Mašmaša lood - vol. 54

Mašmaša testib mu närve:( Läheme lasteaiast trepist alla, Mašmaša ees ja mina järel. Korraga ta jalg vääratab ja kukkub... õnneks kukub küljele ja rullib end mitu astet allapoole enne kui pea ka kolksuga vastu astet käib. Üks kasvataja õnneks oli seal ka kohe lähedal ja tõi külmakoti pea peale panekuks - Mašmaša pistis pröökama, et tal pole seda vaja ja et tal ei valuta mitte kuskilt - esmaabi jäi andmata... ja tundub, et mind oleks rohkem turgutada vaja olnud kui teda.

Mašmaša jäi just siis tõbiseks, kui mul jälle õppepuhkus oli. Mul oli vaja kooli konsultatsioonile minna ja pidin siis Mašmaša sinna kaasa võtma. Teele võtsime kaasa seekord vildikad ja mõne ajakirja. Kuna ma hakkasin hiljak jääma, siis teel me peatusi ei teinud. Jõudsime kohale, teen Mašmaša ukse lahti... ja leidsin sealt hoopis indiaanlase:) - punase vildikaga olid põsed ja nina täiesti punaseks värvitud... Kõndisin seal siis terve päeva sellise indiaanlasega ringi, sest pesemiseks mul polnud aega:) Üks kursaõde oleks Mašmašat küll mütsimodelliks soovinud, aga Mašmašal polnud selleks tuju ka...

Lasteaias taheti lastele suuloputustopse. Ostsime ühe komplekti masinas pestavaid topse - jagus koju ka. Vahetasin vannitoas topsi välja, vana tundus kuidagi jube must ja niisama pestes puhtaks ei saanud. Enne ära viskamist või mängimiseks andmist tahtsin proovida, et äkki ikka saab puhtaks leotada. Panin tassi sortsu äädikat ja vett nii palju peale, et tops sai täis. Jätsin kraanikausi kõrvale kapile. Läheb mõni aeg mööda, Mašmaša tuleb köögist ja kurdab, et seal topsis oli jube hapu vesi... - ma ei tulnud selle peale, et see "magav" laps veel kööki tatsub ja kraanikausi juurest juua otsib - tavaliselt ta seda ju ei tee vaid nõuab, et mina ta tasse täitmas käiksin... Õnneks oli see jook lahja ja ta võttis ainult väikse lonksu, aga ehmatasin ikka...

Mašmaša muutub järjest osavamaks... Ühel päeval, kui auto seisma olin jätnud ja teda hakkasin välja tõstma, siis teatas rõõmsalt, et ta teeb ise turvatoolil rihmad lahti - ja tegigi. Ma ikka täitsa juhm, unustasin talle moraali lugeda... Ja nii juhtuski, et sõidame ühel teisel päeval läbi ummikute lasteaiast kodu poole ning Mašmaša hõikab rõõmsalt oma toolist: "Emme, ma tegin enda turvavöö lahti..." - siis pidi küll pikka aega kuulama, miks seda ei või teha... ja minu halinat, kuidas ma ei saa keset teed seisma jääda, et seda turvavööd kinni panna - kuskile kõrvale polnud ka võimalik sättida. Loodan, et ta ikka õppis sellest moraali lugemisest ning seda rohkem ei korda...

Mašmaša peab magama jääma, mina teen juba koolitöid. Uni tal ei tule, muudkui lobiseb ja sebib voodis. Aeg-ajalt käin meelde tuletamas, et on uneaeg ja hommikul on vaja vara ärgata. Sosin ei vaibunud... Lõpuks ikka jäi magama. Kui mina magama läksin, siis ootas mind voodis "üllatus": Paula ja Pipi olid käinud tätoveeringuid tegemas...(õnneks meigieemaldajaga sain need pärast enam-vähem puhtaks):

Seoses kooli lõpetamisega jõuan ise magama nii hilja, et kukun lihtsalt voodisse, ja nii ma ei taibanud otsida, et kuhu see vildikas sai... Ja järgmisel ööl leidsin eest "toreda" seinamaalingu... 

