Mašmašal on nohu ja olen temaga kodus. Nädalavahetusel on enamasti nii, et Mašmaša ajab mind ~8:30 üles ja mina venitan ärkamisega. Nüüd tõusin vara üles, et tööd teha ja otsustasin, et hommikust söön koos Mašmašaga ja ei tee enne putru valmis. Poole kümne paiku tegin ikka pudru valmis, et näljane laps saaks kohe ärgates sööma tulla. Kolistasin nõudega, rääkisin telefoniga ja sõin enda pudru ära, aga Mašmaša keeras ainult külge:) Veerand üksteist lõpuks ärkas ja pidi ikka külma putru sööma... Positiivne, et mul nii palju vaikset aega töö tegemiseks oli, aga võiks nädalavahetusel mind ka kauem magada lasta:)
Mõned multikad, mida Mašmaša youtubest vaatab on reklaamivabad, aga mõnel on iga natukese aja tagant mingi reklaam. Ja mõni sööbib mällu: Mašmaša mängib ja pikib oma juttudesse osavalt sisse lause: "See oli esimest korda, kui ma sain haputaigna leiba." (Röst pagarikoja reklaam)
Mašmašal on alati oma arvamus:) ja kuna see sageli ei ühti minu omaga, siis ma pean temaga pidevalt vaidlema... ning tundub, et ma kasutan vaidluste lahendamiseks tihti, et ütlen, et meil on kaks varianti (ta kas paneb õue minekuks jope selga või jääb tuppa jne). Nüüd Mašmaša kasutab ka seda. Õelapsi polnud kodus ja nad ei saanud Mašmašaga mängima tulla, Mašmaša istub kurvalt köögi seina äärde maha ja teatab: "Nüüd on kaks varianti: ma kas istun siin nurgas või lähen ja istun üleval kuskil nurgas terve päeva kuni nad koju tulevad..."
Oleme Mašmašaga mu õel külas ja Mašmaša peab õepojaga plaani, et see tuleks meile ööbima. Lõpuks tõuseb Mašmaša toolile püsti ja seletab näppu viibutades tähtsalt: "Sul on kaks varianti, kas magad minu voodis või magame kolmekesi minu emme voodis.":)
Mašmašal on natuke nohu - tatt otse ei jookse, aga paar korda päevas on ikka vaja nuusata. Ma olen igasuguste juttudega nii ära hirmutatud, et mingisuguse nohuga ei või lapsi lasteaeda viia... Hakkasin igaks juhuks lapsehoidjat otsima ja leppisime ühega kokkusaamise kokku. Mašmaša oli juba enne nii elevil, et käisime koos akna peal vaatamas, et kas see tädi juba tuleb ja jooksis uksele vastu, kui uksekell helises... Oli tore tädi küll ja sai kohe aimu ka Mašmaša organisaatori võimetest - Mašmaša teatas, et nüüd ta läheb oma lapsega kooli ja meie peame ka minema - pistis Paula seljakotti ja vinnas endale selga, mulle andis ühe koti koer Martaga ja tädile ka ühe koti ja nuku ning nõudis, et ta selle selga paneks (kuigi hästi ei tahtnud mahtuda) - võttis meil käest kinni ja viis esikusse "kooli". Kui me olime "kooli" läinud, siis selgus, et tuleb kohe trenni minna - Mašmaša näitas ees ühe jala peal seisimist ja nõudis karmilt, et me mõlema seda järgi teeksime:) Natuke oli märgata, et Mašmaša veidi võõrastas:) - ma sain tädiga päris tükk aega üsna segamatult vestelda - üldiselt seda ei juhtu - Mašmaša räägib valjult kõikidest üle ja omavahelised vestlused teiste inimestega on mul tema seltskonnas üsna võimatud, aga seekord kuulas tükk aega üsna vaikselt:)
Mõned multikad, mida Mašmaša youtubest vaatab on reklaamivabad, aga mõnel on iga natukese aja tagant mingi reklaam. Ja mõni sööbib mällu: Mašmaša mängib ja pikib oma juttudesse osavalt sisse lause: "See oli esimest korda, kui ma sain haputaigna leiba." (Röst pagarikoja reklaam)
Mašmašal on alati oma arvamus:) ja kuna see sageli ei ühti minu omaga, siis ma pean temaga pidevalt vaidlema... ning tundub, et ma kasutan vaidluste lahendamiseks tihti, et ütlen, et meil on kaks varianti (ta kas paneb õue minekuks jope selga või jääb tuppa jne). Nüüd Mašmaša kasutab ka seda. Õelapsi polnud kodus ja nad ei saanud Mašmašaga mängima tulla, Mašmaša istub kurvalt köögi seina äärde maha ja teatab: "Nüüd on kaks varianti: ma kas istun siin nurgas või lähen ja istun üleval kuskil nurgas terve päeva kuni nad koju tulevad..."
Oleme Mašmašaga mu õel külas ja Mašmaša peab õepojaga plaani, et see tuleks meile ööbima. Lõpuks tõuseb Mašmaša toolile püsti ja seletab näppu viibutades tähtsalt: "Sul on kaks varianti, kas magad minu voodis või magame kolmekesi minu emme voodis.":)
Mašmašal on natuke nohu - tatt otse ei jookse, aga paar korda päevas on ikka vaja nuusata. Ma olen igasuguste juttudega nii ära hirmutatud, et mingisuguse nohuga ei või lapsi lasteaeda viia... Hakkasin igaks juhuks lapsehoidjat otsima ja leppisime ühega kokkusaamise kokku. Mašmaša oli juba enne nii elevil, et käisime koos akna peal vaatamas, et kas see tädi juba tuleb ja jooksis uksele vastu, kui uksekell helises... Oli tore tädi küll ja sai kohe aimu ka Mašmaša organisaatori võimetest - Mašmaša teatas, et nüüd ta läheb oma lapsega kooli ja meie peame ka minema - pistis Paula seljakotti ja vinnas endale selga, mulle andis ühe koti koer Martaga ja tädile ka ühe koti ja nuku ning nõudis, et ta selle selga paneks (kuigi hästi ei tahtnud mahtuda) - võttis meil käest kinni ja viis esikusse "kooli". Kui me olime "kooli" läinud, siis selgus, et tuleb kohe trenni minna - Mašmaša näitas ees ühe jala peal seisimist ja nõudis karmilt, et me mõlema seda järgi teeksime:) Natuke oli märgata, et Mašmaša veidi võõrastas:) - ma sain tädiga päris tükk aega üsna segamatult vestelda - üldiselt seda ei juhtu - Mašmaša räägib valjult kõikidest üle ja omavahelised vestlused teiste inimestega on mul tema seltskonnas üsna võimatud, aga seekord kuulas tükk aega üsna vaikselt:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar