Väike suusareis Lapimaale

Üks tore pank tegi toreda kolmepäevase kliendiürituse Lapimaal. Kui üritus välja käidi olin rõõmuga nõus seal osalema - puhkust hädasti vaja ja ühelgi mäel pole ka vist oma 4 aastat suusatanud. Neljapäeva hommikul kell 7 kogunesime Tallinna lennujaamas ja Tallinn-Helsingi-Kuusamo sõit võis alata. Tundub nii uskumatu, et 8:45 väljusime Tallinnast ning juba pool tundi hiljem olimegi Helsingis, kus oli 1,5 tundi edasilennu ootamist ning seda kasutasime üksteisega tutvumiseks ja suhtlemiseks "pärastlõunase" õlle ja kerge einega - ärkamisest ja hommikusöögist oli kõigil juba hulk aega möödas. Helsingist Kuusamosse lend kestis 1 tund ning sealt edasi viis meid takso Rukale, kus meie käsutuses oli üks tore "mökki"

Maja oli 12+2 inimesele ning 12 meid seal ka kokku oli - 3 panga inimest ning 9 kliendi esindajat, sealhulgas 3 naist ja 9 meest. Väga õdus maja ning pankurite poolset teenindust ei suutnud ära kiita:) 

Pakkisime asjad lahti, tegime kõik kordamööda pilti pankurite pagasi sisust:

Hilisemal vaatlusel tuvastasin, et pilt sai vist tehtud siiski enne, kui kogu pagas lahti oli pakitud - rummi oli ka tumedat ning dzinni ei paista pildilt üldse:)

Aga külmkapi sisu jäist meist esialgu puutumata - päevakava nägi ette lõunasöögi Pizza Stopis ning mootorkelgusafari. Naistest polnud keegi mootorkelguga enne sõitnud ning meile räägiti enne võidu lugusid, kuidas nendel safaritel on puu otsa ja võssa sõidetud, nii olime suhteliselt ära hirmutatud. Meile kõigile anti selga tunked, spetsiaalsed saapad, kindad ning loomulikult kiivrid, ühtlasi pidid kõik ka puhuma - üle 0,5 promilli rajale ei lastud ning ühel mehel tuligi leppida tagaistmel kaasa loksumisega (0,6 promilliga). Jalgade värinal kuulasin, kus gaas, kus pidur ning pidimegi sõiduks valmis olema. Üks juhendaja sõitis kõige ees, naised tema järgi, siis mehed ning lõpus sõitis veel üks juhendaja. Mootorkelkudega sõitmiseks olid seal spetsiaalsed rajad, mis varustatud isegi liiklusmärkidega, kohati olid ka kiirusepiirangud 40 ja 20 km/h ning väga palju oli ristumisi erinevate muude teedega (k.a. murdmaasuusarajad ja autoteed). Sõit läks alguses üsna konarlikult, ei julgenud kuidagi kiirust üles võtta ning ühel libedal nõlval õnnestus mul seetõttu isegi jääle täiesti kinni kiiluda, nii et mind sealt lahti lükati. Mida aeg edasi, seda kiiremaks läks keskmine kiirus ning pidime isegi liiklusmärkide järgi tempot maha võtma:) - alustasime ~15 km tunnis ja lõpuks enamasti 40, mõned lasid vahepeal pikemad vahed sisse ja said ka 70 sõita, aga mina nende hulgas ei olnud:), üle 40-se kiirusega tundus masin juba käest minevat. Ja kuna sellist tööd iga päev ei tee, siis pöial, millaga gaasi pidi vajutama, kippus juba krampi minema ja midagi teha ka ei saanud;) Õnneks tehti vahepeal mõni peatus.

Pärast kelgusõitu viis meid tee taas mökki, et seal sauna ja karastavate jookidega end veidi värskendada. Kuigi saun sai varakult sooja pandud, siis väga kuum see küll polnud, aga enam-vähem sai ikka hakkama, kui kõvasti leili visata.

Ja oligi õhtu käes ning meid ootas õhtusöök restoranis Vanha Karhu. Toit oli maitsev ja küllaldane:), aga selgus, et koht polnud tegelikult see, mida pankurid silmas olid pidanud, kui kohta broneerisid - neil oli eelmisest korrast mõnus koht meeles, aga selle nimi mitte. Ja kuna restoranis polnud loodetud ansamblit ja tantsu, siis viis tee meid Ruka keskusesse, et leida mõnd toredat ööklubi. Osa seltskonnast loobus kohe sellest üritusest ja läks "koju". Esimese ööklubi ukse taga pidime pikali kukkuma - pilet maksis 24€, esines seal ka keegi Lauri, aga me arvasime, et see ei ole kindlasti väärt seda, et seal võib olla ainult pool tundi aega veedame (hoolimata sellest, et pidu oleks panga poolt meile välja tehtud). Käisime veel paar kohta läbi, üks oli päris tasuta ja ühe hind oli 15€, aga kumbki ei pakkunud meile eriti huvi ja nii võtsime meiegi ette tee "koju". Kodus ootas meid tore seltskond, mitu telefonitäit muusikat ja kui see ära tüütas, siis sai youtubest juurde otsitud. Vahepeal käis keegi saunalava all miskeid nuppe kruttimas ja sai saun ka vähe soojemaks.  Ning enne magamaminekut (~kell 3) sai veel kuumas saunas käidud.

Hommik algas imehästi. Kui tavaliselt peab mingiks väga varaseks kellaks kuskile hommikusöögile jõudma, siis meile oli organiseeritud hommikusöök 9.30 kohale. See meid üles ajaski, et keegi lauda kattis. Ja aegamisi imbusid kõik oma tubadest välja söögilauda. Söök oli rikkalik ja maitsev ning seltskond meeldiv:) Meeleolutõstmiseks on saanud neil üritustel traditsiooniks hommikut vahuveiniga alustada ja ka sel korral ei kavatsenud pankurid traditsiooni rikkuda:) Hommikusöögi ajal tehti plaane, kes millise spordiga tegeleda kavatseb ja kas keegi õpetajaid ka vajab. Olin juba ka valmis lumelauda proovima, aga kahjuks või õnneks polnud õpetajat saada ja nii julge ma polnud, et enda lumelaudurite peale loota, pealegi neist kaks said endale õpilased.

Mäe peal ei tundnud ma end sugugi julgena, polnud ju mitu aastat jälle sõitnud ja mäe otsast tunduvad mäed alati nii järsud ja kõrged. 

Sõitma hakates selgus, et esimene sinine rada oli nii lauge, et vahepeal tuli hoogu lükata, et üldse edasi saaks (tugeval vastutuulel oli ka suur osa). Jätkasin endiselt siniste radadega, aga teised polnud nii lauged ja mäe teisel küljel polnud ka nii kõva tuult. Proovisin ka üht punast rada ja seegi oli täiesti jõukohane. Päeva edenedes jõud rauges ning kehv füüsiline vorm andis tunda -  reielihased kippusid juba krampi tõmbuma ning põlved valutama. Õnneks sai kell 3 ning kogunesime lõunasöögiks kohalikku restorani. Naistega otsustasime peale lõunasööki koju kobida ning vaatamata teiste tugevale veenmisele me siiski nii ka tegime. 

Kodus lootsime kohe sauna saada, aga selgus, et murdmaa mehed olid meist ette jõudnud - ja ühtlasi ka sauna uuesti küdema pannud (mille taimeriga piisavalt varaseks ajaks tööle olime pannud ja koristaja tõenäoliselt välja lülitas). Saun ei olnud jõudnud väga kuumaks minna, aga ajas asja ära. Jõudsime parasjagu teiste mäelt tulijate tulekuks saunas käidud ning plaanisime just kerge uinaku teha, aga see jäi siis minul küll tegemata - olin veendunud, et lärm on magama jäämiseks piisavalt kõva ja pigem veetsin selle aja teiste muljeid kuulates. Värskete lumelaudurite muljed olid erinevad - üks sai lauaga sõbraks ja ka ilma kukkumata juba sõidetud ning oli olukorraga ja eneseületusega rahul, teine lubas teisel päeval suuskadega mäele tulla ja polnud üldse rahul. 

Veidi puhkust ja lõõgastumist ning oligi õhtusöögiaeg. Seekord oli meil reserveeritud restoran Ruka Peak kõrgel mäe otsas, aga pimeduse tõttu ei saanud eriti vaadet nautida. Restorani õuel olid mõned jääkujud ning seinal oleva plakati järgi jäi mulje, et need olid seal miskist võistlusest.

Restoranis suutis meid kelner veidi üllatada - tegemist oli eestlasega. Üks mees oli meil veidi napsuga liialdanud ning oli veidi norimise meeleolus ning kellegi vabanduse peale, et ärgu kelner ta peale väga vihastagu, teatas kelner rahulikult, et ta on siin kelneriks, mitte vihastumiseks:) Punase veini tellimine muutus veini degusteerimiseks, klaase muudkui vahetati ja toodi juurde, aga ma jäin siiski oma valge veini juurde, mekkisin veidi naabrite klaasidest punaseid ka, aga üks oli tummisem kui teine ja polnud mulle meele järgi.

Restoranist võtsime tee jälle keskusesse, aga endiselt ei sobinud meile ükski ööklubi (kalleim hind oli seekord 18€) ja valisime meelelahutuseks jällegi oma koduse mökki ja meie oma seltskonna.

Jutustamise, sauna ning napsuga veeres öö kiirelt. Ükshaaval hajusid kõik tubadesse. Kell 3 andsime kõik naised alla ja läksime magama. Olime juba jõudnud teki alla kerida, kui elutoast kostis muljeid, et õues on virmalised. No seda ei saa lasta kaks korda öelda. Ei uskunud ka, kuna õues olid ju praktiliselt plusskraadid. Piilusin ukse vahelt välja ja üks naistest oli juba suusapüksid jalga tõmmanud ja valmis kohe õue minema, mis meil ülejäänudelgi muud teha:) Mehi virmalised üles ei ajanud:), need kolm, kes polnud veel magama jõudnud minna, need hommikul jagasid muljeid, kuidas pruukis vaid öelda sõna virmalised, kui naised välgukiirusel suusariides õues olid:) Virmalised ise väga nähtavad tegelikult polnud, sellised hallid ja igavad, aga pildi peal ilmusid nähtavale. Isegi minu fotokas aidati seadistada, et ma saaks ka mõne pildi, aga mina ei osanud juhendada, kust mul mida saab seadistada ja nii ei tulnud väga hea pilt:

Peale värsket õhku tuli hea uni ja seekord ei äratanud hommikul isegi laua katmine (see ei tähenda, et lauda ei kaetud):) Aga üles me kõik saime ja hommikusöök oli sama meeldiv toidu ja seltskonna poolest kui eelmisel hommikul, ei puudunud ka vahuvein:) Ja siis jälle mäele:) Seekord proovisin ka muid tõstukeid ja uusi radu, aga jäin endiselt oma sinise värvi juurde, üks väike jupp punast ka. Ilm oli veidi jahedam ja sadas laia lund. Lõpetama pidin eelmisel päeval alustatud hirmus aeglase rajaga ja lubasin meie "noorele" lumelaudurile, et aitan ta seisukohtadest üle, aga ilma kõva vastutuuleta oli see rada nii super mõnus, et kuidagi ei tahtnud seal seisma jääda. Otsustasin kiirelt üles tagasi minna ja järmisel laskumisel hädalist abistada. Aga rada oli ka tema jaoks väga hea ning ta ei vajanudki abi, pigem otsustasime kiirelt veel paar ringi teha ja enne lõunasööki veel viimast võtta. Lõunasöögiks kogunesime jälle kokku, sõime kõvasti kõhu täis ning asusime   viimast korda mökki poole teele. Seal kiire saun, veidi jahtumist ja lõõgastumist ning kohvrite pakkimist ja juba oligi kell 5 ja takso ootamas, et meid lennujaama viia. 

Kuusamo lennujaamast jälle tunniga Helsingisse ja seal rõõmsalt 3,5 tundi edasilennu ootamist. Kahjuks meie seltskonna lemmikrestoran oli juba suletud. Mõned tegid proovi, et kas õnnestub EU väliste lendude osasse restorani saada, aga passikontroll ei aktsepteerinud sihtkohta "restoran". Istusime kiiresti viimasesse kiirrestorani maha, et seda enne kinni ei pandaks ja me õhtusöögita ei jääks. Kahjuks hakati just siis poode sulgema, kui me oma söögiga ühele poole olime saanud ja nii jäi shoppamise plaan ära. Ühel pankuril oli telefonis huvitav mõtlemismäng Dooors (justnimelt kolme o-ga) ning osad asusid sealseid ülesandeid lahendama, osad vaatasid youtube'st lohesurfi jne videosid ja nii see aeg läks. Vahepeal tellisin endale dzinni toonikuga ja kuna see oli hirmus vastiku maitsega, siis see ei edenenud kuidagi; pool tundi hiljem tõi keegi endale sama joogi ning kommenteeris, kuidas eelmine tehti mingi vale toonikuga ning ta oli selle ümber vahetanud. Siis sain ma ka aru, et seal mitte pole halvad joogid vaid teenindaja oli lihtsalt midagi sassi ajanud. Ja kuna meil oli nii super seltskond ja teenindus, siis mindi ja vahetati minu poolik klaas terve normaalse joogi vastu, ilma, et ma oleks pidanud seda paluma:)

Lend Tallinna laabus ilusti, pank tänas meid üritusele tulemast ning meie tänasime panka meeldiva ürituse eest. Tõrvatilgaks oli, et minu kohver oli veidi kannatada saanud ja väljatõmmatav sang oli lahti murdunud, aga pagasiteenindus kirjutas kohe vailduseta paberi valmis ja nüüd pean kohvri neile remonti viima. Täna ei viitsinud seda teha. Ehk olekski aeg uus kohver muretseda:)

Hoolimata väsimusest ja lihaste valust olen hirmus tänulik, et selliseid üritusi korraldatakse ja et mul õnnestus sellel osaleda:)