära fikseerida). Personal oli väga meeldiva suhtumisega ja tulemused olid ka head. Vererõhk ja pulss olid väidetavalt väga head ning veresuhkur ja kolesterool ka korras. Rasvaprotsent võiks ainult väiksem olla ning selleks ma ju jooksma läksingi:), aga selle kohta ka lohutati, et aasta (või vähema) pärast olen järgmises vanuseklassis ja olen automaatselt paremal positsioonil, sest normid on kõrgemad:)

Kui tervis ka kontrollitud, siis jalutasin jälle koju. Ilm oli väga külmaks läinud, aga joosta ei viitsinud:) Kasutasin osaliselt veidi teist teed ning 2,13 km sai läbitud 23 min 13 sek.

Külma peletamiseks tegin kohe kuuma vanni ja olin päeva ja eneseületusega täitsa rahul:) 

Arvuti näitas ka Cooper testi tulemuse - 12 minutiga läbisin 1,49 km - see võiks ka veidi parem olla - on mille poole pürgida.

Väike suusareis Lapimaale

Üks tore pank tegi toreda kolmepäevase kliendiürituse Lapimaal. Kui üritus välja käidi olin rõõmuga nõus seal osalema - puhkust hädasti vaja ja ühelgi mäel pole ka vist oma 4 aastat suusatanud. Neljapäeva hommikul kell 7 kogunesime Tallinna lennujaamas ja Tallinn-Helsingi-Kuusamo sõit võis alata. Tundub nii uskumatu, et 8:45 väljusime Tallinnast ning juba pool tundi hiljem olimegi Helsingis, kus oli 1,5 tundi edasilennu ootamist ning seda kasutasime üksteisega tutvumiseks ja suhtlemiseks "pärastlõunase" õlle ja kerge einega - ärkamisest ja hommikusöögist oli kõigil juba hulk aega möödas. Helsingist Kuusamosse lend kestis 1 tund ning sealt edasi viis meid takso Rukale, kus meie käsutuses oli üks tore "mökki"

Maja oli 12+2 inimesele ning 12 meid seal ka kokku oli - 3 panga inimest ning 9 kliendi esindajat, sealhulgas 3 naist ja 9 meest. Väga õdus maja ning pankurite poolset teenindust ei suutnud ära kiita:) 

Pakkisime asjad lahti, tegime kõik kordamööda pilti pankurite pagasi sisust:

Hilisemal vaatlusel tuvastasin, et pilt sai vist tehtud siiski enne, kui kogu pagas lahti oli pakitud - rummi oli ka tumedat ning dzinni ei paista pildilt üldse:)

Aga külmkapi sisu jäist meist esialgu puutumata - päevakava nägi ette lõunasöögi Pizza Stopis ning mootorkelgusafari. Naistest polnud keegi mootorkelguga enne sõitnud ning meile räägiti enne võidu lugusid, kuidas nendel safaritel on puu otsa ja võssa sõidetud, nii olime suhteliselt ära hirmutatud. Meile kõigile anti selga tunked, spetsiaalsed saapad, kindad ning loomulikult kiivrid, ühtlasi pidid kõik ka puhuma - üle 0,5 promilli rajale ei lastud ning ühel mehel tuligi leppida tagaistmel kaasa loksumisega (0,6 promilliga). Jalgade värinal kuulasin, kus gaas, kus pidur ning pidimegi sõiduks valmis olema. Üks juhendaja sõitis kõige ees, naised tema järgi, siis mehed ning lõpus sõitis veel üks juhendaja. Mootorkelkudega sõitmiseks olid seal spetsiaalsed rajad, mis varustatud isegi liiklusmärkidega, kohati olid ka kiirusepiirangud 40 ja 20 km/h ning väga palju oli ristumisi erinevate muude teedega (k.a. murdmaasuusarajad ja autoteed). Sõit läks alguses üsna konarlikult, ei julgenud kuidagi kiirust üles võtta ning ühel libedal nõlval õnnestus mul seetõttu isegi jääle täiesti kinni kiiluda, nii et mind sealt lahti lükati. Mida aeg edasi, seda kiiremaks läks keskmine kiirus ning pidime isegi liiklusmärkide järgi tempot maha võtma:) - alustasime ~15 km tunnis ja lõpuks enamasti 40, mõned lasid vahepeal pikemad vahed sisse ja said ka 70 sõita, aga mina nende hulgas ei olnud:), üle 40-se kiirusega tundus masin juba käest minevat. Ja kuna sellist tööd iga päev ei tee, siis pöial, millaga gaasi pidi vajutama, kippus juba krampi minema ja midagi teha ka ei saanud;) Õnneks tehti vahepeal mõni peatus.

Pärast kelgusõitu viis meid tee taas mökki, et seal sauna ja karastavate jookidega end veidi värskendada. Kuigi saun sai varakult sooja pandud, siis väga kuum see küll polnud, aga enam-vähem sai ikka hakkama, kui kõvasti leili visata.

Ja oligi õhtu käes ning meid ootas õhtusöök restoranis Vanha Karhu. Toit oli maitsev ja küllaldane:), aga selgus, et koht polnud tegelikult see, mida pankurid silmas olid pidanud, kui kohta broneerisid - neil oli eelmisest korrast mõnus koht meeles, aga selle nimi mitte. Ja kuna restoranis polnud loodetud ansamblit ja tantsu, siis viis tee meid Ruka keskusesse, et leida mõnd toredat ööklubi. Osa seltskonnast loobus kohe sellest üritusest ja läks "koju". Esimese ööklubi ukse taga pidime pikali kukkuma - pilet maksis 24€, esines seal ka keegi Lauri, aga me arvasime, et see ei ole kindlasti väärt seda, et seal võib olla ainult pool tundi aega veedame (hoolimata sellest, et pidu oleks panga poolt meile välja tehtud). Käisime veel paar kohta läbi, üks oli päris tasuta ja ühe hind oli 15€, aga kumbki ei pakkunud meile eriti huvi ja nii võtsime meiegi ette tee "koju". Kodus ootas meid tore seltskond, mitu telefonitäit muusikat ja kui see ära tüütas, siis sai youtubest juurde otsitud. Vahepeal käis keegi saunalava all miskeid nuppe kruttimas ja sai saun ka vähe soojemaks.  Ning enne magamaminekut (~kell 3) sai veel kuumas saunas käidud.

Hommik algas imehästi. Kui tavaliselt peab mingiks väga varaseks kellaks kuskile hommikusöögile jõudma, siis meile oli organiseeritud hommikusöök 9.30 kohale. See meid üles ajaski, et keegi lauda kattis. Ja aegamisi imbusid kõik oma tubadest välja söögilauda. Söök oli rikkalik ja maitsev ning seltskond meeldiv:) Meeleolutõstmiseks on saanud neil üritustel traditsiooniks hommikut vahuveiniga alustada ja ka sel korral ei kavatsenud pankurid traditsiooni rikkuda:) Hommikusöögi ajal tehti plaane, kes millise spordiga tegeleda kavatseb ja kas keegi õpetajaid ka vajab. Olin juba ka valmis lumelauda proovima, aga kahjuks või õnneks polnud õpetajat saada ja nii julge ma polnud, et enda lumelaudurite peale loota, pealegi neist kaks said endale õpilased.

Mäe peal ei tundnud ma end sugugi julgena, polnud ju mitu aastat jälle sõitnud ja mäe otsast tunduvad mäed alati nii järsud ja kõrged. 

Sõitma hakates selgus, et esimene sinine rada oli nii lauge, et vahepeal tuli hoogu lükata, et üldse edasi saaks (tugeval vastutuulel oli ka suur osa). Jätkasin endiselt siniste radadega, aga teised polnud nii lauged ja mäe teisel küljel polnud ka nii kõva tuult. Proovisin ka üht punast rada ja seegi oli täiesti jõukohane. Päeva edenedes jõud rauges ning kehv füüsiline vorm andis tunda -  reielihased kippusid juba krampi tõmbuma ning põlved valutama. Õnneks sai kell 3 ning kogunesime lõunasöögiks kohalikku restorani. Naistega otsustasime peale lõunasööki koju kobida ning vaatamata teiste tugevale veenmisele me siiski nii ka tegime. 

Kodus lootsime kohe sauna saada, aga selgus, et murdmaa mehed olid meist ette jõudnud - ja ühtlasi ka sauna uuesti küdema pannud (mille taimeriga piisavalt varaseks ajaks tööle olime pannud ja koristaja tõenäoliselt välja lülitas). Saun ei olnud jõudnud väga kuumaks minna, aga ajas asja ära. Jõudsime parasjagu teiste mäelt tulijate tulekuks saunas käidud ning plaanisime just kerge uinaku teha, aga see jäi siis minul küll tegemata - olin veendunud, et lärm on magama jäämiseks piisavalt kõva ja pigem veetsin selle aja teiste muljeid kuulates. Värskete lumelaudurite muljed olid erinevad - üks sai lauaga sõbraks ja ka ilma kukkumata juba sõidetud ning oli olukorraga ja eneseületusega rahul, teine lubas teisel päeval suuskadega mäele tulla ja polnud üldse rahul. 

Veidi puhkust ja lõõgastumist ning oligi õhtusöögiaeg. Seekord oli meil reserveeritud restoran Ruka Peak kõrgel mäe otsas, aga pimeduse tõttu ei saanud eriti vaadet nautida. Restorani õuel olid mõned jääkujud ning seinal oleva plakati järgi jäi mulje, et need olid seal miskist võistlusest.

Restoranis suutis meid kelner veidi üllatada - tegemist oli eestlasega. Üks mees oli meil veidi napsuga liialdanud ning oli veidi norimise meeleolus ning kellegi vabanduse peale, et ärgu kelner ta peale väga vihastagu, teatas kelner rahulikult, et ta on siin kelneriks, mitte vihastumiseks:) Punase veini tellimine muutus veini degusteerimiseks, klaase muudkui vahetati ja toodi juurde, aga ma jäin siiski oma valge veini juurde, mekkisin veidi naabrite klaasidest punaseid ka, aga üks oli tummisem kui teine ja polnud mulle meele järgi.

Restoranist võtsime tee jälle keskusesse, aga endiselt ei sobinud meile ükski ööklubi (kalleim hind oli seekord 18€) ja valisime meelelahutuseks jällegi oma koduse mökki ja meie oma seltskonna.

Jutustamise, sauna ning napsuga veeres öö kiirelt. Ükshaaval hajusid kõik tubadesse. Kell 3 andsime kõik naised alla ja läksime magama. Olime juba jõudnud teki alla kerida, kui elutoast kostis muljeid, et õues on virmalised. No seda ei saa lasta kaks korda öelda. Ei uskunud ka, kuna õues olid ju praktiliselt plusskraadid. Piilusin ukse vahelt välja ja üks naistest oli juba suusapüksid jalga tõmmanud ja valmis kohe õue minema, mis meil ülejäänudelgi muud teha:) Mehi virmalised üles ei ajanud:), need kolm, kes polnud veel magama jõudnud minna, need hommikul jagasid muljeid, kuidas pruukis vaid öelda sõna virmalised, kui naised välgukiirusel suusariides õues olid:) Virmalised ise väga nähtavad tegelikult polnud, sellised hallid ja igavad, aga pildi peal ilmusid nähtavale. Isegi minu fotokas aidati seadistada, et ma saaks ka mõne pildi, aga mina ei osanud juhendada, kust mul mida saab seadistada ja nii ei tulnud väga hea pilt:

Peale värsket õhku tuli hea uni ja seekord ei äratanud hommikul isegi laua katmine (see ei tähenda, et lauda ei kaetud):) Aga üles me kõik saime ja hommikusöök oli sama meeldiv toidu ja seltskonna poolest kui eelmisel hommikul, ei puudunud ka vahuvein:) Ja siis jälle mäele:) Seekord proovisin ka muid tõstukeid ja uusi radu, aga jäin endiselt oma sinise värvi juurde, üks väike jupp punast ka. Ilm oli veidi jahedam ja sadas laia lund. Lõpetama pidin eelmisel päeval alustatud hirmus aeglase rajaga ja lubasin meie "noorele" lumelaudurile, et aitan ta seisukohtadest üle, aga ilma kõva vastutuuleta oli see rada nii super mõnus, et kuidagi ei tahtnud seal seisma jääda. Otsustasin kiirelt üles tagasi minna ja järmisel laskumisel hädalist abistada. Aga rada oli ka tema jaoks väga hea ning ta ei vajanudki abi, pigem otsustasime kiirelt veel paar ringi teha ja enne lõunasööki veel viimast võtta. Lõunasöögiks kogunesime jälle kokku, sõime kõvasti kõhu täis ning asusime   viimast korda mökki poole teele. Seal kiire saun, veidi jahtumist ja lõõgastumist ning kohvrite pakkimist ja juba oligi kell 5 ja takso ootamas, et meid lennujaama viia. 

Kuusamo lennujaamast jälle tunniga Helsingisse ja seal rõõmsalt 3,5 tundi edasilennu ootamist. Kahjuks meie seltskonna lemmikrestoran oli juba suletud. Mõned tegid proovi, et kas õnnestub EU väliste lendude osasse restorani saada, aga passikontroll ei aktsepteerinud sihtkohta "restoran". Istusime kiiresti viimasesse kiirrestorani maha, et seda enne kinni ei pandaks ja me õhtusöögita ei jääks. Kahjuks hakati just siis poode sulgema, kui me oma söögiga ühele poole olime saanud ja nii jäi shoppamise plaan ära. Ühel pankuril oli telefonis huvitav mõtlemismäng Dooors (justnimelt kolme o-ga) ning osad asusid sealseid ülesandeid lahendama, osad vaatasid youtube'st lohesurfi jne videosid ja nii see aeg läks. Vahepeal tellisin endale dzinni toonikuga ja kuna see oli hirmus vastiku maitsega, siis see ei edenenud kuidagi; pool tundi hiljem tõi keegi endale sama joogi ning kommenteeris, kuidas eelmine tehti mingi vale toonikuga ning ta oli selle ümber vahetanud. Siis sain ma ka aru, et seal mitte pole halvad joogid vaid teenindaja oli lihtsalt midagi sassi ajanud. Ja kuna meil oli nii super seltskond ja teenindus, siis mindi ja vahetati minu poolik klaas terve normaalse joogi vastu, ilma, et ma oleks pidanud seda paluma:)

Lend Tallinna laabus ilusti, pank tänas meid üritusele tulemast ning meie tänasime panka meeldiva ürituse eest. Tõrvatilgaks oli, et minu kohver oli veidi kannatada saanud ja väljatõmmatav sang oli lahti murdunud, aga pagasiteenindus kirjutas kohe vailduseta paberi valmis ja nüüd pean kohvri neile remonti viima. Täna ei viitsinud seda teha. Ehk olekski aeg uus kohver muretseda:)

Hoolimata väsimusest ja lihaste valust olen hirmus tänulik, et selliseid üritusi korraldatakse ja et mul õnnestus sellel osaleda:)

  

Sportlikku vormi parandamas

Rulluisurada olemas ja uisud ka, võtsin end kokku ja õhtul enne magama minekut otsustasin teleka ees istumisele hoopis uisutama minekut. Uisud rattakorvi ning soojenduseks rattasõit alevisse.

Suur oli üllatus, kui nädalaga oli uisuraja keskele platsile kerkinud mänguväljak ja väline jõusaal. Õepojale ei maksaks mainida, et seal nüüd suur rauast kera, milles köitest ämblikuvõrk - muidu tuleb vist kõik päevad mänguväljakul veeta, kui ta maal on:) Lastele on seal lisaks mõned kiiged ja väike karussell ja suurtele erinevad huvitavad seadmed lihaste treenimiseks. Kahjuks polnud ei fotokat ega telefoni kaasas, et seda toredat platsi  pildistada. 

Uisutamises olen ikka algaja, pole vahepeal kuskil salatrenni teinud:) Ja et mitte spordiga üle pingutada, siis tegin jällegi 7-8 ringi, mõned harjutused erinevatel masinatel ning rattaga jälle koju tagasi. Kuigi oli juba üsna öine aeg, siis palavus polnud lahtunud. Õnneks on mul maal hea võimalus end igal ajal tiiki kasta, kui selleks soov ja tahtmine.  Nii tegingi veel jahutuseks öise ujumise. Oli väga mõnus. 

Rulluisud said lõpuks ära testitud

Ostsin paar aastat tagasi rulluisud. Ja kui mul on aega ja viitsimist, siis sajab vihma ja vastupidi ning rulluisud seisid kenasti puutumatult nurgas. Nüüd võtsin vastu otsuse, et kasutan õemehe teadmisi ning palun teda mulle uisutundi andma. Alevis valmis möödunud aastal rulluisurada ning ei ole vaja uisutamiseks väga kaugele minna. Veidike jalutamist soenduseks ning oledki kohal. Olen kunagi varem uisutanud küll, aga teooriast ei mäleta küll midagi. Natuke valgustamist ja meelde tuletamist kulus ära küll. Pidurdamisest ma küll eriti midagi aru ei saanud; ka pärast korduvat õpetamist on mul tunne, et pidurdada saab ainult väga pisikese hooga ja suure hoo pealt pidurdamiseks aitab ainult kõhuli viskumine:) - ma seda ei pidanud õnneks järgi proovima. Rada oli üsna tühi (peale meie veel üks uisutaja, kes meie tulekul lahkus ning korraks üks jalgrattur tegi ka ühe tiiru) ja keegi mulle jalgu ei jäänud. Ma ei oska küll millegagi võrrelda, aga mulle tundus päris hea rada - üks kiire kurviga  laskumine on ka, aga suutsin sellega ilma kukkumata hakkama saada - ju see kurv siis ikka nii järsk pole, kui esialgu tundub. Esimese korraga ei hakanud väga üle pingutama - sai 7 või 8 ringi sõidetud (õele pildistamiseks poseerides läks ringide lugemine sassi) ja üks ring pidavat vist 1 km olema.

Nii et said korraga uisud ja rada testitud ja ehk võtan edaspidigi end kokku ja teen õhtuti mõne uisutiiru.