Vöö kudumine jätkub

Vöö kudumise kursuse teine päev. Enamus alustas kudumist, üks tubli oli kodus iseseisvalt välja mõelnud kuidas kududa ning oli oma vööga enam-vähem sama kaugel kui mina. Mina polnud vahepeal kaugemale jõudnud - ma olen ikka totaalne looder ja ei viitsi õhtuti kududa. Nüüd siis oli jälle aega, kuna eriti muud seal teha polnud:) Päeva lõpuks oli vööd kootud tervelt 6 mustrikorda ning pikkus juba 37 cm - ainult ~2,5 m ongi veel kududa:) Aga tunnistus anti kätte, et olen selle kursuse läbinud. Nüüd jääb üle ainult virgaks hakata ja vöö lõpuni kududa.

Vöö kudumine

Tööpäeva õhtud on kuidagi lühikeseks jäänud ning pole jõudnud vöökudumist alustada. Võtsin nädalavahetuseks maale kaasa, et ehk on mahti õhtul veidike kududa.

Vanaemal palju ülesandei polnud:) - ainult vanal kasvuhoonel vaja alla libisenud klaasirida tagasi panna  - see ei võtnud paju aega. Vanaema alustas juttu ka aknapesust, aga minu arust oli ilm liiga külm ja ta ehk mõtles ka pikemas perspektiivis, mis on talle olulised tööd, millega ta ise enam hakkama ei saa. Peale kasvuhoone lappimise katsusin natuke iirisepeenart kratsida, aga ega muud väga ei näinud, mida teha ja nii sain rahuliku südamega minna vööd kuduma. Vanaemal tundus ka hea meel olevat, et see kopsimine, mis ülevalt korruselt kostis, polnudki haamrikobin vaid hoopis vöökudumise kobin:) Ma ei mäletanud, et see vöö  kudumine nii raske töö on. Või oli mul seekord kehvem lõng, mis iseenda ja linase niidi külge kogu aeg takerdub, juba kaua peab pusserdama, et jälle ühe rea edasi saaks. Ühte mustrikorda kudusin tund aega:( Esimese mustrikorra kudusin proovitööks, mida saab siis kuskil eraldi kasutada - me panime ekstra veidi pikemana selle vöö üles, et saaksime alguses ka veidi proovi teha. Siin need siis on - vasakpoolne on paremalt poolt proovijupp ning paremal pool vöö pahemalt poolt - mulle tundub see palju ilusam, sest muster paistab paremini välja. Kokku kulus mõlema jupi kudumiseks laupäeval 2 tundi ja pühapäeval ka veel 1. Terve vöö saan vist pensioniks valmis:)

Rahvarõiva kool - vöö kudumine

Lisaks plaanilistele õppetundidele on meil vaja võtta ka "lisaaineid",  kui meie poolt valmistatava komplekti juurde on  vaja midagi, mida meie õppeplaanis ei õpetata, sest see iga komplekti juurde ei kuulu. Minu esimeseks lisaloenguks oli vöö kudumine. Ma olin küll üsna veendunud, et mul seda kursust vaja pole, sest vanaemaga olen vöösid aastaid koos üles pannud ning endale kunagi ka ühe vöö kudunud. Saatsin õpetajale oma vööst pildi ja küsimuse, et kas me peale kudumise saame ka mingeid muid vööalaseid tarkusi, et kas mul on vaja üldse  sinna kursusele end kirja panna - vastuseks sain, et mu kootud vöös küüjoon pole õigesti seatud ning teisel päeval räägib kirjamustritest ka ja ma ikka võiks ka neil kursustel osaleda. Kuna minu teadmised pärinevad vanaemalt, kes õppis vöökudumise oma ämmalt kunagi selgeks ning siis ~30 aastat hiljem tuletas selle meelde ja hakkas aktiivselt kuduma, siis arvasin ka ise, et ega see kursus päris mööda külge maha ei jookse.

Lõnga otsimise olin jälle viimasele minutile jätnud ning sobivat lõnga ei leidnudki. Reedel jooksin veel Karnaluksist läbi ja ostsin igaks juhuks sobivates toonides tavalist kahekordset villast lõnga (kuigi see pole eriti vastupidav ja vöökudumine on sellega üks rist ja viletsus). Linast lõime oli mul kodus olemas ning vanaisa meisterdatud vöömõõk ja muud vajalikud vidinad samuti. Õpetajal oli ka igasugust kraami varutud ning sain temalt osta sobivates toonides kolmekordset lõnga. Ja hakkaski vöö ülesse panemine. Saime paari peale selleks valmistatud raami ning kuna ma olin varem sellega tegelenud, siis ma olin nõus enda vöö enne üles panema. Vanaemal meil selleks mingit raami pole, ühe otsa paneme ukselingi külge ning teine ots on vanaema peos. Aga põhimõtteliselt käis kõik samamoodi. Raami peale pannes on ka ikka abilist vaja, kes lõnga- ja lõimeotsi hoiaks, aga veidi mugavam on, et ei ole karta, et kogu kaadervärk peost kukkub ning ülevaade on ka veidi parem. 

Kahel inimesel olid ka vööteljed muretsetud ning nendel käis ülespanemine kohe teljele - kuna mul telgedega kogemust ei ole ja ma pole veel kindel, et vöösid masstoodanguna hakkan tegema, siis pole veel vöötelgi endale muretsenud:) (Valla kultuuritöötaja hakkas juba vihjeid tegema, et 2015. aastal avanevad järgmised toetused ning naisrühmale on rahvariideid vaja:))

Saime minu vöö enne lõunat ilma vigadeta üles - kogemustel oli ikka oma osa, teised pidid kõik mitu korda harutama ja uuesti tegema. 

Kui vöö üles pandud, siis pusserdati see niimoodi pulga ümber, et on hea transportida ja ei lähe sassi -ma ei julge seda enam lahti võtta, et äkki ei oska kokku panna:)

Peale lõunasööki panime kiiresti ja sama koralikult üles ka mu nimekaimu vöö ning saime kahekesi hakata vöösid niietama. Kuna selle protsessi ajal olin ma vöö sisse aheldatud, siis sellest pilti ei saanud. Niietamise järel ei viitsinud oodata, millal õpetaja meid juhendama tuleb alustasin kohe kudumist:) Arvasin, et ta tuleb ja kommenteerib, kuidas edasi, aga teised olid alles oma vööde ülespanemisega hädas ja mõned niietamisega ja kuduma me pidime alles järgmine kord hakkama ning ma pidin ise hakkama saama või siis molutama. Labast osa väga pikaks ei tahtnud kududa, alustasin veidi mustrit ka - ühe väikse vea suutsin ka sisse kududa, aga harutama ei hakanud:)- meil said tegelikult nii pikad vööd üles pandud, et prooviks võib otsast mõne järjehoidja vms ka kududa, kui vigu liiga palju tuleb või serva hoidmine alguses hästi välja ei tule. Vööd koome me pahemalt poolt ja esimese päeva lõpuks oli seis selline:

Paremalt poolt jääb selline:

Kui vähegi viitsin, siis võiks kodus ka edasi kududa, kuigi ma olin ainus, kes selle pooliku töö koju kaasa tassis, ülejäänud alustavad järgmisel korral kahe nädala pärast kudumist, nii et ega mul väga kiire selle asjaga pole:)