Kangakudumise suvekoolides olen kohanud palju erinevaid inimesi, kes on hiljuti uuesti kooli läinud ja praktilisi teadmisi omandanud - kes Haapsalu Kutsehariduskeskuses kangakudumist, tekstiilitööd või sadulsepaks, kes Olustveres keraamikat jne. ning lisaks veel suvistel rahvarõivapäevadel mõned Viljandi Kultuuriakadeemias õppijad - tekkis endalgi väike kiiks, et võiks ka ju midagi proovida... Viljandi Kultuuriakadeemia rahvuslik tekstiil oleks muidugi tippunelm, aga neli aastat kooli ning sisseastumistingimused tundusid nii hirmutavad, et selle mõtte matsin kohe maha. Haapsalu tekstiilitöö ja Olustvere tekstiilkäsitöö tundusid võimetekohasemad olema ning tsükliõpe ka tööga ühildatav. Rahvarõivakoolis leidsin ühe sõbrantsiga, kel mõlkus peas sama idee ning mõtlesime, et prooviks koos - talle sobis asukoha poolest Olustvere rohkem ja nii jäi see peale. Eelmisel aastal jäi lõpuks mõte siiski katki, kuna nii väikse lapse kõrvalt ma kooli ei tahtnud minna, aga sel aastal otsustasime julguse kokku võtta ja proovida.
On täiesti kummaline, kuidas esmapilgul täitsa normaalsed kodulehed osutuvad kasutamisel ülisegasteks. Nii võis näiteks esitatavate dokumentide kohta leida üsna erinevat infot: ühes kohas haridust tõendav dokument ja neli fotot, teises kohas keskkooli lõputunnistus ning kolmandas kohas 2 fotot - samas oli võimalik dokumente saata meilile - no saatsin ikka ainult ühe foto:)
Lisaks dokumentidele oli vaja minna vestlusele kuhu pidi kaasa võtma oma kolm käsitööd ning meid kõige rohkem hirmutas, et oli vaja teha kohapeal üldkompositsiooni alane proovitöö (mida iganes see siis tähendama pidi...) Kuskilt ei lugenud välja, et kas on ikka konkurss ka, või tegelikult võetakse kõik soovijad vastu. Nädal tagasi saime meili, et vestlus toimub neljapäeval kell 10, aga kompositsioonitööst polnud sõnagi (lootsin, et seda ei tulegi).
Täna olen juba targem:) Neljapäeval toimus siis see hirmus vestlus ning selgus, et siiski ka see proovitöö. Pakkisin oma ema ja lapse autosse ning jõudsin enam-vähem täpselt kell 10 kohale - jätsin lapse ema hoolde ja kuna nad üksteisega väga harjunud pole, siis ikka üsna pabistades, et saan tagasi äranutetud lapse või iga viie minuti tagant telefonikõne. Käsitöömajja jõudes juhatati meid suurde klassi, kus siis enamus juba ees oli ja mõned juba mingeid ajakirju lappasid. Laual ja tahvlil oli kirjas ülesanne, et tuleb teha koti kavand (kasutades selleks värvilisi pliiatseid, värvilisi pabereid või ajakirjadest väljalõikeid) ning kirjutada selle saamislugu, kasutusviis, mõõdud, mõõtkava jne. Esimene tunne oli küll, et appi, ma ei oska ju midagi välja mõelda... Üsna kohe tuli vastuvõtukomisjon koosseisus Inna Raud ja Ingrid Uus ka kohale ning tutvustas ennast ning selgitas veel korra ülesannet ning ütles, et vestlused toimuvad paralleelselt kavandi tegemisega ning et 27st sisseastujast võetakse vastu 16-17. Inna Rauaga olen varem korra kokku puutunud ning tema magistritööd Vändra rahvarõivastest kasutasin oma rahvarõivaste valmistamisel abimaterjalina - kolmest käsitöö esemest 2 olin valinud ka just oma rahvarõivastest kuigi ma ei teadnud, et Inna Raud nüüd Olustveres õpetaja on...
Ajakirju lapates leidsin toreda koerajalutaja ilustratsiooni ning seda kasutades kavandasin teksadest õlakoti koerajalutajale, millel aplikatsiooniks see sama pilt. Veidi segaseks jäi, mida peeti silmas saamisloo all, aga oletasin, et inspiratsiooniallkiat vms ja kirjutasin siis sellest.
Kui kavand valmis, siis kontrollisin eemalt kuidas lapsel ja lapsehoidjal läheb - jalutasid rõõmsal meelel ringi - ei hakanud neid segama, kuna vestlusel oli ju veel käimata.
Loomulikult tundis Inna Raud ära Vändra seeliku:) Sain suhteliselt lühidalt öelda, et miks ma tahaks käsitööd õppida, kui ma seda juba oskan, ning anda nõusoleku, et kuna kangakudumise kogemusega õpilasi on vähe, siis mind võib kasutada kangakudumises grupijuhina - jäi mulje, et oleksin nagu juba vastuvõetud, aga võib olla räägitigi kõigiga samamoodi positiivses võtmes, et nagu oleks tegu sissesaajaga. Hiljemalt esmaspäevaks pidime meilile vastuse saama...
Päev möödus väga positiivses võtmes - laps ei nutnud kordagi ja oli mu emaga täiesti rahul ning ei klammerdunud mu külge, kui nende juurde saabusin. Tundus kohe palju julgem kooli minna, et laps on hoidjatega rahul.
Kuigi esmaspäevani on veel aega, siis täna õhtusöögilauas sain juba sõbrantsilt õnnitleva sms-si:) Ma polnud veel meili jõudnud lugeda:)
Nüüd olen siis üle pika aja õpilane ja veel vaja lahendada vaid üks mure - ootamatult selgus, et just esimesel õppesessioonil on mu ema hoopis soojal maal ning ma pean uue lapsehoidja leidma:(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar