II kursuse VII sess

Jälle selleks korraks kool läbi - need kolm päeva mööduvad ikka nii kiiresti.

Esimest päeva alustasime portfoolio koostamise õppimisega. Vaatasime tehtud töid ja saime juhtnööre enda oma tegemiseks. 

Järgmiseks suundusime väljasõidule. Esimeseks peatuspunktiks oli Heimtali muuseum, kus vaatasime telgedel kootud tekke, milliste tööproove ise just kudusime. Seekord oli meid seal vastu võtmas Anu Raud ise ja rääkis nendest tekkidest ning oma vaipadest nii mõnusalt. Ma pole temaga varem kokku puutunud ning see kohtumine oli väga huvitav kogemus. Kuna ta tõi meie juhendajale kingiks oma vaibanäituse mapi, siis seda nähes tekkis meist mõnel ka soov seda osta. Selleks pidime sõitma tema tallu ning ühtlasi saime näha ka tema ateljeed ning kuulata veel lugusid mõningatest vaipadest. Tema vaipu me eriti näha ei saanud, sest need on hetkel ERMis näitusel - soovitan vaatama minna, selle näitusemapi järgi on seal ikka väga lahedad vaibad ja nende legendid on ka väärt lugemist. Anu Raua juurest läksime edasi Viljandi muuseum, kus meil oli ülesanne sõbakirjaliste vaibakatkete pealt muster maha joonistada, et tulevikus vajadusel oskaksime neid lugeda ja üles kirjutada. 

Sellega polnud päev veel läbi. Paar tundi jäi veel tekstiilide kompositsiooni ainele. Veidi jagasime tikkijatele oma kadedakstegevaid muljeid meie väljasõidust (väljasõit oli ainult kangakudujatele, tikkijad tutvusid sel ajal tikkimismasinaga). Näitasin ära enda patsulapilise vaiba kavandi, sain korrigeerimiseks mõned soovitused ning hakkasin kangakudumise tunniks järgmiste tööproovide jaoks lõime käärima. Järgmiseks korraks on vaja teha sõbakirjalise vaiba kavand. Ja selleks ajaks peame ka otsustama, kumba kuduma hakkame - ühe neist vaipadest peame koolile kuduma.

Öösel kodus mingeid sabasid polnud vaja kiiresti teha ja nii võtsin kohe selle vaibakavandi ka parandamiseks ette - läksin hoogu ja tegin kohe 5 varianti juurde:)

Teist päeva alustasime vöödega. Jätkasime ikka veel kõlavöödega. Alustasime muhu vööd, mis oli nii keeruliste keeramistega, et peab järjehoidjaga kogu aeg järge pidama. Tunnis mul seda polnud ja õpetaja või teiste juttu kuulates läks järg sassi. Ja enam polnud võimalik tagasi ka võtta. Nii tuli uuesti alustada ja siis läks jälle sassi. Enam rohkem ei alustanud - kodus võtan magnetaluse ja hakkan järjehoidjaga mõnel vaiksel ööl uuesti proovima.

Paremal algus, vasakul teine katse:

Lisaks muhu vööle jõudsime tunnis tehtud veel seest õõnsa kõlavöö:

Kodus jääb teha veel poolõõnes - mis pidi palju keerulisem olema... Õnneks on kuu aega aega:)

Vööde kudumisele järgnes kangakudumine. Seekord enamuse ajast kuulasime loengut just neist samadest vaipadest ning vaatasime teiste tehtud töid. Sain ette näidata oma öösel tehtud kavandi parandused ning rohkem parandusi ei pea tegema. Tunni lõpuks jõudsime ühe tööproovi jaoks lõime teljele panna ja ära ka niietada. Mõned tööproovid saime ka kätte, need tuleb jälle vormistada. Kuna kangakudumises on vaja teha veel kaks suurt kudumist - patsulapiline või sõbakirjaline vaip koolile ja rõivakangas endale, siis sellega peaks ka algust tegema. Õnneks sain just kätte oma lõngad, millega rahvarõivaste juurde kampsuni jaoks kangast hakkan kuduma. Lisaks suutsin nädal või paar tagasi osta endale kangasteljed ning need maale söögilaua asemele üles panna. Tõenäoliselt hakkan siis järgmisel nädalavahetusel oma rõivakangast üles panema ja võimalusel ka kuduma. See tähendab, et nädala sees pean jõudma lõike valmis teha, kanga laiuse välja arvutada ning lõime käärida. 

Päeva lõpetasime masinkudumisega. Võtsime aga oma lõngad ja arvutused ning hakkasime usinalt oma esemeid kuduma. Kudumine on täpselt senikaua lihtne kuni tuleb mingi aps. Osad kerad on suhteliselt kehva lõngajooksuga ja kui seest mingi pusa või sõlm tekib ning seda ei märka, siis ongi jama käes - lõng läheb katki ja töö kukub masinalt maha või siis masin kiilub kinni ja veab koe sees lõnga liiga pingule või muud hädad. Ja millegipärast on nii, et kui see jama juba hakkab, siis ei saa sellest kuidagi välja - küll jooksevad silmad maha või tekivad serva lisa-aasad. Enamus sellest tõenäoliselt oskamatusest ja mõned teadmatusest ning tähelepanematusest. Nii sain oma kampsunit kohe mitu korda alustada - kuskil viiendal real tuli mingi aps ja ei saanud sellest muudmoodi üle, kui alustasin lõpuks uuesti. Ja nii teist kordagi:( Kolmandal korral sain lõpuks korralikult alustatud. Aga vahele tuli ikka mõni liiga pingul lõngaga kootud koht ja mõni liiga lõdvaga. Ei tahtnud neid kohti enam parandada ka, sest tundus, et asi läheb ainult hullemaks (sest siis peab jälle parandama ja parandama), siis jätsin need sisse. Pesemine ja kerge vanutamine ootab mu kampsunit kindlasti ees ning see veidi ehk peidab selliseid vigu. Teise tüki kudumine üldiselt läks veidi paremini, aga mingi parandusega unustasin ridade loendurit jälgida ning ridade käsitsi lugemisega suutsin ka kuidagi puusse panna (ei ole see töö ikka öötööks mõeldud) - lõpuks selgus, et olen 10 rida rohkem kudunud kui vaja ja pidin need siis üles harutama. Plaanisin alguses küll, et harutan õhtul ära ja käeaugu kahandustega alustan hommikul, aga lõpuks jätsin osa harutamist ka hommikuks. Ja see oli täitsa õige otsus - õpetajal läks see harutamine palju kiiremini kui mul:) ja sain üsna ruttu tööga edasi minna. Kuni teise õlani läks kõik üsna ludinal, aga siis ei osanud enam oma käekirja lugeda ja loendurile panin vale algnumbri - ja tegin õlga jälle liiga palju - ja sain jälle harutada - õnneks oli silmuseid oluliselt vähem ja ridu ka. Mõni kes tegi tuunika, oli selle selleks ajaks juba valmis saanud. Ja mõni, kes oli ühel tükil unustanud peale mustrit tihedust muuta, peab vist kaks vesti tegema - s.t. alustas teist seljatükki... Kuna minu sooviks oli kampsun, siis vaatasin, et jõuan ühe varruka ka valmis. Jõudsin küll - kuid võib juhtuda, et pean selle järgmine kord uue tegema - üks tokk lõppes poole varruka peal ning kudumis on selge joon vahel, kus uus lõnga algas - värvitoon ja tihedus on erinevad... Proovin, mis see peale pesemist teeb - kui jääb ikka joon vahele, siis teen järgmisel korral kaks varrukat.

Nii see kudumine käib:

Lõngavahetuse triip varrukal:

Sessi lõpetasime tootearendusega. Kuulasime üksteise analoogide ja konkurentide kohta ülevaadet, täiendasime, kus oskasime. Elektrikatkestuse tõttu toimusid need tunnid koolimajas ning kes taipas sinna muid asju kaasa võtta, sai samal ajal ka kududa vms. Mul olid kindad kaasas:) Sain teised sõrmed valmis:

Tootearenduse tunniks peame juba enne järgmist tundi esitama ära müügikohtade analüüsi, mis meil juba novembrist tegemisel on. Mul märkmed ja fotod on tehtud, aga kokku on vaja veel kirjutada. Ja ega polegi muud, kui peame jupi kaupa oma toodet tegema või kes alustab prototüübist, siis need peaksid selle juba valmis tegema. Teiste ainete maht järjest väheneb ja tootearenduse oma kasvab, nii ongi kodutöödeks varsti ainult portfoolio tegemine ja oma tootega seotud ülesanded. 

Oleme üsna ärevil, kes rohkem, kes vähem - lõpp tundub juba hirmutavalt lähedal - kuigi kutseeksam on alles septembri lõpus või oktoobri alguses, siis selleni on jäänud veel ainult kolm sessi. 

Ettevalmistused II kursuse VII sessiks

Seekord polegi vaja haliseda, et ma ei jõudnud oma ülesannetega valmis:) Mingeid vanu sabasid küll tehtud ei saanud, aga vähemalt ei tekkitanud juurde midagi. Oleks aega olnud nende vanade sabade jaokski, aga tegin selle asemel hoopis ettevõttepraktikat - päeval käisin kohapeal kangaid kudumas ja kodus keerutasin sallidele narmaid. Plaanisin ettevõttepraktika märtsis valmis saada, aga erinevate haigustega on hoopis nii läinud, et vist jääb paar päeva maissegi:(

Kangakudumise tunniks pidime valmis kuduma oma järjekordsed tööproovid. Veetsin Suure reede koolis telgede taga ja sain oma kaks viimast tööproovi tehtud.

Naastpõime - kootakse pahemalt poolt ja tulemust näen siis, kui kangas lõpuks maha on võetud:)

 Sõbakirjaline tööproov:

Sallinarmaste keerutamise vahele tegin valmis kõlapaelte tööproovid.

Nelja erineva materjaliga sama muster (puuvillane, linane, peenvillane ja Saara vöölõng):

 Setu peenike ja paks pael ning Halliste kõlapook:

Jätsin need paelad hetkel vormistamata, sest varasemad on ka tegemata ja teen siis juba kõik korraga kui viimased paelad ka tehtud. Lisaks oli vaja kõladele valmis panna muhu vöö - seda saame siis koolis kohe kuduma hakata.

Füüsilisi asju vist rohkem polnudki vaja teha:)

Masinkudumises oli vaja pesta või vanutada tööproovid ning teha arvutused ja skeem oma valmistatava eseme jaoks. Kooli poolt on ette antud, et see võiks olla vest või tuunika, aga ma tegin igaks juhuks ikka varukakaare arvutused ka, et ehk saan ikka kampsuni teha:) Pean tõdema, et seekord oli haigus täitsa abiks, sest laps jäi kõrvapõletikku ning magas haiguse esimesel päeval peaaegu terve päeva - ja ma sain siis need arvutused rahulikult ära teha...

Tootearenduses pidime tegema esitluse oma toote analoogide kohta - selle sain ka kenasti tehtud.

Ja sama tunni jaoks minitoodete valmistamise juhend sai ka tehtud:)

Tekstiilide kavandamises oli vaja excelis teha kavand patselapilisele tekile - selle sain ka kuidagi tehtud - tulemus kuidagi liiga baikatekilik. Mul ikka fantaasiat ei ole, et lihtsalt mingeid värve ja ruute kuidagi ritta panna, et ilus ka oleks.

Kogu aeg oli veel tunne, et vaselisi pidi ka parajaks lõikama ja jätsin selle viimasele õhtule maal tegemiseks, et kui vaselisi juurde on vaja keerutada, siis akudrell on seal käepärast (ja vanaemalt laenasin juba ühe varda ka, et oleks olemas). Aga kooliks asju pakkides avastasin, et seekord polegi arhailisi tehnikaid tunniplaanis:) Nii et nüüd võin tunnike sõrmikuid kududa, patselapilisele tekile üks kavand veel teha või varem magama minna:)

Sõrmikuid olen ka suutnud veidi edasi teha - esimesed sõrmed on valmis ja koon teisi. Kooli võtan need kaasa ka, et teooriatundide ajal oleks näppudel ka midagi teha:)

