Mõnus talvine nädalavahetus

Kevad on hirmus petlik - reedel maale jõudes oli ilm täiesti kevadine nagu ka terve nädala oli olnud ning nädalavahetuseks lubatud talv tundus ilmateate väljamõeldis. Olin õelastele lubanud, et rakendan nad tööle - vaja oli tormis murdunud oksad metsa äärest ära korjata, et need niitmisel hiljem ette ei jääks. Laupäev algas üllatuslikult nii nagu ilmateade lubas - väljas oli paks lumi maas ning mingeid oksi polnud küll mõtet seal lume alt otsima minna. Küll sai aega talviselt mõnusalt veeta - õue sai järjekordne lumerajatis meisterdatud - seekord suurtest ja väikestest pallidest mitme rajaga liumägi. Laste plaanid olid väga suurejoonelised - päris nii suurelt meil nende teostamine ei õnnestunud, aga teise päeva õhtuks sai mõned liud ikka teha:)

Õetütar tegi ühe lumememme ka:

Vaatamata talvisele ilmale oli õhus tunda kevadet. Sarapuu õitses:

Krookused paistsid lumest:

Kuldnokad otsisid sobivat pesakasti ning kompostihunnikust süüa, aga see ei seganud ka leevikestel põõsaste ja puude otsas pungi vms näsimast:)

Ohtralt taldrikuid

Üle pika aja sain savitöötoast suure hunniku kraamiga koju minna - sain kätte väiksed taldrikud täienduseks juba olemasolevatele suurtele ning kaks rohelist magustoidukaussi, mis pidanuks täiendama juba varem valimistatud neljast komplekti. Viimastega läks veidi kehvasti - silmamõõt on mul väga petlik ning olemasolevatest said need uued ikka oluliselt väiksemad ja pigem taldrikud kui kausid. Värv ja lill on ainukesed, mis neid taldrikuid- kausse ühendavad. Aga jäätist või marju vms saab nendest ikka süüa ja vast pole sellest midagi, et teistega täpselt samasugused pole.

Tartu söögi- ja joogikohad

Et Tartus ERMi külastada peab Tartusse minema:) Tartuga on mul endiselt head suhted. Eriti kui seal on kevad:) Ka sõpru ja tuttavaid on nii palju, et kunagi ei tea, kellele pühenduda, kui just mõnd massiüritust ei taha organiseerida. Seekord eelistasin privaatsemat ajaveetmist ja suhtlemist. Et aeg oleks pikem, siis läksin juba eelmisel õhtul Tartusse. 

Esimese õhtu pühendasin õele (või lasin tal enda õhtu mulle pühendada) - õhtusöök Dolce Vitas (mulle tundub, et olen selles kohas isegi varem käinud) ning jätkuks veidi veini Vein ja Vines - see oli minu jaoks uus koht - vanasti oli seal vist mingi riidepood. Mõlemas kohas oli üsna palju rahvast j atäitsa mõnus õhkkond. Tartus on üldse väga palju söögi- ja joogikohti juurde tekkinud mingite muude poodide arvelt. Võib olla on Tallinnas ka, aga siin ma veedan aega pigem sõprade juures kui nendega koos kuskil linna peal uusi ja vanu kohti avastamas.

Linnatuurilt õe poole minnes juhtis õde tähelepanu, et vaataksin veel viimast korda Tartu vana kaubamaja, sest see lammutatakse kohe maha (Tarvase restorani osa oli juba läinud).

Hommikusöögiks mind välja ei tõstetud ning sain õe juurest otse ERMi jalutada. Päeval ei julgenud minutitki lõunasöögile ning linnas jalutamisele kulutada. Minu tööpäev lõppes enne kui sõbrantsi oma ning tegin õega kohvi ja kakaotassi taga aega parajaks Mint'is - mis jättis sel kellaajal kuidagi üsna lootusetu mulje. 

Sõbrantsiga plaanisime minna õhtust sööma kas Shakespeari või tema poolt pakutud Mokasse. Viimases ma polnud käinud ning otsustasin selle kasuks - kuigi õde rääkis värvika loo, kuidas ta pärast 15 min ootamist polnud isegi menüüd saanud ning kui siis minema hakkas, siis teda alles märgati. Tegelikult selgus, et koha nimi polegi Moka - selle uueks nimeks on hoopis Chez André, aga sisu see nimevahetus vist ei muutnud. Meil ei olnud vaja menüüd ja toite kaua oodata - kõigega võis rahule jääda. Pärast arve maksmist avastasime, et järgmise lux-bussini on veel hulk aega, aga sinna lihtsalt lobisema jääda ei tundunud sobiv. Leidsime endale järgmise paiga - bussijaama peal Ränduri pubi:) 

Ühe ööpäevaga suutsin Tartus 5 söögi- ja joogikohta külastada:) Kui Tallinnas ka neid sama tempoga külastaks, siis teaks teine kord kuhu külalisi välja viia - praegu tean ainult mõnda üksikut kohta ning kahjuks on need nii populaarsed, et eeldavad broneerimist. 

ERMi külastus

Rahvarõivakooli raames on meil ettenähtud ka mõned ERMi külastused ning nüüd oli üks neist jälle paika pandud. Ega meil suurt aegu valida ei anta - valida sai kahe kuupäeva vahel - mõni valis ka mõlemad päevad ning mõned õpetajad kauplesid endale võimaluse koolivaheajal see käik teha. Minul on kuu algus tööl kõige kiirem aeg ning kahte päeva kahjuks ei saanud lubada - kuigi esimese korra kogemusele tuginedes tundus, et ühest päevast jääb väheks.  Et seda ühte päeva paremini ära kasutada, siis tegin seekord rohkem ettevalmistusi - teadsin juba millele peaksin keskenduma ning mis materjalid enne valmis vaatama-trükkima. Õde andis mõni aeg tagasi väga hea vihje kasutada erinevate materjalide ja märkmete kokku kogumisel Evernote programmi ning olin jõudnud oma olemasolevad materjalid sinna juba kokku koguda - s.t nüüd on mul iga muuseumieseme andmed ühes failis koos, nii MuISi info kui ka muuseumi pearaamatute info ja ka enda märkmed sinna juurde ning ma saan neid lugeda nii arvutist kui telefonist kui ka tahvlist, kust parasjagu vaja on.  Ja nüüd enne ERMi minekut trükkisin igaks juhuks need memod veel välja, sest tundus, et pabereid on seal lihtsam lapata kui arvutis infot vaadata. 

Hommikul kell 10 olin muuseumis kohal ning tööks valmis:) Sel korral oli meil kaasas õmblemise spetsialist, kes pidi meiega erinevate esemete lõiked üle vaatama ja meie tähelepanu olulistele nüanssidele juhtima. Särgiga oli mul lihtne - MuISis on sellest nii palju pilte ning pearaamatus on detailide mõõdud ka kõik kirjas - juhendaja juhtis tähelepanu krae, õlakute ning kätiste detailidele, aga need mõõdud võtsin esimesel korral ära, muidu poleks saanud neid tikkimagi hakata. Üleriietega vastupidi on väga keeruline - peale valge rüü polegi meie kihelkonnast midagi muuseumis olemas:( Muuseumi töötaja tõi mulle selle asendamiseks Pärnu-Jaagupi kampsuni (ehk siis lühikese jaki tänapäeva mõistes) - selle lõikega on ka lihtne - see on Kurriku raamatus olemas ning ei pidanud sellega lõike üleskirjutamisega ka vaeva nägema. Nüüd pean otsustama, et kas lähen seda lihtsamat teed või otsin veel mõnda varianti.

Peakatetest on võimalik nii tikitud tanud kui ka pott-ja kabimütsid, aga kuna tikitud tanud on pigem varasemast ajast kui mu seelik, siis hetkel ma vist tikitud tanu ei tee (kui just tikkimise pärast) ning nende pott-ja kabimütside valmistamist õpetab teine õpetaja, siis nendega polnud mõtet tegeleda - nende valik muuseumis on ka nii suur, et on jube raske ühte või teist eelistada - minu meelest on need kõik üsna ühesugused ning pildid MuISis olemas. Ühte tikitud tanu oleksin lähemalt igaks juhuks vaadanud, aga kahjuks see oli kuskil näitusel.

MuISis jäi silma veel tikandiga pearätt. Muuseumi töötaja ei olnud eriti sõbralik - arvas, et see tavaline siidrätik ja mis sest vaadata - näitasin piltidelt, et minu arust see küll pigem linane… Tõi siis selle ikka välja - aga kuidas seda peas võiks kanda ma küll aru ei saanud - valge tikand ühes nurgas ja niplispits ühes servas, minu fantaasiast ei piisanud - või siis on pits näiteks ühest küljest mingi põhjusel ära võetud? Rätiku mõõtmiseks ja vaatamiseks laotati see mulle koridoris ühele suuremale lauale (meiega samal ajal oli muuseumis ka miski filmimees, kes tegi vist mingit kroonikat ning see rätiku laotamine ning veidi mind ka sai ka filmi). Keegi töötaja läks vahepeal mööda ja vaatas seda ja mainis, et oi, seda pole ammu näinud:) Tikkimise õppimiseks (või meelde tuletamiseks) sobiks see valge tikand küll imehästi - ootan nüüd sellest fotot, et saaksin foto pealt selle mustri kuidagi suurendada ja ära joonistada.

Mõned esemed on muuseumis aja jooksul ka hävinud (osa vist mingis tulekahjus ja osa muude asjaolude nagu koid vms tõttu) ning puusapõlle ma ei saanudki näha. Meie kandi tavalisi põllesid pole muuseumis üldse. 

Sukkasid on muuseumis kaks varianti, üks on sinise ja valge triibuline, mis minua raust rahvariiete juurde ei sobi ning üks jupp sukakirja tõenäoliselt valge suka säärest. Selle mustrit ei pidanud ma muuseumis joonistama - MuISi pilt on üsna loetav ning see muster on tegelikult 1968 aasta Nõukogude Naises juba üles joonistatud. Kahjuks on sellest sukast ainult säärekiri alles ning erinevaid kandade ja varvaste kudumise nüansse sellelt ei näe - pean spetsialistide arvamusele ja juhtnööridele lootma kui millalgi sukkade (ehk siis tänapäeva mõistes põlvikute) kudumiseks läheb. Meil üks inimene, kes muhu riideid teeb, nägi hullu vaeva muhu sukakirja üleskirjutamisega - see oli väga peen võrreldes minu sukakirjaga, ma arvan, et tal oli vähemalt poole rohkem silmi kui minu sukasäärel:)

Vöö ja säärepaela vaatasin ka MuISist valmis ning vöömuster ka juba paberil kirjas - nüüd vaatasin värvid ning materjali üle. Selle juures oli mulle üllatuseks, et piltidel tundub, et kasutatud on valget linast niiti, aga tegelikult oli see ikka pleegitamata linasest. Teiseks üllatuseks oli, et mustri järgi tundus mulle, et tegemist on laia vööga, aga tegelikult olid materjalid nii peened, et vöö oli üsna kitsas. Et end mitte eksitada, siis rohkem vöösid ma välja ei lasknud tuua - võib olla mõni teine kord:)

Lisaks tegin päris hulga pilte pearaamatute lehekülgedest, mis mul olid veel puudulikud või mida kunagi võiks vaja minna (näiteks teised vööd ja ehted jne). 

Ootamatult avastasin, et aega oli veel küll, aga enam vaadata midagi ei osanudki või veel mingeid esemeid välja tellida. Läksin siis ka raamatukogu poolele ning vaatasin korrespondentide märkmeid ning etnograafilise arhiivi materjale, kus on erinevate inimeste juttude järgi üles kirjutatud informatsioon mingite ajastute riiete jms kohta, k.a. rahvarõivad ja nende kandmine. Uurimistööde juures on õnneks lubatud ka neid materjale välguta pildistada ning ei pea koha peal kogu infot ümber kirjutama - nii keskendusingi pildistamisele ning tekstid läbi loen hiljem.

Läbi lugesin ainult 1912 varade kogumise päevikud - seal midagi nii olulist ei leidnud, et edaspidi saaks kasutada kuna enamus infot lisaks korjatud esemetele oli hoopis olustikku puudutavad - näiteks väga palju virisemist kehvade teeolude üle, et teed olid peaaegu läbitamatud - vist oli väga märg kevad - juuni algus ja on mainitud, et jõgi ajas kuskil üle kallaste. Huvitav fakt oli, et päris mitu päeva peatusid need vanavara korjajad köstri juures, s.t. siis minu maamajas:) 

Muuseumi sulgemise ajaks jõudsin kõik vajalikud materjalid läbi vaadatud ning selleks korraks võis sellele üritusele joone alla tõmmata:)

Pross

Ühel endisel kolleegil sünnipäev tulemas ning kuna tema minu sünnipäeva kingiga meeles pidas, siis plaanisin talle prossi teha. Ta on küll üsna musta-valge inimene, aga aegajalt sätib värvi ka sekka ning igasugused kulinad ja talle meeldivad -  otsustasin talle kevadise prossi meisterdada. Idee sain ajakirjast Creativity, mida olen mõnda numbrit ka meil müügil näinud, aga enamasti ostan ja loen seda digitaalselt.

Plaanisin Karnaluksi minna ja sealt prossi tarvis vidinaid osta, aga lõpuks ikka ei viitsinud ning sain Abakhanis käiguga hakkama ning kristallid olid juba varem olemas. 

Pross sai selline:

Jälle kevad

Sel talvel on väga raske aru saada, et mis aastaajaga on õieti tegu. Nüüd on veebruar lõppemas ning talvest pole enam jälgegi - tiigi peal jää on veel alles, aga see on ka juba veidi parve moodi, s.t. ääred on juba lahti ning vesi ujub peal.

Lilled jätkavad täie hooga kasvamist, nagu vahepealset külma polekski olnud:

Lumikellukesed ajavad kõikjal õisi lahti, varsi pole veel ollagi:

Tulbid on juba lumikellukestest kõrgemad:

 Panin sügisel uude peenrasse krookused, sügisel ja talvel oli see peenar üsna ära äestatud, arvasin, et rotid vms on kõik sibulad ära söönud, aga tundub, et mitte - terve peenar on pisikesi krookusealgeid täis:

Mõni lumikellukeste põõsas on päris suur:

Tundub, et külm pole isegi hüatsinte ära võtnud:)

Kui veel nüüd päikest ka rohkem oleks, siis võiks täiega kevadet nautida ja talve unustada:)

Rahvrõivakool jätkub - kätised

Rahvariiete osas pole mingit muutust, tikkin ikka endiselt oma särki. Ja kuna ma kõik päevad ja ööd tööga tegelesin, siis muidugi pole ma vahepeal midagi tikkinud. Aga pole hullu, olen endiselt oma särgiga graafikus - üks kätis on veel vaja lõpetada, aga selleks on mul veel kuu aega aega. 

Seekord uus oli see, et vanas majas lõppes rendileping ning nüüd meil toimuvad tunnid uues kohas, mida nimetatakse Allikamajaks, sest seal pidavat allikas maja sees olema - aga ma unustasin küsida, et kas seda näha ka saab. Mind hämmastas selle maja juures, et kui maja esimesel korrusel asuv käsitöö pood on lahti, siis me sisenesime Lühikese jala tänavast maja esimesele korrusele ning sealt trepist teisele korrusele, kus meil kool toimub. Aga kui pood on juba kinni, siis tuleb trepist minna maja kolmandale korrusele, et väljuda Pika jala tänavale - kahe tänava vahe on kolm korrust:) Ning Pika jala tänaval Boca Potti keldris süües olime tegelikult samal tasemel oma teise korruse koolitusruumidega - tundus väga müstilisena, nagu elaks kuskil väga mägisel maal:)

Siin siis minu töö pärast kahe päevast tikkimist - reas kaks õlakut (mis olid varem valmis) ja kaks kätist, viimane neist siis veel vajab lõpetamist ning siis võib detailid lahti lõigata ja algab kokku õmblemine koos kurrutamistega:

Järgmisel nädalavahetusel on meil loengud Kirjaliku töö koostamine ning Rahvarõivad ajastute lõikes ning märtsi alguses on plaanis veel üks ERMi külastus, et täpsustada valmistatavatae riiete lõikeid ja muid detaile, mis esimesel korral jäid tähelepanuta. Mul on plaanis üle vaadata särgi kätiste ja kaeluse tagid ning kui jõuan, siis vaadata ka mõnda põlle või tanu, et saaksin lilltikandi tegemise ja tikkimisraami kasutamise ka ikka ära proovida, kui seda on praegu profide käe all võimalik õppida. See põimpilu on mul üsna igava võitu, sest igal pool on täpselt üks ja sama:)