Mašmaša lood - vol. 70

Mašmaša põristab millegagi - küsin, mida ta teeb. Tuleb elektrilise hambaharjaga ja teatab, et ta on vanamees ja koristab selle harjaga - ning asub põrandat küürima... Tõrelen, et see on ju hambahari ja sellega ei või põrandat küürida. Mašmaša: "Aga sa ju ei tahtnud seda hambaharja... ja mina ka enam ei taha. Siis ju võib sellega põrandat küürida." - Mina tõesti ei tahtnud... ostsin endale uue ja vana viisin maale, aga seal Mašmaša konfiskeeris selle - panin tema jaoks uue otsiku ja leidsin, et viime siis linna tagasi, et siis on meil seal mõlemal elektrilised hambaharjad. Nüüd on meil siis hoopis elektriline põrandahari...

Mašmaša laulab "Käin juba lasteaias" laulu ja küsib: "Mis see last on?" - "Mis last?" - "No see lasta - lastaaed."

Mašmaša tahaks, et ma räägiks talle mingit lugu stiilis "mäletad, kui me...". Räägin siis: "Mäletad, kui me paksus metsas käisime ja rebast nägime? (mõtlesin algul hunt öelda, aga kartsin, et hakkab hirmuunenägusid nägema)" - "Jaa, mäletan. Hunt tuli jooksuga, aga ei olnud kuri." - "Mäletad, kui me kuu peal käisime?" - "Jaa, mäletan. Seal oli hunt, kes ulgus uu-uu."

Mašmašal oli mitu päeva paha tuju ja iga asi ajas nutma. Hommikul maal käskisin riideid selga panna, sest all korrusel on hommikul väga külm. Mina hakkasin kütma, Mašmaša läks nuttes vaatama, mida mamma teeb. Tuleb nuttes tagasi: "Mamma hakkas mind lohutama, aga ma ei tahtnud, et ta seda teeb, sest mul oli nutmine alles pooleli.":)

Tuleme Mašmašaga lasteaiast koju. Teel teatab ta mulle: "Emme, sa pead mind kodus ise riidest lahti võtma." - küsin, kas ta on beebi või - "Ei, ma ei ole beebi. Ma lihtsalt ei viitsi ise.":)

Sisustan - vol. 3

Korteri sisustamisega on ikka kõik üsna pooleli - pole isegi aega olnud, et internetist midagi otsida, lisaks mõne asja puhul tahtsin enne näha, kuidas esimesed asjad paigutuvad, et nende järgi siis edasi sisustust täiendada. 

Raamaturkapid sain kätte ja paika, aga kastidest raamatute välja võtmine eriti ei edene - raamatuid on liiga palju ja kuna ma ei tea, palju neid veel kastides on, siis ei oska õieti sättida - igal juhul on hetkel tunne, et elutuppa tuleb ka mõni raamatukapp tellida. Aga selle Ikea kapiga olen senini ikka väga rahul:

Lapse toa sain ka nädal tagasi üsna korda, nüüd saan edasi mõelda, mis võiks teisiti olla - tundub, et ratastega joonistustarvete riiul peab endale vist uue kodu leidma ja meile pean ühe kõrgema riiuli selle asemele muretsema, et kõik lauamängud ja pusled ka endale piisavalt madalas koha leiaks ja mõned joonistustarbed, mis kasutamisel järelvalvet vajaksid, ei oleks nii käeulatuses. Lisaks on kuskil kastides terve hulk natuke vanemate laste raamatuid, mis võiks ka lastetoa riiulis koha leida. Minu planeeritud istumiskohast hetkel veel rahulikku raamatu lugemiskohta pole saanud, pigem on see ronimise ja mängimise koht. Vajadusel saab ööseks nukuvoodi ka sinna paigutada, aga tavaliselt see seal ei ole.

Mašmaša lood - vol. 69

Mašmašal on peaaegu igal õhtul suur mure... Hõikab voodist: "Emme, mul on üks mure." - "Mis mure sul siis on?" Mašmaša jätkab väga ilmekalt ja veenvalt: "Emme, mul on suur mure. Saad aru, ma olen väga üksik. Ma tahan, et keegi oleks siin minu kaisus kui ma magama jään. Keegi suur, näiteks sina." :)

Käime Mašmašaga poes. Mul on vaja mune osta, aga Mašamaša tahaks hoopis teises suunas minna. Lootsin, et ta päris kaduma ikka ei lähe ja otsutasin kiirelt munariiuli juurest läbi minna. See kaduma minek käib ikka kiirelt - kui muidu uimerdab ja uimerdab, siis seal riiulite vahel muutus hoobilt nähtamatuks. Leidsin ta ühe poekäru juurest umbes temavanuse poisi käest seda ära kiskudes. Poisi isa vaatas hämmeldunult seda võitlust - ma ei saanud ka alguses aru, et mis nüüd Mašmaša peas toimus. Siis märkasin seal käru lapseistmel nende ema punast käekotti ja sain aru, et Mašmaša pidas seda meie käruks, sest ma ka hoian oma punast käekotti (enam-vähem sama värvi, aga hoopis teistsugust) seal lapseistmel.

Mašmaša peab magama jääma. Tuleb voodist välja ja kurdab, et ta ei saa magada, sest tal on mure. Küsin, mis mure tal siis on? - "Ma pole üldse õhtul midagi magusat saanud." - "Õhtul ei võigi magusat süüa." - "Jah, ma tean, ma lihtsalt tahtsin seda öelda." ja lisab: "Mul on üks mure veel." - Küsin, kas ta on liiga üksik? - "Ei, täna mul ei ole see mure. Täna algab see hoopis teistmoodi. Mul on mure, et ma tahaksin olla kellegagi koos, aga ma ei taha ühtegi kaisukat. Sa pead ikka kohe minu kaissu magama tulema, sest ma ei saa muidu magama jääda.":)

Mašmaša on tegelikult üha jutukam ja vaimukam, aga kui ma kohe mingeid märkmeid ei jõua teha, siis hetkel olen nii kehva mäluga, et kuidagi ei tule enam meelde, mida vahvat ta öelnud või teinud on.

Mašmaša lood - vol. 68

Panin ühe Mašmaša riiuli kokku, sai päris kõrge riiul ja seinakinnitusi mul veel polnud. Räägin Mašmašale, et see ei ole redel ja kui tal on kõrgelt midagi vaja, siis ta peab võtma tooli või tabureti. Küsin kontrolliks, et mida ta peab tegema, kui tahab kõrgemalt midagi kätte saada. Mašmaša: "Siis ma pean sinult abi paluma.":)

Mašmašal käis lasteaias teater kolme põrsakese etendusega. Küsin Mašmašalt, et kas see oli nukuteater või olid päris näitlejad. Mašmaša vastas väga emotsionaalselt: "Ei, need olid päris loomad. Ja nad rääkisid.":) Ma arvan, et oli ikka nukuteater, sest tegemist oli Harry Gustavsoni pereteatriga.

Sisustan - vol. 2

Korteri sisustamine läheb üsna aeglaselt:( Poodides pole aega käia ja interneti kaudu ostes on kõikidel asjadel lühemad ja pikemad tähtajad. Mõnda asja ei julge jälle enne tellida, kui näen, et kas ja kuidas see sobituks teiste vajalikemate mööblitega. Lisaks on juba olemasolevate köögi- ja esikukappide osas tekkinud mõtteid, kuidas neid veidi ümber kujundada, et need oleksid käepärasemad ja mahutaksid veidi rohkem - esialgu on see küll veel idee tasandil ja oleks vaja veidi mõõdulindiga ringi käia ning siis kuskilt mõned vajalikud lisad tellida. Esikukappidega on lihtne - need tunduvad Ikea omad olevat ja vajaminevad sahtlid või riiulid saan tõenäoliselt mõõdu järgi välja otsida ja ära tellida. Köögiga on keerulisem - osad asjad, mida ma olen otsinud, müüakse ainult mööbli tellimisel, aga päris uut mööblit ma ei soovi küll tellida - olemasolev on ju täiesti uus.

Täna jõudis kohale üks riiul lapse tuppa:) Toodi pigem veidi enne määratud ajavahemikku ja nii jäi meil enne sõbranna lahkumispeole minekut aega üle. Laps nõudis, et ma riiuli kohe kokku paneks ja eks mu enda huvi on ka võimalikult kiiresti kastide hunnikut vähendada. Kõik kolistamist nõudvad toimingud tegin enne külaskäiku ära. Kui hilja õhtul koju jõudsime, siis kruvisin veel viimased kruvid paika ning riiul sai püsti. Ma ei jõudnud veel lapsele rääkima hakata, et kuidas ma plaanisin tema asju sinna paigutada, kui ta jõudis kaks kasti asjadest tühjaks teha ja riiuli täis panna:) Ma tegin siis kolmanda kasti ja panin mõned raamatud ka riiulisse... Arvan, et kui järgmised riiulid tulevad, siis  sätime tõenäoliselt midagi ringi ja see riiul nii hõredaks ei jää:) 

Järgmisena peaksid jõudma Ikeast raamatukapid ja lapse tuppa veel mõned riiulid. Ootan juba kannatamatult:) 

Mašmaša lood - vol. 67

Katsun Mašmaša toas asju sorteerida - beebimänguasjad senini teiste hulgas ja uued asjad ei mahu enam kuskile. Mašmaša veidi aitas mind, leidsime mingi jupi ühest papist raamatust - arvasin, et ju see raamat on kuskil kastis. Mašmaša tuulas mööda tube ringi - ma ei tulnud selle peale, et ta läks seda raamatut otsima... Tuleb veidi aja pärast õhupalli ja -pumbaga - leidise selle mingist kastist... Veidi aja pärast tuleb kirjaümbrikuga - küsin, kust ta selle sai: "Need oli ühes kastis, mis oli teise kasti sees. Need pole sinu asjad, need polnud sinu toas, need olid elutoas.":) Läksin uurima, et kas kogu kast on juba elutuppa laiali kallatud - päris kogu kast ei olnud...

Pühad läbi ja peab jälle tööpäevase režiimiga kohanema. See tähendab, et õhtul peaks vara magama minema, aga kuidagi jälle ei õnnestu Mašmašat õigel ajal magama saada. Kuni unejutuni tundus, et triangel jääb ära, aga pärast unejuttu ikka algas... Küsin Mašmašalt, et kuidas me lahendame selle probleemi, et tal on uneaeg, aga tema kuidagi magama ei lähe, et kuidas ma peaksin teda magama panema. Mašmaša: "Ma arvan, et me saame selle probleemi nii lahendada, et sa tõstad mind peaalaspidi, siis läheb mõistus pähe ja ma lähengi ilusti magama." - Ma kahtlesin, et kas selline meetod ikka aitab? - Mašmaša selgitab kätega vehkides ja väga veenvat nägu tehes: "Aga emme, sa ei saagi teada, kui sa ei proovi. Kui sa tahad midagi teada, siis tuleb alati proovida, muidu sa ei saagi, mida sa tahad.":) - Proovisin siis, aga ikka ei läinud niimoodi mõistus pähe...

Meil on nüüd rõdu. Igakord, kui ma pesu kuivama panen ja Mašmaša ukselingi küljes kõõlub, mõtlen hirmuga, et järgmine kord võtan telefoni igaks juhuks kaasa. Aga ikka ei tule enne meelde, kui Mašmaša jälle seal linki logistab... Loodan, et ta ikka oskab seda avada või päästeametisse helistada, juhul kui ma ikka telefoni kaasa ei võta ja tal õnnestub mind rõdule kinni panna...

Mašmaša väga koogisõber ei ole, sööb kreemi ära, aga saiaosa jätab järgi. Erandiks on Pavlova ja selle laadsed koogid (ma lihtsalt pole kunagi ise retsepti lugenud ja teen beseega kooki kohupiima ja vahukoorega ja ma ei tea, kas see kvalifitseerub Pavlovaks). Sõbrad pidid külla tulema ja mõtlesin ka beseekooki teha - jõuludeks planeeritud trühvlid jäid tegemata ning toorjuust ootas mingiks koogiks saamist. Panin siis beseepõhja taldrikule, sellele ühe kihi toorjuustu-vahukoore kreemi ja läksin rõdule pesu kuivama panema. Veidi aja pärast on Mašmaša jälle ukse taga: "Emme, ma sõin besee ära. Kõike ei söönud, natuke jäi ikka järgi ka." - Arvasin, et võttis selle poole, mis alles ootas koogiks saamist... ei võtnud... oli koogiserva ära närinud. Suur osa oli ikka alles:)

Mašmaša avalduvad selgeltnägemise võimed. Otsustasin kaalu langetamise eesmärgil ühe programmi järgi toituda ning selle järgi peaks õhtul piparmündi teed jooma. Mul seda kodus pole ja Mašmašale ma sellest ei rääkinud, et seda vaja oleks. Õhtusöögi ajal pakkusin talle mahla ja ütlesin, et ma ise peaksin vist endale teed tegema. Mašmaša mõtles ja ütles: "Jah, sa peaksid vist piparmündi teed tegema." Ja ühel päeval tuli meile tööle uus töötaja ning õhtul pakkus Mašmaša just seda nime enda ühele Legomehikesele:)

Läheme Mašmašaga kelgutama. Mašmaša laseb mäest alla ja jääb ootama. Hõikan, et ta võiks ikka koos kelguga üles tulla. Mašmaša hõikab vastu: "Emme, tule ikka sina ise vii mind üles. Sa oled minu viimane lootus.":)

Kelgutame. Räägin Mašmašale, et peame lõunale minema hakkama. Hakkan juba minema, korjan suusad ja kelgud kokku viin maja juurde. Räägin õega paar sõna juttu ja lähen vaatama, kas Mašmaša ei tulegi sööma. Kuulen hirmsat mäe tagant hirmsat kisa ja õepoeg hõikab oma isale, et Mašmašal on kummik jalast ära tulnud. Aga kuna ma olen ka juba sinna jõudnud, siis lähen ise appi. Vaatepilt ajab mind segadusse - Mašmaša nutab ja kummikud ja kindad on veidi eemal hunnikus. Nutab, sest näpud hirmsasti külmetavad. Tassin ta ruttu tuppa sooja ja küsin, et kuidas see siis nii juhtus, et tal need kummikud ja kindad niimoodi ära tulid - "Ma tahtsin seal mäe taga ennast riidest lahti võtta, siis sa ei näe." 

Mašmaša lood - vol. 66

Lasteaia õpetajad veensid mind, et Mašmaša on väsinud ja peaks ikka jõuludest uue aastani puhkama. Võtsin siis puhkuse, aga loomulikult kasutasin neid päevi ka mööbli- jms poodides kolamiseks - kodu vajab ju sisustamist, kaua me ikka selle kastivirnaga elame. Üldiselt oleme me õppinud juba üksteisega poes käima - s.t. mina ei viitsi Mašmašal kogu aeg järgi joosta ja tema on õppinud üle poe hõikuma:" Emme, kus sa oled?"... Ega ma väga kaugele temast ikka minna ei julge, aga päris vastassuunas enda eesmärkidega ka kogu aeg ei jaksa joosta - nii me jääksimegi sinna poodi. 

Üldiselt meil senini pole poes väga olnud probleemi, et osta seda või osta teist, aga tundub, et nüüd juba hakkavad nõudmised tulema. Ja Mašmašale omaselt ei reageeri ta mitte jonnimise või halaga vaid väljapressimisega... Nägi Jyskis pallimerepalle kotis. Taris selle koti minuni ja teatas, et need peab talle ostma. Ma polnud muidugi nõus:) Mašmaša väga kurjalt: "Kui sa nii ütled, siis ma kallan need siia poe põrandale laiali..." Enam ei mäletagi, kuidas see lahendatud sai - igatahes me neid ei ostnud, põrandale laiali need ka ei läinud - Mašmaša viis need koos kotiga ikka enda kohale tagasi.

Mašmaša on ikka hea susserdaja - mulle pole räägitud, kui palju ta lasteaias pahandusi organiseerib, aga maal minu õepoega alailma agiteerib. Jõulude ajal tegid salaja endale teises toas vildikatega näomaalingud. Õde ütles, et tehke teinekord teiste vildikatega, et need tulevad pestes maha. Järgmisel päeval juba Mašmaša sosistab õepojale: "Lähme teeme teiste vildikatega jälle näomaalingud."

Mašmaša on väga seltskondlik, ainult taktitundega on lood veel üsna kehvad, aga samas on need hetked veidi naljakad, et kahju on noomida ka... Aastavahetusel tulid mulle sõbrad külla. Mašmaša ei võõrastanud kedagi, kuigi oli ka päris uusi inimesi seltskonda lisandunud. Öösel hakkas Mašmaša igavusest kõiki tüütama - tegi kohati seda ka oma armsal moel - sõbranna õde sai patsi punumise õpetamise eest kuulda: "Aitähh, et sa mulle patsi punumist õpetasid, sa oled nii armas." vms:) Samas tema elukaaslane sai kuulda: "Tema mulle ei meeldi." - mis siis, et ta lasi endale soengut teha ja otsas talluda... Ühel sõbral elas ka tükk aega seljas ja lõpuks sosistas Mašmaša talle kõrva: "Sa oled nii tobu.":) - võib olla oli see seotud sellega, et laulab päevad läbi: "Ma ei tea, kas olen tobu, mõnest asjast ei saa aru." ja ei teagi mida see tobu tähendab... (jupp laulust Loomaaialaul, mis meil ühel plaadil on).