Mašmaša lood - vol. 32

Mašmaša on võõrastega üldiselt üsna pelglik, aga aeg-ajalt on inimesi, kes meeldivad talle esimesest hetkest. Nüüd seoses praktika tegemise ja haigustega tekkis vajadus leida paar hoidjat, keda oleks võimalik appi paluda, kui miski tööprotsess on poolikuks jäänud, aga Mašmašal nohu või köha on kallale tulnud. Pere24 kaudu sain oma kuulutusele mitu vastust ja paari neist olen katsetanud. Esimese võtsingi nii, et õhtul otsisin, sest hommikul oli vaja. Oli vanem proua. Mašmaša nuttis, kui ma kodust ära läksin, aga kui koju tagasi tulin, siis nõudis, et see tädi meile kauemaks jääks ja homme jälle tuleks... Nüüd kuulsin jälle köhatusi ning ostsustasin igaks juhuks veel mõnda proovida. Seekord oli aega eraldi tutvumiseks ka aeg kokku leppida. 20-ne aastane neiu - üsna vaikne ja emotsioonitu. Mõtlesin, et kas ta ikka saab lapsehoidmisega hakkama, aga Mašmaša hakkas kohe talle oma mänguasju näitama ja teda mängima kutsuma - ei mingit võõrastamist. Ja kuna tundus, et köhatustest saabki köha, siis kutsusingi järgmiseks päevaks ta kohe Mašmašat hoidma. Mašmaša ei nutnud hommikul raasugi, kui ma ära läksin (kuigi tal hommikusöögi ajal oli kole jonnituju), kallistas ja ütles kenasti head aega. Kui tagasi tulin, siis tahtis hoidjale ka hirmsasti headaega-kalli teha ja nõudis, et mina teda ka kallistaks:) Ei saa aru, mille järgi need lapsed endale sümpaatiaid valivad. Aga kui laps on hoidjaga rõõmus, siis olen mina ka rõõmus:)

Olen praktikal ja tõbine Mašmaša on hoidjaga kodus. Saan hoidjalt sõnumi: "Tõi mulle juustupulgad ja ütles, et ma emmele ei ütleks. Kas ta võib neid süüa?"... Mul tekib ikka ja jälle küsimus, et mille kohta need emmele mitte ütlemised ja salaja võtmised algselt on käinud ja kelle suust need pärit on...

Pean vist väitluskursustele minema:) Mašmašal ei tule jälle uni (eelmisel õhtul jäi selle eest pool üheksa juba magama)... Seletan ja räägin ja tõrelen jne. Ütlen: "Kas sa saad aru, et kell on juba väga palju ja väikesed lapsed peavad juba magama." - "Ja, ma saan aru, et kell on palju, aga seda teist lauset ei saanud aru." - "Millist?" -  "Et väikesed lapsed peavad magama." :)

Samal õhtul varem... Mašmaša tuleb uue pidžama pluusiga: "Mul sai teine märjaks, ma jõin vett." - läheb voodisse tagasi (minu voodisse) ja teatab: "See tekk on ka märg, ma ei saa sellega magada." Mõne aja pärast kutsub appi. On enda voodisse läinud, aga seal terve hulk tekke jalus (lastehoidu mineku hirmuunenäod ja haigused on mõjutanud mind teda enda kaissu magama võtma ja tema voodist on saanud tekiladu). Minu voodis on tühi veepudel..., suur loik... ja läbimärg tekk, mis suisa tilgub, kui seda tõsta... Ma ei saa aru, kuidas pooltühjas pudelis saab nii palju vett olla...

"Uhti, uhti, targasti, põis tõmbas õhku täis ja karplauhti lõhki käis."

Ilm läks kevadiseks ja algas konnade invasioon tiiki. Alguses Mašmaša vaatas huviga, kuidas need hüppavad ja krooksuvad. Vahepeal olid koos mu õepojaga ühe konna ümber ja arutasid midagi ning olid rõõmsad, kui kuskil läheduses veel mõni hüppas. Päeva lõpuks läksid konnade tulek nii massiliseks, et ei saanud enam aru, kust keegi jälle hüppas, kui kuskile ise jala maha panid. Ja mõnel neist oli nii kiire, et mina neile järgi ei jõudnud... Hakkasime tuppa minema ja Mašmaša ai saanud enam paigalt tulema, sest paar konna hüppasid tema nina ees ja ehmatasid teda: "Ma ei taha, et need konnad siin kõik on. Emme, võta mind sülle." - päästsin ta siis nende konnade käest:)

Järg rottide loole

Täna praktika juhendaja küsis, et kas me ülejäänud ikka oleme näinud teeäärses põõsas neid rotte. Ja ütles umbes sama nagu mina, et alguses oli jube, aga nüüd on ära harjunud ja kui mõni päev ühtegi ei märka, siis teeb juba murelikuks, et kus nad on. Täna oligi ta näinud, et 6 poega sibasid omapäi ringi, sest ema oli vist parklas auto alla jäänud... Ma ise nägin täna umbes kolme väiksemat siblimas, aga ma vaatlen kogu seda tegevust parkla poolt, mis on põõsast kaugemal kui tee. Peaks mõni päev ikka tiiru teist kaudu tegema ja vaatama, mida nad seal askeldavad:)

Mašmaša lood - vol. 31

Mašmaša käib lastehoius ja mina praktikal. Ärkame hommikul vara, mina kõige varem. Enamasti Mašmaša magab nii kaua kuni teda äratama lähen. Aga mitte alati. Ühel hommikul ärkab ja hakkab nutma, sest mind pole. Ja kui nutt on juba alanud, siis ei taha see lõppeda, iga asi ajab nutma. Istub potil ja pisarad jooksevad sorinal mööda põski, sest ma võtsin paberi enne valmis, kui ta pissitud sai... Küsin, kas ta sees on krokodill, kes selliseid krokodillipisaraid nutab. Vaatab mulle üllatunult otsa, mõtleb natuke ja teatab: "Ei ole, hoopis jonn on." - siis läks jonn ära ja naer tuli asemele:)

Jalutame Mašmašaga õues. Kõnniteed mööda jalutab viis inimest kahe koeraga. Mašmaša näitab: "Näe, koerte rongkäik läheb." :)

Aeg-ajalt Mašmaša ikka jonnib. Ühel päeval nõuab šokolaadi. Ma pole nõus andma, sest on juba magusat saanud. Kõnnin mööda kodu ringi ja toimetan. Kui olen magamistoas, siis Mašmaša ei jonni vaid mängib. Kui mul on asja elutuppa, siis tuleb kohe jonnijoru: "Tahan šokolaadi." - kui eemaldun, siis joru vaibub ja mäng jätkub... :)

Ühel päeval sattusin Mašmašale lastehoidu järgi kui veel kaks last koju hakkasid minema. Ja siis sain aru, et Mašmaša jonnib ikka vähe:) Need kaks viskasid mingitel segastel asjaoludel end pikali maha ja jonnisid - meie panime end rahulikult riidesse ja läksime ära. (Mašmaša on ka end poes pikali visanud, aga lihtsalt selleks, et aeleda, kuni ma ostudega tegelen - mingit kisa ja nõudmisi ei ole  sellega senini kaasnenud).

Mõnel päeval on Mašmaša ikka väga Maša:) Tahan pesu kuivama panna, Mašmaša tahab appi tulla. Tavaliselt võtab pesumasinast asju välja ja ulatab mulle, aga täna jõudsin juba pesu pesumasina peale tõsta ja panen sealt kuivama. Mašmaša ei kurda, et olukord talle ei meeldi. Lihtsalt võtab mustad sokid ja viskab vanni - täpselt kaussi, kus mul valge pesu valgendajas (ostsin Karnaluksist mingi imevahendi, milles lubati, et aja jooksul halliks läinud pesu sellega jälle valgeks läheb) leos on... See töö tehtud, siis võtab wc-geeli pudeli ning uputab selle wc-potti... Rääkimata sellest, et ta samal päeval varem diivanile pissis ja kui seda lapiga kuivatama läksin, siis otsustas enne selles oma pead pesta... Ja kui müramishoos pissihäda tuli, siis ma ei jõdunud enne püstigi, kui ta enda järel jõudis mängukoera ka juba potile panna - see õnneks sisse ei mahtunud ja isegi peale surudes (mida Mašmaša muidgui tegi) jäi täitsa kuivaks...

Rotid

Elu nagu Naksitrallides. Käin Koplis praktikal ja pargin oma autot kõrvalasuva kontori ette. Paar päeva tagasi märkasin autosse istudes kuidas üks rott põõsast välja jooksis. Võttis täitsa judisema... Eile veel hullem: üks rott jooksis kõrvalasuva auto alt sinna põõsasse ja hetke pärast üks väiksem sealt välja... Üks koer läks perenaisega mööda ja nuhutas üsna erksalt, aga ei saanud aru, kas rotte või tuvisid, keda seal ka terve parv oli.

Täna läks ootamatult soojaks ja lumi oli ära sulanud. Mõtlesin, et kas rotid on nüüd põõsast välja kolinud. Aga ei - märkasin okste vahel sebimist. Mõned olid varblased, aga üks kindlasti mitte - tundus pigem isegi kaks. Juba hakkasid täitsa nunnud tunduma:), kui seal nende sehkendamist auto aknast vaatasin. Korraga jälle kõrvalasuva auto alt jooksis üks suurem veel sinna põõsasse - see ei tundunud sugugi nunnu. Inimesed kõndisid kõnniteel ja vist ei märganud midagi, kuigi neile oli see põõsas oluliselt lähemal.

Loodan, et nad mu autosse selle paari nädala jooksul pesa ei tee, kui seal parkima pean.

Mašmaša lood - vol. 30

Mašmaša on nüüd 2 a. 9 k. vana.

Sööme õhtust. Mašmašal pole jälle isu. Räägin talle, et pärast voodist enam välja ei tule ja süüa ei otsi. Tema lubab, et ei tahagi... Peale vanni ja unejuttu hüppab Mašmaša voodist välja ja soovib kööki minna: "Ma ei tahagi midagi süüa, ma lihtsalt tahan vaadata, mida seal on... Ma lähen salaja vaatan." Selgitan, et salaja ei tohi midagi teha. Ta käib ruttu köögis, teeb külmkapi ukse lahti ja paneb kinni (minu teada pole seal praktiliselt midagi, sest poes ei viitsinud me käia) ja tuleb rõõmsalt magamistuppa: "Ma leidsin sealt juustu ja muna." Ja tõesti on tal käes munakarp ja juustupakk ning suundub nendega voodisse. Selgitan, et seal karbis on toored munad ja neid ma voodisse küll ei taha... Aga tema arvab, et ta tahabki toorest muna ning on valmis ühte kohe vastu kapinurka katki lööma... Tema protestidest hoolimata olen sunnitud füüsiliselt sekkuma. Muna peab võitlusele edukalt vastu ning jõuab tervena külmkappi tagasi:)

Mõni päev kuulen ikka selliseid üllatusi, et ei oska aimatagi, kust need pärit on. Mašmaša joonistab väikesi palle. Ütleb, et need on südamed. Ja jätkab: "Ma joonistan südameid sellepärast, et südametunnistust vaigistada." - vestluse käigus selgus, et need südamed vaigistavadki südametunnistust... Aga kust see tekst pärit võiks olla - ei oskaks kellegi suhu neid sõnu sättida ja ei mäleta, et mõnes raamatus oleks seda olnud, aga mine tea...

Aeg-ajalt on Mašmaša ikka nagu väike beebi, aga vahel juba täitsa suure lapse moodi. Ühel hommikul on ta eriti suur laps. Äratan Mašmaša üles, ütlen, et tulgu putru sööma. Ta arvab, et magab veidi edasi ja sööb lasteaias - mulle sobib see variant ka. Söön oma putru ja joon kohvi kui teisest toast Mašmaša elutuppa tormab. Teatab mulle: "Ma ärkasin sellepärast üles, et kakahäda tuli. Söö sa rahulikult edasi, ma ütlen, kui ma valmis olen. Siis sa võid siia sööma jääda, ma lähen panen ise riidesse." - Kakab ära, panen talle riided valmis, lähen kööki tagasi nagu käsk anti. Aeg-ajalt kostab magamistoast viginat - küsin, et kas on abi vaja - "Ei, ära tule, ma pole veel valmis." - ja vigiseb edasi. Lõpuks tuleb, täitsa riides ja palub dressika luku kinni aidata - ja läheb esikusse kummikuid jalga panema... Pean ka kohvi joomise lõpetama, et saaksin temaga ühel ajal väljuda...

Üheks unelauluks on meil endiselt "Viimne ratsu". Ühel õhtul jälle laulan seda ja Mašmaša küsib: "Kes on viimane?" - "Hobune." - "Aga kes on esimene?" :)

Pühade ajal käis õde maal külas ja teise õe lapsed olid ka meie juures. Õde mängis suuremate lastega Carcassonne ja mina väiksematega panime veidi eemal puzlesid kokku. Õde hõikab mänguhoos:" Mul oleks rohkem mehi vaja." Mašmaša kostab minu juurest talle: "Sul on juba ju mees." :)