Tahaks teha käsitööd...

Mitmed inimesed on kommenteerinud, et pärast kooli lõppu ei taha käsitööd tükk aega teha ning kõik kooliaegsed plaanid jäävad aastateks seisma. Kooli jaoks oli küll palju teha vaja, aga olin varemgi harjunud õhtul teleka ees mingeid näputöid tegema ja nüüd paar kuud hiljem on kõik raskused unustatud:) Pigem vastupidi... 

Ostsin lõpuks uue televiisori ja kuna uues korteris pole avatud köök, siis teleka ees trühvleid vms ei saanud teha ning oleks hirmsasti tahtnud midagi näpuvahel veeretama hakata. Kahjuks on mul kõik asjad kastides - üks ühes, teine teises ja kuna segadus on nii suur, siis ei ole tahtnud kaste lihtsalt lahti teha, et seal midagi otsida. Konkreetset ideed ka pole - kui just lauatelgedel kohe midagi kuduma ei hakka, et raamatusse uusi esemeid oleks panna. Isegi nukkudele riideid pole saanud teha, sest õmbluskarpi pole üles leidnud. Niidikarp on olemas, aga nõelu pole... Täitsa hädas olen, paar asja vajaks veidi parandamist - mine või poodi nõelu ostma...

Kudumisega sama lugu - lõngad on kõik olemas ja läbipaistvates kastides nähtaval, aga vardad on kadunud...

Muidugi peakski pigem veidi kaste avama ja elutoa uued kapid kuidagi sisustama, aga seda ka ei viitsi - nii mõnus on üle pika aja lihtsalt diivanil istuda ja telekat vaadata... aga see ei segaks midagi kätte võtmast ja nokitsemast:)

Mašmaša lood - vol. 65

Mašmašal oli esimene lasteaia jõulupidu. Kohati on ta peol selline vaikne ja kössis nagu ma ise, aga samas võtab üsna julgelt sõna ja tantsib tantsud hooga kaasa. Üks üsna suur tüdruk mossitas terve peo - istus mossis näoga toolil ja ei teinud midagi kaasa, jõuluvanalt pakki ka ei läinud võtma. Mašmaša oli väga rõõmsameelne:) Muudkui lehvitas mulle:) ja kui jõuluvana juba kohal oli, siis küsis üle saali, kas mulle meeldib jõuluvana, et talle ka meeldib - tegelikult ta seda väga valjult ei küsinud, aga kuna mina teda vaatasin, siis mina kuulsin ja sain aru. Salmist luges esimese poole ilmekalt ette, teine pool oli tal veel paremini peas, aga selleni ta seal ei jõudnud - päris palju lapsi piirdus patsu löömisega. Pärast pidu oli Mašmaša ikka veidi õnnetu: "Jõuluvana ei toonudki mulle tõukeratast. Loodan, et kodujõuluvana toob." - pean vist ikka tõukeratast ostma minema...

Mašmaša oli ühel hommikul veidi viril - lohutasin teda, et pidagu paar päeva veel vastu, siis tulevad jõulud. Mašmaša: "Ma ei tahagi jõule, ma tahan hoopis lihavõtteid ja et jänes tooks mulle kingituseks selle raamatu, et sa oled mulle nii kallis." - "See raamatu sul juba on ju." - "Või siis raamatu, kus jänesepoeg ja jäneseema sporti teevad."

Avastasin diivani seljatoelt, et ühest kohast on nahas kraaps sees - võib olla tegin ise kui pakendit lahti võtsin. Igaks juhuks küsisin Mašmašalt, et ega tal diivaniga mingit äpardust ei juhtunud. - "Ei juhtunud. Voodikastiga juhtus." - "Mis selle voodikastiga siis juhtus?" - "Ma hüppasin sinna sisse ja see läks katki. Ma panin sinna kohe tekid peale ja lükkasin sahtli kinni." - Õnneks oli see äpardus lihtsalt remonditav - vineer oli soonest välja vajunud.

Käisime nädalavahetusel Raekoja platsil jõuluturgu vaatamas ja seal rahvatantsijad tantsisid. Ühe tantsu muusika sõnad kummitavad mind siiani: tantsime kõik kaerajaani.... Mašmaša tuleb hommikul kööki putru sööma ja laulab: "Tantsime kõik kaerahelbe-jaani...":)

Mašmaša jälle laulab. Seekord: "Me lähme rukkileiba lõikama, kes tahab ...  köita" (ta pobises seal vahepeal midagi arusaamatut, et mul läks meelest ära):) Selles laulus oli tal üldse palju tundmatuid sõnu - autos plaadi pealt kuulame ja kuulmise järgi siis tal on see pähe jäänud)

Sisustan... - vol. 1

Ma olen ikka optimist:) Arvasin, et käin laupäeval ja pühapäeval lapsega mööda poode ja ostan koju kõik vajalikud mööblitükid ära... - nii see muidugi ei läinud.

Laupäeval ei suuda ma kuidagi vara ärgata - nii saime enam-vähem lõunaks kodunt välja ja suundusime Järve keskusesse. Mulle on alati tundunud, et seal on suhteliselt suur mööbli valik, ning kui kohe ei ostagi kõike ära, siis saab ülevaate, missugused erinevad mööblid üldse on olemas. Aatriumis midagi silma ei jäänud, aga Diivaniparadiisis leidsin üsna sobiva diivani ning eriti meeldis mulle, et seda oli laos olemas ning transpordi sain neljapäevaks. Nii juhtuski nii nagu ma kartsin, et diivan sai hoopis kõige enne ostetud... Vaatasin seal veel veidi ringi ning otsustasin sama diivani kõrvalt elutoa kapid ja diivanilaua ka ära osta - müüdi poes välja pandud valikut ning lisaks allahindlusele oli see ka juba kokku pandud. Tundub üsna imelik niimoodi käigupealt kohe ära otsustada, aga igavleva lapsega on keeruline poes käia (mööbli valimise asemel pidin rohkem valvama, et ta kuskile diivanile saabastega ei roni või ilast suud või tatist nina kuskile ei pühi) ning ega ma ei oleks ka ühegi teise mööbli puhul suutnud seda enda kodus ette kujutada, et kas sobib või meeldib - seal nägin kõrvuti vähemalt ära, et diivaniga võiks kokku sobida. 

Selleks ajaks oli laps nii tüdinenud, et hakkas juba rumalusi tegema - kartsin, et ta lõhub või määrib kiusu pärast kuskil poes midagi ära. Käisime söömas ära ja jätkasime paremas meeleolus enda šopingut. Kahjuks leidsin, et Pesapuu, kust ma tahtsin lapsele riiuleid vaadata, oli juba suletud. Igaks juhuks käisime Mööblimajast läbi, aga sealt midagi uut ei leidnud, küll nägin, et minu ostetud allahinnatud elutoa kapid olid seal veel soodsamad... samas transport on sealt jällegi kallim ning kokku oleks ka pidanud mööbli siis ise panema - ja mis ostetud, see ostetud:)

Pühapäeval otsustasin hoopis puhkuse ja meelelahutuse kasuks - käisime Jõuluturul ning sünnipäeval ja ei ostnud ühtegi mööblit - ainult liniku diivanilauale:)

Järgmised õhtud kulusid elutoast kastide ümberpaigutamisele - kuhugi pidi see mööbel ju mahtuma. Tühjaks mul kaste kuskile teha polnud - tõstsin lihtsalt üksteise otsa ja mõõtsin mõõdulindiga täpselt mööbli jaoks paraja tühja ruumi:) 

Lõpuks saabus neljapäev:) Mööbel tuli õigel ajal, transporditöölised olid küll veidi pahurad, et inimesed ostavad juba kokku pandud mööblit, et kuidas nemad seda mööblit nendes kitsastes koridorides peavad keerama. Aga olid osavad ja said hakkama:)

Olin endale ette kujutanud, et kui päeval tuleb mööbel, siis on lapsel õhtul koju tulles üllatus sisustatud elutoa näol. Tegelikult olid kõik mööblid nii kõvasti kinni pakitud, et ei hakanud neid tööajast lahti tegema ning nende avamine pidi õhtuks jääma. Nii oootas õhtul kodus meid hoopis suur lahtipakkimine ja paigutamine:

Mööbli lahti pakkimine polegi nii hull kui pakendite koristamine...  

Suudaks nüüd ülejäänud mööblid ka välja valida ja ära osta... 

Mašmaša lood - vol. 64

Aeg-ajalt (s.t. peaaegu iga öö) tuleb ikka täielik ahastus peale - uneaeg juba ammu, aga Mašmaša muudkui trallib ja lollitab. Üritan heaga ja kurjaga... Kell on jälle 11 õhtul, aga und pole kuskil... Teeks unekalli sajandat korda, aga sellest tuleb kohe mingi veiderdamine, minu kinnihoidmine jne, aga magama ikka ei jääda. Lõpuks ütlen kurjalt, et kui meie lapsena niimoodi veiderdasime, siis meie ema pani meid nurka seisma, et kas tema tahab ka nurka minna seisma. Mašmašal on kohe oma teooria: "Ja, aga ma seista ei taha, ma lähen nurka istuma." - ja jookseb kohe seina äärde ja istub põrandale - üritan talle siis selgeks teha, et see nurgas seismine peabki ebameeldiv olema, et ta valiks pigem magama jäämise, mitte lollitamise koos nurgas seismise karistusega, aga ta jääb endale kindlaks, et näoga seina poole ta küll ei seisa, sest see talle ei meeldi ja tema vaataks parem ikka minu poole, aga ta ikka oleks parema meelega seal nurgas, kui magaks - vanasti olid lapsed ikka sõnakuulelikumad :) - meie seisime nohisedes nurgas ja nokkisime tapeeti, aga vastu ka ei vaielnud (me olime vist veidi vanemad ka). 

Kuskilt jäi silma, et magama mineku võiks teha nagu mänguks, et öelda lapsele, et kui ta jaksab ilusti voodis oodata, siis ta saab preemiaks musi ning siis käia mingite aegade tagant teda musitamas. Proovisin seda varianti ka ühel ööl - see tekitas nii palju elevust ja Mašmašal tuli kohe sada ideed, mida ta preemiaks tahab või mis mängu ta tegelikult tahaks hoopis mängima hakata... Ma olen ikka saamatu:(

Läbi lapsesuu tundub see meie keel aeg-ajalt ikka väga imelik. Ühel päeval ütlesin millegi peale, et mine tea - Mašmaša küsib: "Mis minema teab?" - no katsu siis seletada - isegi ei saa aru, miks selline väljend on tekkinud - täiesti mõttetu sõnade kombinatsioon ju tegelikult:)

Mašmaša läheb peale sööki vannituppa käsi pesema, mina jään veel sööma. Mašmaša tormab vannitoast kööki: "Emme, ma tegin seal nii vahva atraktsiooni. Seep on seal kraanikausis ja ei lähegi ära." - lähen siis kõheldes vaatama, miks seep ei taha kraanist alla minna... - õnneks polnudki tükkiseep augu ette pressitud vaid kogu vedelseebi pudel oli kraanikaussi tühjaks kallatud, vahtu aetud ning seda vahtu oligi terve kraanikauss täis... See vedelseep kestiski kuidagi kaua... eelmine kestis ainult ühe päeva (läks vannivahuna kasutusse) ja see oli veel vanas korteris.

Loeme unejutuks Maša ja karu lugusid. Peale lugemist Mašmaša küsib: "Miks see Maša nii palju ulakusi teeb?" - "Äkki sa oskad ise paremini vastata... Miks sina ulakusi teed?" - "Ma ei tee ju." - "Aga kes seebi kraanikaussi kallas?" - "See polnud ju ulakus, see oli nali." 😀

Aeg-ajalt ma ikka tõsiselt üllatun. Mašmaša ärkab öösel suure nutuga üles, kurdab kakahäda, siis pissihäda, siis nutab kõvasti, et tal on valus pissida - kardan juba põiepõletikku vms. Pissib kuidagi ära, läheb nuttes voodisse. Sehkendab veidi, vaatab mulle naerdes otsa ja teatab, et küll tema on ikka vahva rõõmurull:) Itsitab ja teeb naerunägusid ja jääb magama. Saa siis aru, on midagi häda või mitte.

Õppime Mašaga jõuluvana jaoks salmi - õigemini kordame, sest ma leidsin, et ta eelmise aasta salm "Pääsukese näärid" on piisavalt hea, kui nüüd terve salmi pähe saaks:) Kuna seekord on see mõeldud lasteaias jõuluvanale lugemiseks ning seal on üsna rahvusvaheline seltskond, siis mõtlesin, et peaks vist veidi sõnu korrigeerima. Nii õpetasin Mašmašale nüüd, et öelgu, et pääsuke peab ahvipoistele salmi lugema, mitte neegripoistele. Hommikul oli meil hambapesu üle vaidlus ja Mašmaša hakkas manipuleerima: "Aga siis ma loen ikka, et neegripoistele loeb salmi ta, mitte ahvipoistele"...

Mašmaša nuiab peale hommikusööki kommi - annan talle mõned kummikommid ja ütlen, et ta kommide söömise ajal juba riided selga paneks, et me saaks kohe poodi minna, kui mina olen ka hommikusöögi lõpetanud. Veidi aja pärast tuleb Mašmaša teisest toast ja seletab käsi laiutades: "Jumal küll, mul said need kommid juba otsa, aga ma pükse ei saanudki veel jalga.":)

Sisustan korterit

Oh seda rõõmu:) - sain vana korteri müüdud ja nüüd saab hakata uut sisustama:) Olen juba üsna tüdinenud sellest, et ma ei leia midagi kastidest üles (enamus vajalikke asju olen leidnud, aga õmblemise karp on kadunud ja just nüüd vajab paar riiet nõelumist) ja nende sisu laiali ka pole kuskile tõsta. Vaatan juba hirmuga seda kastide hunnikut, et ma mööblit ostes pean ka väga hoolega mõtlema, mis järjekorras ma mööblit ostan ja et diivan on küll kahjuks vist viimane (kuna see asju ei mahuta ja seda hetkel sinna kastide vahele on keeruline paigutada). Tõenäoliselt juhtub muidugi nii, et kõige lühemad tellimise ajad on diivanitel ja kõike muud peab ootama...

Käisin ühel sõbrannal külas, kellel on samasugune korter, aga möbleeritud, ning seal need toad ei tundunud sugugi nii suured olevat. Nüüd võtsin mõõdulindi kätte, panin tubade mõõdud paberile ning kui sinna oma unistuste mööblit (s.t. esemete mõttes, mitte konkreetsete firmade oma) hakkasin paigutama, siis sain aru, et mul on ikka väike korter või suured unistused:) 

Lapse tuppa plaanisin lisaks voodile ja kapile nii istumisenurga riiulid nagu brilliant-toys-storage-idea-53.jpg 

kui ka laua (selle mõtlesin Ikea riiulitele toetada nagu brilliant-toys-storage-idea-5.jpg). 

Sellist riiulitele toetavat lauda sinna küll ei mahu - peab tavalise lauaga leppima ja selle võrra siis ülejäänud riiulid kõrgemad valima, et mänguasjad, lauamängud ja raamatud saaks võimalikult hästi ära paigutatud. Või siis vastupidi, et lugemisnurka ei tee, sest voodis või elutoa diivanil saab ka lugeda.

Magamistoa osas leidsin, et mul on nii suur magamistuba, et akna alla saaksin teha käsitöönurga. Pinterestis muudkui vaatan erinevaid mööblite kombineerimise variante ning sattusin imekombel lõpuks ühele sellisele lehele, kus on just mulle sobivad lauad ning hinnad olid ka 2800  usd asemel (+ tõenäoliselt kallis transport ja tolli jms maksud) max ~700 eur - ning mis eriti positiivne - see firma asub nende kodulehe andmetel Tallinnas:) (venekeelsete õmblustarvikute e-poodide infol on tootmine Venemaal).  Valisin enda jaoks kõige kallima variandi Comfort 6 välja - tundus, et see mahutaks kõike vajalikku ning on kõige käepärasem:

Nüüd seda toa plaanile mahutades saan aru, et voodi siis enam küll tuppa ei mahuks või siis ainult väga väike:(  Tuleb veidi väiksem variant Comfort 5 valida, siis mahuvad voodi, riidekapp ja voodi ka ära.

Elutoa osas konkreetsed ideed puuduvad - suures plaanis peaks sinna tulema nurgadiivan, mingid riiulid-kapid televiisori ja nipsasjade jaoks, diivanilaud ja kui üks nurk liiga tühjaks jääb, siis sinna mahub arvutinurk.

Kuna esik tundub ka jube suur ning seal on juba kaks seinakappi, siis mõtlen ühe seinasopi täita veel raamaturiiuliga - selle peab tõenäoliselt mõõdu järgi tellima, aga loodan, et siis elutuba jääb selle võrra avaram.

Köögiga peaks kõige lihtsam olema - sinna on vaja leida sobiv laud ja mõned toolid ning need peaks sinna ka igal juhul ära mahtuma - ning neid ei pea ehk ootama ka.

Nii et ees ootab lõbus nädalavahetus mööda mööblipoode kammides ja valikuid tehes. Ehk saab mõne asja ikka kohe koju ka viia, et otsast saaks neid kastihunnikuid vähendama hakata.

Mašmaša lood - vol. 63

Mulle tundub, et Mašmaša on alles nii väike, aga juba hakkab tema jutu sisse tekkima suuremate laste nalju, milles mina juba aru ei taha saada:) Nii näiteks olen mitme asja peale kuulnud Mašmašalt kuulnud lauset: "Vahukoor näkku ja maja nina peale." 

Laste kohta ikka räägitakse lugusid, kuidas nad mõningaid sõnu alguses valesti ütlevad ja mis nende suust siis üsna ropult kõlavad. Ma seni pole seda väga täheldanud, aga nüüd olen päris mures:) Mašmašale meedib millegipärast laul Kungla rahvas, aga selle asemel, et küsida Vanemuise laulu, küsib tema Vanamun..i laulu  - kahjuks on ta nii laisk, et kui midagi valesti ära õpib, siis on teda keeruline ümber õpetada. Loodan, et ta kuskil avalikult või lasteaias sellest laulust juttu ei tee enne kui ta on selle õige hääldamise ära õppinud:)

Üritan Mašmašale ikka kombeid õpetada, aga kuskilt seestpoolt tulevad ikka sellised kombed mida mina küll pole õpetanud: nina nokkimine ja küünte närimine on lastel üsna tavalised, aga ma ei saa aru, kust on tekkinud komme nuusata või suud pühkida enda kleiti või särki või veel hullem - minu omasse...

Mašmaša suutis mulle suurepärase sünnipäevakingi teha:) Kui tavaliselt nädalavahetusel magab ta 9-10ni, siis seekord peale pidu ärkasin ma mitu korda üles (ja magasin siis edasi), lõpuks kolmveerand kaksteist arvasin, et peaks ikka tõusma ja ajasin Mašmaša ka üles, kes senini põõnas nagu nott:)

Mašmaša leiab kasti pealt pastaka - ütlen, et see ei tööta, aga kui ta soovib, võib selle ikka endale võtta. Ta soovib. Hetke pärast hõikab ta esikust: "See töötab küll, ma proovisin siia seina peale." :( Tegelikult ei töötanud, aga halli joone ikka suutis seinale jätta... Kuna samal seinal on ka kolimisest juba halle kraapse, siis pean seda vist nagunii varsti üle värvima...

Sünnipäevapeol lapsed vahepeal joonistasid - Mašmaša tõi oma sirgeldustega paberi, näitas, et üks kruss on kassinöör, teine koerarakmed ja kolmas sassis lõngakera. Kurtsin õele, et ta ainult krusse joonistabki. Kodus tuli kotist üks kõhnade inimestega joonistus välja ja Mašmaša väitis, et see on tema joonistatud - ma ei uskunud ja palusin tal näidata, kuidas ta neid joonistas. Sellist inimest ta päris ei joonistanud, aga minu suureks üllatuseks joonistas siiski inimesed, hiljem said need ka hirmpikad sõrmed. Ma pole vist varem öelnud, et joonista inimene ja lasteaias vist ka mitte - sealt on ka senini tulnud selliste lõngakeradega pildid, kus Mašmaša nimetab erinevaid krusse erinevateks inimesteks.

Mašmaša soovib öökapile tassi vett ja lükkab selle kogemata ümber. Sel ajal kui mina põrandat kuivatan, mässab Mašmaša enda tekiga. Kui saan kuivatatud, siis on ta väga kuri, et ta ei näinud, kuidas ma põrandat kuivatan... ja teatab: "Nüüd ma kallan uuesti vee maha, et ma saaksin vaadata, kuidas sa kuivatad..." ja kallabki tassi jäänud vee põrandale... - annan talle lapi ja ta peab seekord selle ise ära kuivatama...

Mašmaša lood - vol. 62

Mašmaša räägib mulle unejuttu: "Meie maja kõrval on üks väga-väga väike maja, kus elab üks tüdruk oma emaga. Hommikul on see tüdruk väga tubli ja ilus printsess ja kuulab ilusti oma ema sõna, aga öösel ei taha ta üldse magama jääda ja on väga sõnakuulmatu. Mina see tüdruk ei ole.":)

Vahel on Mašmaša eriti nunnu: "Emme, nii tore on, et ma saan lasteaiast nüüd supsti koju tulla. Aitäh, et sa meile selle uue korteri ostsid.":)

Mašmašal on hull tähelepanuvajadus ja ta ei võõrasta enam vist kedagi. Korterivahetusega seoses jagasin osa vana mööblit laiali ja no pole võimalik inimestega suhelda ja mööblit näidata, sest Mašmaša kogu aeg esineb...

Mašmašal tuleb lasteaias jõulukohvik, kus müüakse vanemate valmistatud toite ning saadud raha kasutatakse siis rühmas küpsetamiste jms materjalide ostmiseks (näiteks isadepäevaks tegid nad lasteaias kaneeli- ja juustusaiakesi ning ühe korra on teinud küpsisetorti). Ma mõtlesin, et teeme veidi trühvleid, et neid saame ehk koos teha. Palusin Mašmašal šokolaadi tükeldada seni kuni ma vahukoort kuumutan. Olen ikka optimist:) Ta tükeldas seda šokolaadi küll, aga sealjuures üritas võimalikult palju endale suhu toppida... Kahjuks selgus, et varem hoopis jäätiseteoks varutud vahukoor oli siiski halvaks läinud ja trühvlitegu jäi sel õhtul pooleli - tükeldatud šokolaad rändas külmkapi ülemisele riiulile...

Tikkisin kunagi ammu endale voodilina ja padjapüüri. Need said järsku vanaks - padjapüür rebenes nädal tagasi ja nüüd õnnestus tekilinast näpud läbi pista. Mašmaša poleks Mašmaša kui tema selle peale poleks seda väikest auku (meelega ja avalikult) kohe suureks rebinud...

Mašmaša suur unistus täitus - tuli talv... Kuigi lund on veel ääretult vähe, siis külm oli tiigile suutnud korraliku jää tekitada ning seal sai uisutada ja suusatada. Mašmašal on suusad umbes teist korda jalas (viimati umbes aasta tagasi) ja suusatab nagu oleks seda juba palju harjutanud. Ütlen, et pean vist talle mingi suusatrenni otsima, sest ma ei oska nii hästi suusatada, et oskaks teda õpetada. Mašmaša näitab mulle: "Aga emme, see on väga lihtne. Vaata, võtad ühe kepi nii ja teise kepi nii ja siis lükkad nendega nii ja siis oskadki suusatada.":)

Käime oma metsas õe perele kuuske valimas. Viskan nalja ja ütlen, et oi-oi, me oleme vist eksinud. Mašmaša: "Ära muretse, meil on kodutee kaart kaasas, me juhatame sind koju.":) (meie mets on selline väga lai hekk)

Sööme maal lõunat, Mašmaša sööb kärmelt ja hakkab aknast välja vahtima. Kuuri katus on veidi lumine. Mašmaša: "Emme, kuuri katuselt oleks väga hea suuskadega alla lasta ja mõnusalt pehmelt maanduda.":) - loodan, et ta nii pea seda järgi ei proovi...

Oo - mul on nüüd internet:)

Lõpuks sain omale interneti:) Ei arvanud, et see nii keeruliseks kujuneb...

Nädal tagasi helistasin Teliasse (kuigi olin neile öösel ka kirjutanud), kõnejärjekord oli ainult kuus minutit. Rääkisin otsast peale enda mure ära. Tädi lasi mul hetkel oodata ja ütles, et see probleem, mis eelmisel teenindajal paistis, on nüüd ära lahendatud (mis iganes probleem see siis oli). Tõstis mu  teenused uuele aadressile ringi ja küsis, kas ma soovin tehnikut ka tellida - muidugi soovisin, enda arust juba nädal enne seda kõnet soovisin. Sain tehniku aja - 3. dets:) Ma ei olnud väga rõõmus... Lubati siis, et kui võimalik, siis keegi helistab mulle ja annab varasema aja. Helistaski siis keegi veidi kõrgem tegelane ja pakkus tänaseks aega. Veidi parem - ainult nädala pidin ootama... Kuna tädi küsis, kas mul on veel küsimusi, siis julgesin küsida, et kas mu arvet ka selle kahe nädala võrra vähendatakse - ta arvas, et sellest hetkest võib teha teenuse peatamise ja siis nädala eest ei peaks maksma, aga enne seda oli ju teenus mul vanal aadressil toimiv... Ma juhtisin ta tähelepanu, et mulle väideti, et teenus kolib samal päeval kui ma ise ja mul ei olnud siiski võimalik vanal aadressil seda kasutada. Lubas vaadata, kas saab selle aja ka maha võtta - eks arvelt siis paistab...

Jõudsin selle nädala ikka vastu pidada... Kuna selle kahe nädala sisse jäi minu suur nohu, siis tegin mõned päevad kodust tööd ja kuna vana korteri ostjad osa mööblit ei taha, siis tegelesin selle müügiga (s.t. panin facebooki üles, et tasuta annan ära ja siis suhtlesin soovijatega) - siis saan ülepäeva Telialt sõnumeid, et olen oma interneti mahtu ületanud ja pean mahtu juurde ostma ja üldse võiksin oma paketti suurendada, kui ma nii palju telefoniga internetti kasutan...:)

Eile ja täna sain meeldetuletuseks sõnumeid, et tehnik tuleb 14:15-17:15. Olin neile öelnud, et tehnik võiks mulle veerand tundi ette helistada, et siis jõuan ilusti koju. Otsustasin ikka, et hakkan kahest töölt tulema, siis jõuan veerandiks enam-vähem koju. Ei olnud veel kontoriuksest välja saanud, kui tehnik helistas, et ega ma kodus pole - lubasin veerand tunni pärast olla - pobises: "mul oli jah märge, et peaksin ette helistama"... Jõudsin koju, lasin tehniku sisse, korteriühistu juhatuse esimees oli ka juba olemas, et teda keldrisse lasta. Ja siis ma muudkui ootasin, et millal ta siis korteris hakkab toimetama. Lõpuks tuli, vaatas mu kaablid üle, nentis, et need, kes remonti on teinud, on teleka kaablid ilusti seina sisse pannud, aga kahjuks nende valguskaablit pole isegi korterisse veetud - nii  et  nüüd jookseb mul ilus õrn peenike kaabel mööda seina äärt, mis tuleks seinaliistude taha sättida ja seina sisse auk puurida ja see sealt õrnalt teise tuppa lükata.  

Kuna erinevad inimesed infotelefonilt andsid mulle erinevaid vastuseid, et kas tehniku kohale tulemine ja tema töö on tasuline või tasuta, siis uurisin selle kohta ka põhjalikumalt. Varem olla mingis osas tasuta, aga nüüd on pigem tasulised teenused ja teenuste kolimine oli enne ka tasuline. Uurisin siis irooniliselt, et kas uue teenuse tellimine oleks odavam tulnud - ei oleks, kuna tal kuunormid täidetud ja pani kirja tööajaks minimumi - 15 min - tegelikult läks peaaegu kaks tundi. Kurtsin talle, kuidas ma muidu olen Teliaga kogu aeg väga rahul, aga nüüd oli see protsess väga keeruline ja et loodan, et ma ikka ei pea selle kahe nädala eest maksma, mis ma teenust ei saanud kasutada ja et pidin mobiilset internetti juurde ostma... 

Tehnik pidi koridoris veel natuke mingit kaablit sättima ja siis ära minema - koputuse peale läksin ust avama - tehnik ikka veel seal - ütles, et kuna mul on selle interneti panekuga nii palju probleeme olnud, et ta enda arve katsub ikka ära tühistada, et siis saan vähemalt niigi palju soodsamalt:) - kõlasin vist väga haledalt:)

Aga olgu kuidas on, nüüd on mul internet:) 

Kolimine

Küll see kolimine on ikka jube tegevus, eriti kui aja jooksul on nii palju asju varutud... Kuna vana korter oli väike, siis ei olnud võimalik asju kõiki rahulikult sorteerida ja pakkida - siis ma vist jääkski seda tegema ning vahepeal läheks korter väga madalaks, sest põrand oleks mitmes kihis kastidega kaetud. 

Nii läksin lihtsama vastupanu teed. Pakkisin nii palju asju ära, kui mul omal kaste oli ja ülejäänud lasin kolimisfirmal pakkida. Tegelikkuses kukkus küll nii välja, et üks mees pakkis raamatud ja nõud ning ma ise igasuguseid muid asju (aga siis juba nende toodud kastidesse) ning kaks meest jooksid edasi tagasi ja tassisid. Ja nii viis tundi järjest - siis pidin mina kahjuks lapsele lasteaeda järgi minema ning viimased riismed jäid veel maha. Uues kodus on õnneks lift ning kastide sisse tassimine läks oluliselt kiiremini. Mööblit polnud vaja eriti tassida, sest tahaks uue kodu uue mööbliga sisustada ja esilagu jätsin vana mööbli vanasse korterisse, sest võib olla keegi tahaks just, et oleks mingi mööbel olemas. Eks paistab - võib olla pean sellele ikka ise mingi väljundi leidma, aga sellele ei pea vähemalt hetkel mõtlema.

Nüüd käime lapsega juba neljandat päeva neid riismeid pakkimas ja oma autoga vedamas ja tundub, et kaks korda peab veel käima, sest arvutitool ja telekas vist korraga autosse ei mahu. Lisaks tuleks veel korter korralikult koristada, aga kohati tundub, et seda oleks ka mõnel spetsialistil lihtsam teha lasta. Igasuguste asjaajamiste peale on nii palju aega kulunud, et tööajast ei saa seda aega näpistada, aga ma kujutan juba elavalt ette kuidas ma seda koos lapsega koristaksin ja see väga meeldiva tegevusena ei tundu.

Uues majas kohanemine on läinud üsna lihtsalt - ka lapsel oma toaga kohanemine. Esimesel ööl magasin tema toas, aga ta ronis ikka kaissu. Teisel ööl tõstsin ta alguses küll ümber, aga öösel ikka kolis tagasi. Kolmandal ööl kolisin ise enda tuppa ja ta kolis poole öö peal mulle järgi. Neljandal ööl enam ei kolinud - ärkas oma voodis alles kell 10 hommikul. Eks paistab kuidas edasi läheb.

Olen jõudnud läbi lugeda nii külmkapi, nõudepesumasina, pliidi ja ahju manuaalid ning saan juba nende kasutamisega hakkama:) Ainus probleem on, et enamus minu vanadest pottidest selle pliidi jaoks ei sobi ja kuni me poodi ei viitsi minna, seni pean panni ja imepisikese pudrupotiga hakkama saama. 

Lahti pakkida oleme jõudnud väga vähe asju ja nii on meil enamus asju veel kadunud - näiteks lasteraamatud unejutu lugemiseks - nii loen talle siis neid raamatuid, mis juba avatud kastidest kätte satuvad ja vähegi sobilikud tunduvad - esimesest kastist tulid välja näiteks Eesti lastekirjanduse antoloogiad - valisin sealt mitmel õhtul sobilikke jutukesi ja salmikesi (Mutionu peost jätsin küll arhailise variandi lugemata...). Samas kastis oli ka Ilon Wiklandi raamat toredate piltide ja väikeste lõikudega nendest allikatest - sobis ilusti üheks õhtuks. Täna leidsin ühest kastist veel mõned lasteraamatud:) Kõiki ei taha ka korraga lahti võtta, sest riiuleid ju mul veel pole ja ladustada on kinniseid kaste parem.

Aga kuigi elu on hetkel kastide otsas, siis oleme ikka rahul (eriti kui saaks need viimased asjad ka lõpuks kolitud...):)

Kõige keerulisem on kolida internetti:( Kui mulle seni on tundunud, et muudad lihtsalt iseteeninduses aadressi ja paned ruuteri uues kohas seina, siis siin see on keeruline. Kuna ma tegelen selliste asjadega öösel, siis lootsin Telia kodulehelt lihtsa vastuse leida küsimusele, kuidas ühendada ruuterit, kui seinas pole telefonikaabliots vaid hoopis nagu antenniots - ei leidnud ei vastust, ega mingit viidet. Saatsin siis infomeilile küsimuse, et kuidas saab numbrit kolida ja kas pean tehniku kutsuma. Automaatvastus oli, et vastatakse hiljemalt 3. tööpäeval. Viiendal tööpäeval ma helistasin nende infotelefonile - esialgu oli kõneoote järjekord 25 min... - ma ei jäänud ootama. Veidi hiljem õnnestus tabada hetk, kui see järjekord oli 4 min. Teenindaja oli väga lahke, lubas kohe selle interneti uuele aadressile vormistada - ma palusin ühe päeva lisaks, sest füüsiliselt kolisin alles reedel. See ka sobis, et saab viibega vormistada ja lubas ka tehnikule info anda, et minuga ühendust võetaks - ja siis muutus see teenindaja veidi kõhklevaks, et tal arvuti näitab, et siin võib mingi tehniline probleem olla ja ta selgitab välja ning helistab tagasi. Ma olin juba veidi kuri ja soovisin, et ta konkreetselt ütleks, mis päeval ta helistab, et ma nende meili vastust ootan juba viis päeva. Lubas teisipäevaks. Peale kõnet sain lõpuks ka infomeililt vastuse, et näeme, et olete juba kolimiseprotsessi alustanud, aga kui hätta jääte, siis helistage meile või suhelge online-teeninduse kaudu. Kahjuks öösel jälle kumbki variant ei tööta - nii saatsin infotelefonile täna järgmise kirja - seekord saatis automaat vastuse, et vastavad hiljemalt 5. tööpäeval... Aga selle telefonikõne põhjal tean nüüd, et uues majas on optiline kaabel ja üritasin siis selle teadmise kaudu internetist infot leida, kuidas ruuterit ühendada, aga see info on salastatud... ja nii ma ei oskagi muud teha, kui oodata ja viriseda ning telefoni hotspoti kaudu tööd teha (sain jubeda nohu ja katsun seda mitte teistele jagada), meile kirjutada ja Teliaga suhelda. Televiisor on mul õnneks nagunii rikkis ja seda muret mul hetkel pole, et televiisor sellepärast vaatamata jääb:)

Mašmaša lood - vol. 61

Kolisime uude koju ja asjad on veel lahti pakkimata. Ühest kastist leidis Mašmaša endale ühe veidi suure varrukateta kleidi, vetis sellega terve õhtu ja hommiku ning  ajas selle veidi plekiliseks. Kui oli jutt, et lähme vanasse korterisse viimaseid asju tooma ja koristama, siis ta sai nii kiiresti riidesse, et ma ei hakanud enam uusi riideid kastidest otsima - pealegi pidime ju musta tööd tegema minema (voodite ja kappide jms alt ja pealt tulnud tolm oli ju mööda kodu laiali). Korraks plaanisime pitsakohvikust ja poest ka läbi minna, aga tal oli ju fliis ja jope ka seljas... Olid... - mõlemas kiskus ennast kohe peaaegu alasti:( Üritasin teda küll veenda, et on külm ja tal on kodukleit, aga asjata. Poes üks tädi ka ütles, et ta võiks ikka midagi selga panna, et nii on liiga külm... Mašmaša seletab: "Emme ütles, et ma pean fliisi panema, aga ma ei kuula tema sõna."...

Samas poes Mašmaša seletab: "Mängult me oleme õed ja ema saatis meid poodi, et me ühtteist ostaksime. Lähme nüüd sinna riiuli juurde, kus me seda ühtteist saaksime osta.":)

Pean tõdema, et ma pole varem tähele pannud, kas mingis vanuses lastel ongi kõik mängult. Mašmaša puhul ajab mind kohati küll täitsa vihaseks, et kõik on mängult... Ma räägin mingit tõsist juttu - täna selgitasin kuidas ilma foorita sebrast peab üle minem - tema teatab ainult: "Mängult on siin foor."... "Mängult on suvi, mängult ei ole öö, mängult me sõime lõunat, mängult ma olen tema väikevend, mängult ta sõi kõik toidu ära jne jne enamus minu tõsised jutud saavad vastuseks, mängult on...

Mängin nukkudega ja teen käsitööd

Koolitöid pole vaja teha ja kuigi igasuguste haiguste ja tööajal isiklike asjade ajamise tõttu teen öösiti pigem tööd, siis olen leidnud aega ka mängimiseks ja meisterdamiseks:) 

Õelastel tuleb jõululaat ja õde kurtis, et ei tea, mida sinna teha - tegin talle mõned inglid:

Paar nädalavahetust hiljem oli ikka sama teema õhus - pakkusin, et lapsed võivad sinna mingeid ehteid nikerdada. Ehteid tegime hulgi, aga jõululaada jaoks ei saanud ühtegi:) Õetütar tegi endale 2-3 komplekti ehteid ja õepoeg tegi ka kolm kaelakeed ja ühe käevõru - teda ma natuke aitasin ja kuna tüdimus tuli peale, siis lõpetasin ühe kaelakee ise. Ise üritasin samal ajal ka midagi teha. Juba ammu tehtud fimo-helmestest tegin kaelakee ja käevõru:

Ja oma lapsel aitasin kaelakeed ja käevõru teha:

Ühel õhtul oli Pipile kohe kindaid vaja - Pipi sai kindad:

Samal õhtul oli Paulale sokke vaja - need kudusin Rootsi reisi ajal:

Lapse sokid kudusin ka lõpuks Rootsi reisi ajal valmis - alustasin juba 3. okt - kooli lõpueksamil enda korda oodates. Need tegelikult veidi ebaõnnestusid - lapse poolt valitud lõng osutus üsna jämedaks, aga ma võtsin kudumiseks 1,5 vardad - lõdvalt ma kududa ei oska ja nii on need üsna jäigad:( - nagu mul kunagi üks vanavanaema kudus... Positiivne oli see, et ühte sokki alustasin kera väljast ja teist seest, et saaks kahte korraga kududa ning täiesti üllatuslikult on üsna sarnased sokid tulnud:

Üks kord ammu kudusin lauatelgedel prooviks karvast lõnga - teljelt oli vaja lõim maha kududa ja tegin siis nukkudele tekke ja patju. Otsad olid senini sõlmimata - Rootsi reisi ajal sain need ka tehtud. Nüüd on nukkudel kolm mõnusat tekki ja patja, kus aega viita (nukk Karmeniga mängisin seekord ise):

Stockholmi käsitöömess 26.-28. oktoober 2018

Ajakirjas Käsitöö oli reklaam ühe reisibüroo poolt korraldatava reisi kohta Stokholmi käsitöömessile. Otsustasime end kooli lõpetamise puhul premeerida või siis mittelõpetamisel end sellega lohutada - kujunes ikka preemiareisiks, kuigi lõpuaktus on alles 30.11.18.

Olen käinud kunagi Soomes käsitöömessil, mis oli veidi meie Mardilaada sarnane ning arvasin, et see Stokholmi oma on ka sama tüüpi. Tegelikult oli tegemist Õmblemise- ja käsitöö messiga (tänaseks on seal kahjuks juba uue messi info ning osalejate kohta on mul info ainult paberkataloogis) ning see oli mitte valmistööde vaid just materjalide ja töötubade mess. Ega mul otse mingeid ootuseid polnud - raha võtsin kaasa, et kui on mingeid huvitavaid või vajalikke kangakudumise tarvikuid või raamatuid, et siis ostan, aga muid soove ja plaane polnud.

Aega oli messi külastamiseks täpselt nii palju, et hommikuselt laevalt messile ja õhtul samale laevale tagasi. Veidi jätsime aega söögipausiks, aga aega üle eriti ei jäänud. Ja oleks täiesti puudu jäänud, kui oleks tahtnud erinevaid õmblemis- või tikkimismasinatega tutvuda või mõnes töötoas osaleda.

Nii et kui on kellelgi kunagi soov õmblus- või tikkimismasinat osta, siis see oleks hea võimalus - enamus tuntumad firmad olid seal päris suure valiku masinatega väljas ning oleks saanud proovida ja uurida.

Lõngu oli ka päris suur valik müügil, aga neid on mul kodus hetkel nii palju, et huvi tundsin ainult kangakudumiseks kasutatavate materjalide vastu ning õnneks neist kõige huvitavam oli Eesti firma Upyarn - mille olemasolust ma olin küll teadlik, aga mida mul pole õnnestunud Tallinnas märgata ja nende koduleht annab kahjuks vist juba aasta aega teadet, et nad uuendavad oma pood ja on varsti tagasi... kahtlustan, et samal põhjusel nagu Kangaspuu, sest tundub, et neil üks tegelane on sama. Õnneks tänu facebookile olen jõudnud Upyarni juhiga juba muude kangakudumise teemade kaudu tutvuda ning nii sai sealt lõngade ostmine hilisemaks ajaks edasi lükatud ja vestlesime hoopis  kangakudumisalaste raamatute väljaandmise teemadel.
Päris ilma lõngata ikka koju ei saanud tulla - ostsin vihtides valget puuvillast lõnga, mida tahaksin hirmsasti proovida värvida, kas olemasolevate taimede jääkidega või siis proovida midagi uut.

Silmad võtsid messil kirjuks hoopis kangad:) - nii palju ilusat trikotaaži... Minu lemmikuks just eriti erilised Nuppu trükitud kangad ning kaks neist ootab nüüd kodus kleidiks õmblemist... Oleks ainult selleks jaksu ja aega... ja loodan, et oma oskamatusega seda kangast ära ei raiska. Kui lingilt neid uhkeid kangaid vaadates tundub, et need on imeodavad, siis võin juba ette "lohutada", et need on 10 cm hinnad...

Väga palju oli ka lapitehnika jaoks kangaid, millest mõned väiksemustrilised tükid ostsin nukkudele voodipesude ja laudlinade ja öösärkide õmblemiseks - need kangad olid ikka üsna kallid, aga valik oli lihtsalt väga suur.

Natuke teist laadi käsitööks olid firma Gepetto kokkupandavad nukumööblid - sealt mõned lähevad päkapiku sussi sisse või jäävad koos meisterdamiseks, et nukupere lastetuba ja vanaema-vanaisa tuba möbleerida:

Neid linke otsides avastasin, et 3.-4. novembril oli samas messikeskuse Hobimess vms - hea, et ma sellest enne midagi kuulnud ei ole, enamik on seal vist küll mehisemad miniatuurid, aga mine tea:)
Koolitöödena templitrükk mul veidi ebaõnnestus, aga loodan seda veel millalgi proovida - ostsin endale mõned templid:

Kangakudumiseks tarvikuid eriti ei olnudki, ühed suured poolihoidjad ostsin, loodan, et neist on käärimisel ja poolimisel abi. Ning seal oli servadega süstikupoole - neid on mul hädasti vaja, kui libedamate niitidega kangaid kududa, aga Toikas selliseid pole ja meile mujalt vist ei tooda -  ja kudumise plaane mul ikka jätkub (jõuaks teostuseni ka kuidagi...):)

Mulle tundub, et meil on hetkel üsna populaarsed mustrilised trikotaažkangad ja nendest lasteriiete õmblemine. Seal messil suutsin üllatuda - väga populaarne teema on pesu õmblemine - nii tavalise puuvillase kui ka peenemate pesutükkide õmblemine. Oli mitmeid selleteemalisi materjalipakkujaid, lõigete lettidel oli lisaks muudele ka pesulõikeid ning oli vähemalt üks pesu õmblemise töötuba, aga võib olla isegi rohkem. Üks valik lõikeid: B Wear

Bussis teel messikeskusesse ja tagasi sain sõlmitud väga ammu telgedel kootud nukkude tekide ja patjade otsad. Laeval oli söökide ja programmide vahel ka veidi aega - sain lapse sokid valmis kootud ja nukk Paula omasid alustatud. Paula kindad said ka veidi pikemaks tuunitud. Nii et igati huvitav ja kasulik reis oli:)
Nüüd on kuidagi tunne, et tahaks veel kuskile... Facebookis juba reklaamitakse maailma suurimat käsitöömessi Kölnis 29.03-31.03.2019, aga bussireisiga ei viitsiks väga minna - enamus aega kulub sõitmisele... ja kuni mu korter pole müüdud ei saa ma vist kuskile reisida...
Kord kolme aasta tagant pidavat toimuma Rootsis kangakudujate mess, mis on üle maailma kuulus... järgmine on VÄV 2020, mis toimub 24.-26. sept. 2020 Halmstadis... - see on juba vähe lootusrikkam ja huvitavam ning piisavalt kaugel, et võiks unistada ise osalemisest😃

Mašmaša lood - vol. 60

Mašmaša mängib nukkudega ja räägib, kuidas Paula ostis uue korteri - küsis pangast laenu, pank andiski ja nüüd ta saabki uude koju kolida:)

Mu väiksel õel oli lapsena väike nukk Liisi. Liisi on aja jooksul kuskile kaduma läinud, aga tema kleit on alles. Mašmašaga oleme aeg-ajalt kuulanud Liisi Koiksoni poolt lauldud Lotte laulu. Ja nüüd on üks väike nimetu nukk saanud endale nimeks Liisi Koikson, sest talle mahub nukk Liisi kleit ilusti selga. Ja kui küsida, kas nuku nimi on Liisi, siis tuleb Mašmaša poolt kuri vastus: "Ei, ta on Liisi Koikson." - või on see tema arust siis Liisikoikson:), sest õpetaja Liisiga seda nuku nime ei seostata.

Tavapärane tööpäevahommik. Mašmaša ei taha kuidagi ärgata. Hõikan talle: "On siin keegi?" - teki alt tuleb ootamatult reibas vastus: "Ja, mina olen." ning Mašmaša hopsab rõõmsalt istuli ja teatab rõõmsalt: "Oodake, ma katan teile kohe laua.":) - kahjuks möödus see rõõmus hetk üsna kohe ja asendus vingumisega:(

Kuna mul kõik telekad on katki, siis me saadetest ei tea midagi. Maal minu vanaema vaatab ikka õhtuti telekat ja me näeme ka veidi, kui talle head ööd käime ütlemas - Mašmaša vaatab vahel ka sel ajal, kui ma veel köögis õhtusöögi nõusid pesen. Ja nii ta sattus nägema mingit saatelõiku ühest noormehest, kes suri mingi haiguse tõttu, mida arstid jätsid diagnoosimata - mingit lõiku ma ka nägin ja sellepärast saan üldse aru, millest ta räägib, kui ta suvalisel hetkel ütleb kurva häälega: "Steven suri ära. Miks ta ära suri?" Ma alguses ei saanud aru, kellest ta räägib, aga siis ta täpsustas, et see Steven oli Mamma televiisoris ja ta suri ära, siis tuli mulle ka meelde, et oli tõesti mingi selline lõik kuskil.

Mašmaša ei taha magama minna ja veidi jonnib magamistoas. Kuna mul on tööpäevadest osa aega kulunud igasugustele asjaajamistele ja lapse nohu tõttu oli paar poolikut kodutöö päeva, siis tahtsin veidi öist aega töö tegemisele kulutada - mitte lapsega magama mineku ja öise šokolaadisöömise üle vaielda - nii tegin mina tööd ja tema halises teises toas: "Emme, ma nutan siin selle pärast, et ma mõtlen, kuidas ma saaksin niimoodi salaja šokolaadi võtma tulla, et sa ei märkaks.":)

Kummaline kohtumine

On täiesti loogiline, et inimesed kohtuvad, kui iga päev läbivad samu marsruute, aga aeg-ajalt tuleb ette ikka täiesti ebaloogilisi kohtumisi:)

Tallinnas on restoranide nädal ja mul olid mõned lõunad selle raames broneeritud. Täna pidin sõbrantsiga minema Mon Reposse, mis asub Kadriorus ja pole väga minu kant, s.t. ma ei käi seal eriti tihti. Ühest trammist jäin napilt maha ja järgmist andis oodata. Ja kuna number 1 tramme tuli kaks üksteise järel, siis tõenäoliselt üks neist hilines koledal kombel - lisaks teatas see tramm üks peatus enne meie peatust, et nüüd peavad kõik väljuma, sest tramm sõidab depoosse. Väljusime siis... ja sattusin kokku oma Tartus elava õega, kes seal trammi ootas, et ärilõunale minna. Nii et need trammid hilinesid just selleks, et me kokku saaksime:)

Mašmaša lood - vol. 59

Mašmašal on nohu ja olen temaga kodus. Nädalavahetusel on enamasti nii, et Mašmaša ajab mind ~8:30 üles ja mina venitan ärkamisega. Nüüd tõusin vara üles, et tööd teha ja otsustasin, et hommikust söön koos Mašmašaga ja ei tee enne putru valmis. Poole kümne paiku tegin ikka pudru valmis, et näljane laps saaks kohe ärgates sööma tulla. Kolistasin nõudega, rääkisin telefoniga ja sõin enda pudru ära, aga Mašmaša keeras ainult külge:) Veerand üksteist lõpuks ärkas ja pidi ikka külma putru sööma... Positiivne, et mul nii palju vaikset aega töö tegemiseks oli, aga võiks nädalavahetusel mind ka kauem magada lasta:)

Mõned multikad, mida Mašmaša youtubest vaatab on reklaamivabad, aga mõnel on iga natukese aja tagant mingi reklaam. Ja mõni sööbib mällu: Mašmaša mängib ja pikib oma juttudesse osavalt sisse lause: "See oli esimest korda, kui ma sain haputaigna leiba." (Röst pagarikoja reklaam)

Mašmašal on alati oma arvamus:) ja kuna see sageli ei ühti minu omaga, siis ma pean temaga pidevalt vaidlema... ning tundub, et ma kasutan vaidluste lahendamiseks tihti, et ütlen, et meil on kaks varianti (ta kas paneb õue minekuks jope selga või jääb tuppa jne). Nüüd Mašmaša kasutab ka seda. Õelapsi polnud kodus ja nad ei saanud Mašmašaga mängima tulla, Mašmaša istub kurvalt köögi seina äärde maha ja teatab: "Nüüd on kaks varianti: ma kas istun siin nurgas või lähen ja istun üleval kuskil nurgas terve päeva kuni nad koju tulevad..."

Oleme Mašmašaga mu õel külas ja Mašmaša peab õepojaga plaani, et see tuleks meile ööbima. Lõpuks tõuseb Mašmaša toolile püsti ja seletab näppu viibutades tähtsalt: "Sul on kaks varianti, kas magad minu voodis või magame kolmekesi minu emme voodis.":)

Mašmašal on natuke nohu - tatt otse ei jookse, aga paar korda päevas on ikka vaja nuusata. Ma olen igasuguste juttudega nii ära hirmutatud, et mingisuguse nohuga ei või lapsi lasteaeda viia... Hakkasin igaks juhuks lapsehoidjat otsima ja leppisime ühega kokkusaamise kokku. Mašmaša oli juba enne nii elevil, et käisime koos akna peal vaatamas, et kas see tädi juba tuleb ja jooksis uksele vastu, kui uksekell helises... Oli tore tädi küll ja sai kohe aimu ka Mašmaša organisaatori võimetest - Mašmaša teatas, et nüüd ta läheb oma lapsega kooli ja meie peame ka minema - pistis Paula seljakotti ja vinnas endale selga, mulle andis ühe koti koer Martaga ja tädile ka ühe koti ja nuku ning nõudis, et ta selle selga paneks (kuigi hästi ei tahtnud mahtuda) - võttis meil käest kinni ja viis esikusse "kooli". Kui me olime "kooli" läinud, siis selgus, et tuleb kohe trenni minna - Mašmaša näitas ees ühe jala peal seisimist ja nõudis karmilt, et me mõlema seda järgi teeksime:) Natuke oli märgata, et Mašmaša veidi võõrastas:) - ma sain tädiga päris tükk aega üsna segamatult vestelda - üldiselt seda ei juhtu - Mašmaša räägib valjult kõikidest üle ja omavahelised vestlused teiste inimestega on mul tema seltskonnas üsna võimatud, aga seekord kuulas tükk aega üsna vaikselt:)

Mašmaša lood - vol. 58

Mašmašal räägiti lasteaias perekonnanimedest ja kuigi Mašmašal olid nii enda kui ka kõigi sugulaste perekonnanimed juba aasta tagasi selged, siis lasteaias ta enda teadmisi ei tahtnud avaldada:) Samast teemast tingituna küsis Mašmaša õhtul: "Kes on Peterson?" - ma küll ei tea... ju mõni lasteaiakaaslane:) Küsin Mašmašalt, mis tema nimi on - Mašmaša mõtleb pikalt: "Ma mõtlen, mängult olen ma... ma olen... ma olen Aino Sillamägi... Kopli..." - sinna otsa tuli veel minu jaoks eelnevaga täiesti seostamatuid sõnu, et mul läksid need kohe meelest. See tekst ei tundunud küll lasteaia teemaga enam seotud olevat, aga muude asjadega ka ei osanud seostada... Õpetajalt igaks juhuks ka küsisin - see nimi oli tema jaoks ka täiesti võõras.

Mängime Mašmašaga nukkudega. Nukud tahavad trenni minna ja panevad selleks riideid selga ja muudkui vahetavad ja vahetavad, küll on suvi ja küll on talv - trenni nad nii küll ei jõua:) Paulale olen ma kunagi kindad kudunud. Nüüd järsku Mašmaša teatab, et Pipil on kohe kindaid vaja, hakaku ma aga kuduma. Ütlen, et mul ju hoopis Mašmašale sokid pooleli, äkki kooks neid edasi - "Ma tean. Aga Pipil on praegu kindaid vaja, sa pead talle kohe kindad kuduma.":) ... "Emme, miks sa nii aeglaselt kood. Paulale on sokke vaja. Pipile on ka sokke vaja. Ma ei saa enne magama minna, kui sa pole neid valmis kudunud. Kas kindad on juba valmis?"... Ma koon aeglaselt:) - isegi pöidlaid ei teinud (Facebookis just nägin, et keegi oli Barbiele pöidlaga ja palmikuga kindad kudunud), aga enne Mašmaša magama minemist sain ainult ühe kinda valmis ja enne enda magama minemist teise ka:) Sokid jäid teiseks korraks... (mantel ja müts on Paulalt laenatud)

Mašmaša lood - vol. 57

Sõidame autoga koju ja mängime jutumänge - et käime kuskil külas või piknikul vms. Seekord ütlesin, et tulin just juuksurist ja sattusin mööda minema ja otsustasin Mašmaša juurest läbi astuda.  Viitan oma uuele soengule (jutus - tegelikult ma juuksurisse pole sattunud)  - Mašmaša: "Jaa, sul on nüüd nii ilusad loomakõrvad:)" - viide sellele, et meil on kodus ka üks loomakõrvadega Monster High (ilus - koledaid nukke ma vabatahtlikult küll ostma ei hakka:)).

Mašmaša lunib enne magama minekut kommi. Viitan, et õhtusöögi jättis ta kõik järele ja kommid ka kõhtu ei mahu. Mašmaša tahab kohe minna oma õhtusööki sööma - ma ei luba, sest magama on vaja minna. Mašmaša hakkab kõva häälega nutma ja näitab, kuidas tal ühe põse peal pisarad jooksevad ja teise põse peal, sest tal on kõht niii tühi ja ma ei luba tal sööma minna...

Mul õel oli poeg haige ja hoidis teda terve nädalavahetuse toas ja meist eemal, kui me maal olime. Pühapäeval hakkame maalt linna sõitma - ilm on ilus ja õepojal palavikku enam pole - on ka õues toimetamas. Pakin asju autosse, Mašmašal sõbra igatsus nii suur, et kuidagi ei saa minema - nosivad ninapidi koos hapuoblikaid ja kukerpuumarju ning arutavad, kuidas nad suureks saades koos Tallinnasse kolivad:)   (vähemalt Mašmaša mulle teel linna rääkis, et nad seda arutasid) Loodan, et need oblikad ja kukerpuumarjad ei lasknud haigusel levida... (nüüd nädal aega hiljem saan tõdeda, et õnneks ei lasknud...)

Meil on kodu hirmus kitsaks jäänud ja igaõhtune ummikutes istumine hakkab ka ära tüütama... Käisime Mašmašaga üht korterit vaatamas. Mašmaša sai maakleriga kohe sõbraks, leidis endale oma toa, ehitas sinna kohe ehituspappides maja ja kutsus meid külla televiisorit vaatama. Ja enamuse ajast lustis ja lobises tavapäraselt valjuhäälselt nii et meil oli raske asjaliku juttu ajada ja ma pidin lisaks kogu aeg tal silma peal hoidma, et ta lumivalgeid seinu oma mustade sokkidega ära ei määriks... Järgmisel hommikul lasteaeda minnes küsis Mašmaša: "Kas täna läheme nüüd sinna uude koju?":) Ja unistab iga päev, millal ta saab oma toa, et saaks sellel ukse kinni panna, et ma ei saaks teda segada:)

Mašmašast saab tulevikus tõenäoliselt juhtiv töötaja või kultuuritöö organisaator. Käisin sõbrannal külas ja lõpuks organiseeris Mašmaša seal ringmänge - kamandas muudkui, kes peab kelle käest kinni võtma ja ringis mida tegema - õnneks lubas ta seda istudes teha ja ei nõudnud, et kõik püsti tõuseks ja päriselt tantsima hakkaks. Vahepeal nõudis küll valjuhäälselt, et peame kõik esikusse trenni minema, et muidu me ei kasvagi suureks, aga me arvasime, et istudes ja süües kasvame me ka suuremaks:)

Nokitsen ikka edasi

Kool on küll läbi, aga ilma käsitööta ma ikka hakkama ei saa...
Lasteaial tuleb sünnipäev ja peol toimub ka õnneloos, kuhu vanematelt panust oodati. Tegin mõned näpuloomad, milleks üks kursaõde meil kooliajal häid ideid andis. Päris nii toredaid variante ei saanud nagu meil tekstiilikojas müügil olid, aga lastele (minu omale ja õetütrele ka) meeldisid minu omad küll.

Nukkudega pole ammu "mänginud", need juba ootavad kes kiike, kes rulluiske ja kes jopet... Viimati sai Pipi endale öösärgi - see oli küll juba tükk aega tagasi, aga mul pole aega olnud selle esitlemiseks:

Mašmaša lood - vol. 56

Värvin pead - möksin hennasegu pähe ja panen kilemütsi pähe. Mašmaša:" Emme, sa oled nüüd nii ilus.":)

Mašmaša ei taha magama minna... aga on hirmus väsinud ja selle tõttu üsna nutune:( "Emme, ma muutun kohe rõõmsaks ja jään ruttu magama, kui ma vahukommi saan... Ainult üüks (tõstab näpu püsti)... Ma ei tea, mis siis saab, kui ma ei saa seda kommi... Ma siis ei ole su sõber... Ma söön nii ruttu selle kommi ära ja jään kohe magama... Miiks ma ei saa... Mõtleme, mis siis saab, kui ma seda kommi ei saa... Ma siis vist jäängi surnuks... Emme, palun luba üüks komm, ma saan siis kohe rõõmsaks ja jään ruttu magama... Mine siit ära, ma ei taha, et sa siin oled, siis ma hiilin hästi salaja kööki ja võtan ise ühe kommi... Ma ei tea, mõtleme, mis siis saab, kui ma ei saa kommi... Tead ju, et ma nii väga tahan seda kommi...  Siis ma ei lubagi sul siin magada ja sa pead vist diivanil magama... jne jne jne" - ja nii tund aega järjest... Läksin panin igaks juhuks kommipaki külmkapi otsa, et ta ei saaks salaja seda võtma minna. - Mašmaša tuleb unnates: "Emme, seda kommipakki polegi enam seal, kus see oli. See on kuskile kadunud. Ma ei tea, kes selle ära on võtnud. Nüüd ma ei saagi ju seda kommi. Kes selle ära on võtnud... Miks sa selle ära panid, nüüd ma ei ole su sõber, ma olen hoopis akna sõber ja hakkan temaga palli mängima..." - kommid lõpuks ununesid, aga uni oli selle jauramisega päris ära läinud:(

Ma olen ikka lootusetu... jälle ei märganud, et Mašmaša mulle teist korda head ööd ütlemas käies voodisse minnes ka pliiatsid kaasa võttis. Ja kui kurtis, et kärbes piniseb ja seda vaatama läksin, leidsin kriimu näoga Mašmaša ja kaks nukku ning lisaks tõstis ta padja üles, et näidata, kuidas ta terve padjapüüri täis joonistas (ja siis padja igaks juhuks tagurpidi keeras...) Rääkisin talle jälle ja jälle, et meil on joonistuspaberit ja nukke ja voodipesu ei joonistata täis...

Mašmaša räägib mulle: "Vanaema tõi pegoonia tuppa. Muidu külm võtab selle ära ja sööb ise ära.":) (me ise aeg-ajalt näkitseme suvel pegooniaõisi)

Mašmaša sõi pudrutaldriku nii ruttu tühjaks, et ma endale alles tõstsin - aga ma ei märganud, et tal juba otsas ja harjumusest tegin poti enda taldrikusse tühjaks. Sellest tõusis suur tüli ja see ka ei aidanud, et ma oma taldrikutäiest olin nõus osa ära andma... Peale väikest pröökamist küsib Mašmaša: "Kas ma tahtsin jälle seda vihmaussi, mis sa just olid ära söönud." 😀

Mingil teemal oli Mašmašaga seletamist ja küsisin talt, et kes siis teab - "Hunt Hubert teab.":) Ja seda hunt Hubertit on mitu korda mainitud, aga mulle ei meenu, kust see võiks pärit olla... ju mõnest raamatust, mida me raamatukogust oleme laenutanud. 

Tudulammas (kellel soolakott kõhus on) on endale ka nime saanud... olen korduvalt kuulnud, kuidas Mašmaša teda lammas Shauniks nimetab:)

Käsitöö tegemine on nakkav:) - tegin lasteaia õnneloosiks loomi ja Mašmaša otsustas endale kaelakeed meisterdada. Andsin talle siis niidi ja nõela, panin esimese pärli kinni ja ta tegi endale kaelakee:) Leidsin kuskilt varasalvest magnetkinnise ja panin need ise paika, et ta saaks ise endale keed kaela ja ära - ma andsin kogemata nii lühikese niidi, et see üle pea ei mahtunud - ma ei arvanud, et ta need pärlid sinna viitsib lõpuni ära lükkida...

Ja ongi kool läbi...

Tänasega sai joon õpingutele alla tõmmatud... 

Hommikul sättisime oma portfoolio, toote ja muud asjasse puutuvad esemed laudadele valmis ja kell 10 alustasid rahvarõivaste valmistamise 5. taseme õpilased oma rahvariiete esitlemist ning said enne lõunat enda eksami tehtud. 

Peale lõunat oli siis meie kord... Mina oma erilise raamatuga olin kõige viimane. Igal õpilasel oli 10 min aega oma esitlust teha ja 10 min küsimustele vastata. Kui tavaliselt lähevad ikka esinejad ajast üle, siis meil õnnestus kuidagi igal ühel veidi aega kokku hoida ja kui plaani järgi pidin enda esitlust alustama 16:10, siis tegelikult oli 15:50 juba kõik esitlused tehtud. 

Kuigi õhkkond oli üsna vaba, siis närvitsesime oma esitluste pärast ikkagi. Tundus, et 5. taseme töödega oli komisjon rohkem tutvunud, nendele pööratud küsimused olid rohkem materjalile tuginevad. Meie puhul küsiti mitmel juhul küsimusi, mis olid juba esitluse käigus vastatud või oli materjalides info olemas. Aga sai siis neid uuesti vastatud:)

Jõudsime veidi enda snäkke süüa ja oma olengut alustada ja kella viiest komisjoni etteastet oodata. Jõudsime selle ka ära oodata:) Saime kõik eksami tehtud, mõned said neljad, ülejäänud viied... Ma sain viie:) Lisaks sain pakkumise, et kui täidan mõned vajalikud dokumendid, mis mulle meili peale saadetakse, siis lisaks tekstiilkäsitöölise 4. tasemele võiksin saada ka kangakuduja 5. taseme kutse:), s.t. et kui meil mõned lõpetajad tegid kaks aastat nelja aastaga, siis mul õnnestus kolm aastat kahe aastaga teha:) - tegelikult muidugi ma ei õppinud selle kooli käigus midagi rohkemat - selle 5. taseme kutse saamisele aitavad kaasa Iida suvekoolis ja praktikate käigus omandatud oskused (ja minu andekus kangakudumise teooria alal:)).

Nii et olen nii tubli olnud, et saan 30. novembril aktusel koos lõputunnistusega tõenäoliselt kaks kutsetunnistust:) Lisaks sain ohtralt küsimusi, et millal mu raamat ilmub:) - nii et mul pole küsimustki, et mida ma nüüd oma vaba ajaga peale hakkan... - kavandan ja koon lauatelgedel igasuguseid esemeid ja kirjutan nende põhjal raamatut...  Lisaks on mul nimekiri tegemata asjadest - barbiedele kiik ja rulluisud, endale uued diivanipadjad, mõned nukuriided ja mõned riided lapsele... ja kindlasti on seal veel ühtteist, mis kohe meeldegi ei tule:)

Kuna päev oli pikk ja käed rüpes kuulata poleks jaksanud, siis jõudsin lapse sokkidega ka poole peale:) Lõnga ta ükskord Prismast valis ja lubasin talle sokid kududa, kui kool läbi saab... alustasin siis juba lõpetamise momendil:) Mustrilise lõnga kera algusest alustasin ühte sokki ja kera seest alustasin teist - kummalisel kombel tulevad üsna sarnased sokid - arvasin, et need tulevad täitsa erinevad:

Mašmaša lood - vol. 55

Kuna see lõpetamise trall ikka veel kestab, siis poes polnud meil aega käia. Sulatasin külmkapi ära ja nälg oli majas... Pühapäeval aitas Wolt hädast välja, söögi tegemiseks mul ka aega polnud... tellisime pitsad. Esmaspäeval sõime pitsa jääke... ja teisipäeval läksime poodi. Kuna meil oli vaja käia ehituspoes filtrisoola ja toidupoes süüa ostmas, siis plaanisin üle pika aja väljas süüa. Rocca al Mare keskuses on tore söögikoht Da Vinci - pitsad ja pastad - meile just meelejärgi. Teenindajad on ka toredad. Eriti kui Mašmaša üle saali kogu aeg kilkab: "Mulle nii meeldib see punupatsiga tädi." :) Ühele tädile jälle nii hirmsasti meeldis, et Mašmaša nii valjult oma arvamust avaldas - ja pakkus talle kartulivahvleid ja käis temaga juttu ajamas. Veidi hiljem lugesime laua peal tööle tuleku kutset ja seal oli kolmanda teenindaja pilt. Siis oli see Mašmaša lemmik:) Seda ta ka ei jätnud ütlemata. See tädi (noor neiu) tuli selle peale Mašmašaga tutvust sobitama - pakkus, et Mašmaša võiks oma Paulale hoopis tema nime panna ja uuris, mis Mašmaša nimi on. Mašmaša muutus siis veidi pelglikuks ja teatas, et ta ei tea:) Tädi pakkus, et Paula... või siis Maša:)  Nii et endiselt on ta ikka täitsa Maša moodi:) .... ja toidupoodi me lõpuks ei jõudnudki, sööme jälle pitsajääke, mis koju kaasa võtsime:)

Mašmaša võtab paberi, hakkab sinna kirjutama ja lausub tõsiselt: "See on mul tähtis arenguleht."... 

Kaubanduskeskused on nagu lõbustuspargid - igasugused masinad igal nurgal, ma ei ole neid mündiga tööle pannud, aga luban Mašmašal seal peal olla. Rocca al Mares oli üks laev. Mašmaša läheb laevale ja teatab, et see on mereröövli laev... - tegelikult oligi. Küsin kust ta teab, et see just mereröövlite laev on, me pole minu arust mereröövlitest või vähemalt nende laevast rääkinud. Mašmaša vastab: "Ma enne ei teadnudki, aga nüüd tean, et see on mereröövli laev." - ei tea, kus ta siis neid mereröövleid ja nende laevu näinud on...

Mašmaša üritab magama jääda. Kuulen kuidas ta voodit vahetab - kolib enda voodisse. Mis saab mul selle vastu olla:) Mašmaša kommenteerib: "Ma lähen parem enda voodisse. Sinu voodiga juhtus vist midagi. Sinna läks vesi peale." ...

"Emme, ma koristasin ära. Aga ära vaatama tule, muidu sa näed, et kõik on sassis."...

Sõidame lasteaiast koju. Mingi peremees jalutab kõnniteel koera. Mašmaša arutab: "Kui ma suureks saan, siis ma küll ei saagi tööl käia, ma pean ju oma koeraga jalutamas käima." - "Aga kui sa tööl ei käi, kust sa siis raha saad, et süüa osta ja riideid ja korteri üüri maksta?" - "Rähn toob mulle. Ta käib ise tööl ja võtab sealt rahapaki ja toob mulle.":)

Jõudsime hilja maale ja näksime üleval midagi enne magama minekut. Mašmaša seletab väga ilmekalt: "Emme, ma täna ei taha üldse unejuttu ja multikaid ka ei taha..." ja vaatab kavala näoga ringi... "Tahan hoopis vahukommi.":)

Oleme maal, sööme ja hakkame teed jooma. Minu ema tõuseb, et oma mehele teevett kallata, see ütleb, et ta oleks võinud seda ise ka teha. Mašmaša lohutab nunnutava häälega: "Seekord ei saanud sa ise kallata, seekord kallas vanaema. Järgmine kord saad ise kallata.":)

Mašmaša vaatab aeg-ajalt inglisekeelseid beebilaule Youtubest. Ja siis aeg-ajalt laulab midagi, millest sain aru, et see on neist lauludest üks, aga mälu järgi ei suutnud tuvastada, mis sõnad need tegelikult on. Nüüd vaatas jälle neid ja sain lõpuks aru, et see oli sõrmelaulust: "Sister finger, sister finger, where are you. Here I am, here I am. How do you do." (laulus on veel ema sõrm, isa sõrm, venna sõrm ja beebi sõrm, aga ta laulab just seda õe sõrme osa)...

Ilusa ilmaga on lapsed lasteaias õues kui ma järgi lähen, koleda ilmaga ei ole. Ja siis pean meeles pidama, et toast minnes tuleb Mašmaša enne pissile saata. Neid kordi on väga vähe olnud ja siis vahel ununeb. Vahel on meeles, aga siis Mašmaša alati ei taha minna. Nüüd just oli selline päev - katsun teda veenda, et meil on vaja ehituspoodi minna ja siis toidupoodi, et tuleb ikka enne ära käia. Ei käinud. Ehituspoes teatab :"Emme, mul on pissihäda." - "Nüüd pead kannatama kuni me siit ära läheme ja Rocca al Mare keskusesse jõuame." - "Ja, ma kannatan... Emme, aga kas meil vahetuspüksid on kaasas?" - "Ei ole."  - selle küsimuse peale arvasin, et tegu juba tehtud, aga selgus, et ikka jõudis ilusti ära kannatada kuni wc-sse jõudsime...:)

Mašmaša lood - vol. 54

Mašmaša testib mu närve:( Läheme lasteaiast trepist alla, Mašmaša ees ja mina järel. Korraga ta jalg vääratab ja kukkub... õnneks kukub küljele ja rullib end mitu astet allapoole enne kui pea ka kolksuga vastu astet käib. Üks kasvataja õnneks oli seal ka kohe lähedal ja tõi külmakoti pea peale panekuks - Mašmaša pistis pröökama, et tal pole seda vaja ja et tal ei valuta mitte kuskilt - esmaabi jäi andmata... ja tundub, et mind oleks rohkem turgutada vaja olnud kui teda.

Mašmaša jäi just siis tõbiseks, kui mul jälle õppepuhkus oli. Mul oli vaja kooli konsultatsioonile minna ja pidin siis Mašmaša sinna kaasa võtma. Teele võtsime kaasa seekord vildikad ja mõne ajakirja. Kuna ma hakkasin hiljak jääma, siis teel me peatusi ei teinud. Jõudsime kohale, teen Mašmaša ukse lahti... ja leidsin sealt hoopis indiaanlase:) - punase vildikaga olid põsed ja nina täiesti punaseks värvitud... Kõndisin seal siis terve päeva sellise indiaanlasega ringi, sest pesemiseks mul polnud aega:) Üks kursaõde oleks Mašmašat küll mütsimodelliks soovinud, aga Mašmašal polnud selleks tuju ka...

Lasteaias taheti lastele suuloputustopse. Ostsime ühe komplekti masinas pestavaid topse - jagus koju ka. Vahetasin vannitoas topsi välja, vana tundus kuidagi jube must ja niisama pestes puhtaks ei saanud. Enne ära viskamist või mängimiseks andmist tahtsin proovida, et äkki ikka saab puhtaks leotada. Panin tassi sortsu äädikat ja vett nii palju peale, et tops sai täis. Jätsin kraanikausi kõrvale kapile. Läheb mõni aeg mööda, Mašmaša tuleb köögist ja kurdab, et seal topsis oli jube hapu vesi... - ma ei tulnud selle peale, et see "magav" laps veel kööki tatsub ja kraanikausi juurest juua otsib - tavaliselt ta seda ju ei tee vaid nõuab, et mina ta tasse täitmas käiksin... Õnneks oli see jook lahja ja ta võttis ainult väikse lonksu, aga ehmatasin ikka...

Mašmaša muutub järjest osavamaks... Ühel päeval, kui auto seisma olin jätnud ja teda hakkasin välja tõstma, siis teatas rõõmsalt, et ta teeb ise turvatoolil rihmad lahti - ja tegigi. Ma ikka täitsa juhm, unustasin talle moraali lugeda... Ja nii juhtuski, et sõidame ühel teisel päeval läbi ummikute lasteaiast kodu poole ning Mašmaša hõikab rõõmsalt oma toolist: "Emme, ma tegin enda turvavöö lahti..." - siis pidi küll pikka aega kuulama, miks seda ei või teha... ja minu halinat, kuidas ma ei saa keset teed seisma jääda, et seda turvavööd kinni panna - kuskile kõrvale polnud ka võimalik sättida. Loodan, et ta ikka õppis sellest moraali lugemisest ning seda rohkem ei korda...

Mašmaša peab magama jääma, mina teen juba koolitöid. Uni tal ei tule, muudkui lobiseb ja sebib voodis. Aeg-ajalt käin meelde tuletamas, et on uneaeg ja hommikul on vaja vara ärgata. Sosin ei vaibunud... Lõpuks ikka jäi magama. Kui mina magama läksin, siis ootas mind voodis "üllatus": Paula ja Pipi olid käinud tätoveeringuid tegemas...(õnneks meigieemaldajaga sain need pärast enam-vähem puhtaks):

Seoses kooli lõpetamisega jõuan ise magama nii hilja, et kukun lihtsalt voodisse, ja nii ma ei taibanud otsida, et kuhu see vildikas sai... Ja järgmisel ööl leidsin eest "toreda" seinamaalingu... 

Õnneks ei ulatunud see tapeedile ning Mašmaša pesi selle järgmisel õhtul ise hea meelega puhtaks:) (ausõna, meil on kodus joonistuspaberit - ja mitte vähe - üks grupiõde tõi mingi trükikoja kolimisega seoses suure hunniku tühje trükipoognaid)

Mašmaša on järsku nii suureks kasvanud, lisaks jutule käitub ka suurema lapse moodi. Kui senini võttis nukke ainult riidest lahti, siis nüüd muudkui riietab neid. Õhtul nukud lähevad kaissu ühtede riietega, aga kui mina magama jõuan, siis on nukud hoopis teiste riietega... Või on päeval Barbie ja Annamari riideid vahetanud, snäkid võtnud ja läinud telekat vaatama:

Ühel päeval kui Mašmaša kõhutõvest taastus ja ma temaga kodus olin, siis katsusin nukumajades ja mänguasjades veidi rohkem korda luua (enda lõngu tõstsin ka koomale) ja mõju oli märgatav - ühel õhtul ütlesin, et tuleb asjad kokku panna ja siis läheme lugema ja magama ning Mašmaša koristaski kõik asjad kokku:) Ma ei suutnud ära imestada:) Mõnel teisel päeval see muidugi nii hästi ei lähe - eriti kui segadus on päeva jooksul üksi mängimisest tekkinud, kui emme muudkui koolitöid teeb... siis on meil kodu selline:

Pean enda sõnade valikut väga valima hakkama... Õhtul kui koolitöid teen, siis ütlen Mašmašale, kelle ma olen enda arust magama pannud, et ma ei taha teda enam elutoas näha... Ja nüüd ta jookseb magamistoast elutuppa uut kaisukat otsima, vett jooma, külmkapist süüa otsima jne ning jooksu pealt ütleb: "Emme, ära vaata! Vaata teisele poole!"... Kunagi sai vist ise sama tehtud... et kui ema ütles, et ta ei taha näha, siis ütlesin, et ära vaata.

Mašmaša lasteaias oli tuletõrjeõppus ja selle käigus lapsed evakueerusid majast õue ja teise lasteaia hoonesse. Õhtul kasvataja kiitis, kui tubli rühm tal oli ja lasi Mašmašal rääkida, mida nad tegid. Me mõlemad üllatusime, kui Mašmaša siis ütles: "Me evakueerisime.":) Neil mõned lapsed ei räägi peaaegu üldse midagi arusaadavat ja siis see kasvataja eriti imetleb Mašmaša fantaasiat ja sõnavara:) 

Mašmaša lasteaial on varsti sünnipäev ja igast rühmast taheti mõnda "pärli", keda selleks filmida. Mašmaša kasvataja pakkus Mašmašat - filmiv kasvataja olla pärast kiitnud, et see on tõesti "pärl" ja nüüd jääb lasteaia sünnipäeva oodata, et näha, mida ta sinna videosse siis rääkis... Ise ta ei ole nõus mulle seda ette rääkima, ütleb, et on saladus:)

Viimasel ajal on Mašmaša väga jonnine olnud - tõesti kohutav kolmene... eriti minuga. Täiesti mõistetav ka, sest kooli lõpetamisega seoses olen kogu aeg hõivatud enda asjadega, päeval oleme ka eraldi lasteaias ja tööl ning koos me ei jõuagi õieti olla. Nüüd nädal aega on olukord kuidagi paremaks läinud - mina olen veel rohkem hõivatud, sest ööd venivad üha pikemaks ja pikemaks, aga Mašmaša on palju rõõmsam kui mõni aeg tagasi - muudkui viskab nalja ja rõõmustab ning jonnib juba üsna vähe (isegi kui ma terve laupäeva ja pühapäeva arvutis enda koolitöid tegin ja ta üksi pidi mängima):) 

Kuigi nüüd on jonni vähem, siis see tuleb ikka vahel ja vales kohas... Pidime ühel päeval peale tööd poodi minema süüa ostma, Mašmaša oli muidu täitsa rõõmus, aga väsimus oli ikka peal, vahepeal tahtis poekärusse istuma ja kummikud ära võtta ja siis jälle kärust maha ja kummikud jalga. Ma "ei osanud" kummikuid õigesti ette sättida, et ta nendesse talle sobival moel saaks sisse astuda (mitte et tal mingi enda meetod oleks - lihtsalt sel hetkel sobis selline) - ja siis hakkas mu peale kisendama ja kummikuid mööda poodi loopima... õnneks kellelegi või millelegi pihta ei saanud... Tõstsin ta kärusse tagasi ja lasin tal seal edasi kisendada - see õnneks kestis ainult hetke.

Sulatasin külmkappi. Mašmaša käis köögis ringi, ütlesin, et ta jälgiks, et külmkapi uksi kinni ei lükaks, et seest on veel veidi niiske ja ma tahaks, et see veel kuivaks. Ta arvas, et on kuiv küll... Kui läksin hiljem külmkappi kinni panema, siis sügavkülm oli kinni. Igaks juhuks tegin lahti, et veel kuiva lapiga korraks üle käia. See polnud enam tühi:)

Koolitööde lõpuspurt

Viimasest sessist on peaaegu kuu aega möödas. Selle aja sisse on mahtunud üks konsultatsioon ja töö oma tootega, toote loo kirjutamine ja portfoolio valmis tegemine.

Ma vist polegi otse välja öelnud, et mis mu toode siis on. Teen midagi väga originaalset - hakkasin raamatut kirjutama:) Olen siin selle blogiga kõvasti kätt harjutanud ja ei oskagi midagi muud teha:) 

Esialgu oli mu mõte teha ühest vanast kangakudumise raamatust uus trükk koos uute mustrijooniste ja tööproovidega, aga lõpuks olen sinna juurde pookinud veel lauatelgedel kudumise õpetuse ja ainult mustrite asemel tahaks mingite esemete kudumise juhendid sinna panna - küll ikka selle vana raamatu mustreid kasutades ja neile ka viidates. 

Lõputööks ma seda raamatut ikka päris valmis ei kirjuta:) - prototüübiks tegin kuus tööproovi, tuunisin mustreid ja mõtlesin esemeid välja (saanitekki ju lauatelgedel ei koo - pean midagi väiksemat välja mõtlema), joonistasin neile isegi kavandid, sest valmis ma neid kududa ei jõua ja kuidagi pidin enda ideid illustreerima. 

Viimased kudumised sättisin nii, et ettevalmistused tegin linnas ära, aga kudusin nädalavahetustel maal, et laps saaks samal ajal õues ka olla. 

Ja öösel muudkui kirjutasin ja arvutasin jms

Selle prototüübiga oleks teoreetiliselt aega toimetada veel 2. oktoobrini, aga kahjuks peab selle info kajastuma toote loos, mis oli vaja ära esitada 13. septembriks... Arvan, et selleks ajaks ei saanud keegi seda saadetud... Ma saatsin esimese versiooni 18. septembril ning parandatud variandi täna - parandusi tegin kaks ööd ja kaks päeva, enamus aja sellest üritasin raamatu väljaandmise kulusid arvutada ja leiutada. 

Nädala sees pean tööl käima ja ööd siis kulusid toote loo kirjutamisele - alguses läksid ööd üheni, siis kaheni, lõpuks mõni ka kolmeni ja viimasel nädalavahetusel said ööd veel pikemad... - siis ei pidanud kell 6 tõusma, laps õnneks magas ka 10 ja 11ni... Öise ülevaloleku harjumus sai nii sisse või oli mõttetöö nii intensiivne, et ei pidanud end kohviga üleval hoidma - see on pigem päeval töö juures teemaks...

Portfoolio sain ka valmis ja väiksed parandused tehtud, nüüd pean veel mõtlema, kas teen ühepoolse või kahepoolse, et kuidas trükiservad korrigeerida.

Homme on põhimõtteliselt veel viimane võimalus midagi muuta, sest 25. sept saadetakse eksamikomisjonile toote lood ja portfooliote failid ära ning pärast saab neid muuta ainult enda esitlusega eksamil... 

Nüüd jääb veel oodata, kas toote lugu on vaja veel homme veidi parandada (või palju parandada)..., portfooliosse viimased nihutamised sisse viia ja natuke oma raamatut tuunida, et see prototüüp ka parem välja näeks. Lisaks on vaja teha tootele ja toote loole powerpointi esitlus, portfoolio on mul kohe powerpointis tehtud, seal pole vaja midagi muuta. Esitlemist peaks harjutama ka veidi - selleks on ette nähtud 10 min ja sellesse aega mahtumist on vaja veidi proovida - komisjoni ees on see eriti hirmus, pool aega läheb värisemise peale... kuigi ma tänu rahvarõivakoolile olen enamuse komisjoni liikmetega kohtunud ja tean, et nad pole üldse hirmsad inimesed:)

Ja siis jääb üle ainult 3. oktoobril kohale minna ja see eksam ära teha:) Kaks meist on vist juba akadeemilise võtnud ja 7 vist on valmis lõpetama (5 on kindlasti lõpusirgel, kahe kohta lõplik info puudub) - alustas meid kaks aastat tagasi 18...

Tööproovid raamatu prototüübi jaoks koos kavanditega said sellised:

Portfooliosse said sellised esemed - nõutav on minimaalselt viis eset, ma panin ikka rohkem, kompetentsidest jätsin välja ainult viltimise (viltvaip on koolisööklas seinal näitusel ja see lokib ning  lainetab igatpidi...) ja tekstiilide kujundamise (pakutrükis kotil läks värv laiali ja trükkide mappi ma ka ei viitsi korralikuks vormistada) :