Veel moosi

Ühel päeval sattus Facebookis mu uudisvoogu Lia Virkuse õunamoos šokolaadiga või kakaoga.

Õuna-šokolaadivõie ehk tervislik Nutella šokolaadikreem

500 g puhastatud õunu
100 g pruuni roosuhkrut
10 g kakaod (maitse järgi)
vanillsuhkrut
30 g võid

Puhasta ja tükelda õunad. Koori välismaised poeõunad ja kõva koorega Eesti talveõunad, omamaised suveõunad pane potti koorimata kujul. Keeda potis koos suhkruga pehmeks, püreesta saumikseriga. Lisa vanillsuhkur, kakao ja või. Kuumuta veel keemiseni ja tõsta purki.

Šokolaadiga võie. Keeda õunad suhkruga pehmeks, püreesta saumikseriga ja tõsta kõrvale. Lisa potti 100 g tükeldatud tumedat šokolaadi, sega sulamiseni – ära enam keeda! – ja tõsta purki.

Kuna koogi jaoks olin ka hapusid õunu (jälle miskid metsikud - ise keset põldu hiljuti kasvama hakanud, nüüd teist aastat õunad ka juba küljes) kaasa võtnud, siis otsustasin jäägid moosiks keeta. Šokolaadi mul külmkapis leidus, kakaod ja muscovado suhkrut kapis ka, vaniljesuhkrut samuti. Lapse lõunaune ajal jõudsin õunad ilusti ära puhastada - saingi enam-vähem ühe kilo, et retsepti järgi mõlemat moosi keeta. 

Õhtuse magamapanekuga läks nii nagu siis ikka läheb, kui mingi väga konkreetne plaan vajab teostamist... Laps ei soovinud üldse uinuda... Poolteist tundi laulsin, siis hakkas endal juba selline väsimus, et hakkasin juba kurjaks muutuma. Tõstsin siis lapse voodist välja, käskisin iseseisvalt mängida ja hakkasin ikka moosi keetma. Laps oli tubli:), mängiski iseseisvalt. Vahepeal natuke kurjustas, kui ma polnud enda kuuma moosist puulusikat nõus tema ilase puulusika vastu vahetama, aga muidu oli rõõmus ja toimekas. 

Õunad moosiks keetsin korraga - panin veidi ikka vett ka alla, aga päris pehmeks ei saanudki keeta, enne  muutus liiga tahkeks ja tahtis hakata juba põhja kõrbema (ei tea, kas vähese ja teistsuguse suhkru tõttu)  - peale saumiksriga pudistamist jaotasin kaheks. Ühte ossa hakkasin šokolaadi sulatama, teisel lasin siis seista. Laps nuias oma puulusikasse maitsmiseks ka - andsin siis talle ilma lisanditeta varianti - talle maitses:) Käis nagu ahjualune kapi ääres oma lusikat vibutamas ja veel hõikumas:) Natuke jäi mulle ikka järgi ka, et sain või, kakao ja vaniljesuhkru lisada ja korra kuumutada. Kokku tuli seda moosi armetult vähe - mõlemat kaks pisikest purgikest ja veidi veel degusteerimiseks. Mulle meeldis šokolaadiga variant rohkem - teises oleks pidanud rohkem kakao maitset olema tunda. Hapude õunte korral peaks suhkrut oluliselt rohkem panema - mulle oleks meeldinud magusam moos, see jäi minu arust liiga hapu. Aga küll see ka ära süüakse:)

Rahvarõivad - sukad 4

Küll ma olen tubli:) Ongi lõpuks neli mustrikorda valmis ning üleminek uuele mustrile ka juba tehtud. Seda on õnneks ainult üks mustrikord, mis on küll laiem, kui esimese mustri oma. 

Tuunisin veel riideid

Oma õmblusmasin on mul juba üle 20 aasta ja õmmelnud olen sellega ikka väga palju, aga alles nüüd internetis surfates olen aru saanud, et topeltnõelaga saaksin ka oma masinaga õmmelda. Seadsin sammud kohe Abakhani ja ostsin topeltnõela:) Ja asusin seda kohe testima - kahju, et ma seda varem pole avastanud:) 

Sain õelt kunagi väga kenast ja mõnusast kangast pluusi, mis oli veidi lühike - plaanisin seda pitsiga vms pikendada, aga kuidagi see mõte teoks ei saanud, aga ära anda ka pole raatsinud.

Nüüd võtsin pluusi uuesti kapipõhjast välja - otsustasin sellest nüüd hoopis lapsele midagi teha. Pinterestist saadud idee - pluusikäistest lapsele retuusid. Lõikena kasutasin olemasolevaid tagant kiiluga retuuse, sest selle lõikega mahtus pükste ülaosa varukatele ilusti ära. Sellega juhtus küll üks väike äpardus - lõikasin tagaosa järgi mõlemad küljed korraga välja, s.t. et esiosa ka liiga kitsa - pidin ka ette kiilu õmblema, aga tulemus on minu arust ikka ok.

Värvlile kummi õmblesin just topeltnõelaga - peal kaks õmblust:

All sik-sak:

Ja retuusid ise said sellised:

Pluusi kehaosast tegin veel ühe koduse kleidikese või käisteta tuunika, kui kuidagi ei raatsi toas kohe toiduga ära pläkerdada:) Käeaugud kantisin seekord kantpaelaga - sai oluliselt parem. Kaeluse tegin pluusi kaelusest, kinnis jäi sama ja ei pidanud midagi uut välja mõtlema:

Lapsele kingiti katsikuks kunagi jänesesipukad - nendest sai nüüd ka kleidike (lihavõtteks vms):

Üks minu vanast särgist kleidike on veel pooleli - siis jätkan oma pooliku päevateki ja patjadega - tahaks need ka enne valmis saada, kui koolitöid on vaja hakata tegema.

Hoidiste aeg

Ma pole senini väga suur hoidistaja olnud, aga kuna olude sunnil pean nüüd igapäevaselt mitu korda päevas sooja sööki valmistama, siis kuluvad enda tehtud hoidised ka ära. Seda enam, et saaki kipub väga üle jääma.

Kurki pole ma varem kunagi ise sisse teinud. Vanasti tegi vanaema hapukurki, millesugust mujalt pole saanud - tavaliselt on enamus pigem soolakurgid. Kahjuks meil vana kaev enam vett ei anna ning teises kaevus tuleb vesi kuskilt teiselt kõrguselt ning sellega ilma keetmata ei kannata teha ning enam nii häid kurke pole saanud. Vanaema ise enam hoidiseid teha eriti ei jaksa ning emal need kurgid pole välja tulnud ja nii meil paar aastat enam seda hapukurki polegi olnud:( Nüüd jälle kurgisaak väga suur ja soovijaid sellele ootamatult vähe, kuigi ema ise on neid kasvama nii palju pannud ja mulle on ainult söömise vaev jäänud... Otsustasin marineeritud kurki teha, et supi ja muna-koore kastmesse ning ka kartulisalatisse vms panna. Kuna kurgid olid jube suureks kasvanud, siis proovisin enne marineerimist ära tükeldada - toidu sees nagunii kasutan ju tükke. Ühes satsis mõned väiksemad sain sektoriteks ka lõigata, et mahtusid veel purki ära. Kuna meil kodus pole kurke eriti marineeritud, siis mingit oma pere retsepti meil pole ning kasutasin jälle interneti abi (milleks mul küll need riiulitäied kokaraamatuid...) - tegin marinaadi 2 spl soola, 2 spl suhkrut ja 2 spl äädikat 1 liitrile veele. Mustsõstralehti ja mädarõigast polnud lisada, kuna unustasin neid maalt kaasa võtta, aga hoidiseid on mul mugavam linnas teha. Lisasin siis maitseks veidi pipart, loorberit ja vürtsi. Kurke ei kuumutanud, kallasin kaks korda keeva marinaadi peale. Mõni purk õnnestus halvasti ka - hakkas üsna ruttu sade põhja tulema, aga enamus on senini selged ning mulle selline variant maitses.

Õunu meil keegi otse ei kasvata, aga saak on sel aastal jälle väga suur.  Õunamoos ja -mahl on õnneks sellised, mis meil senini järgi pole jäänud.

