Jõulukook

Võtsin kõik vajalikud komponendid maale kaasa ning otsustasin jõuluks veel kord proovida valge šokolaadi-juustukooki. Seekord siis elektriahjus, kus temperatuur ehk ei kõigu nii nagu minu gaasiahjus.

Kook tuli päris hästi välja:), martsipanist jõulutäht sai ka kaunistuseks peale.

Jõuluvana kontor 2011 XI - kompvekid

Kuna kahest kommist tundus assortiisse vähe, siis plaanisin kiirelt veel ühed kommid teha - šokolaadiglasuuriga sufleekommid. Koostisosad olid kõik olemas:

9 lehte želatiini

6 munakollast

1,75 dl suhkrut

2 dl vedelikku (piima või mahla)

100 g võid

Glasuuriks 200 g šokolaadi.

želatiiniga oli sama jama nagu agar-agariga. Mul on terve hunnik želatiini (aga mitte lehed), pakendid näevad isegi samasugused välja, aga tarvitamiskogused on erinevad. Võtsin siis neist ühe paki ning vastavalt õpetusele tugeva tarretise jaoks vajaliku koguse. Segasin kommisegu valmis, panin külmkappi tahkuma - ning kui tahtsin saadud segust komme lõikuma hakata, siis oli see samasugune tatt nagu kiivisegu:( Lugesin retsepti uuesti üle ja selgus, et olin unustanud kommi sisse või panna ja seega üks hangumise komponent oli puudu (ma loodan vähemalt, et küsimus polnud väheses želatiinis). Nüüd on mul kaks tatist magustoitu ja väga vähe komme kingipakkidesse panemiseks:(

Jõuluvana kontor 2011 X - kompvekid

Ei andnud veel alla. Võtsin veel Kodukirja ette ja vajalikud materjalid valmis, et proovida krõbedaid kookospallikesi (justkui Rafaellod):

0,75 dl kondenspiima

200 g valget šokolaadi

2 vahvlitordilehte

30 g röstitud mandleid (mul olid röstimata)

Katteks:

250 g valget šokolaadi

2 dl kookoshelbeid

Kondenspiimast ja sulatatud šokolaadist seguga sain ilusti hakkama ja mandli ka sinna sisse. Aga saadud pallike polnud üldse nii nakkuv, et vahvlipuru sinna külge oleks tahtnud hakata. Jõuga surusin, siis midagi ikka sain külge, aga väga vähe. Valges šokolaadis ja kookoshelvestes veeretamine läks oluliselt libedamalt ja tulemus oli päris isuäratav. Maitsest oleks oodanud rohkem Rafaellot ehk vahvlimaitset rohkem, aga ilma selletagi sai üks väga magus amps. 

Jõuluvana kontor 2011 IX - küünlad

Kuna kompvekid ebaõnnestusid, siis mõtelesin vahelduseks savist küünlaümbristesse ka mõned lõhnastatud küünlad teha. Hobipunktist ostsin sojavaha, teeküünlatele sobivat tahti ning küünaldele mõeldud aroomiõli - nime poolest oli apelsin, aga minu arust sel küll apelsinilõhn polnud. Teeküünlatopsid võtsin ära põlenud küünaldest. Mul on üheksa küünla küünlajalg, sealt tekib kasutatud teeküünlatopse üheksa kaupa:) 

Sojavaha sulatamise ja lõhna lisamisega ei tekkinud probleemi. Tahid kippusid ainult minema ujuma ja ümber kukkuma - isegi need, mis väikse sulavaha törtsuga enne kinni panin. Soe vaha sulatas kõik kohe lahti. Valvasin siis küünalde hangumist ja poputasin neid tahte nii ja naa, et need ikka õigesse paika ja püstisena ära hanguksid. Enam-vähem õnnestus ning küünlaümbrised said kingipakki väikse komplekti küünlaid ka kaasa (väikse sellepärast, et sobivatesse karpidesse rohkem ei mahtunud:))

Mõned küünlad tegin šampoonipudelitesse ka, võib olla saan veel mõnda pakki panna. 

Jõuluvana kontor 2011 VIII - kompvekid

Kommidega läks sel aastal kehvasti. 

Novembri Kodukirjas oli väga suur valik kommiretsepte ning plaanisin enamuse neist ära proovida. Lõpuks ajapuudusel valisin mõned lihtsamad välja.

Kõige pealt tegin ilma retseptida martsipanikomme õepoja jaoks - martsipanist pätsikesed sulatatud šokolaadi sisse ning külma - neid ei õnnestunud vussi keerata:) Sain õepojale korraliku karbi täie ja sai teistelegi pakkidesse jagada.

Järgmisena võtsin ette kommid nimega Mõnus marjamarmelaad (arvasin, et ka lastesõbralik maius)

Retsept ise oli üsna lihtne:

3 sl agar-agarit

5 dl vett

2dl suhkrut

200 g vaarikaid ja 200 g kiivisid

2 sl rummi, brändit vm kanget alkoholi

Sellest oleks siis saanud kahte sorti marmelaadi. 

Ja edasi algas arusaamatus ja ebaõnn. Kirjelduses esimese asjana, et leotage agar-agarit 6 tundi.

Võtsin oma ostetud agar-agari pakendi ning seal peal polnud leotamisest sõnagi. Oli kirjas, et 1 kg puuvilju või 1 l mahla segada 4 g agar-agariga ning keeta. Panna väike osa jahtuma, kui piisavalt ei tarretu, siis keeta edasi. Kuskil pole mainitud, et kui kaua keeta:) tegin kogu marmelaadi kiividest - umbes 400 g kooritud kiivisid ja panin sinna 2 g agar-agarit - supilusikatäiest oli asi kaugel, teelusika ehk andis välja, aga arvasin, et kontsentratsioon võib olla erinev, kuna leotama ka ei pidanud. Keetsin seda segu küll päris tükk aega, aga ei täheldanud erilist muutust. Panin lõpuks kilega vooderdatud karpi, et ehk tarretub. Ei tarretunud. Jäi selline  pehme magustoidu konsistents, aga komme sellest küll ei saanud lõikuda. Peaks miski jäätise või vahukoore peale panema ja saaks magustoiduna ära süüa. Aga kingipakki kahjuks panna ei saa...

Jõuluvana kontor 2011 VII - vannitrühvlid

Jätkasin vannitarvetega:)
Retsept jällegi imelihtne:
90 g kakaovõid
20 g kookosrasva
70 g kitsepiima- või jogurtipulbrit
25 g magusa mandli õli
5 ml eeterlikku õli. (seda ma nii palju ei pannud)
Tegin kahte sorti trühvleid: jogurtipulbriga trühvlid said kaneelilõhnalised ning kitsepiimapulbriga said roosmarini lõhnalised.
Tahked rasvad sulatasin ning segasin vedelikega, lasin veidi jahtuda ning valasin vormidesse. Vormideks kasutan vanu assortiikarbisisusid, neist pole väga kahju, kui töö käigus katki lähevad. Seguga vormid külmkappi ja mõne aja pärast võis juba karbikestesse panna - toorjuustu karbid sobivad selleks imehästi, kannatavad ka niiskust, kui koos karbiga vannituppa jätta:)

Jõuluvana kontor 2011 VI - vannipallid

Kuigi raadiost luges ette, et inglaste halvimate jõulukingituste TOP10-s kolmandal kohal olid vannitarbed, siis mulle tundub, et see minu ja minu pere kohta ei kehti ja nii jätkasin vannitarvete valmistamist. 

Eelmisel aastal juba plaanisin vannipalle teha, aga vist mõttest kaugemale ei jõudnud. Seekord siis otsisin vanad retseptid välja ning asusin meisterdama:

3dl söögisoodat

1,5 dl sidrunihapet

0,5 dl tärklist

25 g kakaovõid

15 ml kookosrasva (väga totter mõõt, kuna kookosrasv on ju tahke ja ml peaks vedelikke mõõtma)

10 ml oliiviõli

5 ml metsapähkli aroomiõli (ma nii palju kindlasti ei pannud)

Tahked rasvad sulatasin, segasin kõik ained kokku (vedelikud ettevaatlikult kogu kuivainega, et ei tekiks reaktsiooni) ning mätsisin palliks ja panin ööpäevaks tahkuma. Sellest kogusest sain 5 palli.

Ja kuna 5 palli tundus hirmus vähe, siis võtsin teisegi retsepti ette:

100 g soodat

50 g tärklist

10 tilka mandliõli

10 tilka eeterlikku õli (panin apelsini õli)

Segasin jälle kõik ained kokku, mätsisin pallid ja panin seisma. Kogusega on selline segane lugu, et tundus et sain ka 5 palli, aga kui pakitud palle hakkasin kingipakkidesse panema, siis oli neid millegipärast 4 ja kuna ma pole viiendat leidnud, ju siis ikka oli algusest saadik neid 4. Pakkidesse jagus parasjagu, endale testimiseks ei jäänud, aga ehk kuulen hiljem kommentaare.

Unustatud ajaloo jälgedes

Alates koolis matemaatika tunnis alustatud pisikesest sugupuust olen jätkuvalt huvi tundnud oma sugupuude vastu. Aeg-ajalt kaob järg käest ja ei viitsi tükk aega ühtki kirikuraamatut lapata ja genisse uusi seoseid tekitada ja samas on aegu, kus ei saa kuidagi arvutist ära, sest järg jookseb nii hästi.

Sama teema nüüdki. Laenasin suvel vanatädilt tema ema (minu vanavanaema) pildialbumit plaaniga pildid skänneerida ja mida võimalik siis Genis ka näod nimedega kokku viia. Ja juba pool aastat hiljem võtsin end lõpuks kokku ja asusin pilte skännima ja "tõlkima". Õnneks on sama albumiga korra ka minu väike õde tööd teinud ning tädilt suhteliselt paljuütlevaid täpsustusi saanud. Mõningatest lünkadest hoolimata suutsin enamuse nimesid ja nägusid kokku viia ning ka sugupuus üles leida. Uskumatu, kui palju on võimalik internetist ka vanade piltide puhul abi saada - vanavanaemal pildile nimed alla kirjutatud - vanatädi jaoks on paljud inimesed võõrad või teab, et on vist sugulased - ja sisestad nime Genisse ja paljudel juhtudel ongi selgus käes, millise sugulasega just tegu. Ühel juhul leidsin isegi sama pulmapildi Genist, mis vanavanaema albumis - ja tõestuseks, et kõik on kõigiga sugulased, oli tegemist minu õe sõbranna vanaema ja vanaisa pulmapildiga:) Ja nii kulub päev ja suur osa ööstki - loed ja otsid ja kasutad loogilist mõtlemist ja tekivad seosed ja oled nagu labürinti sattunud, kust väljapääsu on raske leida:) Kui ainult ei peaks hommikul tööle minema:)

Üks uunikum ka sellest albumist:

Kui pildi allkirja uskuda, siis need on minu vanavanaisa vanaisa ja -ema. Pildi ja inimeste väljanägemine ning mulle teada olevad sünniaastad tunduvad seda kinnitavat.

Totaalne ebaõnnestumine

Sünnipäeval on meil kombeks ikka töökaaslasi millegagi kostitada. Sekretär käis mulle peale, et ma ikka midagi ka ise valmistaks - ei tea kuidas ma olen suutnud talle jätta mulje, et ma eriline kokkaja olen:) Aga lõpuks ikka lubasin midagi proovida. Meeles mõlkus valge šokolaadiga toorjuustu kook, mida kunagi olen mõnel korral teinud ning, mis ei nõua eriti vaeva ja küpsetamist. Aga unustasin kodus retsepti välja otsida ja nii ei teadnud mida poest peaks kaasa ostma. Surfasin siis enne töölt koju minemist veidi internetis ja leidsin paar toorjuustukoogi retsepti küll, aga mõlemad vajasid küpsetamist - keerulisem neist veel veevannis. Seda ei hakanud üritamagi:)

Valisin siis veidi lihtsama variandi lehelt www.kokaraamat.ee

Valge shokolaadiga
juustukook

Lisatud: 11.04.2003
Saatis: Liina
Valmistusained
200 g küpsiseid ("Digestive")
50 g võid
300 g valget shokolaadi
400 g toorjuustu ("Creme Bonjour")
1,5 dl hapukoort
2 muna 
1 tl vanillisuhkrut
maasikaid


Valmistusviis
1. Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga ühtlaseks massiks. Suru segu küpsetusvormi põhja.
2. Sulata shokolaad ( plekist kausis kuumavee nõus, mitte pliidil).
3. Pehmenda toorjuust, lisa hapukoor, munad ja vanillisuhkur.
4. Lisa sulatatud shokolaad.
5. Kalla segu vormi.
6. Küpseta 160°C u. 1h. Jahuta ja kaunista masikatega
mm.. kui hea ja magus.

Poest sain kõik vajalikud ained kätte ja alustasin koogitegu. Ja kui kook sai vormi, siis oli õhtu nurjumisele määratud. Kuna retseptis polnud öeldud, et peaks vormi küpsetuspaberi panema, siis ei pidanud seda ka ise oluliseks - ja kui kook sai ahju, siis hakkas täidis vaikselt vormi vahelt välja tilkuma ning ahjus kõrbema. Panin teise plaadi alla ja püüdsin osa sellest ollusest kinni, aga ka seal kõrbes see endiselt. Sain ikka päris ohtralt sütt ja suitsu. Suitsuanduril korjasin patareid välja ja üritasin vapralt kooki edasi küpsetada. Hea, et naabrid tuletõrjet ei kutsunud:) Ahjuga pole mul ka väga vedanud, s.t olen ise sellise valinud ja seni olin üsna rahul, kuni ahjutermomeetri ostsin. Siis mõistsin, et minu leivad ei küpse mitte minu oskamatusest krõbedaks vaid ahjunupu 200 kraadi või tähendada nii 150 kui ka 250. Nüüdki sättisin nupu 150 ja 180 vahele ning mingil ajal tundus, et tõesti ongi püsivalt 160 kraadi. Aga see oli ilus unistus - mingil ajahetkel sai 160st ikka ootamatult 200 ja kook hakkas liialt kerkima ja küpsema. Mässasin siis kogu selle tunni nuppu edasi tagasi kruttides ja uksega temperatuuri reguleerides. Ei uskunud, et sest koogist üldse asja saab. Aga väljanägemine tundus siiski üsna normaalne, puistasin hommikul ohtralt tuhksuhkrut peale, kaunistasin mõne martsipanist roosi ja šokolaadist lehekesega ja viisin ikka kolleegidele söömiseks. Kuna kook oli täis maitsvaid asju, siis kogu see mässamine kõrbehaisu ja ahju temperatuuriga ei olnudki imekombel kooki ära rikkunud. Seda sama ei saa kodu kohta öelda:) - siiani on kõrbelõhna tuba täis, kui väljast sisse tulla. Aknaid ei saa ka väga avada ja tuba korralikult tuulutada - kohe, kohe on algamas järjekordne orhideede hooaeg ning ei tahaks tuuletõmbusega seda ära rikkuda. 

Jõuluvana kontor 2011 V - roosiseep

Astusin jälle mööda tuntud rada - mulle endale lihtsalt hirmsasti meeldis mullu tehtud roosiseep, mida mul enam raasugi alles pole. Nii et kasvõi iseenda pärast tahtsin teha ühe portsu ka roosiseepi. Seekord olid kõik vajalikud ained olemas ja järgisin täpselt retsepti:
300 g oliiviõli
150 g kookosrasva
60 g kibuvitsaseemneõli
90 g shea-võid
228 g vett
83 g seebikivi
aroomiõli Inglise roos
roosiõielehti (maalt roosipeenrast korjatud ja kuivatatud)
Oliiviõli oli seekord kollasem kui tavaliselt ja andis ka seebile helekollase värvi (vähemalt esialgu). Seebivärvide kasutamine ei tundu mulle eriti mõistlik ja nii ma pole nende ostmisele vaeva ja raha kulutanud.
Seep lõhnab nii mõnusalt roosiselt, et jääkski seda nuusutama:)

Jõuluvana kontor 2011 IV- täitsa uus seep

Tahtsin juba eelmisel aastal teha näopesuks puhastavat ja niisutavat seepi. Ning ka retsept ootab juba aasta otsa kaustikus proovimist. Otsustasin sinna panna:
Jojoba õli - kasulik akne ja vistrike ning kuiva naha korral
Kookosrasv - hea puhastusvõimega rasv
Magusa mandli õli - erit hea ärritunud nahale, hea imenduvusega
Oliiviõli - rahustav ja niisutav, üks seebivalmistamise põhiõlisisd
Shea või - niisutav, annab seebile siidise pehmuse
lõhnaks Sidrunheina eeterlik õli - värskendav ja tujutõstev
osale seebimassist segasin veel sisse rohelise savi pulbrit
Nii palju häid asju sai sisse ehk on tulemus ka hea.
Arvutasin vajalikud kogused ja proportsioonid algul Helen Idaranna raamatus "Lihtne seebitegu" antud juhendite järgi ning kontrollimiseks veel  www.soapcalc.net/calc kalkulaatorit kasutades. Nüüd jääb ainult uut aastat oodata, et saaks seepi proovida - parim peale 9.01.12

Jõuluvana kontor 2011 III - lavendliseep

Ei ole midagi uut siin päikese all:) Esimese seebina, mida sel aastal tegema asusin, tekkis millegipärast jälle tahtmine lavendliseepi teha (Helen Idaranna raamatust "Lihtne seebitegu"). Seekord siis vastavalt nimele lavendliõitega.

Sellesse seepi läks: 

100 g  vett

72 g seebikivi

150 g kookosrasva

50 g avokaadoõli

150 g palmirasva

150 g oliiviõli

2 spl lavendliõisi  

10 ml lavendli aroomi- või eeterlikku õli

Ma eeterlikku õli nii palju ei pannud, tuba lõhnas sellest hoolimata päris mõnusalt lavendli järgi. 

Jõuluvana kontor 2011 II - seebialused ja küünlaümbrised

Kuna eelmisel aastal seebid hästi õnnestusid, siis võtsin ka sel aastal plaani kuuse alla mõned seebid poetada. Aga erinevalt eelmisest aastast plaanisin seepidele ka savist alused meisterdada. Ja nii polegi savitegudest vahepeal midagi kirjutada ja näidata olnud:) Et oleks ikka üllatust ka, kui jõulupakke avatakse:)

Ja kuna meil juba pikemat aega on käinud küünlateo jutt (naabrimutt ja ema tegid lambarasvast küünlaid), siis tahtsin tühjadesse teeküünla topsidesse uued küünlad teha, miski mõnusa lõhnaga:) Ja et küünal üksi väga pisike ei tunduks, siis olen saviringis ka mõned küünlaümbrised teinud. Sain need kõik jõuluks kätte ja jõudsin sinna sojavahast küünladki sisse teha (küünlad pildile ei saanud)

Jõuluvana kontor 2011 I - väikse sõbra seebitegu

Sel aastal ei jõua vist küll eriti midagi huvitavat ja uut välja mõelda, aga sellest hoolimata avan järjekordse Jõuluvana kontori - avalikuks saab see loomulikult alles peale jõule:)

Ühel suvisel saunapäeval teatas õepoeg, et ta tahaks minuga koos teha ka kõikidele nuustikuga seepe. Leppisime siis kokku, et võtame selle mingil ajal plaani. Ja kui jõulud juba lähenemas, siis võtsin ühe nädalavahetuse õepojaga veetmiseks.

Plaanid olid tihedad - teater, vanalinnatuur ning seebitegu.

Olin varunud terve hunniku seebiteoks vajalikke materjale. Turvalisuse huvides ei hakanud tegema seebikiviga varianti vaid ohutut glütseriinimassiga. Eks ma võtsin suurema töö ikka enda peale - väike abiline valis endale meelepärase vanilje lõhna ning otsustas osad seebid teha mangopulbriga kollase triibuga ning osa maasikapulbriga roosa triibuga. Vastavalt tema soovile lõikasime sinna sisse ka kõrvitsanuustiku. Väga kannatlikult ja huvitatult jälgis väike sõber protsessi ning ei kippunud liialt segama. 

Kahjuks ei tahkunud seep piisavalt kiiresti ja nii ei saanud me koos valmis teha vahvaid pakke, aga mulle jäi nimekiri kingisaajatest ning lubasin pakid ise valmis teha.  

Pliit valmis

Nädala jooksul on pliit ka valmis saanud. Pliidile oli mul erisooviks, et oleks veekatel ka. Katla pottsepp leidis oma varudest, aga hoolimata sellest, et poes on isegi katlaid müügil, siis katlaga sobivat pliidirauda pole. Esimene oli liiga väike, selle sai õnneks suurema vastu vahetada ning siis pottsepp lõikas ja keevitas ja saingi pliidi just sellises mõõdus nagu soovisin:)

Meenutuseks pildike vanast pliidist:


Ema kruntis vahepeal ahju ka ära - saab ilus valge ahi.


Vana ahi enne lammutamist:

Ahi valmis

Ehituse rindel on ikka ka üht-teist toimunud. Valmis on enamus vaheseinu, ühelt poolt veel küll laudadeta, et saaks elektrijuhtmeid paigaldada, aga tubade mõõtmed on juba täitsa olemas. Enamus põrandalaage on paika looditud - hoolimata sellest, et ma kunagi arvasin, et põrandad ei peagi loodis olema. Ning valmis on pliidi soemüür ja ahi. Nüüd võib talv tulla, tuba saab juba kütta. Oleks ma seda ahju tellides teadnud, et põrandad ~10 cm allapoole lähevad (see selgus kahjuks töö käigus), oleksin ahju 10 cm kõrgema tellinud, nüüd paistab selline päkapiku ahi, aga mis seal enam parata. Õnneks on slepe ahju pealt ja soojaandvat pinda polegi nii vähe.

Ahi valmis, slepe veel tegemata ning uks veel kaetud, et klaasi väga ära ei määriks. Tegelikult sai nädalavahetusel ka slepe valmis ja ka esimene väike tuli sisse, et ahi kuivama hakkaks, aga õhtuks oli liiga pime, et uut pilti teha.

Suur hulk savinõusid

Eelmisel korral sai suur hulk nõusid ära värvitud ja nüüd sain need kõik kätte. Varsti pole enam neid kuskile panna:), sest mu remont pole veel ikka valmis saanud.

See kauss sai värvitud uhiuue värviga ja tulemus oli üsna ootamatu - näeb välja nagu oleks kauss vasest või muust metallist ning  kausi vormi olen ka väga osavalt vastava teinud:

Magamistuppa valmis romantiline komplekt - vaas ja küünlaalus:


Ja sügisene hommikueine (või õhtu) komplekt:

Parem hilja kui mitte kunagi

Kuna mind tahetakse hetkel tööga ära tappa, siis pole eriti viitsimist olnud öösel koju jõudes enam arvutis istuda, pilte fotokast tõmmata ja blogisse midagi kommenteerida. Kui saabub vähe rahulikum aeg, siis katsun kõik puuduva tasa teha:)

Pealkirjaga sobib ka üks eilne seik:

Käisime Hageri ja Kohila surnuaedades vanaisa ja vanavanavanemate haudu talvevormi seadmas ning ühtlasi külastasime ka vanaema onupoega (ja ema ristiisa). Kes oli nagu alati väga rõõmus kaugete külaliste üle ning demonstreeris meile oma vastostetud elektriorelit. Mängis meile sellel mõne kirikuloo, mõne valsi ja jõululaulu ning isegi hümni. Küsisin, et kas tal on need kõik noodid peas ja vastus üllatas mind väga - 82. aastane vanahärra ütles, et mängis viimati orelit 40-50 aastat tagasi oma vanematekodus (see orel jäi sinna, kuna oli nii koitanud, et ei kannatanud kolimist) ning nüüd otsustas endale oma pilli osta, et saaks jälle mängida (vahepeal on kuskil orkestris veidi ka klarnetit mänginud). Käis tütrepojaga mitu Tallinna antikvariaati läbi, aga ei leidnud midagi sobivat. Siis pani oma autole hääled sisse ja käis üksi Tallinna antikvariaatides ja vanakraamipoodides (et oleks ise oma aja peremees) ja leidiski sobiva elektrioreli ning nüüd siis mängib peast neid lugusid.  Nii et oma unistusi pole kunagi liiga hilja realiseerida... Oleks ainult unistusi ja aega unistamiseks...

Filmivõtted

Kontori hoovis olid miskid filmivõtted. Hotelli omad teadsid öelda, et miski vene seep. Minu kabineti aknast suurt midagi ei paistnud, aga müügiosakond  eredamaid hetki kommenteeris.
Lõuna ajal sai restorani aknast ka huviga vaadatud, kuidas Eestis vene filmi tehakse. Kõik autod, mis parklas seisid ja kaadrisse jäid, said kiirelt vene numbrid peale. Kleepsud liialt valged olid määrdunud autodel, aga tõenäoliselt filmis see ei paista. Ka politsei auto tehti kleepsudega, mitte ei kasutatud päris politsei autot (võib olla ei või need üle piiri käia) Aga tulemus on nagu päris - kontori aknast mobiiltelefoniga pildistatud:

Üks uhke auto (ma marki ei tea) pidi minema ka linna peale sõitma, sätiti teist treilerile päris tükk aega, ma ei jõudnudki ära oodata, kui linna peale läks. Aga oli huvitav vaadata ettevalmistusi selleks ja teada saada kuidas sõidu pealt juhti filmitakse - auto treilerile ning treileril on spetsiaalne raam kaameramehele:

Enne filmiti vastupidist stseeni - kaameramees oli juhi kohal ning "vestles" tütarlapsega, kes auto kõrval kõndis. Ja et samal ajal auto liiguks tütarlapsega ühes tempos, siis seda lükkasid mitu meest, mitte auto ei sõitnud ise:)  

Terveks päevaks oli elevust palju, aga õhtuks olid võtted läbi ja kõik vajus unustusse, jäid vaid mõned pildid telefoni:) Ei tea, kui seda filmijuppi juhtuks nägema, kas saaks üldse aru, et Tallinnas filmitud.

Savitööd

Eelmine kord polnud üldse poolikuid töid ja sain terve tunni uusi voolida. Nüüd siis tulid need kõik ära värvida. Ja muudkui värvisin ja värvisin:) Tund sai läbi ja ma ikka ei lõpetanud, õnneks oli teisigi, kes tahtsid kauemaks jääda. Kui lõpuks värvitud sain ja koju jõudsin, siis pidin kurvalt nentima, et lõuna oli ammu valmis ja juba teistel söödud ka, õnneks mind päris ilma ei jäetud:)

Mõned tööd sain kätte ka ja mõned, mis varem käes, said lõpuks pildile:

Kastmekann praevaagna juurde:


Küünlaalused:

Õunad ja kõrvitsad

Nädalavahetus möödus järjekordselt õunamahla pressides - seekordne saak 53 ltr. Vanaema teatas, et temale nüüd aitab sellest õunamahlast ja keeldus rohkem tegemast. Eks on juhtunud jah nii, et kogu nädalavahetus kulub mahla pressimisele ja muule tegevusele (eile sai viimast korda ka muru ära niidetud) ning mahla kuumutamine ja purkidesse panek jääb esmaspäevale-teisipäevale, kui kogu kamp on laiali jooksnud ning vanaema peab üksi selle mahlaga hakkama saama. 5 ltr kaupa olen endale ka kaasa võtnud ning teist sama palju ka sõbrannale vedanud (kellel enda õunasaak tänavu piirdus 2 õunaga) ning teised on ka veidi ära tassinud, aga suurem osa on ikka vanaema kraesse jäänud. Ja kokku oleme sel aastal ~150 ltr mahla teinud.

Seekord üritasin veel agaram olla - võtsin endale 8 ltr mahla kuumutamiseks. Töölt tulemisega ei jäänud hilja peale ning jõudsin kõik ka ära kuumutada ja purkidesse-pudelitesse panna. Vaniljevarud olid küll otsakorral, aga mõlemasse portsu sai ikka 1 kaun maitseks sisse.  

Lisaks mahlateole plaanisin veel ka õuna-kõrvitsamoosi proovida. Kõrvits külmkapis ootas juba eelmisest nädalalst ning hapusid õunu tõin maalt ka parasjagu. Kokaraamatuid on küll riiul täis, aga puudub "kasutajaliides" kataloogi näol, siis lähen viimasel ajal retsepte otsides kergema vastupanu teed ning otsin vajalikku retsepti telefoniga internetist - ja tulemusena leian tavaliselt, et viidatakse ka minu riiulis olevale raamatule:) Nii seegi kord - õuna-kõrvitsamoos on täiesti olemas Aive Luigela raamatus "Hoidised". 1 kg õunu ja 3 kl kõrvitsat, 500 g suhkrut ning retseptis oli lisaks veel kõrvitsaseemneid, aga ma jätsin need ära. Ka ei jätnud ma õunte-kõrvitsatükke eriti sisse vaid käisin saumikseriga kogu massi üle. Lõpuks maitseks kaneeli ja moos oligi valmis:) Aga purke jäi veel järgi ja õunu ja kõrvitsat ka, nii et peab vist homme teise potitäie veel tegema.

Kõrvitsa-astelpajumoos

Tõenäoliselt olen juba korduvalt jõudnud mainida, et meil on sel aastal eriti vinge kõrvitsasaak. Ja kuna kõrvitsasuppi enam süüa ei jaksa ja marineeritud kõrvitsaid on ka juba parasjagu, siis tegin jälle kõrvitsa- astelpajumoosi. Astelpajumarju sain kolleegilt ühe suure kõrvitsa vastu:) Eelmisel aastal tehtud moos maitses hästi, aga sai veidi vedel. Seekord panin vett imevähe ning kuumutamise ajal kallasin vedelikku vähemaks, aga ega oluliselt paksem see moos küll ei tulnud. Aga maitse ja värv on suurepärased:)

Saviringist mängupõrguni

Kuna teistele tehtavad asjad välja ei tule, siis nikerdan parem endale:) Valmis asju seekord koju viia ei saanud, aga järgmine kord on ehk lõpuks valmis saanud kastmekann seltsiks meekarva vaagnale. Valmis peaks saama ka kaks küünlaalust. Neid tahaks küll hirmsasti näha - sai veidi värviga mängitud. Kui vanad asjad värvitud, siis tuli hakata uusi tegema. Ideid on aeg-ajalt tekkinud, aga tundi minnes on pea tühi. Mõned targemad panevad kõik kirja, siis on hea koha peal meelde tuletada. Peaks ka sama hakkama tegema. Tööl tuli ükspäev mõte, et teeks kontorisse ka endale kruusi - võtsin selle siis nüüd töösse. Töö käigus sai kruus seltsiks ka taldriku ja tõenäoliselt ei raatsi ma seda kuidagi tööle ära viia:) Pean vist veel mõne kruusi tegema:)

Ilus sügisilm tõi maale suurema seltskonna. Peale lõunat tegime vihmahoogude vahel veidi õunamahla. Hulgakesi edenes töö jõudsalt ja lühikese ajaga oli vist 20 ltr jälle tehtud. Siis tuli jälle vihm segama ja pidi tuppa kolima.
Nädala eest käis õde mul perega külas ning taasavastasime täringumängu. Otsisime nüüdki täringud välja ja hakkasime klõbistama. Punktiseisud tulid kehvad vaatamata mitmetele viisikutele. Täringud veeretatud võtsime kaardipakid välja - tahtsime õepojale mõne lihtsa ja lühikese kaardimängu õpetada. Aga ei tulnud midagi lihtsamat meelde, kui Linnade põletamine... ja selgus, et ei mäleta sest mängust suurt midagi. Õnneks on meil moodsad inimesed moodsate mobiilidega ning õde otsis internetiavarustest kiirelt reeglid välja. Ei tea, kuidas vanasti neid meeles peeti? Või siis suhtlesid vanasti inimesed rohkem mängulaua taga ja reegleid anti käest-kätte kiiremini, kui need ununeda jõudsid. Mäng ei jäänud mängimata ja lühikeseks see ka väga ei kujunenud. Ja kui lapsed magama said pandud, siis haarasid suured kõik omale kaardipakid ning kukkusid pasjanssi laduma. Kellelegi meenus lapsepõlvest mingi teistsugune ladumine ning hakkasime seda siis ka kõik ülejäänud proovima ja meenutama. Lõppes jälle internetist abi otsimisega, kuidagi ei saanud ilma hakkama:) Ja nii ladusime seda Montanat poolde öösse - vaevu mahtusime ühe laua peale ära - ning meenutasime vanu aegu.

Savitööd

Jälle juhtus nii, et plaanisin pikalt õele sünnipäevakinki ja hakkasin seda ka varakult tegema, aga lõppes nii nagu eelmine kord - kahjuks selgus savitundi minnes, et kõrgkuumuse glasuuriga asju oli liiga vähe ning minu vaagen polnudki ahjus käinud. Aga sünnipäevani oli ainult 1 nädal ning  ning kaks nädalat järgmise savitunnini... Nii pidin haleda näoga paluma, et ma saaks enne sünnipäevale minekut vaagna kätte. Käisin täna järgi, aga kahjuks pidin pettuma - panin glasuuri liiga paksult ning läbikumava pruuni merevaigu asemel oli vaagen kohati sinakasmust. Fotoaparaadi olin ka Tallinna unustanud ning mobiiliga ei õnnestunud head pilti teha või tuligi nii kole kingitus:( 

Õunamahla hooaeg jätkub

Unevõlg tahtis katmist ning hommik algas minu jaoks peale keskpäeva. Aga päike säras taevas ja lubas kaunist päevitamisilma. Päevitused selga ja õunamahla pressima. Suvised õunad hakkavad otsa lõppema ning mahl ei tulnud enam nii magus, kui eelmisel nädalavahetusel. Aga siiski sai magusaid õunu piisavalt vahele segada, nii et päris hapu mahl ka ei tulnud. Ja kokku sai ~30 ltr mahla.  

Otsustasime prooviks teha ka paradiisiõuntest mahla, kuna neid tundus sel aastal nii palju olevat. Kahjuks olime nende õige korjamise aja maha maganud ning suur osa oli liiga plekilised, et neid marineerida. Korjasime kõik ära, mis veel sündisid (ei olnud sugugi palju) ning tegime kõik mahlaks - tuli päris õunamahla maitsega, aga värvilt hoopis ilus punane mahl - saak oli kahjuks ainult ~1,5 ltr.

Ülemisel korrusel on vahepeal rohkem lammutus- kui ehitustöid tehtud. Vana vahelagi oli suhteliselt kehvas seisus ning see on osaliselt üles võetud ning asendatud. Uus vahelagi on sätitud talade vahele, nii saab toale vast veidi kõrgust juurde - mina mahun ära, aga millegipärast kuulen pidevalt, et laed on väga madalal.

Vanasti tehti ikka vägevad tappseosed:

Köögis on hetkel väga kõrge lagi:) Seal oli osa lage väga kehvas seisus ning lõpuks tundus lihtsam kogu lagi ühesugune teha ning vana lagi alla võtta. Vana lagi on lihtsalt nii laiadest ja paksudest laudadest, et tänapäeval selliseid pole võimalik eriti kuskilt saada.

Savitööd ja esimene koolipäev

Jätkuvalt tegelen kaks korda kuus savi voolimisega.

Seekord sain kätte garnituuri oma kirjutuslauale, mida mul veel pole:) Aga garnituur tuli vahva - meekärjega tassi ei õnnestunud mul meevärvi värvida, aga nüüd on varusid täiendatud ning garnituur sai kauni mesise värvi. Mustriks pressisin rohukõrsi, valitud värv tõi need ootamatult hästi esile.

Päev kulus väga kiirelt - hommikul saviklubi, lõunale järgnes saun ning õhtu lõpetas pere(tantsu)klubi selle hooaja esimene pidu. Seekord teemaks Esimene koolipäev. Tutipaelad pähe ja põlvikud jalga ning peole:) Sissepääs oli läbi keksukasti ning tantsupausi ajal tuli ka kummikeks meelde tuletada. Söögilaua stiiliks oli koolisöökla - ei puudunud kiluvõileivad ja kohukesed ning magustoiduks sai veel portsu jäätist moosiga. Ansambel Nööp Tõrvast oli täitsa tantsitav. Suvi oli oma töö teinud ja kohati läksid jalad sõlme;), aga see ei seganud peo lõpuni vastu pidamast. Ansambel lõpetab alati liiga vara ja tantsujalgu jätkuks kauemaks:) Aga koristaja on ka inimene, s.t. eks korraldav laudkondki tahab hommikuks koju jõuda - tuli meilgi koju minna.

Õunamahla hooaeg algas

Suvised õunad pudenevad puudelt ning kuna neid ära süüa ei jaksa ning kährikutele ei raatsi ka kõiki jätta, siis otsisime mahlapressi, õunapurustaja ning vannid ja muud potsikud välja ja alustasime uut õunamahla hooaega. Seekord olime targemad ning ei teinud mahla erinevatest sortidest eraldi vaid tegime magusates ning  hapudest segu. Iga laar sai veidi erineva maitsega, aga siiski üsna magus - kuumutamisel suhkrut pole vaja lisada. 

Ei mäleta, et eelmistel aastatel oleks mahlateo ajal herilastega probleeme olnud, täna sumises neid meie ümber päris suur hulk. Me üritasime neist mitte eriti välja teha, pigem jälgisime, kuidas nad nautisid mahlakausis ujumist, kohati tundus, nagu nad oleksid veekeskuses - mõõda mahlakoske renni mööda alla ning siis kes jõudis, tõusis viimasel hetkel õhku, kes mitte, see pidi ujuma hakkama. Rinnuli ujumine oli enamusel selge, sellili proovis mõni üksik:) Mõni oli eriti uljas, proovis mahla limpsida lennu pealt otse langevast kosest. Pakkusid päris huvitavat vaatemängu, aga ei hakkanud mahlaste kättega fotoaparaadi järele haarama - salvestasin mällu:) Mahla pudelisse kallates kurnasime mesilased marlile ning imekombel olid enamus neist võimelised ka sealt kohe lendu tõusma. Ja nõelata ei saanud meist ka keegi:)

Alustuseks väga palju mahla ei teinud - saime ~21 ltr. 5 võtsin endale linna kaasa, et vaniljekaunaga  mahlaks kuumutada, aga oh häda - kõik tühjad purgid olen ma maale ära tassinud ning pean homme minema poodi purke või pudeleid ostma. 

Tuleb vist hirmus karm talv - kuidagi palju tehakse sel aastal hoidiseid. Meil ka on õunamahl, kõrvits ning paradiisiõunad veel purki panemata, aga kogu purgitagavara on juba peaaegu otsas - tänavune rikkalik kirsisaak võttis enamuse ning tomateid on ka tänavu väga palju. Kõrvitsaid oli tavalise 2-3 asemel 15, osa on juba sugulastele laiali jagatud ning üks supiks keedetud, aga järgi on ikka veel 5-6 ja need kõik hiigelsuured. Paradiisiõunu on ka väga palju, muudest õuntest rääkimata. "Õnneks" sõid rästad täna hommikul ära kõik pihlakad ning neid pole vaja hoidistada:)

Sel aastal vähe on vist ainult kartuleid - ma pole vist sellel põllul nii kehva saaki näinud, varred on pealt kõik otsa saanud, aga kartul on veel väike ja all on ka ainult paar-kolm tükki. 

Põõsad, hekid korda

Ehitusetandril läheb elu visalt edasi ning seekord võtsin jälle muid töid ette. Sirelihekk on kuidagi teele looka vajunud ja takistab sõitmist. Juba pikemat aega võtan hoogu, et seda veidi piirata. Vanaema sünnipäevaks oli soov veidi korda rajada ning võtsin lõpuks saed ja tangid ning asusin sireliheki kallale. Talv või miski muu mõjus vanale hekile kuidagi halvasti, kevadel sai suuri kuivanud oksi välja saetud ning nüüd pärast piiramist jäi hekk kohati väga hõre. Alt tulevad noored võrsed olid see-eest väga elujõulised ja lopsakad - isegi liiga - minu käsi on liiga väike, et sirelileht selle ära kataks - uskumatu, aga sellised lehed seal tõesti on. 

Õepoja abiga tegin lisaks sirelihekile ka tikrivõsa korda. Ka neile polnud see aasta hästi mõjunud. Päris mitu põõsast tuli täiesti maha võtta, sest kõik oksad olid kuivanud. Õnneks olid nende all ka mõned uued põõsad juba kasvamas ning need leidsid tee uude marjaaeda. Mõned vanad põõsad jäid ka veel alles, ehk on sealt vähemalt seni saaki loota kui noored kandma hakkavad.

Veel tomatihoidiseid

Tomateid on sel aastal palju ning on võimalust erinevate hoidistega eksperimenteerida. Ma olen hirmus pizza ja pasta fänn ning tomatipüree sobib mõlemaga väga hästi (ja ketšup üldse mitte). Mingit täpselt õiget retsepti ei leidnud, aga tundus, et mis seal siis ikka teha. Internetist lugesin soovitusi, et keeta tomatid ning lasta läbi sõela. Ma tegin teisiti: koorisime tomatid ära, keetsime ning lasin saumikseriga püreeks. Ning keetsime veel edasi kuni paksemaks läks. Kuna inimestel soovid ja maitsed on erinevad, siis mõned purgid tegime veidikese soolaga, mõned basiilikuga ning mõned ohtra küüslauguga. Beebitoidupurgid tundusid parajad, et purgi avamisel saaks selle kohe ka ära kasutada - mingeid säilitusaineid me ju ei kasutanud:)

Mitmekesine nädalavahetus

Nädalavahetus algas reedel ülemuse sünnipäeva ja suvekodu soolaleivapeoga. Uute majade puhul teeb ikka veidi  kadedaks, kui täpselt saab oma soove ette kirjutada ja kaasaegsete lahendustega elu mõnusaks teha. Erinevalt minu maja remondist, kus vanad konstruktsioonid seavad oma piirid ja tuleb oma mõtted neisse mahutada-sättida.
Maja ise asus Kurkse lähistel ning polnud vist ühtegi külalist, kes poleks käinud rannas mälestusmärki kaemas. Nii minagi -  üks neist uppunud sõdureist oli üks minu lapsepõlve mängukaaslastest.

Laupäev kulus väga kiirelt - enamus päevast linnas koristades ja külalisi võõrustades ning maale jõudsin alles sauna ajaks. Ei jõudnudki seekord saviringi, aga ema tõi ära minu vaasi, mis vahepeal valmis oli küpsetatud:)

Pühapäev möödus seekord köögis askeldades. Tahtsin hirmsasti ära kasutada rohket tomatisaaki ning proovida teha "päiksekuivatatud" tomateid - puhastasin seemned välja ja praeahju terveks päevaks kuivama ning siis oliiviõliga purki.  Maitsta veel ei proovinud, aga küll talvel jõuab.

Lõunaks lubasin teha kõrvitsasuppi, sest sellist kõrvitsahunnikut pole meil ka varem olnud - tavalise 2-3 kõrvitsa asemel on kasvamas veel 15 ning üks väike sai siis supiks. Sulatatud juustuga kreemsupi tegin mitmest erinevast retseptist kokku ning kõrvitsa jätsin kaalumata ja kartuleid-porgandeid panin vist proportsionaalselt vähem kui retseptides. Supp oli maitsev ja sai õhtuks ilusti otsa:)

Ja kui juba köögis toimetamiseks läks, siis villisin pudelitesse oma piparmündilikööri (panin piparmündi ja suhkru viina sisse seisma). Maitseda ise väga ei saanud, kuna tegemist suhteliselt kange joogiga ning auto juhtimisega kokku ei sobi.

Vahepeal käisin veidi tõstsin ülemisel korrusel laudu ühest nurgast teise - kuidagi ei leidnud enda jaoks sobivat tööd, et teistele jalgu ei jääks. Ja siis väga ei pingutanud ka. Aga kui garderoobi põrand valmis sai, siis seda käisin ikka kaemas:)

Ehitus- ja aiatööd

Suvi teeb laisaks ning ei ole viitsinud eriti ehitustöid teha.

Õnneks mõned ikka teevad:) ning vahepeal on siiski mingi edasiminek toimunud. 

Valmis on saanud kõik kaldseinad - v.a. üleval servas on lauajagu panemata, et saaks puistevilla katusealused täis puistata. Kõik vanad põrandad on üles võetud. Uute laagide jaoks materjal on kohal, aga vanu ei saa enne ära võtta, kui vanad lauad on kuskile ära paigutatud. Osa neist on saanud keldririiuliks (uued hoidised juba peal) ning osa saab katusealustesse põrandaiks. Suurt tuba eraldab teistest vaheseinasõrestik - kui sõrestikud valmis, siis ei tohiks seintega enam kaua minna. 

Seekord käisin nõutult tööjärge piidlemas ja ei osanudki kuskilt edasi teha, et teise järge sassi ei ajaks. Nii kulus nädalavahetus puhkamisele ja välitöödele.

Juurisin välja vana valge sõstra - peale kuivanud okste eemaldamist jäi sellest ainult paar oksa järgi, tundus otstarbekas see välja juurida, et siis uude kohta uus taim osta. Vana sõstra kohale istutasin vana punase pojengi - vastavalt vanaema soovile ja vastu ema soovi. Ja vana pojengi kohale lasin emal mõned liiliad "lasteaiast" ümber istutada - et oleks üks ilus liiliapeenar.

Tikrite söömise kõrvale lõikasin ühest tikrist kuivanud oksad välja ning leidsin põõsa alt paraja noore taime, mida meie uude marjaaeda istutada. Ema tegi kogu nädalavahetuse uutele põõsastele aluseid, et saaksime oma marjapõõsaid hakata uuendama - tikrid ja punased sõstrad on samal kohal 25 aastat olnud ning tikritele on see aasta kuidagi eriti halvasti mõjunud. Mustsõstrad said paar aastat tagasi uuenduskuuri, kui pahklesta tõttu kaks vana põõsast välja juurisin. Nii me aed elab ja muutub, ei midagi püsivat.

Esimene savitöö kingituseks

Olen vahepeal ilma reklaamimata valmis saanud veel ühe eseme - mesilasega kruusi sõbrale sünnipäevaks. Plaanitud kohvikruusi asemel annab pigem õllekruusi mõõdu välja. Mesilane, mis meekärjele ronima sai pandud, meenutas esialgu küll rohkem kärbest:) Portselanivärviga sai veidi kollast juurde ning nüüd annab ehk mesilase mõõdu välja. Tassi tegema hakates plaanisin värvida selle vastavalt mustrile meekarva nagu mul üks vaagen. Aga selle aja peale, kui ma tassi valmis sain, oli meevärv otsa saanud ning pidin olemasolevatest midagi kombineerima. Nii sai alla pruunikirju ja peale katteks läbipaistev - meevärvi väga ei saanud, aga see vast ei sega sellest kohvi või õlle joomist.

 

Naabrid

Meile on ikka naabreid antud:) 

Soomlased olla käinud vahepeal oma majapidamist vaatamas. Sebisid mööda õue ringi, ema läks lõpuks vaatama, et mis nad teevad - mõõtsid piiriposte sateliidiga üle. Kunagi maa erastamise ajal jäeti üks post panemata, kuna post pidi sireliheki sisse minema - nüüd pandi see paikka ja värviti neoonpunaseks - see tähendab, et naabrid näitasid emale, et me panime teie sirelihekki piiriposti.- mõtlemata, et seal oleks pidanud ka mõni meie esindaja kõrval seisma. Täiesti uskumatu, et nii inimesed käituvad. Kriitiliselt vaadati meie keldri mõõte ning joonistati maha punane joon, et veenduda, et kelder ikka üleni meie maal asub (või näidata, et kui napilt see meie maal on). Ühtlasi tegid märkuse, et heinamaal olev post on erastamise ajal valesse kohta pandud - tahtsid seda ka sateliidi järgui teisaldama hakata, aga ema ei lubanud. Ei tea, mis neil nende sentimeetride tagaajamisega plaanis on. Loodan, et ei pea hakkama endale teed ehitama, kuna tee on ka naabrite oma. Õnneks on loota, et kuni nad hinda alla ei lase, siis uusi inimesi sinna nii pea ei tule ja ise nad ehk eriti tihti seal oma totrusi ei käi tegemas.

Järgmised naabrid on oluliselt sõbralikumad. Ootamatult avastati, et naabrite lapselapsed sobivad meie pere mudilastega - poistel vanusevahet paar aastat ja tüdrukutel pool aastat - nüüd sai neid omavahel tutvustatud ja naabrilaps veetis pool päeva meil ning õepoeg ülejäänud osa päevast naabrite pool ning jõudis juba alevissegi küla peale. Tüdrukute tutvumine võttis veidi rohkem aega, aga lõpuks said nemadki koos hakkama. Nüüd saab lapsehoidmist naabritega jagada:)

Jäätised

Olen ühe sõbranna valmistatud jäätistest lummatud ning juba pikka aega olen poodides jäätisemasinaid piilumas käinud. Vanaema juures kapis on ka vana "vene aegne", mille olen ka uuesti ära testinud, aga kasutusmugavus on uutel ikka oluliselt parem ning jäätise saab kiiremini valmis.

Järjekordsel jäätisemasina otsingul jäi silma kahe nõuga Cuisinart'i jäätisemasin. Tundus väga mõistlik valik - saab korraga valmistada jäätist erinevatele maitsetele ning nõud tundusid ka minu pisikese külmkapi jaoks sobivat. Ostsingi ära:)

Ja võtsin kohe maale kaasa, et teiste peal ost ära testida. Niisiis said õhtul jäätisenõud sügavkülma, et järgmiseks õhtul jäätist saaks teha.

Retseptid valisin seekord imelihtsad:

Nam-nami retseptidest Kondenspiimajäätise vaarikatega, aga et meil vaarikatega on sel aastal kehvasti, siis lisasin hoopis veidi värsket kirsimoosi. Ning samast portaalist Murakasorbett' retsepti järgi tegin mustsõstra sorbett' - mustsõstrad olid põõsast võtta ning kirsikompotist oli ka suhkrusiirupit parasjagu järgi. Mõlemad segud läksid jäätisemasinasse ning pool tundi hiljem saime asuda maiustama. Jäätiselõhnad ulatusid vist kaugele - külalised olid kohe platsis, kui jäätis valmis ning kõik sai kiirelt otsa:) Kondenspiimajäätis oli hirmus magus ning mustsõstra omale oleks nagu ülitugevat mustsõstra maitseainet lisatud - aga kokku sai päris mõnus amps ja kõik jäid rahule.

Kodus otsustasin järgida masina kasutusõpetuse nõuandeid, et hoida võimaluse korral jäätisenõusid sügavkülmas, et alati käepärast oleks võtta, aga kahjuks ei saanud ma seda teha - külmkapp vajab enne sulatamist - jäätisenõud mahuvad minu sügavkülma, kui seal pole raasugi jääd - nii pean järgmiste retseptide katsetamiseks veidi jahedamat aega ootama kui saan külmkapi ära sulatada. 

Võitlus herilastega

Herilased leidsid, et kasvuhoone on pesa tegemiseks kõige parem koht. Esimese pesa tegid pingi alla - sealt õnnestu nad koos pingiga vihma kätte vedada ja pesa hävitada. Aga herilastele koht meeldis ja tegid kiirelt uue pesa kasvuhoone lakke. Ja kui avastasime, siis oli juba suur pesa ja selle hävitamine juba tõsine probleem. Ega me herilasi otse ei vihka, aga seda ka ei tahaks, et tomatid ja viinamarjad nende poolt kõik söödud saaksid. Ja kuna mõlemad hakkavad juba värvi muutma, siis muutus pesa hävitamine päris aktuaalseks.

Reede öösel kui teleka vaatamise lõpetasime, otsustasime emaga asja käsile võtta. Mässisime end hommikumantlitesse ning võrkjopedesse, kätte kindad ja jalga kummikud ning varustasime end lambi, suure kilekoti ja kõblaga. Kahjuks olime väga kärsitud, näitasin lambiga tuld, et teise käega kõblaga pesa maha koksata ning ema üritas kilekotti õige koha all lahti hoida. Selle sahmerdamise peale tuli pesale elu sisse ning pidime kasvuhoonest jalga laskma. Sumin saatis mind edasi ja enne ei saanud aru, et peaksin tule ära kustutama, kui pöidlasse nõela sain. Õnneks ma pole raasugi herilastele allergiline ja pääsesin isegi väiksest paistetusest.

Laupäeval otsustas onupoeg ise küsimuse lahendada - pesa sai alla ja käe sai ka paiste - sai ühe nõela väiksesse sõrme. 

Pühapäeval olid herilased alla kukkunud pesa tükkidel veel päris aktiivsed ning sama aktiivselt tegid vana pesa kohale juba uut pesa. Ei tea, kuidas neid ilma mürgita kasvuhoonest lahkuma sundida. Tomateid ei tahaks jällegi mürgitama hakata:(  

Puhkus...

... lendas jälle linnutiivul. Arvasin, et 9 päevaga jõuab üht-teist oma ehitusel ära teha, aga aeg kadus muude tegemistega üsna käest. Kirsid tahtsid korjamist ja õelapsed seltsi ning neid tegevusi ei saanud kuidagi edasi lükata:) 

Mõned päevad kulutasin ka ehitustöödele. Rentisin Majatohtrist speedheateri, et vanu põrandalaudu puhastada, aga selle tööjõudlusega ei jõudnud eriti kaugele -  nibin-nabin jõudsin ühe laua järjest teha, kui juba masin end välja lülitas ja jahtumist nõudis. Jahtumise ajal saagisin põrandalaudadest  koikahjustusega otsi ära - neist osasid saab veel keldririiuliteks kasutada, aga põrandale panekuks enam ei sobi. Juba varem  lahti võetud lauad jõudsin ära sorteerida ning kahjustanud osad ära saagida ning alustasin ka järgmiste laudade ülesvõtmist. On aga kõva töö olnud mõni laud on kolme naelaga iga tala külge löödud ja naelad pole ka väga väiksed - 200 mm. Enne laudade kangutamist tuli ka seinakapp välja lõhkuda - tahtsin seda hästi ettevaatlikult teha, et saaks pärast samadest tükkidest kapi tagasi ehitada, aga see polnud just kõige lihtsam töö. Tubade vaheseinad olid üsna kergelt lammutatavad, aga kapp oli küll igaveseks ehitatud (kahjuks vahetamist vajavad põrandalauad jooksid kapi alt läbi) ja päris tervelt neid tükke kätte ei saanud. Vanaema käis vaatas ja kurtis, et ikka pidite selle kapi ära lõhkuma... Eks pärast põrandate vahetust saab näha kuidas selle kapi siis tagasi saab. 

Puhkusesse mahtus ka kiirvisiit Pärnusse vanatädi sünnipäevale, aga see oligi nii kiirvisiit, et merd ei näinud isegi kaugelt mitte. Aga mõned sugulased nägi jälle ära, et näod päris meelest ei läheks.

Savitamislaupäevast ei pidanud ka loobuma. Sain lõpuks kätte maasikaõiega kausi  - nii armas tuli välja:)

Nädal lõppes nagu algaski - kirsside korjamisega. Sel aastal oli üle mitme aasta nii palju kirsse, et sai teistelegi jagada, soovijaid-korjajaid ainult polnud eriti. 

Kartulimardikad

Vikipeedias info:

Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. Kartulimardikal on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8–10 kilomeetrit. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.

Ja nii nad tugeva tuulega jaanipäeva paiku meile saabusid. Juhuslikult märkasin ühte ja kuna varem polnud kartulimardikat näinud, siis küsisin igaks juhuks vanematelt inimestelt järgi - sain kinnitava vastuse ning läksime aiakartulit ja kartulimaad läbi otsima. Esimene saak ei olnud õnneks suur - aiast 3 ja põllult 0, aga tegi ettevaatlikuks. Järgmistel päevadel leidsime veel mõned. Aga kuna kohe saime jaole ja lehed munadega läksid kiirelt pliidi alla, siis ehk vastseid sel aastal eriti ei näe. Siiani olin arvamusel, et kui need kord juba põllus on, siis on need seal igal aastal ja vastupidi, et kui jõuab ära hävitada, siis järgmisel aastal on lihtsam, aga kui nad tuulega nii kaugelt saabuda võivad, siis on igal aastal uus olukord ja loota on vaid enda teravatele silmadele.

Pildistamisele aega ei kulutanud, aga igaks juhuks pildid Vikipeediast:

kartulimardikas ise:

tema munad lehe all peidus: 

ja vastne, mida tavaliselt leitakse ja otsitakse:

Laulupidu

Hommikul plaanisin virk olla ja rongkäiku minna vaatama. Väga virk ei olnud, arvasin, et kuna tuttavad lapsed kõik Tallinna koolidest, siis võin hiljem ka minna. Teleka panin kohvi kõrvale mängima ning kuulsin üllatuseks, et seekord oli Tallinn hoopis alguses ja järg oli juba Järvamaa käes. Kohv joodud, asusin kesklinna poole teele. Trolliliiklus oli veidi kehvalt korraldatud - mina lugesin lehest, et nr 1 troll läheb Balti jaama ja 2 sõidab Koidu peatuseni, aga kõik inimesed sellega kursi ei olnud. Kaassõitjate mõjutusel väljus üks proua trollist, kuna talle väideti kindlalt (olin liiga kaugel, et suuta talle vastupidist väita), et nr 1 troll ei lähe Balti jaama. Ja siis hulk peatusi hiljem, üks peatus enne Balti jaama poole pööramist hakkas lõpuks trollijuht selle kohta infot jagama. Üks venekeelne perekond sai päris vihaseks, et mees käis trollijuhti sõimamas. Teised (ka venekeelsed) nende lähedusest kommenteerisid, et kas te siis lehti ei loe, et seda ju nädal aega juba räägitud. Aga ma olin küll nõus, et igas peatuses oleks pidanud infot jagama, et sihtpunkt tavapärasest erinev on.

Rongkäiku jälgides jooksin peaaegu otsa seltskonnale, kellega pidime koos laulupeole minema - jäi otsimise vaev ära:)  Jalutasime koos rongkäiguga Tartu kooride ja tantsugruppide kõrval Russalkani - sealt suundusin mina edasi lauluväljakule, teised otsustasin enne pidu veel ujumas käia - ei saavat niimoodi mere ääres käia, et sisse ei hüppa. Mind see meri küll ei ahvatlenud. Plaanisin hoopis lauluväljakule Ehtekotta jõuda.

Ja sinna ma jõudsin. Arvasin, et see on midagi Viljandi Folgi käsitööhoovi sarnast, aga minu üllatuseks oli Ehtekojas oluliselt suurem valik tegevusi. Jälgisin huviga, kuidas metallplaadist (tõenäoliselt vask) valmisid laste käes nõelaga sõled - ja päris tõelised, mitte mänguasjad. Tekkis hirmus tahtmine seda isegi teha, aga seal oli rahvast liiga palju. Ühe laua ääres jäi pilk peale niplispitsi tegijatele - tegid punase-valgega setu niplispitsi. Samas oli ka Ulve Kangro oma heegeldatud setu pitsidega - värvilised peenvillased pitsid. Ma ei suutnud ostmata jätta tema järjekordset setu pitsi raamatut -ei tea, millal ma küll selle heegeldamiseni jõuaks... Huvi tekitas ka samas lauas tehtav pudeli pael (kasutatakse abivahendina pudelit)- selle plaanin küll ära proovida - tundus väga lihtne ja mitmete asjade juures kasutatav. Veidi jälgisin ka kõlavöö tegemist - ühe kirivöö olen endale vanaema õpetuste järgi kudunud, aga kõlavöö tegemist olen ainult ajakirja piltidelt näinud ning ega mul sellest eriti aimu polnud. Tundus ka päris lihtne:)

Peale väikest lõunasööki jõudiski kätte laulupeo aeg. Mudilaste ja laste laulud olid minu arust küll liiga keerulised, oleksin oodanud natuke lõbusamaid ja lapselikumaid laule. Aga kuna minule on "elevant kõrva peale astunud", siis pole ma õige inimene muusika raskust või kergust kritiseerima. Tõeline laulupeo tunne tuli segakooridega, kui lauljad hakkasid kordusi nõudma ning ühendkooride lavaletuleku ajal laulukaare alt algavad ja üleval mäenõlval lõppevad "lained" tekitasid külmavärinaid - mõnus ühtsuse tunne. Ühinen paljude ajalehe ja facebooki kommentaaridega, et Siiri Sisaski laul oli kõige enam emotsioone tekitav ja oli peo naelaks.

Kui on palju rahvast, siis on ka negatiivsemaid emotsioone: meil olid piletitega istekohad pinkidel ning ajal kui suurem osa meist jalutamas ja söömas käis, tulid meie kohtadele teised inimesed. Kuna ka meie kõrval olid inimesed kõndima läinud, siis kasutasime vabu kohti ja ei ajanud neid meie kohtadelt ära. Kuni meil tuli oma kohad nende õigetele omanikele loovutada - siis tahtsime ka meie endi kohti tagasi - meie kohad hõivanutest üks naisterahvas teatas, et neil on seal koht kinni ja ma ei saa sinnapoole istuma. Siis tõusid mu kulmud küll üsna kõrgele ja teatasin, et mis mõttes kinni, et nad istuvad ju meie piletiga ostetud kohtadel. Olin tõesti üllatunud sellisest käitumisest, kuna mina ise olin seal, kui nemad sinna istuma tulid ja mõtlesin, et las istuvad seni, kuni meie omad söömast tagasi tulevad ja siis öeldakse mulle pärast, et neil on seal koht kinni. 

Kesklinna kõndides üritasime arvutada, millisel laulu- ja tantsupeol ja millise seltskonnaga me käinud oleme, aga ei suutnud kuidagi tuvastada, et kuidas meie ülikooli aega nii mitu pidu on mahtunud. Kodus vaatasin järgi - 1993 ja 1994 olid järjest koolinoorte pidu ja üldlaulupidu. Ma pole päris 100% kindel, aga kuigi ma pole saanud laulu- või tantsupeol osaleda (v.a. 1995.a. Gaudeamusel Tartus), siis olen vist kõigil laulupidudel vaatajana käinud alates 1990. aasta üldlaulupeost. Tantsupidusid esimestel aastatel ei näinud - neile oli pileteid raskem saada ja kallimad olid vist ka, aga viimased 4-5 pidu olen juba ka kõik noorte- ja üldtantsupeod ära vaadanud. Vaatama pole kahjuks jõudnud meeste- ja naiste tantsupidusid. Päris pikk ajalugu ja on mida meenutada:)

Mitmekesine päev

Hommik algas saviringiga nagu pooled minu laupäevad.

Peaks oma soove ja ideid hakkama üles kirjutama, kohale jõudes on kõik ideed kadunud.

Esialgu jätkus tegevust küllaga - kõige keerulisem töö - leida sobivad värvid ja siis küpsetatud tööd ära värvida.Värvi leidmine oli seekord eriti keeruline, minu poolt varakult plaanitud värv oli vahepeal otsa saanud ja pidin hakkama uut konseptsiooni välja mõtlema:( ja nii on tulemus täiesti ootamatu. Eks järgmine kord paistab, mis välja tuli. Loodan, et oma kauneid detaile nüüd värviga ära ei rikkunud.

Ja siis oli aega veel järgi ja tuli kiirelt midagi valmis voolida, et aeg tühja ei läheks. Aga ideed ei olnud, mis saaks kiiresti valmis. Mõtlesin siis teha pisikesele vaasile lisaks ka suure vaasi, aga ei tulnud päris selline nagu ootasin. Seekord tegin täiesti detailivaba asja, et põhirõhk jääks ikka lilledele, mis vaasi pannakse. Värvi ei hakanud veel üldse plaanima -  muidu saab jälle otsa ja pean oma mõtteid korrigeerima. 

Saviringis käidud ja lõuna söödud, asusin Tallinna poole teele - oli plaan tantsupidu minna vaatama. Enne seda tegin veel ühele pisikesele preilile sünnipäevaks kaelaehte, et võiksin puhta südamega minna sünnipäeva torti sööma:) Preili oli rõõmus ja tort oli maitsev. Aga torti oodates jäime kokkusaamisele lauluväljaku väravas hiljaks - ei saa ikka liiga palju üritusi ühte päeva planeerida. Õnneks tantsupeo alguseni oli aega ja teiste tuju ehk päris ära ei rikkunud.   

Tantsupidu oli tore nagu alati, aga lauluväljak pole selle toimumiseks just kõige parem paik - laulukaare vari varjutas tantsijad ning üldpildist eriti aimu ei saanud ja tantsijatel oli minu arust liiga vähe ruumi. Jooniseid nägi õnneks ekraanidelt, aga neid oleks küll tahtnud suurelt näha - tavapäraste rahvusmustrite asemel olid seekord kaisukaru, kriipsujuku perekond, keksukast ja palju muud. 

Väga vahvad olid suured võimlejad oma keebikavaga. Naersime, et see lisatakse nüüd olümpiamängude kavasse:)

Õhtu lõpetuseks jalutuskäik kesklinna, väike tordi- ja kohvipeatus ning oligi öö käes.

Sportlikku vormi parandamas

Rulluisurada olemas ja uisud ka, võtsin end kokku ja õhtul enne magama minekut otsustasin teleka ees istumisele hoopis uisutama minekut. Uisud rattakorvi ning soojenduseks rattasõit alevisse.

Suur oli üllatus, kui nädalaga oli uisuraja keskele platsile kerkinud mänguväljak ja väline jõusaal. Õepojale ei maksaks mainida, et seal nüüd suur rauast kera, milles köitest ämblikuvõrk - muidu tuleb vist kõik päevad mänguväljakul veeta, kui ta maal on:) Lastele on seal lisaks mõned kiiged ja väike karussell ja suurtele erinevad huvitavad seadmed lihaste treenimiseks. Kahjuks polnud ei fotokat ega telefoni kaasas, et seda toredat platsi  pildistada. 

Uisutamises olen ikka algaja, pole vahepeal kuskil salatrenni teinud:) Ja et mitte spordiga üle pingutada, siis tegin jällegi 7-8 ringi, mõned harjutused erinevatel masinatel ning rattaga jälle koju tagasi. Kuigi oli juba üsna öine aeg, siis palavus polnud lahtunud. Õnneks on mul maal hea võimalus end igal ajal tiiki kasta, kui selleks soov ja tahtmine.  Nii tegingi veel jahutuseks öise ujumise. Oli väga mõnus. 

Ajalugu jälitamas

Mind on pikka aega häirinud, et pole konkreetset vastust saanud, kes ja miks on meil kogu ülemise korruse seinad täis kirjutanud - vanim leitud dateering 1902 ja uusim 1942, lisaks terve hulk, kus pole mingeid kuupäevi. Osa seinu on mingitel aastatel ka üle värvitud ning värvi alt pole võimalik kirju välja pesta ja uurida (proovisin küll).

Olen üritanud vähegi selgemate nimede kohta kirikuraamatutest jälgi ajada, aga üsna lootusetult. Kiriku ajalugu ise on juba suhteliselt segane - kiriku juubeliks välja antud raamatus kirjutati, kuidas kirik sai maa 1850.ndatel köstrile eluhoonete ehitamiseks. Praegune kirik on ehitatud 1860.aastal Vändra abikirikuna varem ära lammutatud kiriku asemele (mis oli ehitatud 1750). Saagas on 1901 aastast andmed abikiriku all, varasemad aastad hoopis Vändra kiriku all ja eraldi kogudusena meie kirikut Saagas polegi. Ja nii on nende nimede leidmine olnud seni üsna lootusetu. Seda teadsin küll, et tegemist on kiriku majaga ja et ülemisel korrusel leerilapsed leeritundides käisid.

Nüüd leidsin lammutatavast köögikapist veel ühe nimekirja aastast 1929. Üks nimi tundus isegi nii tuttav, et arvasime selles ema sõbranna ema ära tundvat - aga kahjuks oleme oma nimekirjade leidmisega mõne aasta hiljaks jäänud, et temalt oleks saanud pärida, miks need nimekirjad kirjutati. 

Võtsin jälle vähegi loetavad nimed ette ja sukeldusin Saagasse - ja seekord oli lõpuks ometi tulemus edukas:) Leidsin viis nime personaalraamatutest üles ning kummalisel kombel oli neil kõigil selgelt ja pikalt välja kirjutatud, et leeritati või õnnistati 23 (28) VI 1929 või juuni 1929. 

Nii et võin jääda oma esialgse arvamuse juurde, et tõenäoliselt on leerilapsed oma nimed seintele jäädvustanud. Ning hilisemad leerilapsed on sündinud nii hilja, et nende aastate personaalraamatuid veel ei avalikustata. Kahjuks on kohalike hulgas päris suur välja- ja sisseränne - enamus meie ja vanaema lähematest tuttavatest on sisserännanud ning pole seal leeris käinud ja ei oska mingit täpsustavat infot jagada.

Aga suur rõõm seegi, et mõne nimegi selle pika otsimise peale leidsin. 

Basiiliku-laimi kaste

Leidsin Arterist toreda retsepti - grillitud rabarber (eelnevalt rummis leotatud) basiiliku-laimi kastmes, sobiv jäätisega söömiseks. Jaanilaupäeval otsustasin ära proovida ja perele magustoiduks pakkuda, et oleks vaheldust šokolaadiga grillitud banaanidele (mis ei jäänud selle pärast veel tegemata:)). Rabarbri grillimine ebaõnnestus täiesti - tulemuseks kõrbenud sukrust kibedad käkid. Basiiliku-laimi kaste oli aga väga maitsev nii jäätisega, kui ka teisel ja kolmandalgi päeval saia peal värskete maasikatega. Soovitan proovida: 1 pott basiilikut, 1 laimi mahl ning riivitud koor ja 100 ml heledat suhkrusiirupit kastmeks blenderdada. Mul blenderit polnud, tegin saumikseri lõikuriga ja sai väga hea.    

Kanga käärimine ja kapi lammutus

Olen kunagi ka vanaemal kanga käärimisel tentsikuks olnud, aga tookord tundus see nii keeruline, et vaatasime rohkem pealt, kui ise töö kallale lasti. Seekord mõtlesin juba hirmuga, kuidas jälle sõrmed sassi lähevad, aga selle mõne aastaga on see nii lihtsaks läinud, et polnud sugugi pikalt vaja mõelda, et kuidas sõrmedega lõngu sättida, et vahelikuristid õigesti saaks (kahjuks läks selle toimingu nimi meelest ning intenetiõpetustes sellel  eraldi nime ei kasutata). Töö läks ludinal, lõim sai kääritud ja valmis vaibaks saama. Enne peab veel kanga üles panema. Aga seda saab teha alles siis, kui eelmine kangas lõpuni kootud ja maha lõigatud. 

Peale lõunat võtsime ette köögi kapi tühjaks tegemise ja lammutamiseks ette valmistamise. Töö lõppedes oli pilt selline:

Tundub, et kapp on nõukogudeaegne ehitis ning ka kapi sees seintel oli nimekirju nagu mujal seintel, seekord aastanumbriks 1929:

Veidike ehitustöid

Viimasel ajal olen ma ehitustöödest kuidagi viilinud ja enam ei teagi, millest alustada. Materjal hakkab otsa saama ja oleks vaja kõvasti arvutustöid teha, et uue puidulaari järgi saaks minna, aga pole viitsinud arvutama hakata. Transport on nii kallis, et natukese kaupa pole mõtet osta. 

Hästi nõme töö on kõige kõrgemal pööningul tuuletõkkeplaatide sättimine, et saaks sinna põrandale ka puistevilla soojustuse lasta panna. Käin jupi kaupa seda tegemas, aga ega väga kaua ei viitsi seal järjest pusida. Tulemus on näha küll, aga valmis ikka päris pole. Enamuse sain seekord ikka pandud, aga katuseakna pealsed on veel jäänud. Need lükkasin järgmiseks korraks, kui ka teise akna paled on korras ja allpool tuuletõkkeplaat pandud.

Võtsime plaani, et pühapäeval paneme käärpuud üles ja käärime viimase kanga selles toas. Käärpuude jaoks on praegu laes auk ja põrandale metallplaat naelutatud, aga seda ei tahaks ma oma remonditud köögis enam kuidagi lubada. Nii peab veel kasutama võimalus, et meil on käärpuud kasutada ja koht nende ülespanekuks. Aga, et seda saaks teha, oli vaja veidi kola kokku tõsta ja köök ära koristada. Pealelõunase aja ma sellega siis sisustasingi. Lõpuks legotasin käärpuud ka kokku - algul läks ikka veidi vussi, kuigi numbrid peal ja kõik detailid väga selgelt oma kohta omavad, siis ühed suutsin kuidagi valepidi keerata. Võtsin siis uuesti lahti ja hakkasin otsast pihta, sain kokku küll ja polnudki midagi keerulist.

Samal ajal ema lõpetas trepikoja laudise panekut. See on nüüd nii valge ja puhas:

Õhtu lõpetasime saunaga nagu ikka laupäeval. 

Savist roos ja fimost lehed

Sain valmis oma kaelaehte savist roosi ning fimost lehtedega:


Käevõru tegin ka, aga esialgu ainult lehtedega. Plaanin sinna veel polümeersavist roosid ka teha ja enne ei pildista, kui päris valmis:)

Rulluisud said lõpuks ära testitud

Ostsin paar aastat tagasi rulluisud. Ja kui mul on aega ja viitsimist, siis sajab vihma ja vastupidi ning rulluisud seisid kenasti puutumatult nurgas. Nüüd võtsin vastu otsuse, et kasutan õemehe teadmisi ning palun teda mulle uisutundi andma. Alevis valmis möödunud aastal rulluisurada ning ei ole vaja uisutamiseks väga kaugele minna. Veidike jalutamist soenduseks ning oledki kohal. Olen kunagi varem uisutanud küll, aga teooriast ei mäleta küll midagi. Natuke valgustamist ja meelde tuletamist kulus ära küll. Pidurdamisest ma küll eriti midagi aru ei saanud; ka pärast korduvat õpetamist on mul tunne, et pidurdada saab ainult väga pisikese hooga ja suure hoo pealt pidurdamiseks aitab ainult kõhuli viskumine:) - ma seda ei pidanud õnneks järgi proovima. Rada oli üsna tühi (peale meie veel üks uisutaja, kes meie tulekul lahkus ning korraks üks jalgrattur tegi ka ühe tiiru) ja keegi mulle jalgu ei jäänud. Ma ei oska küll millegagi võrrelda, aga mulle tundus päris hea rada - üks kiire kurviga  laskumine on ka, aga suutsin sellega ilma kukkumata hakkama saada - ju see kurv siis ikka nii järsk pole, kui esialgu tundub. Esimese korraga ei hakanud väga üle pingutama - sai 7 või 8 ringi sõidetud (õele pildistamiseks poseerides läks ringide lugemine sassi) ja üks ring pidavat vist 1 km olema.

Nii et said korraga uisud ja rada testitud ja ehk võtan edaspidigi end kokku ja teen õhtuti mõne uisutiiru.

Jälle viimase minuti õmblustöö

Pidime jaanipäeval õetütre sünnipäeva pidama ja ma lubasin selleks ajaks nukule riided õmmelda. Ja küll polnud kangast ja küll polnud aega ja nüüd on jälle viimne minut käes ja riided ikka õmblemata. Mis siis muud teha, kui kasutada pühadeeelset lühemat tööpäeva ja hakata varakult õmblema. Olen seni arvanud, et mul on päris hea õmblusmasin, aga nüüd selgus, et kipub alguseid kuidagi ära pusima ja neil väikstel riietel oli neid alguseid kuidagi hirmus palju. Kohutavalt palju aega kulus nende pusade lahti harutamisele ja otste sõlmimisele - töö, mis ei meeldi vist kellelegi. Lubasin enne maale minekut veel sõbranna juurest läbi minna ja tema lapse väikseks jäänud riideid õe jaoks kasa võtta. Maale mineku lükkasin juba hommiku peale, aga seal pidin ikka ära käima ja mõne tunni "kallist" õmblemisaega ära kulutama:) Nii ma siis muudkui õmblesin ja pusisin ja õmblesin ja pusisin. Viimaseid takjapaelu õmmeldes hakkas ka juba hommik saabuma:) Lõpetasin kell 3 öösel.

Hommik algas suht varajase äratusega - kuna kasutasin vanu materjale, siis oli vaja veel riided ära pesta ja siis kuivamisaega täpselt nii palju kui hommikusöögile, asjade pakkimisele ja riidepuude valmistamisele kulus. Kleit ja pluus olid suhteliselt õhukesest materjalist ja said triikides kuivaks, aga püksid pidin küll niiskelt karpi panema. Autos laotasin kõik veel istmele laiali, et saaksid sõidu ajal ka kuivada.

Kahjuks ikka ei kuivanud - pärast paki avamist rändasid riided edasi pesunöörile - õnneks ei oska õetütar veel nukuriietest suurt midagi tahta ja ei kurvastanud selle üle sugugi, et kink kohe käest võeti.

Kui riided kuivad, sai nukk kleidi selga ja kübara pähe:

Ja püksid ja pluus jäid oma järge ootama:

Vanaemadest

Sõbranna kurdab aeg-ajalt, et tal on vanaema, kes teatab, et ta nüüd mõtles ja tehtagu seda, teist ja kolmandat, nii et kõigil jalad ja käed rakus. Me ei saa küll selles osas kurta. Vanaemal kolmiknärvi põletik ja ta on oluliselt hädisem kui tavaliselt, aga mainis, et kas talle mõni päev selline ka jäetaks, et ta saab üksi kodus olla ja omatahtsi toimetada. Ema tõlkis, et see tähendab, et vanaema tahab salaja aknaid pesta, et  ta teab, et ema ei luba tal seda teha, kuna ta võib külmetada ja haigus võib hullemaks minna. Ja et vanaema oma tahtmist salaja läbi ei viiks, siis võtsime ehitustööde asemel hoopis aknapesu ette - tegin väljast redeliga ringi majale peale ja ema võttis sisemised küljed.

Ja ega polnud enam mingit ehitustööde tegemise vaimu peal. Sorteerisime hoopis kaltsu, millest saaks veel vaipu kududa ja nuku riideid õmmelda. Seda viimast oli mul kiiresti vaja, kuna oma tagavarad jagasin kõik laiali ja nüüd  lubasin õetütrele sünnipäevaks nukule riided ka õmmelda - nukk jõulust saadik paljas (tegelikult kandis senini õetütre väikseks jäänud riideid). Ja kogu selles riidehunnikus mässamine võttis nii kaua aega, et Tallinna koju jõudsin üsna hilisööl.

   

Saviring

Olen nakatatud savipisikuga ja ei suuda saviringis käimata jätta:) Sain lõpuks kätte suure hulga valmistöid:

Liblika komplekt sai kausi, vaja veel naabritüdrukult jälle pliiatseid laenata ja liblikale "nägu" joonistada:

Sinine komlekt sai täienduseks taldriku:
 

Ja et teemad ei läheks üksluiseks, siis veel üks meekarva vaagen:

Ja kuna poolikuid töid polnud edasi teha, siis alustasin jälle uut - õpetaja kommenteeris, et ma teen oma elu jälle keeruliseks - seekord tegin maasikakausi maasikaõie ja lehega. Kahjuks saab vist maasikaaeg enne otsa, kui mu kauss valmis saab. Maasikaõie ja lehega läks nii kaua aega, et jõudsin teha vaid veel pisikese lillevaasi. Mõned jõuavad sama aja jooksul mitu vaagnat või lillepotti valmis meisterdada, ma ainult ühe kausi - aga pean ju naabritüdrukute järgi ahvima ja oma töödele väikseid detaile lisama, mis kaua aega võtavad:)

Ehete töökoda

Lubasin hulk aega tagasi ühele kolleegile, et teen ta emale juubeliks ehete komplekti. Juubel juba varsti käes, aga mul peas ainult ideede virr-varr ja kui tegemiseks läheb, siis on pea tühi. Nii olen sukeldunud pikkadeks öödeks ajakirjadesse ja intenetiavarustesse, et saaks mingi selgema idee. Ma pole poümeersavide tehnikatega ka väga kodus - senini olen neid niisama kokku mätsinud ja midagi eriti kena pole välja tulnud. Nüüd siis otsustasin ikka mõnd tehnikat proovida. Kuna ema pastamasinal on vänt kuskile kaduma läinud, siis ostsin poest kõige odavama pastamasina - ja nagu odavate asjadega ikka - pole kõige parem. Tahtsin tumedale pruunile imepeenet pronksist triipu vahele, aga kontrasti ei tekkinud ja käkkisin lõpuks kõik katsetused kokku ja sain hoopis huvitava puiduimitatsiooni. Ja nii valmiski "puitpärlitega" ehtekomplekt. Kolleeg jäi rahule, loodan, et tema ema ka.

Lisaks proovisn fimost lillelehti teha. Seekord oli õpetus ees ja kõik tuli täpselt nii kui peab:) Saab minu savist roos lõpuks lehed. Kahjuks ei jõudnud lehti ja roosi veel keeks kokku pusida. Kui valmis, eks siis tuleb ka pilt.

Puhkus

Otsustasin võtta nädalaks puhkuse, et saaks veidi ehitus- ja aiatöödega tegeleda. Õnnestus saada selleks nädalaks ka selle suve kuumim ilm:) 

Reede tabas halva üllatusega - valdusi üle vaadates leidsin, et kasvuhoonel oli rida klaase katuselt "maha voolanud" ja loomulikult kildudeks. Nii et üks töö tuli plaanidesse lisada.

Laupäev möödus täieliku puhkuse tähe all. Hommikul mõned tunnid savivoolimist ja -värvimist - valmis midagi ei saanud ja ette näidata midagi pole, aga järgmine kord ehk juba on. Pärastlõunal tuli õde perega endid näitama ning õhtu kulus grillides ja saunatades. Saunavett tassides õnnestus sild õemehega kahasse peaaegu ära lõhkuda:(, nüüd ootan vee kiiret alanemist, et enne parandamist päris katki ei läheks. Veepuuduse üle meie hetkel kurta ei saa, tiik on üsna ääreni täis ja alaneb väga visalt - alevisse kaevati möödunud aastal ka suhteliselt märja koha peale tiik, aga see on hetkel täiesti tühjaks kuivanud.

Pühapäeval peale õepere lahkumist asusime plaanitud töid tegema - saime naabrimehelt vanad majapalgid, millest tahtsime peenraservad teha ning õnnestus onupoeg pehmeks rääkida, et ta sae ja jõuga appi tuleks. Ja ega endal polnudki vaja suurt midagi muud teha, kui ümber palkide kõndida ning näidata kuhu panna ja kuidas saagida:) See läks küll lihtsalt ja tulemus mulle meeldib.

Esmaspäeval algas siis tihe töönädal. Hommikust und ei suutnud ma ohverdada - ikkagi puhkus. Ja nii sai enne lõunat kaks tundi laudu seina paigaldatud, peale lõunat mingi aja päikest võetud ja taimi kastetud (õnneks on olemas tiik ja pump, mis sealt vee välja pumpab) ning ~neljast seitsmeni jälle laudu naelutatud - panipaiga kaldsein sai valmis:) - viimased lauad jätsime tegelikult esialgu panemata, et pärast saaks katusealused masinaga puistevilla täis puhuda. Seitsmest üheksani kulutasime veel paar tundi muru niitmisele. 

Teisipäeval pidin üksi toimetama, aga tempo ja ajagraafik oli enam-vähem sama. Päeva lõpuks sain sahvri seinad valmis:) Lõunaajal kasta polnud vaja, riisusin veidi niiduriismeid, et maasikatele multšiks panna. Õhtul trimmerdasin veel paar tundi kõrgemat rohtu, millest muruniiduki jõud üle ei käinud ning katsin kõrvitsapeenart värske rohuga.

Kolmapäevast reedeni jätkus kõik samamoodi- kolm päeva panin ühte seina voodrilaudu, lõpuks sain valmis - veidi üle 7 meetri panipaika, mis kola juba täis:)

Ja vahepeal kastime taimi, sidusime hernestele nööri, muldasime kartuleid, riisusime muru maasikatele multšiks ning võtsime päikest, vaatlesime liblikaid, lugesime konnakulleseid ning vesilikke  ja ujusime ka veidi.

Töö on päris jõudsalt edenenud ja enne puistevilla tellimist peame ära vahetama mõne laelaua - mõni neist pudenes lihtsalt laiali, kui vineeri alt ära võtsin.

Nii võtsime laupäeval ette teekonna Raplasse materjali jahile. Ja suur oli meie kurvastus, kui selgus, et nii laia ja paksu hööveldatud lauda tänapäeval ei tehta ja veel vähem saab sinna sellist profiili, mis meil vanas lauas olemas on. Lihtsam.-odavam olevat lagi täies mahus välja vahetada, kui üks jupp vahetada. Küsisime ka Valtust ühest puidutöökojast nõu - nemad teevad tisleritööd ja saaks profiiliga hakkama, aga materjali kohta eriti lohutavaid sõnu küll ei kuulnud, andsid mõningaid nõuandeid, mida peame nüüd veidi kaaluma enne kui lõplikult otsustan, mida selle laega teha. 

Peale lõunat alustasime viimase katusealuse kambri katmist voodrilauaga - kui torud kunagi saaks sealt alla vedada, siis võiks sellest saada wc ja koristustarvete hoiuruum. 

Täna jätkasin sealt kus pooleli jäin ja saime enam-vähem ennelõunase ajaga selle ka valmis. Peale lõunat said viimased paar lauda paika. Kuna meil kõiki vanu asju polnud kuskile mujale viia, siis ka selles kambrikeses on juba voodi paigas, et kuni seda ei saa plaanitud otstarbel kasutada võib seda kasutada külalistetoana:)

Sellel toal on viimane sein veel voodrilauaga katta, aga seda teeme siis kui trepikoja lagi ka valmis, tundub, et laudu tuleb kas väga täpselt välja või jääb väga vähe puudu ning sirge seina peal on oluliselt lihtsam tükkidest mosaiiki laduda kui sarikate vahele.

Pärastlõunal remontisime veel ära kasvuhoone, kuna ilmateade kuulutas kuumalaine lõppu. See läks oluliselt lihtsamalt kui kartsin - jätkus veel juba valmislõigatud klaasijuppe ja ei pidanud midagi juurde lõikama.

Lõpuks sidusin veel veidi roose üles ja lõikasin pojengidelt närtsinud õisi.

Ja saigi puhkus läbi:(

Ei saa jäta märkimata, et kuigi ma hommikuti laisklesin, siis öösel teleka ees olin virk - sain valmis Itaalia reisil alustatud pluusi: