Mašmaša lood - vol. 82

Mašmaša on aeg-ajalt ikka selline meelitaja. Suures kodu kujundamise hoos on tekkinud erinevaid mõtteid ning kodus selgub, et kõik asjad ikka nii ei sobi, nagu mu kujutluses tundus. Andsin meigitarvikute aluse Mašmašale teritajate ja kääride jms hoidmiseks. Mašmaša: "Emme, ma olen nii tänulik, et sa mulle vahel enda asju niimoodi kasutamiseks annad.":)

Meil korteris on kõik seinad valged - võib olla eelmine omanik arvas, et uus omanik paneb tapeedi või toonib enda soovi järgi. Mul selleks viitsimist polnud ja nii ongi valged seinad. Mašmaša toa tahtsin veidi rõõmsamaks teha ja ostsin talle seinakleepse. Ühel päeval võtsime siis kätte ja kleepisime need seinale. Kui valmis olime saanud, siis Mašmaša polnud jälle tänusõnadega kitsi: "Emme, suur aitäh! Minu tuba on nüüd nagu park. Ma olen nii rõõmus.":)

Sõidame autoga. Korraga Mašmaša küsib: "Emme, kes on tundmatu." - "Tundmatu on selline isik, keda keegi ei tunne." - "Ma ei tunne kedagi, kellele maitseks krokodilli sõnnik - kas siis need ongi tundmatud?":)

Sisustan - vol. 8

Tasahaaval saavad kastid ikka mööbliga asendatud:) Riiul ja tool kirjutuslaua juures on paigas. Riiul vajaks seina külge kinnitamist - vähemalt on selline nõue kasutusjuhendis kirjas - samas ma ei mäleta, et meil kodus vanasti ükski riiul kuskil kinni oleks olnud... Riiulil on veel alumisele osale uksed ka ette panemata - see tundub hetkel liiga ajamahukas ettevõtmine ja sellega pole kiiret ka. 

Riiuli ja laua olen tänaseks muidugi träni täis pannud, osa küll üsna ajutiselt, sest ootan pikisilmi ülejäänud elutoakappe, et saaks lõpuks otsustada, mida kuhu kappi panna. 

Sama riiuliga koos jõudsid ka rõdu jaoks riiulid. Rõdul on hetkel veel igasugust sodi vanade värvide, mööblikastide jms näol, et riiulid ei taha hetkel sinna mahtuda. Vaatasin, et neid saaks senikaua köögis kasutada kuni sinna õige kapp saab. Selleks pean lõpuks kuskile kappe minema tellima ja siis läheb ju veel hulk aega kuni need kapid kohale jõuavad. Loodan, et see ajutine lahendus liiga püsivaks ei osutu... nagu ka magamistoas olev riidestange.

Sisutuseks ei saa seda küll otse nimetada, aga ostsin sünnipäevakingi rahade eest endale lõpuks overlokõmblusmasina - nüüd kui lõpuks õmblemiseks ruumi tekib, saan õmblema hakata - näpud juba sügelevad:) 

Mašmaša lood - vol. 81

Mašmaša veiderdas unejutu aja ära ja ma ütlesin, et unejuttu nüüd ei saa. Mašmaša veiderdab veel veidi ja tuleb vabandama: "Palun, palun vabandust. Palun loe mulle ikka unejuttu. Ma täidan siis sinu kõige suurema soovi. See soov on sul: ma-ta-han-une-jut-tu-lu-ge-da.":) (võib olla polnud see silbitamine just täpselt nii õige) Ma õpetan talle veidi tähti ja loen trükitähtedega sõnu tähthaaval ja tema nüüd silbitab (peast, mitte ei loe) ja laseb mul mõistatada, mis sõna või lauset ta alustab ja laseb mul lõpetada. 

Mašmašal on paha tuju ja muudkui pahurdab. Üritan tema meelt rõõmsamaks teha ja kõdistan teda. Mašmašal hakkab suu veidi rõõmsamaks vedama, siis vaatab mulle kurjalt otsa ja kurjustab: "Mis, sa tahad nüüd mürama hakata või? Mina küll ei taha." 

Asjade kastidest välja tõstmise pausi ajal vedeleme Mašmašaga diivanil. Mašmaša uurib, kas ma sain oma kastid lahti pakitud. Vastan eitavalt. Mašmaša: "No võta siis kark alla ja mine pakkima.":) Minu sõnavarast see küll pole:)

Sõnavara muutub Mašmašal järjest rikkalikumaks... Ühel päeval läheb Mašmaša kööki ja hakkab seal halisema. Kuna ma ei reageerinud, siis muutus halin nõudlikumaks (samas jäi ikka halisemiseks, s.t. ma ei saanudki aru, milles küsimus oli) ning lõppes lõpuks "Emme-e-e, kurat."... Kuna ma ikka ei reageerinud, siis leidis ta endale meeldivama tegevuse ja lõpetas halisemise (ja vandumise ka).

Mašmaša lood - vol. 80

"Emme, sa ei armasta ja ei kasvata mind üldse." - "Miks sulle nii tundub?" -  "Sest sa lased mul multikaid vaadata." 

Vaatan öösel mingit filmi. Mašmaša peaks magama, aga siiberdab mööda korterit ringi ja pean teda korduvalt magama saatma. Korraga ta küsib: "Emme, kas meil on kodus Vaksooli?" - "Ei ole, mis see peab olema." - "Ma ei tea, aga televiisoris ütles, et see sobib igale vanusele. Mina olen kolme vanune, kui vana sina oled? See ju sobiks meile mõlemale, miks meil seda kodus siis pole?":)

Mulle tundus, et võime enda Barbied juba kuskile järgmisele ringile saata, et enam ei tunta nende vastu üldse huvi. Nüüd järsku ühel õhtul olid kõik nukud mängus ja ilma, et ma oleks pidanud sekkuma - pigem vastupidi, mind aeti enda toimetusi tegema. Kahju oli kohe Mašmašat sealt magama ajada...

Avastasin ootamatult, et Mašmaša on osadest riietest välja kasvanud ja kapis pole teiste varudest ka sobivaid asju võtta. Ostsin siis talle Ostast veidi riideid ja rõõmustan Mašmašat pakkidega. Mašmaša avab rõõmsalt paki, rõõmustab saadud jope üle, aga nõuab veel ühte pakki. Mul pole talle anda. Mašmaša muutub väga kurvaks: "Miks sa mulle ainult riideid ostad, ma tahaks mõnest pakist mänguasja ka saada."...

Käin Mašmašaga suures poes ja seal lillepood on lilli välja pannud. Mašmaša: "Vaata kui ilus roos see on." - "See pole roos, see on pegoonia." - "Aga siis see kõlbab ju süüa." - saan viimasel hetkel tal sabast kinni: "Ei, poes lilli ei sööda, võib süüa ainult enda kodus kasvatatud lilli." - "Aga lähme siis kohe koju lilli istutama.":) Külvasime siis mõned seemned... Hiljem selgus lasetaia pilte vaadates, et nad olid lasteaias ka mõni päev enne seda muru ja vist lilli külvanud...

Mašmaša räägib, et neil oli õhtuooteks kaalikas söögiks. Küsin: "Kas see oli keedetud?" - "Ei praetud..." - "Või oli hoopis toores?" - "Oli jah, me ise korjasime." - "Kust te neid siis korjasite." - "Meil mamma juures aiast korjasime ja siis kohe sõimegi kõik ära." - "Meil mamma juures pole juba palju aastaid kaalikaid kasvatatud." - "Tegelikult meil lasteaia õues kasvasid need. Läksime õue, korjasime kõik ära ja peenra peitsime ära.":)

Mašmaša ärkab kõrvavaluga. Annan talle Panadoli siirupit ja hakkan esmaabi raamatuid lugema. Mašmaša võtab miniraamatute karbi (nukkudele tehtud raamatud reklaamlehtedest jms) ja hakkab sealt üht raamatut lugema: "Kui lapsel on kõrvavalu, siis tuleb talle anda roosat vedelikku. Ta peab selle kõik lusikast ära sööma. Siis peab minema kööki ja putru keetma, et laps saaks kõhu täis süüa."... Läksin siis putru keetma, kui tark raamat nii soovitas:)

Aeg-ajalt käsitöölainel

Kui ma õhtul koos lapsega magama ei lähe või arvutis ei surfa, siis teen teleka ees ikka üht-teist näputööd. Praegu midagi suurt pole veel valmis saanud - kui seda mitte suureks saavutuseks lugeda, et suur hulk pisiremonti vajavaid riideid on lõpuks korda saanud. 

Poolikud käsitööd on ikka poolikud ja uusi mõtteid tuleb muudkui peale.

Nukkudega pole ma juba tükk aega mängima juhtunud ja riideid neile pole ka juba tükk aega teinud.

Nüüd juba pikemat aega mõtlen, et töölkäimise džemprid on vanaks jäänud ja peaks need kas välja vahetama või tuunima. Ühe veel vanema džempri peal hakkasin proovima ja alustuseks lõikasin krae ära. Kahjuks ahvatles see krae hoopis sellest midagi õmblema ja džempri tuunimine jäi pooleli. 

Kraest sai üks nukk endale kleidi (või pika seeliku) ning kampsuni. 

Mina ei kaota kunagi midagi:)

Ma olen enda arust väga vähe asju ära kaotanud. Nüüd juhtus küll väga naljakas lugu:)

Pidin sõbranna sünnipäevale minema. Käisime lapsega lillepoes - mulle meeldisid anemoonid, aga laps tahtis mingit väikest potilille. Ja kuna tal oli soov ise ka lilli kinkida, siis ei hakanud ma pikalt vaidlema vaid ostsin mõlemad.

Kodus panin kingi kotti, poti lille ka kuidagi ning lõikelilled ka suskasin sinna vahele, et oleks mugavam ühistranspordile minna laps ja kotid käe otsas. 

Bussis võttis laps kindad käest. Lugesin talle hoolega sõnu peale, et ta kindaid bussi ära ei kaotaks, kui maha hakkame minema. 

Läheme bussist maha, hakkan kotti paremini sättima ja ... leian, et olen oma anemoonid ära kaotanud... Ju siis kukkusid bussipeatuses kotist välja, kui kott pingile oli toetatud. Bussi ma neid ei saanud unustada, sest meie vastas istuv tädi tuli kohe peale meid maha ja oleks meile seda vast öelnud.

Õnneks sünnipäevalaps ei jäänud ilma lilleta, sest meil oli ju veel potilill:)

Mašmaša lood - vol. 79

Lasteaias oli arenguvestlus - Mašmaša on igatpidi väga tubli:) Eriti kiideti tema sõnaosavust, fantaasiat ja organiseerimisoskust. Pidi lasteaias teisi kamandama oma mängudes osalema ning esineb ka laulude ja juttudega. Ja tema fantaasiaküllaseid jutte kuulates ei saa õpetajad ka alati aru, et kas see on nüüd tõsi või mitte - no et kui ühel hommikul teatab, et ema sünnitas talle hommikul venna ja tema pidi lasteaeda tulema, et ema saaks beebiga kodus olla, siis õpetaja, kes mind alles õhtul nägi, ei võtnud tõena, aga kõrvalrühma õpetaja, kes kõrval seisis, uskus küll... või miks peaks kahtlema, kui laps räägib, et käis nädalavahetusel vanaisaga Saaremaal (kuigi käis hoopis emaga teatris) või õhtul tahab lasteaiast kiiresti ära minna, sest muidu me jääme ju Helsingi laevale hiljaks:)

Mašmaša räägib: "Tead emme, me rääkisime täna lasteaias maitsmismeelest. Me maitsesime igasuguseid maitseid: haput ja soolast ja mõrudat ja magusat. Tuhksuhkur oli väga magus, aga kakao oli nii mõru, et üldse ei viinud keelt alla vaid viis hoopis kõrvale.":)

"Emme, sa võid minu käest küsida, kui sa tahad teada, kuidas munakell või liivakell töötavad. Munakell töötab nii, et seda tuleb keerata ja siis kui see on viie peal, siis see hakkab viie minuti pärast helisema. Aga liivakell ei tööta enam, kui tagavara liiva enam ei ole ja esimene liiv on ka kõik otsa saanud. Siis peab sinna uue liiva panema."

Mašmašal ei tule und. Kell on juba kümme läbi, lõpuks tundub, et toas on vaikseks jäänud. Pool tundi hiljem kostab hõige: "Emme, tule siia, ma tahan sulle midagi öelda." - ohkan ja lähen kuulan, mis tal öelda on vaja - "Emme, kas sa oled üllatunud? Ma tahtsin sulle üllatuse teha, et ma ei magagi vaid olen üleval." - olin üllatunud küll:(

Ühel hommikul otsustas Mašmaša, et täna on tal tagurpidi päev ja ta paneb kõik riided pahempidi selga. Selgitasin talle, et teised ei pruugi sellest samamoodi naljana aru saada nagu tema, aga lubasin tal nii lasteaeda minna. Õpetajale kommenteerisin, et ta nii otsustas ja ma ei pidanud vajalikuks keelata - õpetaja naeris, et nad olid arutanud, et esmaspäeval on naljapäev ja siis võiks kõik pahempidi riietega tulla, et nüüd ta saab Mašmaša peal näidata, mida ta silmas pidas:) Õhtul sain täitsa õigetpidi lapse lasteaiast:)

Vanaema kallistab Mašmašat väga kõvasti. Mašmaša tõreleb: "Kui sa mind nii kõvasti kallistad, siis jääb mul ju hing kinni ja ma suren ära. See võibki tõsiselt nii juhtuda, kui ma hingata ei saa."