Itaalia - VIII päev - Verona

Meie viimane päev Itaalias. Nii võeti suund Milaano poole. 

Plaaniväliselt külastasime Mira lähedal asuvat Pisani villat. Uhke hoone koos rikkaliku aiaga..

Meil nii palju vaba aega polnud, et piletiga ekskurseerima minna, aga maja hallis saime veidi ringi vaadata.

Läbi aia piilusime ka tõllakuuri, muid kõrvalhooneid ning põõsastest labürinti.
 

Edasi viis meie tee meid Veronasse. Seal näidati meile loomulikult Julia rõdu (giid ei jätnud mainimata, et see lugu pole tegelikult elanud inimestest) ja seal hoovis seisis ka Julia kuju.

Ka Veronas oli kõikjal kunsti - kaunid seinajoonistused kellegi rõdul:

...roheline hobune...

...Rooma aegne amfiteater:

ja ühel kassinäitust kuulutaval plakatil oli Ööbik (nägin samasugust kassi ka ühel aknal Roomas, emal on vist itaalia juurtega kass):

Ja sellega oli meie aeg otsas ja pidime ruttama lennujaama. Lennujaamas pakkisime kiirelt joogid kohvrisse ja botased-joped kohvrist välja selga, et Tallinnas ära ei külmuks. 

Kui kogu nädala oli meid saatnud ilus ilm, siis lennukile minekut oodates hakkas sadama ning tekkis kohati hirm, et peame läbi äiksepilve lendama. Õnneks kõik laabus suurepäraselt ja halb ilm jäi segama järgmist gruppi.

Ja mina jäin igatsema sooja suvist ilma, roose ja moone, viinamarjavälju, sidruni ning apelsinipuid. Õnneks on suvi alles ees ning kõike seda ei olegi vaja kaua oodata (sidruni ja apelsinipuid meil just pole, aga kasvuhoonest viinamarju saime eelmisel aastal juba maitsta)

Itaalia - VII päev - Veneetsia

Hommikused toimetused ja hommikusöök läks kiirelt - jõudisme enne bussi väljumist veidi kohalikku eluolu imetleda: 

Kassid pidasid jahti...

... partidele:

teine kass on seljaga, sest käänu taga oli valge part oma poegadega:)

Itaalias oli kõikjal palju moone õitsemas, aga enamasti nägime neid bussi aknast. Seekord siis sain lõpuks mõne pildile.

Aega parjaks tehtud, asusime Veneetsia poole teele. Buss jäi äärelinna, ise läksime veetaksodega mööda Suurt kanalit Veneetsiaga tutvuma. Veneetsiast olen ka varem korra läbi jooksnud, et üldmulje oli tuttav. 

Huvitav käik oli meil klaasitöökotta. Meie silme all valmis imekiirelt hobune:

Üllatav oli, et hobune oli juba nii tahke, et seisis püsti, aga meid hoiatati, et see on väga kuum ning selle tõestuseks pandi hobuse vastu paber, mis kohe põlema süttis. 

Püha Markuse väljakul käisin ka eelmisel korral - vahepeal on kellatornui remont lõppenud ja Püha Markuse kiriku erksad toonid luitunud.

 

Eelmiste Veneetsia muljete täiendamiseks käisin seekord Doodzide palees. Jälle üks kaunis ringkäik läbi uhkete saalide, mis maast laeni maalide ja kujudega kaunistatud. Vahel sekka ka salalaekaid seinas, kus ühel pool peen pilu teate sisestamiseks, teisel pool väike kapike, mis mõnel pool isegi topeltustega suletud. Uhkete saalide rivi lõpetab süngem meeleolu -  kohtusaalist läbi, üle  Ohete silla, otse vanglasse. Päris kole koht oli. Aga me ei pidanud sinna õnneks igaveseks jääma, vaid saime minna uuesti välja pimestava päikse kätte. Ohete sild oli nii reklaamidesse peidetud, et ei paistnud õieti väljagi:

Ja oligi meie päev otsas ja ootas hotelli sõit. Kõigepealt vaporetoga mööda Giudecca ja Fusina kanalit bussi juurde. Seal sadamas oli mul ka isiklik paat:)

Ööbimiskoht oli seekord samas hotellis. Ning kuna ilm oli veel valge, siis tegime veel väikse jalutuskäigu Mira linnas. Nädalaga olime omandanud itaallaste näo - vähemalt soovis üks itaallanna meilt seal teed või muud infot küsida - me kahjuks itaalia keelest ei saanud aru ja ei osanud teda ka kuidagi aidata:) 

Otsustasime istuda kuskil väljas ja nautida sooja suveõhtud väikese veiniga, aga kahjuks oli üks baar liiga kole ja hotelli naabruses olev restoran oli ainult söömiseks, see tähendab, et meil ei lubatud seal ainult veini juua, aga kõhud olime Veneetsias kõvasti täis söönud. Nii siis sundisime hotelli portjeed meile hotelli baari avama, et saaksime siiski oma soovi täita ja enne uinumist klaasi veini juua. 

Itaalia - VI päev - Firenze

Firenze vanalinnas olen varem pikemalt ringi kolanud ja ei oodanud eriti uusi emotsioone. Seekord alustasime oma tuuri Michelangelo väljakult. Vaade linnale oli väga kodune, tundsin juba erinevate silmatorkavate hoonete siluette.  

Seda küll varem ei teadnud, et Michelangelo väljakul Taaveti (üks koopiatest, originaal asub Akadeemia galeriis) jalamil on  skulptuurid Öö ja Päev ning Hommik ja Õhtu, mille originaalid asuvad Medicite kabelis (kuhu ma oma eelmise reisi ajal ei jõudnud)

Vaated eemalt imetletud, läksime linna sügavamalt kaema. Giid näitas meile olulisemad objektid kätte ning juhatas soovijad Uffizi galeriisse - sinna gruppide pääsmed müüakse kellaajaliselt ning gruppidele pole pikka järjekorda. Pidime mõni minut ootama oma sissepääsu aega ning samal ajal väljus kõrval olevast raekojast ning möödus otse meie eest Itaalia president Giorgio Napolitano (pildil tumepunase lipsuga, kes kätega vehib -  tuvastasin internetist pildi abil, kus ta koos meie presidendiga on), kes käis Firenze rahvast Itaalia ühinemise 150. aastapäeval õnnitlemas. 

Kahjuks ei jõudnud korralikult zoomida ja pole eriti head pildid. Meie jaoks tekkis pildistamise olukord liiga äkki, sest me polnud fotokatega tee servas ootamas vaid Uffizi ukse taga oma järjekorda ootamas. Ka fotokad olid korralikult kokku pakitud, sest Uffizis ei tohi pildistada ja sinna sisenemisel on sama tugev turvakontroll nagu lennujaamas - ka veepudelid tuleb ukse taga tühjaks juua või ära visata. 

Uffizis on ka kunsti täpselt nii palju, et sellesse süvenemiseks kulub terve päev või rohkem. Me nautisime eemalt maale ja kujusid, aga ei jõudnud lugeda ja meelde jätta autoreid ja teoste nimesid. 

Pikk jalutuskäik tegi päris näljaseks. Leidsime ühe mõnusa koha, kus süüa - ettekandja uuris veini valades, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis hüüdis üle õue: "Estonka" ja meile noad-kahvlid toonud neiu tuli meie juurde ning küsis naerdes eesti keeles, et kas oleme eestlased. Ning meil õnnestus kogu järgnev teenindus oma emakeeles saada:) Lisaks saime teada, et neid töötab Firenze söögikohtades rohkemgi - vähemalt 8, kellega nad omavahel suhtlevad, ning loomulikult polnud me esimesed eestlased, kes seal söömas käisid - ka samal päeval enne meid olla seal eesti keelt kuulda olnud. Ja Tiramisu oli nii maitsev, et viis keele alla:)

Peale pikka lõunapausi jätkasime oma ringkäiku. Imetlesime Toomkirikut ning käisime Medicite kabelites, et ka mina näeks midagi uut selles linnas.Väikse tiiru tegime ka San Lorenzo kiriku kloostri siseõues.

Ja jäigi aega veel viimaseks kohvipausiks selles linnas ning meie reis jätkus. Võtsime suuna Veneetsia poole. Ööbime Brenta kanali ääres väikses linnakeses Mira. See oli väga huvitav hotellike. Tuppa jõudmiseks pidime nagu labürindi läbima: meie esimese korrusel asuvasse tuppa minemiseks pidime kõigepealt minema teisele korrusele - asusime teises maja tiivas. Oma rõõmuks avastasime, et meie aken avanes otse tänavale ning tegime juba plaani, et sellest hotellist lahkudes tõstame kohvrid akna kaudu väljha, mitte ei vea mööda seda labürinti tagasi.Väljast võiks arvata, et meil on tegemist isikliku sissepääsuga, aga seest oli tegemist ikka aknaga:

Sel õhtul ootas meid ees veel väike üllatus: ühel reisikaaslasel oli sünnipäev - sai 40 - ning ta kutsus meid kõiki hotelli sisehoovi veinile ja snäkile. Mõned tugevamad ja julgemad eelistasid veinile grappat. Ma jäin siiski veini juurde. Väga kaua ei jaksanud kahjuks seltskonda nautida, pikk väsitav nädal selja taga andis juba tunda.

Itaalia - V päev - Pompei, Vesuuv

Reisi kõige huvitavam päev. Hommikul alustasime Pompei külastusega. On palju räägitud, kuidas selles linnas jäi aeg seisma, kui Vesuuvi purske tagajärjel linn kivide ja tuha alla mattus. Kõrvust olen mööda lasknud, et see toimus juba ~2000 aastat tagasi - aastal 79 ning väljakaevamisi alustati alles 1748.aastal. Seda üllatavam oli näha, mis kõik juba 2000 aastat tagasi olemas oli ja kui suur linn see tegelikult oli olnud.

Sauna "Tepidarium" (leige ruum) laenikerduste ning kujudega:

Vöötrada - et jalakäia saaks ühelt kõnniteelt teisele kuiva ja puhta jalaga, kui tänav on märg või must - juba 2000 aastat tagasi olid olemas nii kõnniteed kui ka sõiduteed - mõned neist ühesuunalised, mõned kahesuunalised. Neil tänavail olid ka rööpad sisse sõidetud (hoolega vaadates paistab ka pildilt) - ka see juba iidne probleem, mis pole lahendust leidnud:) 

Fauni maja "exedra's" (ka inglise keelne raamat kasutab itaalia keelset sõna selle ruumi kohta ja tõlget ei leidnud, mida see võiks tähendada) mosaiikpõrand - Pompeis tegelikult nüüd koopia, originaal on Napoli Rahvusmuuseumis:

Restorani või söökla köök:

Turistide seas kõige populaarsem hoone oli bordell ja selle erootilised freskod, aga sinna oli nii pikk järjekord, et terve tänav oli rahvast täis ja me olime siis ebaharilikud turistid ning loobusime selle nägemisest.

Sirvides Pompei raamatut leidsin, et turistidele näidatakse ikka suhteliselt väikest osa nendest huvitavatest hoonetest ja kunstist, mis sealt leitud on, raamatus oli oluliselt rohkem seinamaale ja kujusid, kui meile ringi kõndides silma jäi. Ning osa Pompeist on isegi veel välja kaevamata. 

Pompeist läksimegi edasi Vesuuvi tippu, mis oli selle kaose põhjustajaks. Parklast läks üles mäkke käänuline jalgtee, mis on suhteliselt hästi turvatud, aga siiski on näha varingute jälgi ning pidev järelvalve kontrollib ja parandab raad ja raja piirdeid. Palju hirmutati, et seal on hirmus tuhk, mis jalanõud hirmsasti ära määrib, aga minu arust oli see jutt pisut liialdatud. Esialgu sai liiga tempokalt teekond ette võetud, paari käänuga sai võhm otsa ja pidi hingeldades end koguma. Siis edasi jätkasime juba veidi väiksema kuid ühtlase tempoga ning jõudsime üles välja.

 Ja siis olimegi Vesuuvi kraatri serval:

Vesuuv on tõesti täiesti elus vulkaan - nägime tema "hingeõhku" oma silmaga.

Tervet tiiru kraatrile peale teha ei saa, aga ega vist vahet pole, millisest küljest sa sinna sisse piilud. Sealt ülevalt olid kaunid vaated ka alla Napoli lahele ja Vesuuvi jalamile, kus kasvab suhteliselt noor mets - Vesuuv purskas viimati 1944. aastal. 

Vaated imetletud asusime jälle tagasiteele - alla saime oluliselt kiiremini:) 

Edasi viis meie tee meid Firenze poole, ööbime Firenze lähedal.

Itaalia - IV päev - Capri saar

Hommik algas päris kaunilt. Kuna õhtul ennustati jahedamat ilma, siis sai veidi paksemad riided selga pandud. Ja viiski meie teekond meid Sorrentosse. Sadamani meie buss ei saanud sõita, nii pidime paraja jalgsimatka ette võtma. Aga oli ka huvitavaid vaateid - kuristikus oli vana maha jäetud veski:

Sadamasse jõudmiseks pidime ka ise kuristikku minema, selleks olid õnneks ikka trepid (sportlik vorm oleks võinud parem olla:), aga alla jõudsime.

Ja jõudsimegi sadamasse ning sealt  läksime laevaga Capri saarele. Capril vahetasime transporti ning läksime paadiga merele. Vaated olid kaunid.

Peale meresõitu tutvusime Capri linnade Capri ja Anacapriga. Jalutasime Augustuse aedades ning  külastasime Axel Munthe San Michele villat. Soovijad sõitsid ka istetooliga üles mäkke, aga me nautisime San Michele villa parki ja aeg kadus käest. Eelviimase laevaga lahkusime Caprilt jälle Sorrentosse. Pärast pikka päeva kõndimist oli trepist üles minek oluliselt vaevalisem, kui hommikune alla tulek. Õnneks jõudsid kõik ikka eluga üles. 

Sorrentos oli meil ka veidi aega nautida vanalinna vilgast elu. Jalutasime linnas ringi, jõudsime uuesti mere äärde. Imetlesime kummalist rannariba päevitustoolide ja triibuliste rannamajakestega:

Pärast mõnusat õhtusööki läksime veel teatrisse - vaatama tantsuetendust Tarantella Show & tenors. Pileti hind sisaldas ka šampust ja küpsiseid ning bussisõitu hotelli. Nautisime Itaalia tuntud ja tundmatuid laule ning rahvatantse nende saatel, mis kokku moodustasid lookese Itaalia ajaloost. Päris tore õhtu oli. Giid oli mel ka suur lauluinimene, võttis tagasiteel bussis laulu üles ja teekond üles mäkke läks päris kiirelt.

Itaalia - III päev - Vatikan

Kuna olime juba Roomas, siis seadsime sammud ka Vatikani. Peetri väljakut ja Sant' Angelo kindlust olin juba varem näinud. Seekord viimast nägime ainult bussi aknast, kindluse juurde ja Sant' Angelo sillale seekord ei jõudnud. Peetri väljak oli selle mõne aasta jooksul veidi muutunud - pool väljakut oli toole täis, eelmise paavsti piltidega plakatid rikkusid vaadet ja väljakut ääristasid turvaväravad - kirikusse minejad läbisid turvakontrolli nagu lennukisse minekul. Ja nii sai meiegi reisijuht endale terve hulga taskunuge ja küünekääre hoiule. Ka minu taskunoa:)

Meile tundus mõistlik alustada Vatikaniga tutvumist Vatikani muuseumist ja Sixtuse kabelist. Muuseumi pääsemiseks pidime väga pika järjekorra ära seisma, mõned ka loobusid. Me suutsime ikka kangelaslikult vastu pidada ja jõudsime õnnelikult muuseumi. Vaatamist oli seal päris palju, aga ega väga süveneda ei jõudnud. Ma pole ka väga suur kunstihuviline, et igasse pintslitõmbesse tahaks süüvida - siis peaks seal päevi veetma. Lisaks erinevate ajajärkude kunstiteostele olid seal ka laed ja põrandandad suured kunstiteosed, neid võis küll suu ammuli vaatama jääda.  Ja ainuke koht, kus seda kõike pildistada ei võinud, oli Sixtuse kabel. 

Ümarsaali põrandal olev  Rooma mosaiik:

Geograafiliste kaartide galerii lagi:

Detail suurest gobeläänvaibast: 

Kaunis klaasvitraaz (mis sarnanes minu õepojaga):

Vatikani muuseumist jõudsime postkontorisse, kust otsustasin endale kaardi saata, et saaks ikka margi ja templi ka:) Ja suureks üllatuseks sain margi ja kaardi ostmisel vahetusrahana tagasi ka Vatikani 50 euro senti. Mina olin kuulnud, et need on nii haruldased, et neid pole paavstilgi:) 

Muuseumi järjekorra ja muuseumi peale oli kulunud nii palju aega, et millekski muuks enam aega ei jäänud. Oli tarvis veel enne Vatikanist ära sõitu kuskil lõunatada. Ja kuna eelmisel päeval sõime pastat, siis seekord otsustasime pitsa kasuks. See oli maitsev:) Ja siis tormates bussile - esimesel päeval loeti sõnad peale, et kõik peavad täpsed olema ja me ei tahtnud esimesed hilinejad olla.

Võtsime suuna Lõuna-Itaaliasse. Jälle oli ees pikk bussisõit, aga tundes juba Germalo stiili olin seekord pikkadeks bussireisideks ettevalmistatud - varustasin end kudumisvarraste ja lõngakeradega, et kasutada aega kasulikult:)

Õhtuks jõudsime Napolisse. Kahjuks ei võtnud see meid vastu just meeldivate piltidega. Mina poliitikaga ja uudistega eriti kursis pole ja täpselt aru ei saanud, mis prügisõda neil seal mafiaga on, aga tänavatel olid suured prügihunnikud - päris Kairo muljet ei jätnud, aga palju parem ka ei olnud.

Kesklinn oli meeldivam. Ega me seal pikalt ei jalutanud - käisime Napoli kuningapalee juures ja sõime jäätist  Umberto I  galeriis:

Ning jätkus meie teekond Sorrento poole. Meie ööbimiskoht kaheks järgnevaks ööks oli mäe otsas väikses linnakeses vaatega Napoli lahele. Poolel teel tegime kursitiku serval peatuse, et saaksime nautida öist vaadet Sorrentole:

Itaalia - II päev - Pisa, Rooma

Esimeseks sihtpunktiks meie reisil oli Pisa. Tegime väikese jalutuskäigu Pisa torni ja  toomkiriku juurde. Minu jaoks oli tegemist juba tuttava paigaga. Kellatorn oli endiselt viltu:) Remont oli vahepeal ära lõpetatud, aga sellest hoolimata me torni ei roninud. 

Giid kinnitas minu arvamust, et ka babtisteerium on viltu - ei olegi silmapete. 

Pisas nägime juba ka Itaalia kehvemat poolt - väga mustad mehed müüsid väga pealetükkivalt igasugust kaupa - giid informeeris meid, et kuna nende tegevus on ebaseaduslik, siis neilt ostmine on ka karistatav - võib maksma minna kuni 3000 EUR. 

Pisast viis teekond edasi Rooma.

Korraks tekkis hirm, et reisi ajal tahetakse meid väga ära näljutada. Kui päevakavast rääkides oli juttu ühisest lõunast, siis mingil hetkel selgus, et nimetatud lõuna on õhtul 6-7 ajal.  Õnneks oli Tudengieine kotis ja pähkleid ning rosinaid näsides saime ka hirmsa nälja leevendatud. 

Roomast olen ka korra läbi kõndinud. Seekord alustasime hoopis teisest küljest ja nii ei tundunud tegemist olevat sama linnaga. Meie teekond algas Colosseumi varemete juurest ning sealt edasi antiikse Rooma varemetest mööda Rooma südalinna. 

Reisibürood on astunud uude sajandisse - Roomas liikumiseks saime raadiod kaela ja klapi kõrva - ei pidanud giidi kuulamiseks kobaras tema ümber seisma vaid sai samal ajal edasi kõndida ja giidi juttu kuulata. Kogu linn oli samasuguseid raadiotega gruppe täis.  

Mul õnnestus esimesed patareid tühjaks pildistada ja suur oli mu üllatus, kui patarei müüja mind vene keeles kõnetada püüdis. Meie seltskonnas ei kõneldud vene keelt (v.a. üks paar, aga neid polnud sel hetkel küll läheduses), nii et ju ta ikka välimuse järgi meid sinna kanti arvas. 

Patareid ostetud, lippasin teistele järele ja teekond sai jätkuda.

Väga võimsa mulje jättis Vittorio Emanuele mälestusmärk, mis ei tahtnud kuidagi pildile mahtuda.

Trevi purskkaevu sai visatud münt -  siis pidavat kindlasti Rooma tagasi sattuma:)

Hispaania treppidel toimus miski pasunakoori vms kontsert.  

Oma ringkäigul nägime veel Pantheoni.

Muljeid ja pilte sai nii palju, et ei oskagi eredamaid hetki esile tuua. Kõikjal on nii palju võimsaid ehitusi, palju sambaid, kaunite kujudega kaunistatud purskkaeve. Ja samas on tunne, et ikka nii palju jääb veel nägemata. Peale ringkäikku saime lõpuks minna oma "lõunasöögile" ning seejärel oma järjekordsesse ööbimispaikka - seekord Roomas. Peale kohvrite lahti pakkimist ja enne magama minekut tegime veel pisikese tuuri hotelli lähedal  - vaatasime veel jupikest vana linnamüüri ning San Giovanni Lateraani basiilikat. 

Itaalia - I päev

Ühel talvisel päeval sain sõbrannalt meili - palun tule 7. mail minu sünnipäevale Pisasse Itaalias. Itaaliale ei suutnud küll ära öelda ja nii pidin loobuma kooli kokkutulekust, saviringist, Teeme Ära talgupäevast, kolmest sünnipäevast, klubi peost ja emadepäevast - uskumatu kui palju üritusi mahub ühte päeva ja nädalavahetusse -  olekski liiga raske olnud valida, mida siiski eelistada.

Seekordne Itaalia reis oli plaanitud väga organiseeritult - Germalo Itaalia klassikaline Grand Tour. Olen varem Germaloga reisinud ja pole veel pettuma pidanud. Itaalias olen omal käel ka veidi ringi jõlkunud, nüüd oli paras ka veidi giidi juhatusel Itaaliat tundma õppida.

Ja nii pakkisin kohvri ja asusin Itaalia poole teele.

Reis algas "imetoredasti". Taksojuht osutus rallisõitjaks, olin päris õnnelik, et eluga lennujaama jõudsin - 15 minutiga läbi remonditava Järvevana tee lennujaama. Lennuk pidi väljuma 15:05. 15:05 ei pööranud erilist tähelepanu piloodi suht arusaamatus eesti keeles öeldud tekstile, kuni ta ütles, et edasist infot saame lennujaamast - seega see lennuk tehnilistel põhjustel ei väljunud. Kobisime siis lennukist maha, mis meil muud üle jäi. Sünnipäevalaps tegi mulle šampust välja ja tunnike möödus kiiresti. Siis juba aknast nägime, et meie pagas tõsteti ka lennukile maha. Ja saime kõlaritest ka info, et meie lend väljub 17:00 ja me võime minna kerge eine vautšerite järele - sain esimest korda elus lennujaama kulul süüa;) Uus lend väljus õigeaegselt - uus lennuk, aga ei tea, kas oli Lotte või Bruno. Natuke väiksem kui esimene, aga kohti õnneks puudu ei tulnud.

Edasine reis möödus viperusteta. Milaanos võttis meid vastu soe suvine ilm. Giid on veidi negatiivse suhtumisega ja väga jutukas, aga ehk me harjume temaga. Korraldus on ikka vastavalt Germalo tasemele ja ootame oma reisist parimat.

Milaano lennujaamast viis meid tee ~400 km lõuna poole Montecatini Termes'esse, kus oli meie esimene ööbimiskoht. Kohale jõudsime hilisöösel ning mingit programmi veel kavas ei olnud. Giid tutvustas piirkondi, mida läbisime ning Itaalia erinevaid palgeid - erinevaid riike ja rahvusi, millest üks Itaalia on tänaseks kokku liidetud. Bussiaknast vilksasid mäed ja viinamarjapõllud ning külad ja linnad. Aedades õitsesid roosid, tee ääres akaatsiad - sattusime tõelisesse suvesse:) 

Kuna reisi broneerimise ja toimumise vahel oli lennuplaane muudetud, siis lubatud sünnipäevapidu ei saanud Pisas toimuda - aga sobis ka hotell Montecatini Termes'es - sünnipäevapidu tanklast ostetud pika saia, juustu ja kohaliku veiniga:)