Veel moosi

Ühel päeval sattus Facebookis mu uudisvoogu Lia Virkuse õunamoos šokolaadiga või kakaoga.

Õuna-šokolaadivõie ehk tervislik Nutella šokolaadikreem

500 g puhastatud õunu
100 g pruuni roosuhkrut
10 g kakaod (maitse järgi)
vanillsuhkrut
30 g võid

Puhasta ja tükelda õunad. Koori välismaised poeõunad ja kõva koorega Eesti talveõunad, omamaised suveõunad pane potti koorimata kujul. Keeda potis koos suhkruga pehmeks, püreesta saumikseriga. Lisa vanillsuhkur, kakao ja või. Kuumuta veel keemiseni ja tõsta purki.

Šokolaadiga võie. Keeda õunad suhkruga pehmeks, püreesta saumikseriga ja tõsta kõrvale. Lisa potti 100 g tükeldatud tumedat šokolaadi, sega sulamiseni – ära enam keeda! – ja tõsta purki.

Kuna koogi jaoks olin ka hapusid õunu (jälle miskid metsikud - ise keset põldu hiljuti kasvama hakanud, nüüd teist aastat õunad ka juba küljes) kaasa võtnud, siis otsustasin jäägid moosiks keeta. Šokolaadi mul külmkapis leidus, kakaod ja muscovado suhkrut kapis ka, vaniljesuhkrut samuti. Lapse lõunaune ajal jõudsin õunad ilusti ära puhastada - saingi enam-vähem ühe kilo, et retsepti järgi mõlemat moosi keeta. 

Õhtuse magamapanekuga läks nii nagu siis ikka läheb, kui mingi väga konkreetne plaan vajab teostamist... Laps ei soovinud üldse uinuda... Poolteist tundi laulsin, siis hakkas endal juba selline väsimus, et hakkasin juba kurjaks muutuma. Tõstsin siis lapse voodist välja, käskisin iseseisvalt mängida ja hakkasin ikka moosi keetma. Laps oli tubli:), mängiski iseseisvalt. Vahepeal natuke kurjustas, kui ma polnud enda kuuma moosist puulusikat nõus tema ilase puulusika vastu vahetama, aga muidu oli rõõmus ja toimekas. 

Õunad moosiks keetsin korraga - panin veidi ikka vett ka alla, aga päris pehmeks ei saanudki keeta, enne  muutus liiga tahkeks ja tahtis hakata juba põhja kõrbema (ei tea, kas vähese ja teistsuguse suhkru tõttu)  - peale saumiksriga pudistamist jaotasin kaheks. Ühte ossa hakkasin šokolaadi sulatama, teisel lasin siis seista. Laps nuias oma puulusikasse maitsmiseks ka - andsin siis talle ilma lisanditeta varianti - talle maitses:) Käis nagu ahjualune kapi ääres oma lusikat vibutamas ja veel hõikumas:) Natuke jäi mulle ikka järgi ka, et sain või, kakao ja vaniljesuhkru lisada ja korra kuumutada. Kokku tuli seda moosi armetult vähe - mõlemat kaks pisikest purgikest ja veidi veel degusteerimiseks. Mulle meeldis šokolaadiga variant rohkem - teises oleks pidanud rohkem kakao maitset olema tunda. Hapude õunte korral peaks suhkrut oluliselt rohkem panema - mulle oleks meeldinud magusam moos, see jäi minu arust liiga hapu. Aga küll see ka ära süüakse:)

Hoidiste aeg

Ma pole senini väga suur hoidistaja olnud, aga kuna olude sunnil pean nüüd igapäevaselt mitu korda päevas sooja sööki valmistama, siis kuluvad enda tehtud hoidised ka ära. Seda enam, et saaki kipub väga üle jääma.

Kurki pole ma varem kunagi ise sisse teinud. Vanasti tegi vanaema hapukurki, millesugust mujalt pole saanud - tavaliselt on enamus pigem soolakurgid. Kahjuks meil vana kaev enam vett ei anna ning teises kaevus tuleb vesi kuskilt teiselt kõrguselt ning sellega ilma keetmata ei kannata teha ning enam nii häid kurke pole saanud. Vanaema ise enam hoidiseid teha eriti ei jaksa ning emal need kurgid pole välja tulnud ja nii meil paar aastat enam seda hapukurki polegi olnud:( Nüüd jälle kurgisaak väga suur ja soovijaid sellele ootamatult vähe, kuigi ema ise on neid kasvama nii palju pannud ja mulle on ainult söömise vaev jäänud... Otsustasin marineeritud kurki teha, et supi ja muna-koore kastmesse ning ka kartulisalatisse vms panna. Kuna kurgid olid jube suureks kasvanud, siis proovisin enne marineerimist ära tükeldada - toidu sees nagunii kasutan ju tükke. Ühes satsis mõned väiksemad sain sektoriteks ka lõigata, et mahtusid veel purki ära. Kuna meil kodus pole kurke eriti marineeritud, siis mingit oma pere retsepti meil pole ning kasutasin jälle interneti abi (milleks mul küll need riiulitäied kokaraamatuid...) - tegin marinaadi 2 spl soola, 2 spl suhkrut ja 2 spl äädikat 1 liitrile veele. Mustsõstralehti ja mädarõigast polnud lisada, kuna unustasin neid maalt kaasa võtta, aga hoidiseid on mul mugavam linnas teha. Lisasin siis maitseks veidi pipart, loorberit ja vürtsi. Kurke ei kuumutanud, kallasin kaks korda keeva marinaadi peale. Mõni purk õnnestus halvasti ka - hakkas üsna ruttu sade põhja tulema, aga enamus on senini selged ning mulle selline variant maitses.

Õunu meil keegi otse ei kasvata, aga saak on sel aastal jälle väga suur.  Õunamoos ja -mahl on õnneks sellised, mis meil senini järgi pole jäänud.

Seekord tegin moosid eraldi sortidest, mitte segamini. Magedatele metsikutele (meil vanaisa istutas aeda ka metsikuid õunapuid ja 3 nendest on igaüks isemoodi head, ülejäänud on maha võetud) õuntele lisasin maitseks apelsini - apelsinid ostsin umbes ja selgus pärast retsepte ja soovitusi lugedes, et oleks pidanud 6 apelsini olema - ma ostsin 3, aga ühe sõime kahjuks enne ära kui see moosi sisse jõudis - nii sai moosi sisse ainult 2... Et maitse oleks tugevam, siis panin koored ka moosi sisse keema ning pärast võtsin välja. Kogu moosi lasin saumiksriga püreeks. Maitsta veel ei saanud, sest purgid said täpselt täis:)

Hapudele moosiõuntele (ka metsikutele) lisasin maitseks kaneeli - seda olen varem ka teinud ning mulle maitses. Jälle kasutasin saumikseri abi ka:

Samast sordist tegin ühe satsi moosi veel - seekord traditsioonilisel viisil ainult suhkruga ja ainult keetes.

Kuna õunasaak on suur, siis ilma mahlateota me ka ei pääsenud - see periood veel kestab ja veel kaua - talveõuntest ka tuleb osa kindlasti mahlaks teha, sest paremaid säilitustingimusi meil pole. Esimene mahl on meil ka just neist magedatest ja moosiõuntest kokku - see on nii magus, et suhkrut pole vaja lisada. Kunagi sai suhteliselt väikesed ja vähese jõudlusega mahlategemise tarvikud muretsetud ning nii me siis kordamööda oma panust anname ja tasapisi mahla teeme. Esimese päeva tulemuseks 50 liitrit - ega rohkem korraga ei kannatagi teha, see tahab ju kuumutamist ka ja meil selles osas on tööjõudlus suhteliselt nigel - ema ja õega kolme peale jagasime ära ja minu 20 ltr sai purki:) Ema on erinevate abilistega teinud veel vist 20+20 ltr, aga ma pole oma panust rohkem andnud...

Lisaks kurkidele on meil jube palju ka tomateid sel aastal - või siis on saak tavaline, aga jälle pole piisavalt soovijaid. Tomateid olen ma varem ka ise sisse teinud, sest mulle ema ja vanaema tehtud segu ei meeldi, kuna seal on sibul ka sees (ja ube ja võib olla ka õunu ja paprikat jne).  Ja üldse kasutaks ma oma hoidist hoopis söögi tegemisel, mitte salatiks toidu kõrvale. Nii on minu hoidises ainult tomat:) ja tiba soola. Olen teinud ka küüslauguga varianti, aga puhas tomat on ikka parem. Koorin ära, tükeldan ja keedan. Et liiga vesine poleks, siis osa mahla valan pealt ära.  Seekord tegin pooleliitristesse purkidesse, eks paistab, kas on ikka liiga suur kogus korraga tarvitamiseks ja pean järgmiseks aastaks väiksemaid purke varuma. 

Selleks hooajaks on nüüd minu varude maht täis:) Eks õunamahla peab vast veel tegema, aga moose ning kurke-tomateid on küll piisavalt - tegelikult peaks kogused üles kirjutama ja siis kevadel otsustama, et kas oli piisavalt:)

Kirsid

Üle mitme aasta oli meil taas vägev kirsisaak ning lastehoidmise ja aiatööde kõrval pidime leidma aega ja võimalust ka kirsside korjamiseks ning nendest millegi valmistamiseks. 

Lapse lõunaune ajal sain kuidagi kirsid korjatud ning osad vanaema abiga puhastatud, osad öösel lapse uneajal.

Kirsimoosist on mul varasemast meeles, et see tuleb üsna kompotilaadne - seetõttu otsustasin proovida moosisuhkruga varianti ka. Üks sõbranna jagas facebookis mandlilikööriga varianti - tundus ka proovimist väärt.  Sellest alustasingi - 2,2, kg puhastatud kirsse sai selleks moosiks. 

Moositeoks ostsin väikse elektripliidi, et saaksin ülemisel korrusel öösel ka moosi teha (mul beebimonitori pole ja selle hankimine ei tundunud enam mõttekas). Kahjuks see pliidi ost ebaõnnestus - erakordselt väike ja nõrk pliit sai - moosi selle peal pole küll mõtet keeta, sest keemise asemel see ainult hautas (pott oli selle pliidi jaoks ka veidi suur). Lisaks ei olnud Maximas mandlilaaste ning arvasin, et mul kodus mandleid on, teen purustatud mandlitega, aga see mandlite leotamine ja puhastamine võttis nii ilmatu aja, et arvasin, et moosi keetmiseni ma ei jõuagi... Sain ikka keedetud:) Mandlipudi tõusis purgis kõige peale, aga muidu oli maitsev küll. Meil on kas kirsid liiga mahlased või see hautamine tõi vedeliku väga välja - igatahes kui ma moosi sain purkidesse (0,5 liitristesse tegin), siis jäi mul veel ühe purgi ja ühe tassi jagu vedelikku veel järgi:) Seda mandlimaitselist tarretist oli väga hea saia peale panna - õelapsed ka kiitsid:)

Moosi keetmise ajal suutsin ära puhastada ülejäänud kirsid ning hommikusöögi kõrval panin pliidile 2,8 kg puhastatud kirsse 2 kg tavalise suhkruga moosiks. Vedelikku sai jälle ülearu - sain 3 purki kirsisiirupit ka.

Mingil päeval suutsin veel ~7 ltr kirsse korjata ja need öösel ka ära puhastatud. Lapse saatsin oma vanaemaga (saab varsti 91...) liivakasti ja panin seekord kaks potti tulele - 2 kg kirsse 1 kg moosisuhkruga ning 2,4 kg kirsse ~1,5 kg tavalise suhkruga. Laps hakkas ema nõudma täpselt siis kui mul oli vaja vahtu võtma hakata, teisaldasin lapse ja vanaema vahelduse mõttes sauna juurde mängima ning sain ühe moosi purki (siirupi eraldasin tarretiseks ka). Siis saabus õnneks õde oma perega ning abistasid mind veidi, et viimane moos ka purki saaks ja siirup ikka ka eraldi:) 

Mulle tundus, et minu ja vanaema jaoks sai moosi piisavalt ja ma rohkem plaani ei võtnud. Õde tegi oma pere tarbeks ka, aga kirsse jäi ikka järgi. Otsustasime siis ka kompotti teha. Õnneks on vanaaegsetel mahlaaurutitel termomeetri jaoks ava ja üks termomeeter meil ka alles - kuumutasime kirsse 75 kraadi juures 20 min ja valmis:) Siirupi keetis õde ja ma enam ei mäleta, palju ta seda suhkrut ta sinna pani - retsepti järgi pani, aga vanaema arust liiga palju:) Tegime 2 auruti täit ja saime 10 purki (0,75 ltr) kompotti.

Kogu selle marjakorjamise ja hoidistamise juures polnud mul aega purke vanadest siltidest pesta ning kuna pilt erinevate supi- vms siltidega polnud väga fotogeeniline, siis ei hakanud ma neid moose ja kompotte pildistama:)

Aga kirsse jäi veel järgi...:)