Õnneks ei ulatunud see tapeedile ning Mašmaša pesi selle järgmisel õhtul ise hea meelega puhtaks:) (ausõna, meil on kodus joonistuspaberit - ja mitte vähe - üks grupiõde tõi mingi trükikoja kolimisega seoses suure hunniku tühje trükipoognaid)

Mašmaša on järsku nii suureks kasvanud, lisaks jutule käitub ka suurema lapse moodi. Kui senini võttis nukke ainult riidest lahti, siis nüüd muudkui riietab neid. Õhtul nukud lähevad kaissu ühtede riietega, aga kui mina magama jõuan, siis on nukud hoopis teiste riietega... Või on päeval Barbie ja Annamari riideid vahetanud, snäkid võtnud ja läinud telekat vaatama:

Ühel päeval kui Mašmaša kõhutõvest taastus ja ma temaga kodus olin, siis katsusin nukumajades ja mänguasjades veidi rohkem korda luua (enda lõngu tõstsin ka koomale) ja mõju oli märgatav - ühel õhtul ütlesin, et tuleb asjad kokku panna ja siis läheme lugema ja magama ning Mašmaša koristaski kõik asjad kokku:) Ma ei suutnud ära imestada:) Mõnel teisel päeval see muidugi nii hästi ei lähe - eriti kui segadus on päeva jooksul üksi mängimisest tekkinud, kui emme muudkui koolitöid teeb... siis on meil kodu selline:

Pean enda sõnade valikut väga valima hakkama... Õhtul kui koolitöid teen, siis ütlen Mašmašale, kelle ma olen enda arust magama pannud, et ma ei taha teda enam elutoas näha... Ja nüüd ta jookseb magamistoast elutuppa uut kaisukat otsima, vett jooma, külmkapist süüa otsima jne ning jooksu pealt ütleb: "Emme, ära vaata! Vaata teisele poole!"... Kunagi sai vist ise sama tehtud... et kui ema ütles, et ta ei taha näha, siis ütlesin, et ära vaata.

Mašmaša lasteaias oli tuletõrjeõppus ja selle käigus lapsed evakueerusid majast õue ja teise lasteaia hoonesse. Õhtul kasvataja kiitis, kui tubli rühm tal oli ja lasi Mašmašal rääkida, mida nad tegid. Me mõlemad üllatusime, kui Mašmaša siis ütles: "Me evakueerisime.":) Neil mõned lapsed ei räägi peaaegu üldse midagi arusaadavat ja siis see kasvataja eriti imetleb Mašmaša fantaasiat ja sõnavara:) 

Mašmaša lasteaial on varsti sünnipäev ja igast rühmast taheti mõnda "pärli", keda selleks filmida. Mašmaša kasvataja pakkus Mašmašat - filmiv kasvataja olla pärast kiitnud, et see on tõesti "pärl" ja nüüd jääb lasteaia sünnipäeva oodata, et näha, mida ta sinna videosse siis rääkis... Ise ta ei ole nõus mulle seda ette rääkima, ütleb, et on saladus:)

Viimasel ajal on Mašmaša väga jonnine olnud - tõesti kohutav kolmene... eriti minuga. Täiesti mõistetav ka, sest kooli lõpetamisega seoses olen kogu aeg hõivatud enda asjadega, päeval oleme ka eraldi lasteaias ja tööl ning koos me ei jõuagi õieti olla. Nüüd nädal aega on olukord kuidagi paremaks läinud - mina olen veel rohkem hõivatud, sest ööd venivad üha pikemaks ja pikemaks, aga Mašmaša on palju rõõmsam kui mõni aeg tagasi - muudkui viskab nalja ja rõõmustab ning jonnib juba üsna vähe (isegi kui ma terve laupäeva ja pühapäeva arvutis enda koolitöid tegin ja ta üksi pidi mängima):) 

Kuigi nüüd on jonni vähem, siis see tuleb ikka vahel ja vales kohas... Pidime ühel päeval peale tööd poodi minema süüa ostma, Mašmaša oli muidu täitsa rõõmus, aga väsimus oli ikka peal, vahepeal tahtis poekärusse istuma ja kummikud ära võtta ja siis jälle kärust maha ja kummikud jalga. Ma "ei osanud" kummikuid õigesti ette sättida, et ta nendesse talle sobival moel saaks sisse astuda (mitte et tal mingi enda meetod oleks - lihtsalt sel hetkel sobis selline) - ja siis hakkas mu peale kisendama ja kummikuid mööda poodi loopima... õnneks kellelegi või millelegi pihta ei saanud... Tõstsin ta kärusse tagasi ja lasin tal seal edasi kisendada - see õnneks kestis ainult hetke.

Sulatasin külmkappi. Mašmaša käis köögis ringi, ütlesin, et ta jälgiks, et külmkapi uksi kinni ei lükaks, et seest on veel veidi niiske ja ma tahaks, et see veel kuivaks. Ta arvas, et on kuiv küll... Kui läksin hiljem külmkappi kinni panema, siis sügavkülm oli kinni. Igaks juhuks tegin lahti, et veel kuiva lapiga korraks üle käia. See polnud enam tühi:)