Seekord tegin moosid eraldi sortidest, mitte segamini. Magedatele metsikutele (meil vanaisa istutas aeda ka metsikuid õunapuid ja 3 nendest on igaüks isemoodi head, ülejäänud on maha võetud) õuntele lisasin maitseks apelsini - apelsinid ostsin umbes ja selgus pärast retsepte ja soovitusi lugedes, et oleks pidanud 6 apelsini olema - ma ostsin 3, aga ühe sõime kahjuks enne ära kui see moosi sisse jõudis - nii sai moosi sisse ainult 2... Et maitse oleks tugevam, siis panin koored ka moosi sisse keema ning pärast võtsin välja. Kogu moosi lasin saumiksriga püreeks. Maitsta veel ei saanud, sest purgid said täpselt täis:)

Hapudele moosiõuntele (ka metsikutele) lisasin maitseks kaneeli - seda olen varem ka teinud ning mulle maitses. Jälle kasutasin saumikseri abi ka:

Samast sordist tegin ühe satsi moosi veel - seekord traditsioonilisel viisil ainult suhkruga ja ainult keetes.

Kuna õunasaak on suur, siis ilma mahlateota me ka ei pääsenud - see periood veel kestab ja veel kaua - talveõuntest ka tuleb osa kindlasti mahlaks teha, sest paremaid säilitustingimusi meil pole. Esimene mahl on meil ka just neist magedatest ja moosiõuntest kokku - see on nii magus, et suhkrut pole vaja lisada. Kunagi sai suhteliselt väikesed ja vähese jõudlusega mahlategemise tarvikud muretsetud ning nii me siis kordamööda oma panust anname ja tasapisi mahla teeme. Esimese päeva tulemuseks 50 liitrit - ega rohkem korraga ei kannatagi teha, see tahab ju kuumutamist ka ja meil selles osas on tööjõudlus suhteliselt nigel - ema ja õega kolme peale jagasime ära ja minu 20 ltr sai purki:) Ema on erinevate abilistega teinud veel vist 20+20 ltr, aga ma pole oma panust rohkem andnud...

Lisaks kurkidele on meil jube palju ka tomateid sel aastal - või siis on saak tavaline, aga jälle pole piisavalt soovijaid. Tomateid olen ma varem ka ise sisse teinud, sest mulle ema ja vanaema tehtud segu ei meeldi, kuna seal on sibul ka sees (ja ube ja võib olla ka õunu ja paprikat jne).  Ja üldse kasutaks ma oma hoidist hoopis söögi tegemisel, mitte salatiks toidu kõrvale. Nii on minu hoidises ainult tomat:) ja tiba soola. Olen teinud ka küüslauguga varianti, aga puhas tomat on ikka parem. Koorin ära, tükeldan ja keedan. Et liiga vesine poleks, siis osa mahla valan pealt ära.  Seekord tegin pooleliitristesse purkidesse, eks paistab, kas on ikka liiga suur kogus korraga tarvitamiseks ja pean järgmiseks aastaks väiksemaid purke varuma. 

Selleks hooajaks on nüüd minu varude maht täis:) Eks õunamahla peab vast veel tegema, aga moose ning kurke-tomateid on küll piisavalt - tegelikult peaks kogused üles kirjutama ja siis kevadel otsustama, et kas oli piisavalt:)

Jälle kooli

Kangakudumise suvekoolides olen kohanud palju erinevaid inimesi, kes on hiljuti uuesti kooli läinud ja praktilisi teadmisi omandanud - kes Haapsalu Kutsehariduskeskuses kangakudumist, tekstiilitööd või sadulsepaks, kes Olustveres keraamikat jne. ning lisaks veel suvistel rahvarõivapäevadel mõned Viljandi Kultuuriakadeemias õppijad - tekkis endalgi väike kiiks, et võiks ka ju midagi proovida... Viljandi Kultuuriakadeemia rahvuslik tekstiil oleks muidugi tippunelm, aga neli aastat kooli ning sisseastumistingimused tundusid nii hirmutavad, et selle mõtte matsin kohe maha. Haapsalu tekstiilitöö ja Olustvere tekstiilkäsitöö tundusid võimetekohasemad olema ning tsükliõpe ka tööga ühildatav. Rahvarõivakoolis leidsin  ühe sõbrantsiga, kel mõlkus peas sama idee ning mõtlesime, et prooviks koos - talle sobis asukoha poolest Olustvere rohkem ja nii jäi see peale. Eelmisel aastal jäi lõpuks mõte siiski katki, kuna nii väikse lapse kõrvalt ma kooli ei tahtnud minna, aga sel aastal otsustasime julguse kokku võtta ja proovida. 

On täiesti kummaline, kuidas esmapilgul täitsa normaalsed kodulehed osutuvad kasutamisel ülisegasteks. Nii võis näiteks esitatavate dokumentide kohta leida üsna erinevat infot: ühes kohas haridust tõendav dokument ja neli fotot, teises kohas keskkooli lõputunnistus ning kolmandas kohas 2 fotot - samas oli võimalik dokumente saata meilile - no saatsin ikka ainult ühe foto:) 

Lisaks dokumentidele oli vaja minna vestlusele kuhu pidi kaasa võtma oma kolm käsitööd ning meid kõige rohkem hirmutas, et oli vaja teha kohapeal üldkompositsiooni alane proovitöö (mida iganes see siis tähendama pidi...) Kuskilt ei lugenud välja, et kas on ikka konkurss ka, või tegelikult võetakse kõik soovijad vastu. Nädal tagasi saime meili, et vestlus toimub neljapäeval kell 10, aga kompositsioonitööst polnud sõnagi (lootsin, et seda ei tulegi).

Täna olen juba targem:) Neljapäeval toimus siis see hirmus vestlus ning selgus, et siiski ka see proovitöö. Pakkisin oma ema ja lapse autosse ning jõudsin enam-vähem täpselt kell 10 kohale - jätsin lapse ema hoolde ja kuna nad üksteisega väga harjunud pole, siis ikka üsna pabistades, et saan tagasi äranutetud lapse või iga viie minuti tagant telefonikõne. Käsitöömajja jõudes juhatati meid suurde klassi, kus siis enamus juba ees oli ja mõned juba mingeid ajakirju lappasid. Laual ja tahvlil oli kirjas ülesanne, et tuleb teha koti kavand (kasutades selleks värvilisi pliiatseid, värvilisi pabereid või ajakirjadest väljalõikeid) ning kirjutada selle saamislugu, kasutusviis, mõõdud, mõõtkava jne. Esimene tunne oli küll, et appi, ma ei oska ju midagi välja mõelda... Üsna kohe tuli vastuvõtukomisjon koosseisus Inna Raud ja Ingrid Uus ka kohale ning tutvustas ennast ning selgitas veel korra ülesannet ning ütles, et vestlused toimuvad paralleelselt kavandi tegemisega ning et 27st sisseastujast võetakse vastu 16-17. Inna Rauaga olen varem korra kokku puutunud ning tema magistritööd Vändra rahvarõivastest kasutasin oma rahvarõivaste valmistamisel abimaterjalina - kolmest käsitöö esemest 2 olin valinud ka just oma rahvarõivastest kuigi ma ei teadnud, et Inna Raud nüüd Olustveres õpetaja on...

Ajakirju lapates leidsin toreda koerajalutaja ilustratsiooni ning seda kasutades kavandasin teksadest õlakoti koerajalutajale, millel aplikatsiooniks see sama pilt. Veidi segaseks jäi, mida peeti silmas saamisloo all, aga oletasin, et inspiratsiooniallkiat vms ja kirjutasin siis sellest.

Kui kavand valmis, siis kontrollisin eemalt kuidas lapsel ja lapsehoidjal läheb - jalutasid rõõmsal meelel ringi - ei hakanud neid segama, kuna vestlusel oli ju veel käimata.

Loomulikult tundis Inna Raud ära Vändra seeliku:) Sain suhteliselt lühidalt öelda, et miks ma tahaks käsitööd õppida, kui ma seda juba oskan, ning anda nõusoleku, et kuna kangakudumise kogemusega õpilasi on vähe, siis mind võib kasutada kangakudumises grupijuhina - jäi mulje, et oleksin nagu juba vastuvõetud, aga võib olla räägitigi kõigiga samamoodi positiivses võtmes, et nagu oleks tegu sissesaajaga. Hiljemalt esmaspäevaks pidime meilile vastuse saama...

Päev möödus väga positiivses võtmes - laps ei nutnud kordagi ja oli mu emaga täiesti rahul ning ei klammerdunud mu külge, kui nende juurde saabusin. Tundus kohe palju julgem kooli minna, et laps on hoidjatega rahul.

Kuigi esmaspäevani on veel aega, siis täna õhtusöögilauas sain juba sõbrantsilt õnnitleva sms-si:) Ma polnud veel meili jõudnud lugeda:)

Nüüd olen siis üle pika aja õpilane ja veel vaja lahendada vaid üks mure - ootamatult selgus, et just esimesel õppesessioonil on mu ema hoopis soojal maal ning ma pean uue lapsehoidja leidma:(

Jälle loomaaias

Augusti viimasel päeval tundus jälle loomaaias käik paras ajaviitmiseks ja lapse lõbustamiseks. Ilma ja kalendri poolest veel täitsa suvine päev, aga loomaaias oli üsna tühjus - ei olnud eriti ei külastajaid ega loomi.

Võtsin seekord ette ja kiikasin ka krokodillide ja paksunahaliste majadesse - seal polnud sel suvel veel käinud, arvasin, et neid loomi laps nagunii ei oska vaadata. Krokodillidega oli tõesti keeruline - neid ei näinud õieti isegi. Samas oli üks šimpans siseruumis ja tegi lapsele nägusid:)

Paksunahaliste majas sees olid nii ninasarvik kui ka jõehobu, aga suhteliselt liikumatud mütsakud ning lapsele silma ei torganud, aga erinevad hiired talle meeldisid ning maod mitte... Elevantide juures oli silt, et loomad on väljas, samas oli näha, et tegelikult nad ei ole väljas, vaid hoopis välisukse ja sisemise ruumi vahel puuris - täpsemalt küll kaks neist - kolmas oli tõesti väljas ja teda me ka nägime.

Päris õõvastav vaatepilt avanes aga hoopis teel ühest majast teise - üks väike tüdruk hõikus oma isale, et issi vaata, mis see on? - muidu poleks ma vast tähele pannud - teel vonkles lusitaania teetigu (panin oma varbad võrdluseks kõrvale) - see õudus, kes pidavat isegi linnupoegi sööma: 

Amuuri leopardi puuri juures pole sel aastal liikumist näinud, aga seekord oli üks sealne elanik täitsa olemas:

Paksunahaliste maja kõrval on üks uuem puur, millesse ka varem pole väga süvenenud - esimese hooga tundus, et seal on ilvesed, aga sildilt sain teada, et hoopis karakalid. Mulle tundus, et esimesel neist on kolm jalga, aga unustasin silti vaadata, et kas selle kohta on mingit teavet:

Vist tänu jahedamale ilmale olid seekord kõik jääkarud üsna aktiivsed, aga neid ma pildistada ei proovinud.

Loomade vähesuse tõttu tundub, et selleks aastaks võib vist loomaaia hooaja ära lõpetada ja kevadet ootama jääda.

Rahvarõivad - sukad 3

Ei ole veel sukad valmis saanud:) Aga ikka edenevad, kuigi ilmad ei soosi väga väljas magamist ja pargipingil istumist ning toas on seoses suve- ja sügisandidega vaja hoopis hoidiseid valmistada. Õnneks on mõnel päeval ka ilus ilm ning lapsel hea uni - sain ühe lõunaga terve mustrikorra kootud:) Ootamatult avastasin, et olen kiiremini kuduma ka hakanud - keskmiselt 7 min ring - nii ei tundugi lõpp väga kaugel:

Pean jälle tõdema, et tegelikult jõudsin täna ka veidi kududa ning teisel sukal ka peaaegu kolmas mustrikord juba valmis, aga ei viitsinud uut pilti tegema hakata.