Kuna olime juba Roomas, siis seadsime sammud ka Vatikani. Peetri väljakut ja Sant' Angelo kindlust olin juba varem näinud. Seekord viimast nägime ainult bussi aknast, kindluse juurde ja Sant' Angelo sillale seekord ei jõudnud. Peetri väljak oli selle mõne aasta jooksul veidi muutunud - pool väljakut oli toole täis, eelmise paavsti piltidega plakatid rikkusid vaadet ja väljakut ääristasid turvaväravad - kirikusse minejad läbisid turvakontrolli nagu lennukisse minekul. Ja nii sai meiegi reisijuht endale terve hulga taskunuge ja küünekääre hoiule. Ka minu taskunoa:)
Meile tundus mõistlik alustada Vatikaniga tutvumist Vatikani muuseumist ja Sixtuse kabelist. Muuseumi pääsemiseks pidime väga pika järjekorra ära seisma, mõned ka loobusid. Me suutsime ikka kangelaslikult vastu pidada ja jõudsime õnnelikult muuseumi. Vaatamist oli seal päris palju, aga ega väga süveneda ei jõudnud. Ma pole ka väga suur kunstihuviline, et igasse pintslitõmbesse tahaks süüvida - siis peaks seal päevi veetma. Lisaks erinevate ajajärkude kunstiteostele olid seal ka laed ja põrandandad suured kunstiteosed, neid võis küll suu ammuli vaatama jääda. Ja ainuke koht, kus seda kõike pildistada ei võinud, oli Sixtuse kabel.
Ümarsaali põrandal olev Rooma mosaiik:
Geograafiliste kaartide galerii lagi:
Detail suurest gobeläänvaibast:
Kaunis klaasvitraaz (mis sarnanes minu õepojaga):
Vatikani muuseumist jõudsime postkontorisse, kust otsustasin endale kaardi saata, et saaks ikka margi ja templi ka:) Ja suureks üllatuseks sain margi ja kaardi ostmisel vahetusrahana tagasi ka Vatikani 50 euro senti. Mina olin kuulnud, et need on nii haruldased, et neid pole paavstilgi:)
Muuseumi järjekorra ja muuseumi peale oli kulunud nii palju aega, et millekski muuks enam aega ei jäänud. Oli tarvis veel enne Vatikanist ära sõitu kuskil lõunatada. Ja kuna eelmisel päeval sõime pastat, siis seekord otsustasime pitsa kasuks. See oli maitsev:) Ja siis tormates bussile - esimesel päeval loeti sõnad peale, et kõik peavad täpsed olema ja me ei tahtnud esimesed hilinejad olla.
Võtsime suuna Lõuna-Itaaliasse. Jälle oli ees pikk bussisõit, aga tundes juba Germalo stiili olin seekord pikkadeks bussireisideks ettevalmistatud - varustasin end kudumisvarraste ja lõngakeradega, et kasutada aega kasulikult:)
Õhtuks jõudsime Napolisse. Kahjuks ei võtnud see meid vastu just meeldivate piltidega. Mina poliitikaga ja uudistega eriti kursis pole ja täpselt aru ei saanud, mis prügisõda neil seal mafiaga on, aga tänavatel olid suured prügihunnikud - päris Kairo muljet ei jätnud, aga palju parem ka ei olnud.
Kesklinn oli meeldivam. Ega me seal pikalt ei jalutanud - käisime Napoli kuningapalee juures ja sõime jäätist Umberto I galeriis:
Ning jätkus meie teekond Sorrento poole. Meie ööbimiskoht kaheks järgnevaks ööks oli mäe otsas väikses linnakeses vaatega Napoli lahele. Poolel teel tegime kursitiku serval peatuse, et saaksime nautida öist vaadet Sorrentole:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar