Kuu jälle läbi ja on jälle käes nädalavahetus täis tikkimist. Meie õpetaja hirmutas meid eelmine kord üsna ära rääkides kuidas ta halvasti tehtud tikandid katki lõikab ning luges meile sõnad peale, et kodus peame leidma tikkimiseks aega ja peame oma töödega tükk maad olema edasi jõudnud. No ja "korraliku" õpilasena jätsin tööd ikka viimasele minutile - kui koolini oli vaid nädal ning ühe päeva neist plaanisin Helsingis veeta ja ühe õhtu teatris - pidin end kiiresti kokku võtma ja natukegi oma tööga edasi jõudma. Õnneks jõudsin üht teist ära teha ning õnneks meie õpetaja ei saanud laupäeval ise kohale tulla ning saatis praktikandi:), kes ei kippunud ühtegi tikandit katki lõikama ning julgustas kõiki oma tikkimisi edasi tegema. Ühtlasi andis see veel ühe päeva, et oma tikanditega edasi jõuda ja päeva lõpuks oli seis selline:
Pühapäeval oli meie enda õpetaja jälle kohal ja organiseeris töökohad ümber, et suurte raamidega oleks mugavam tikkida (minul piisab pisikesest raamist ja ei ole veel kahe käega tikimist ära õppima pidanud)
Õpetaja polnud kiitussõnadega kitsi - talle tundus, et me oleme kõik hirmus tublid olnud ja oma tikanditega päris kaugele jõudnud (ma ei tea küll, kas see minu kohta ka käis) ja tikandeid lõikuma ei hakanud ja harutada ka ei käskinud. Pean tunnistama, et ühe töö osas see mind isegi üllatas - mulle on lapsest saadik õpetatud (aitasin kord vanatädil pilti tikkida - ja tema õpetussõnad on senini meeles), et ristpisted peavad olema kõik ühtepidi tehtud ning praktikant juhtis ühe naise tähelepanu sellele, et temal iga piste isepidi - vastuseks sai, et ta hakkab seda ju ise kandma ja talle kõlbab nii küll ja originaalil oli ka nii. Kui jalgu sirutasin ja teiste töid piilumas käisin, siis tõesti jäi silma, et ristpisted polnud korrapärased, mõned olid reast väljas ja ühtepidi ka polnud - kuna mulle endale ristpisted meeldivad oluliselt rohkem kui ebakorrapärased tikandid, siis mind hämmastas, et kellelegi see ristpiste korrapärasus ei sobi. Vaatasin ühel päeval vanavanaema tikitud monogramme ning jäi ka silma, et need oli isepidi ja mõned reast väljas - imestasin veel, et kas siis vanal ajal ei nõutudki ristpiste tegemisel korrapärasust, samas polnud sellel rätikul niitide järgi tikkimine korrapäraslt võimalik ja ma ei tea, kas tol ajal mingeid abikangaid üldse kasutada oli. Ja kaugelt vaadates on tulemus ikka päris kena:) - isegi 90 aastat hiljem.
Aga kui minu tikkimise juurde tagasi tulla, siis kraed just valmis ei saanud, aga edasi jõudsin küll märgatavalt - kui virk viitsiks olla, siis paari õhtuga peaks ülejäänud osa ka valmis saama:) - aga veel ei viitsi virk olla - järgmise õpetaja silma alla minekuni ju tervelt kuu aega aega:) Tikkimisega olen oma krae nii ära kortsutanud:(, aga ei saa enne triikida, kui valmis on ja saan selle ära ka pesta, muidu triigin kogu mustuse töö sisse. Pildistamiseks valguskasti ma pole ka ehitanud ja mul on kodus ikka jube pime:(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar