Kevadine Haapsalu

Sai üle pika aja Haapsalus käidud. Eesmärk oli küll vanaema külastamine, aga traditsiooniliselt sai ikka vanalinnale ka jälle tiir peale tehtud ning meri ka üle vaadatud. Kuigi neid linnatiire saab peaaegu igal aastal tehtud, jääb ikka aeg-ajalt midagi uut silma. 

Piiskopilinnuse hoovilt väljusime seekord tagumise värava kaudu ning märkasime ootamatult eriti läikiva katusega värskelt renoveeritud vana hoonet. Ei suutnud eriti meenutada milline see varem välja võis näha või kas see oli miski plangu taha varjatud. Aga nüüd on see selline:

Haapsalu Hooldekodu kodulehelt võib lugeda: 

De la Gardie loss on arhitektuurimälestis. Vanal lossil on kirev ajalugu. 19 saj. – 1827. aastal ostis Carl Magnus de la Gardie krundi piiskopilinnuse lähedale ning rahastas ja toetas Haapsalu esimese mudaravila ehitamist. Mõisahoones on elanud ja suvitanud paljud aristokraadid. Uhke mõisamaja oli valmis 1830. Aadli- pere linnamajaks ehitatud De la Gardie loss kujunes 19. sajandi keskpaigaks kohaks, kus Peterburist pärit kõrgest soost tegelased oma suve veetsid, näiteks Aleksander III ja Nikolai I.

Lossipargi servas olid uhked puukujud, mille kohta õde teadis öelda, et need on kuningate kujud ning ka Paides on sarnased:

Mere äärses pargis jäi silma väike õigeusu kirik, mida ma ka ei mäletanud seal olevat:

Seekord üllatasid meid veel kalameeste hordid Kuursaali lähistel - ma ei mäleta, et ma sellist pilti oleks varem näinud:

Kuursaal on endiselt oma ilus ja uhkuses:

Linnuse värava lähistel on üks maja saanud toreda paberfassaadi (ma pole vist ammu Haapsalus jalutanud või on see nurk jäänud läbimata - internetist selgus, et see fassaad on juba 2010. ndal pandud ning 2011.ndal uuesti: http://www.laanlane.ee/article/töömehed-paigaldavad-st-peterburi-hotellile-katet

Haapsalu ajaloost ma ei tea suurt midagi, aga google on hea abimees:) - Lääne Elu kirjutas juulis 2006, et tegemist on Haapsalu hiilgeaegade esindushoonega Sankt Peterburgi hotell, mille fassaadi uus omanik tahab taastada ning majja ehitada korterid ja restorani. Artiklis on mainitud ka 1990 .ndatel selles  majas Valge Daami päevade ajal peetud Lestauime kõrtsi - kus isegi sai 1993. või 94. ndal tantsitud:) Erinevalt Kuursaalist, mis ka tol ajal oli samas seisus, on see hoone endiselt renoveerimata. 

Peatänava äärde pastis veel üks iidne elamu:

Värkstuba Vana Jalgratas ees oli tore dekoratsioon:

Järelsõna:

Meil on kontori peal mitmeid ettevõtteid koos ning suhtleme ka nende inimestega vabalt. Ehitusmessi ajal oli ühega juttu, et käisin seal katuseid vaatamas. Nüüd peale lihavõtteid küsis see, et kas katus vahetatud ning mainis, kuidas Haapsalus Dela Gardie lossil oli kiiskav tsinkkatus, et kas ma sellist ei taha. Näitasin talle enda tehtud kiiskava katusega pilti ning saingi teada, et olengi pildile saanud De la Gardie lossi ning internetist täiendavat infot otsida:). Ühtlasi sain teada, et tegemist oli Haapsalust pärit inimesega;) 

Vöö kudumine jätkub

Vöö kudumise kursuse teine päev. Enamus alustas kudumist, üks tubli oli kodus iseseisvalt välja mõelnud kuidas kududa ning oli oma vööga enam-vähem sama kaugel kui mina. Mina polnud vahepeal kaugemale jõudnud - ma olen ikka totaalne looder ja ei viitsi õhtuti kududa. Nüüd siis oli jälle aega, kuna eriti muud seal teha polnud:) Päeva lõpuks oli vööd kootud tervelt 6 mustrikorda ning pikkus juba 37 cm - ainult ~2,5 m ongi veel kududa:) Aga tunnistus anti kätte, et olen selle kursuse läbinud. Nüüd jääb üle ainult virgaks hakata ja vöö lõpuni kududa.

Vöö kudumine

Tööpäeva õhtud on kuidagi lühikeseks jäänud ning pole jõudnud vöökudumist alustada. Võtsin nädalavahetuseks maale kaasa, et ehk on mahti õhtul veidike kududa.

Vanaemal palju ülesandei polnud:) - ainult vanal kasvuhoonel vaja alla libisenud klaasirida tagasi panna  - see ei võtnud paju aega. Vanaema alustas juttu ka aknapesust, aga minu arust oli ilm liiga külm ja ta ehk mõtles ka pikemas perspektiivis, mis on talle olulised tööd, millega ta ise enam hakkama ei saa. Peale kasvuhoone lappimise katsusin natuke iirisepeenart kratsida, aga ega muud väga ei näinud, mida teha ja nii sain rahuliku südamega minna vööd kuduma. Vanaemal tundus ka hea meel olevat, et see kopsimine, mis ülevalt korruselt kostis, polnudki haamrikobin vaid hoopis vöökudumise kobin:) Ma ei mäletanud, et see vöö  kudumine nii raske töö on. Või oli mul seekord kehvem lõng, mis iseenda ja linase niidi külge kogu aeg takerdub, juba kaua peab pusserdama, et jälle ühe rea edasi saaks. Ühte mustrikorda kudusin tund aega:( Esimese mustrikorra kudusin proovitööks, mida saab siis kuskil eraldi kasutada - me panime ekstra veidi pikemana selle vöö üles, et saaksime alguses ka veidi proovi teha. Siin need siis on - vasakpoolne on paremalt poolt proovijupp ning paremal pool vöö pahemalt poolt - mulle tundub see palju ilusam, sest muster paistab paremini välja. Kokku kulus mõlema jupi kudumiseks laupäeval 2 tundi ja pühapäeval ka veel 1. Terve vöö saan vist pensioniks valmis:)

Savitöödes endiselt rohelise lainel

Savitöödes on jälle paus olnud, aga päris loobuda ikka veel ei tahaks ning võimalusel sean sammud ikka meie töökotta uusi nõusid vormima. Vahest saan midagi kätte:) Seekord sain kätte rohelise ja valgega vaagna:

Sama tooni said ka üks vaas ja paar kausikest… Need roheline ja valge kristall on meil hetkel kõige populaarsemad värvid ja kahjuks vist ka kõige kapriissemad - mingil põhjusel kipuvad need rohelised nõud katki minema ja isegi siis, kui algul täiesti terved paistavad. Üks naine pani kannu vee, et näha, et kas see vett peab. Päeva lõpuks oli selge, et kann ei pea vett ning selle põhja olid tekkinud praod. Täna nägin üht järgmist kannupilti facebookis, millel küljel suur pragu:( Nii et ei tea, kas ma vaasi saan ikka tervena kätte - sellele panin sisse ka rohelist ja ei viitsinud maha ka kraapida nagu üks inimene meil suurest hirmust tegi. Eks näis kuidas läheb.

Rahvarõiva kool - vöö kudumine

Lisaks plaanilistele õppetundidele on meil vaja võtta ka "lisaaineid",  kui meie poolt valmistatava komplekti juurde on  vaja midagi, mida meie õppeplaanis ei õpetata, sest see iga komplekti juurde ei kuulu. Minu esimeseks lisaloenguks oli vöö kudumine. Ma olin küll üsna veendunud, et mul seda kursust vaja pole, sest vanaemaga olen vöösid aastaid koos üles pannud ning endale kunagi ka ühe vöö kudunud. Saatsin õpetajale oma vööst pildi ja küsimuse, et kas me peale kudumise saame ka mingeid muid vööalaseid tarkusi, et kas mul on vaja üldse  sinna kursusele end kirja panna - vastuseks sain, et mu kootud vöös küüjoon pole õigesti seatud ning teisel päeval räägib kirjamustritest ka ja ma ikka võiks ka neil kursustel osaleda. Kuna minu teadmised pärinevad vanaemalt, kes õppis vöökudumise oma ämmalt kunagi selgeks ning siis ~30 aastat hiljem tuletas selle meelde ja hakkas aktiivselt kuduma, siis arvasin ka ise, et ega see kursus päris mööda külge maha ei jookse.

Lõnga otsimise olin jälle viimasele minutile jätnud ning sobivat lõnga ei leidnudki. Reedel jooksin veel Karnaluksist läbi ja ostsin igaks juhuks sobivates toonides tavalist kahekordset villast lõnga (kuigi see pole eriti vastupidav ja vöökudumine on sellega üks rist ja viletsus). Linast lõime oli mul kodus olemas ning vanaisa meisterdatud vöömõõk ja muud vajalikud vidinad samuti. Õpetajal oli ka igasugust kraami varutud ning sain temalt osta sobivates toonides kolmekordset lõnga. Ja hakkaski vöö ülesse panemine. Saime paari peale selleks valmistatud raami ning kuna ma olin varem sellega tegelenud, siis ma olin nõus enda vöö enne üles panema. Vanaemal meil selleks mingit raami pole, ühe otsa paneme ukselingi külge ning teine ots on vanaema peos. Aga põhimõtteliselt käis kõik samamoodi. Raami peale pannes on ka ikka abilist vaja, kes lõnga- ja lõimeotsi hoiaks, aga veidi mugavam on, et ei ole karta, et kogu kaadervärk peost kukkub ning ülevaade on ka veidi parem. 

Kahel inimesel olid ka vööteljed muretsetud ning nendel käis ülespanemine kohe teljele - kuna mul telgedega kogemust ei ole ja ma pole veel kindel, et vöösid masstoodanguna hakkan tegema, siis pole veel vöötelgi endale muretsenud:) (Valla kultuuritöötaja hakkas juba vihjeid tegema, et 2015. aastal avanevad järgmised toetused ning naisrühmale on rahvariideid vaja:))

Saime minu vöö enne lõunat ilma vigadeta üles - kogemustel oli ikka oma osa, teised pidid kõik mitu korda harutama ja uuesti tegema. 

Kui vöö üles pandud, siis pusserdati see niimoodi pulga ümber, et on hea transportida ja ei lähe sassi -ma ei julge seda enam lahti võtta, et äkki ei oska kokku panna:)

Peale lõunasööki panime kiiresti ja sama koralikult üles ka mu nimekaimu vöö ning saime kahekesi hakata vöösid niietama. Kuna selle protsessi ajal olin ma vöö sisse aheldatud, siis sellest pilti ei saanud. Niietamise järel ei viitsinud oodata, millal õpetaja meid juhendama tuleb alustasin kohe kudumist:) Arvasin, et ta tuleb ja kommenteerib, kuidas edasi, aga teised olid alles oma vööde ülespanemisega hädas ja mõned niietamisega ja kuduma me pidime alles järgmine kord hakkama ning ma pidin ise hakkama saama või siis molutama. Labast osa väga pikaks ei tahtnud kududa, alustasin veidi mustrit ka - ühe väikse vea suutsin ka sisse kududa, aga harutama ei hakanud:)- meil said tegelikult nii pikad vööd üles pandud, et prooviks võib otsast mõne järjehoidja vms ka kududa, kui vigu liiga palju tuleb või serva hoidmine alguses hästi välja ei tule. Vööd koome me pahemalt poolt ja esimese päeva lõpuks oli seis selline:

Paremalt poolt jääb selline:

Kui vähegi viitsin, siis võiks kodus ka edasi kududa, kuigi ma olin ainus, kes selle pooliku töö koju kaasa tassis, ülejäänud alustavad järgmisel korral kahe nädala pärast kudumist, nii et ega mul väga kiire selle asjaga pole:)

Talvine meelelahutus

Sain mõni aeg tagasi taas kutse ühelt sõbralikult pangalt kliendiüritusele Soome suusatama. Seltskond oli mulle taas üsna tundmatu, paar praegust ning endist kolleegi ning meie haldur olid tuttavad, ülejäänud kõik võõrad või tuttavad ainult ajakirjanduse kaudu... Samas koht oli tuttav - taas Ruka. 

Üritus algas üsna karmilt - lennuk Helsingisse väljus 6:10 - reeglite järgi pidanuks siis 4:10 olema lennujaamas ning olin tõsise dilemma ees, et kas magama minekul on ikka mõtet:) Kuna unevõlg oli juba ette suur, siis üritasin varakult uinuda ning siis kell 3 ärgata. Väga karm:) Õnneks saime ühe tunni juurde, sest leppisime kokku, et me ei pea 2 tundi enne lendu lennujaamas olema vaid piisab ka ühest tunnist. Mul oli sissemagamise ja takso hilinemise jne närv sees, et jõudsin ikka poole viie paiku kohale, aga vähemalt ei pidanud hiljaks jäämise pärast rohkem põdema ning kohvi jõudsin ka juba kodus juua.

Helsingist lendasime kohe edasi Kuusamosse ning sõime kell 10 juba Rukal hommikust:) Enne hommikusööki jõudsime oma möki ka üle vaadata. Seekord oli elu veidi luksuslikum - 20 inimese peale oli 3 mökki ning igaüks sai privaatse toa ning uuemates mökkides sisaldus selles toas ka privaatne tualettruum koos dušinurgaga - sellist luksust ei osanud küll oodata:) 

Peale hommikusööki läksime kohe suusamäele. Ilm oli üsna vahelduv - mäe poole sõites oli ilus päiksepaisteline, aga kohale jõudes hakkas juba pilvitama. Tuul vihises kõrvus ning ilm oli üsna tume, aga sõitmist see ei seganud. 

Füüsiline vorm on mul nõrk ning põlved mingeid äkkilisi pöördeid poleks väga kaua vastu pidanud nii keskendusin enamus ajast sinistele nõlvadele. Enne lõunasööki pidin alla jõudmiseks ka üht punast mäge kasutama ning korra sain ikka külje ka maha:) Nõrgemad ja väsinumad läksid peale lõunat mökkidesse sauna, tublimad jätkasid sportimist - ma valisin seekord esimeste pundi. Saunakütja oli taimeri tõlgendamisega eksinud ning kella 3 asemel oli vist sauna küdema panemine ajatatud 15 tunni peale - nii pidime kõige pealt hoopis hakkama sauna kütma. Päris soojaks sai saun siis kui meil saunas käidud ja järgmine vahetus mäelt tuli. Peale väikest hingamispausi ootas meid juba õhtusöök, mis oli mökkidest väikse jalutuskäigu kaugusel miskis vigvamis, kus keskel oli lõkkease, mille ääres puulaudadel meile lõhet küpsetati. Õhtused ja öised tutvumis- ja tantsuõhtud olid plaanitud meie kõrvalmökki, mis oli parim lahendus - koju oli lühike maa, aga pidutsejad magamist ei seganud;)

Hommikul oli salaja mökkides hommikusöögiks lauad kaetud - vähemalt enamus inimesi ei kuulnud kui seda tehti. Riburada hakkasid kõik ärkama ja oma tubadest vaikselt laua äärde kogunema. Ning peale hommikusööki jälle mäele - virgemad varem, laisemad hiljem:) - seekord olin üsna esimeste hulgas:) 12 paikku tegin väikse puhkepausi, aga muidu sõitsin lõunasöögini välja. Olemine oli oluliselt tugevam ning ka peale lõunasööki sai mäele tagasi mindud. Küll vist ainult tunnikeseks, aga siiski tuli kokku üsna pikk päev. Siis jälle esimeste seas sauna, mis oli seekord korralikult soojaks köetud - 100 kraadi on minu jaoks isegi veidi liiast. 

Õhtusöök oli meil seekord veidi kaugemal - restoranis Peak - eelmisel Ruka reisil käisime ka samas söömas, see on neil vist üsna traditsiooniline koht. Seekord valisin söögiks veidi eksootilisema prae - karuliha seentega ning lisaks veel põhjapõdraliha ka. Mõlemad olid maitsvad, aga ei saa öelda, et neis midagi väga erilist oleks olnud. 

Peale sööki jätkus pidu jälle meie kõrvalmajas. Seekord oli rahvas oluliselt reipam ning viimased olid üsna hommikuhakul lõpetanud - mõtlemata, et meid peale hommikusööki ootas ees mootorsaaniretk. Ja nii praagiti meil päris suur hulk matkahuvilisi hommikul liigse joobeastme pärast välja - kõik pandi puhuma enne kui saan kätte anti ning Soomes lubatud on 0,5 promilli. Mul õnnestus nulliga hakkama saada ning ei pidanud sõidust loobuma. Ilm oli soe ja päikseline. Saanisõidul ma pilte ei teinud, aga enne tegime maja juures väikse tiiru ning ka mõned pildid:

Tiigijäält leidsime jääst sauna:) Keris oli välja jahtuma tõstetud, aga tundus, et on täiesti kasutuskõlblik  ja ka kasutatav saun. Sauna kõrval oli enda kastmiseks ka jääauk, mis oli hermeetiliselt kinni kaanetatud, et see kinni ei jäätuks. Saun ja jääauk jäid meil proovimata:)

Peale saaniretke sel päeval meie programmi enam suusasporti ei mahtunud, lõunasöök aga küll:) Peale lõunasööki väike tukkumisehetk ja juba oligi vaja kohvrid bussi tassida ning Kuusamosse lennujaama suunduda. Mökk koos lehvitava karuga jäid järgmist kohtumist ootama:)

Rahvariidekool

Nüüd oleme oma rahvariitega sinnamaale jõudnud, et sel nädalavahetusel oli üks päev pühendatud veel tikkimisele, aga teine juba õmblemisele. 

Tikkimise päeval sain viimased tikkimised tehtud ning päeva lõpuks olid kätised lõpuks tikitud ja tagid ka servas:

Õmblemise päevast õmblema hakkamist veel loota ei olnud. Info meil õpetajate ja korraldajate vahel hästi ei liigu - meile anti mõista, et alustame lõigete konstrueerimisest, aga õmblemise õpetaja selle infoga kursis ei olnud ning mulle tundus kogu päev üsna kaootiliselt kulgevat. Alustasime päeva kaeluse pilutamise proovitööga. Õpetaja näitas meile mitmeid kaeluse variante ning jäi mulje, et teeme kõigi kohta endale miniatuursed näidised, aga ei midagi - piirdusime ainult selle kõigetavalisema pilukandiga, mida mina oma särgi juures kahjuks ei saa kasutada. Natuke mind üllatas veel õpetaja suhtumine, et ege tema ka täpselt ei tea, kuidas see õige pilukant käib, et tema teeb seda nii... ja tõenäoliselt see piste, kuidas ta seda kanti kinnitab, päris õige ei ole:) Aga näidis sai tehtud ning nägi päris õige pilukandi moodi välja:)

Kaelustega oligi sellega kõik, ma pean enda omaga ise hakkama saama:), aga see õnneks pole vast keeruline, samasugused tagid on mul ka kätiste servas ning need on mul juba tehtud. Keerulisemate kaeluste omad peavad vist jooksvalt uuesti konsulteerima.

Järgmisena võtsime ette kaenlaaluse lapi õmblemise.  Vanadel särkidel olid kõik detailid üsna kandlised ning nende paremini seljas istumise tarbeks õmmeldi kaenla alla ja vajadusel ka kaelusesse täiendavad väiksed nelinurksed või kolmnurksed lapid. Kuna särgid õmmeldakse pesuõmblustega, siis nende lappide õmblemisel on õmbluste järjekord tähtis, et need kuskilt kiskuma ei hakkaks. Need tööproovid õnnestusid kenasti. Kaenlaalune kandiline:

ja kaeluse kolmnurkne (mida mul endal tegelikult pole vaja kasutada):

Mulle juba suvisest rahvariidelaagrist tuttava teemana proovisime veel kurrutamist- sea läheb vaja nii kaeluses kui ka varrukasuus ja-päras. Pahemalt poolt sai kurrud ka kinnitatud ning tulemus selline.

Tööproovidele järgnes mõõtude võtmine - aitasime üksteisel õigesti õiged mõõdud võtta ning kirja panna, et oleks mille järgi lõikeid teha. Seejärel oli õpetaja nagu segaduses, et mida siis meiega veel teha ning pakkus, et kui keegi soovib, siis võiks mõne inimese särgi välja lõigata. Üks julge inimene soovis, et tema tikitud käised välja lõigataks. Õpetaja kõhkles, et äkki rikub teise inimese kaua tehtud tikandi ära, s.t. et äkki välja lõikamine ebaõnnestub, sest täpselt sellist mudelit polnud ta varem lõiganud, kuigi sellise moega lõige oli tal olemas. Ma ei saanudki aru, et kui tema ei julge, et kuidas siis meie ise peaks julgema - pidi ju professionaalne rahvariiete õmblejaga tegemist olema. Ka see, kelle käistega tegemist oli, arvas, et ikka julgem on kui spetsialist lõikab ning välja lõigatud see sai. Seejärel lõigati välja üks alussärk, mis oli üsna sarnane sellele särgile, mida mulgi on vaja teha ning ma ei hakkanud oma kangaga seal lehvitama, otsustasin kodus vaikselt omaette välja lõigata. Erinevates rahvariideraamatutes on olemas erinevate särkide ja käiste põhilõiked koos mõõtudega nagu need siis muuseumi ekseplaridel on olnud, aga kuskil pole juurde kirjutatud või oletatud, et mis mõõtudega inimesele see võiks sobida - nüüd kui enda mõõdud kirjas ja üldjoontes teada mingid põhireeglid (et käiste laius peaks olema rinnaümbermõõt + veel pool rinnaümbermõõtu jne), siis ehk saan oma suhteliselt lihtsa lõikega särgi ka välja lõigatud.