Keskkooli lõpetamisest juba hulk aega möödas ja veel rohkem aega on möödunud 1. klassi minemisest:) Aasta- või paar tagasi üritas üks seltskond organiseerida kokkutuleku "30 aastat 1. klassi astumisest", aga kahjuks jäi üritus osavõtjate vähesuse tõttu ära - ei tea, kas põhjus oli kohas (kuskil väga kaugel metsas) või osalustasus või kehvas organiseerimisvõimes.
Nüüd võeti teema uuesti üles - ka sel korral oli üritus kõigile, kes kunagi meie lennus õppinud, ka neile, kes lõpetasid põhikooli või läksid veel varem ära või tulid hiljem jne. Seekordsed korraldajad võtsid asja väga tõsiselt käsile ning helistasid kõik läbi, kes ei registreerunud ja kes neil meelde tulid ja kelle kontaktid neil olemas olid. Tulemus oli täiesti teine - reserveeritud kohvik oli servani täidetud - vist ~40 inimest kohal.
Enne söömist-joomist oli plaaneeritud ka ringkäigud meie koolimajades. Oli kohti ja sündmusi mida kõik mäletasid ja ka selliseid, mis kuidagi ei meenunud. Üht mälestust meie algkooli ajast meenutasid nupud käsipuudel:
- need said sinna paigaldatud pärast seda, kui üks minu klassivend käsipuult alla lastes pea lõhki kukkus - kõigil (vähemalt kuulsin seda teemat väga mitmest suust üles võetavat ja teisi sellega nõustuvat või täiendavat) oli see sündmus ja ka klassivenna nimi meeles (ka mul - kuigi teda ennast seal nüüd kohal polnud ja mina peale kolmandat klassi pole temaga ka kokku puutunud). Samas oli ka mälestusi, mis ma oma mälust olen täielikult kustutanud:
- need said sinna paigaldatud pärast seda, kui üks minu klassivend käsipuult alla lastes pea lõhki kukkus - kõigil (vähemalt kuulsin seda teemat väga mitmest suust üles võetavat ja teisi sellega nõustuvat või täiendavat) oli see sündmus ja ka klassivenna nimi meeles (ka mul - kuigi teda ennast seal nüüd kohal polnud ja mina peale kolmandat klassi pole temaga ka kokku puutunud). Samas oli ka mälestusi, mis ma oma mälust olen täielikult kustutanud:
Ma ei mäleta, et ma kunagi oleks seda garderoobi näinud ja seal käinud:) Ometi käisin seal kolm aastat iga päev - vähemalt teadsid teised isegi meie puuri kätte näidata. Ka ei tulnud mulle ühtegi teist kohta ette, kus me oma riideid võisime hoida, nii et pidin teisi uskuma. Tagantjärgi mälu pingutades tundub, et võib olla oli see üks pime ja kole koht, võib olla seal kohati uputas ja pidi mööda laudteid käima? - Ei tea, miks see mul nii meelest on pühitud.
Aga muidu olid koolimajad nagu vanasti - mõnes ruumis veidi värskem ilme, põhikooli-keskkooli majas klasse ringi tõstetud ning klassides oluliselt vähem pinke - meie füüsikaklassis viie rea asemel ainult kolm. Klassides olid kalendrid klassipiltidega - kahel loeti rahvas üle 14 ja 19 õpilast - see tundus üsna uskumatu, et olukord nii hull on.
Peale koolimajades ekskursseerimist ootas meid väike söök, palju jooki ja palju muljetamist kutuurimaja kohvikus. Kokku tulnud inimesed olid enamus tuttavad - ka need, kellega pole peale algkooli kohtunud. Palju aitab mälu värskendamisele kaasa ka Facebook, kus suur osa seltskonnast olemas on ja kust mõnede kontaktidki saadi. Ei tea, kas see kaasneb minu enda vananemisega, aga paljude puhul jääb mulje, et nad pole kooliajast sugugi muutunud, kuigi tean ju ise palju aega sellest juba möödas on. Kui tihti ei näe, siis peaks muutused just selgemalt silma paistma või vastupidi, et enam ei mäleta vana pilti ja vahetad selle automaatselt uue vastu?
Mõnel olid kooliajast ka fotosid kaasas ja ka neilt inimeste tundmisega ei tekkinud raskusi. Üritustega seevastu küll - hulk pilte oli meie keskkooli märgipeost, kus õpetajad olid väga huvitavalt miskiteks tulnukateks või putukateks maskeerunud ja mida mina ja mu klassiõed ei mäletanud, kuigi pildilt oli näha, et me ka seal viibisime - ju siis polnud nii tore ja meeldejääv üritus, kui piltidelt tundus.
Lisaks söömisele-joomisele ja muljetamisele oli taustaks ja tantsuks ka korralik koolidisko koos meieaegse diskori Seku ja tema "noore" abilise Sumoga. Nii tore oli vaadata, kuidas vinüülplaadid kohvrist välja korjati ja meile diskoks mängiti - tõeline nostalgia - olen vist juba väga vana:)
Ruumid olid meil renditud kella üheni, aga rahva tungival soovil pikendati aega kolmeni:) Ja siiski ei tahtnud viimased veel koju minna vaid peeti plaane kellegi juurde edasi minna - näiteks meie keskkooliaegsele klassijuhatajale külla (kes vist mõnel klassil oli ka põhikooli ajal klassijuhataja, sest ta oli üks kahest õpetajast, kes meie kokkutulekust ka mingi aja osa võttis):) Minust nad seda sinna vihmasesse kevadöösse arutama jäid, ei tea kuidas see lõppes, kuna seadsin suuna kodu poole.
Üritusejärgsed kommentaarid ja pildid Facebookis on kõik positiivsed ning lubati järgmine kord veidi varem, kui 20 aasta pärast kohtuda:)
