Firenze vanalinnas olen varem pikemalt ringi kolanud ja ei oodanud eriti uusi emotsioone. Seekord alustasime oma tuuri Michelangelo väljakult. Vaade linnale oli väga kodune, tundsin juba erinevate silmatorkavate hoonete siluette.
Seda küll varem ei teadnud, et Michelangelo väljakul Taaveti (üks koopiatest, originaal asub Akadeemia galeriis) jalamil on skulptuurid Öö ja Päev ning Hommik ja Õhtu, mille originaalid asuvad Medicite kabelis (kuhu ma oma eelmise reisi ajal ei jõudnud)
Vaated eemalt imetletud, läksime linna sügavamalt kaema. Giid näitas meile olulisemad objektid kätte ning juhatas soovijad Uffizi galeriisse - sinna gruppide pääsmed müüakse kellaajaliselt ning gruppidele pole pikka järjekorda. Pidime mõni minut ootama oma sissepääsu aega ning samal ajal väljus kõrval olevast raekojast ning möödus otse meie eest Itaalia president Giorgio Napolitano (pildil tumepunase lipsuga, kes kätega vehib - tuvastasin internetist pildi abil, kus ta koos meie presidendiga on), kes käis Firenze rahvast Itaalia ühinemise 150. aastapäeval õnnitlemas.
Kahjuks ei jõudnud korralikult zoomida ja pole eriti head pildid. Meie jaoks tekkis pildistamise olukord liiga äkki, sest me polnud fotokatega tee servas ootamas vaid Uffizi ukse taga oma järjekorda ootamas. Ka fotokad olid korralikult kokku pakitud, sest Uffizis ei tohi pildistada ja sinna sisenemisel on sama tugev turvakontroll nagu lennujaamas - ka veepudelid tuleb ukse taga tühjaks juua või ära visata.
Uffizis on ka kunsti täpselt nii palju, et sellesse süvenemiseks kulub terve päev või rohkem. Me nautisime eemalt maale ja kujusid, aga ei jõudnud lugeda ja meelde jätta autoreid ja teoste nimesid.
Pikk jalutuskäik tegi päris näljaseks. Leidsime ühe mõnusa koha, kus süüa - ettekandja uuris veini valades, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis hüüdis üle õue: "Estonka" ja meile noad-kahvlid toonud neiu tuli meie juurde ning küsis naerdes eesti keeles, et kas oleme eestlased. Ning meil õnnestus kogu järgnev teenindus oma emakeeles saada:) Lisaks saime teada, et neid töötab Firenze söögikohtades rohkemgi - vähemalt 8, kellega nad omavahel suhtlevad, ning loomulikult polnud me esimesed eestlased, kes seal söömas käisid - ka samal päeval enne meid olla seal eesti keelt kuulda olnud. Ja Tiramisu oli nii maitsev, et viis keele alla:)
Peale pikka lõunapausi jätkasime oma ringkäiku. Imetlesime Toomkirikut ning käisime Medicite kabelites, et ka mina näeks midagi uut selles linnas.Väikse tiiru tegime ka San Lorenzo kiriku kloostri siseõues.
Ja jäigi aega veel viimaseks kohvipausiks selles linnas ning meie reis jätkus. Võtsime suuna Veneetsia poole. Ööbime Brenta kanali ääres väikses linnakeses Mira. See oli väga huvitav hotellike. Tuppa jõudmiseks pidime nagu labürindi läbima: meie esimese korrusel asuvasse tuppa minemiseks pidime kõigepealt minema teisele korrusele - asusime teises maja tiivas. Oma rõõmuks avastasime, et meie aken avanes otse tänavale ning tegime juba plaani, et sellest hotellist lahkudes tõstame kohvrid akna kaudu väljha, mitte ei vea mööda seda labürinti tagasi.Väljast võiks arvata, et meil on tegemist isikliku sissepääsuga, aga seest oli tegemist ikka aknaga:
Sel õhtul ootas meid ees veel väike üllatus: ühel reisikaaslasel oli sünnipäev - sai 40 - ning ta kutsus meid kõiki hotelli sisehoovi veinile ja snäkile. Mõned tugevamad ja julgemad eelistasid veinile grappat. Ma jäin siiski veini juurde. Väga kaua ei jaksanud kahjuks seltskonda nautida, pikk väsitav nädal selja taga andis juba tunda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar