Murphy seadus

Sai täna jälle tõestatud, et Murphy seadused endiselt toimivad. Käisin eile ja täna koolitusel ning selgus, et on vaja tänaseks paarile meilile kindlasti vastata - õhtul kodus polnud viitsimist exceleid avada ning läksin enne koolitust töölt läbi. Olin eilsel koolitusel telefoni mõned märksõnad kirja pannud ning aeg-ajalt mälu värskendades üritasin kiirelt vajalikud meilid ära saata. Ühel hetkel telefon enam pilti ette ei võtnud ja ühelegi nupule ei reageerinud. Arvasin, et aku on totaalselt tühjaks saanud (kuigi öösel laadisin). Ühendasin arvuti taha, aga ei midagi, arvuti ei arvanud, et tal on mingi lisavidinaga ühendust. Jäi üle vaid järeldada, et telefon on otsad andnud. Üritasin kiiresti sekretärile meili kirjutada, et ta mulle päeva jooksul asendustelefoni organiseeriks - koolitusele tassisin arvuti kaasa, et saaksin infot, et kas siis saan abi. Selgus, et sekretär oli eelmisel õhtul kontori ees jala kipsi kukkunud, aga õnneks on meil asendamine korraldatud ning mu palve ei jäänud rippuma. Arvuti lülitasin enne kotti panemist enda arust välja, aga ju tal oli mulle veel pärast midagi öelda  ja välja ei lülitanud - kui enne esimest kohvipausi arvuti välja võtsin pidin näpud ära kõrvetama - arvuti oli tulikuum ja aku oli loomulikult täiesti tühi. Päeva jooksul suutsin kuskil seina ääres aku ära laadida ja arvuti lõpuks ellu äratada ning saada kätte info, et asendustelefon ootab mind kontoris laual. Peale koolitust tõttasin siis kontorisse - oli küll selline telefon, millesse mu SIM-kaart sobis, aga op süsteemi olin jõudnud endal uuema vastu vahetada, aga asendustelefonil oli see tegemata ning ma ei saanudki oma andmeid varukoopiast taastada:( Meie IT tehniline tugi aitas vähemalt kontaktid ära sünkroonida, et mul telefoninumbrid olemas oleks. Ühtlasi andis teada, et mu telefoni probleemi lahendamiseks ringleb internetis ka miski õpetus, mille järgi mingeid klahvikombinatsioone tehes ning telefoni arvuti külge ja lahti ühendades ja jälle klahvikombinatsioone tehes saab lõpuks telefoni korda - ma ei uskunud seda ja arvasin, et kuna ma terve päeva olin üritanud oma telefoni korduvalt sisse lülitada ja muid nuppe vajutada, aga tulu sest polnud, siis on ikka mõistlikum telefon remonti viia. Ja kuna mul selleks aega oli, siis viisingi kohe. Andsin telefoni teenindajale ja teatasin, et see on rikki läinud ja ühelegi nupule ei reageeri - teenindaja vajutas telefoni sisselülitamise nuppu … ja telefon võttis pildi ette:) ja kogu mu mässamine ja teiste jooksutamine oli täiesti ilma asjata tehtud. Eks nii on varemgi nii mul kui teistel juhtunud, et vahest piisab spetsialistil vaid kohale tulla, kui asjad korda lähevad:) - üks Murphy seadustest tõenäoliselt:) Või siis olin oma klahvikombinatsioonidega jõudnud päeva jooksul täpselt eelviimase klahvivajutuseni ja viimase tegi spetsialist:) 

Rahvarõiva kool - krae tikkimine

Kuu aega möödas nagu niuhti ja tuli terve nädalavahetus end koolitada. Algas see küll väga imelikult - ei mingit kooli tunnet:) Jõudsin enda arust õigeks ajaks kohale, aga endale jäi mulje, et olen hullult hiljaks jäänud, kõik, kes kohal olid tegid juba midagi või said õpetajalt personaalset juhendmist. Igaüks pidi nagu ise peale käima, et mida ma nüüd teen - mitte, et kõigepealt räägitakse, et mida ja kuidas me alustame. Aga mis mulgi muud üle jäi - muster oli pildi peal olemas, võtsin tüki riiet ning hakkasin erinevate niitidega oma tikandit proovima. 

Jäin tulemusega rahule ning oligi lõuna aeg käes. Hommikul läbi vanalinna jalutades jäi silma söögikoht Till ja Kummel, mis tundus väga kutsuv - samal arvamusel olid veel mõned inimesed ning läksimegi neljakesi sinna sööma - koht oli mõnusalt hubane, toit oli maitsev ja teenindus ka täitsa tore - väheke aeglane, aga kuna tegemist polnud kiirsöögikohaga, siis ei saa seda neile pahaks panna.

Peale lõunat läks töö täie hooga edasi. Ma olen ikka endale lihtsa ülesande valinud:) Need, kes lilltikandiga käiseid peavad tikkima, jõudsid esimese päeva õhtuks mustri õigesti kangale joonistatud, ma alustasin peale lõunat juba krae välja lõikamise ja selle tikkimisega. Aga ega see lihtne pilutamine ka väga kiiresti ei läinud, üsna pea oli õhtu käes ja tuli koju minna...

...ja järgmisel hommikul jälle tagasi tikkima. Jõudsin esialgu liiga vara - poe uks oli veel kinni. Jalutasin veidi mööda Pikka tänavat ja imestasin kui palju on vanalinnas söögikohti. Veidi enne õiget aega jõudsin koolitusele ka kohale ja jälle jäi mulle mulje, et olen hiljaks jäänud - õpetaja näitas kuidas tikkimisraami tikkimiseks ettevalmistada - õnneks ta plaanis otsast alustada, kui kõik kohale jõuavad. Minu pilutikandi jaoks pole vaja suurt raami kasutada, aga olin ema käest laenatud raami igaks juhuks kaasa võtnud ning plaanisin sellele igaks juhuks ka abiriided külge panna - lõpuks ikka ei teinud seda, ruumi oli liiga vähe, et nendega mässama hakata, kirjutasin üles, mida teha vaja ja talletasin mällu ka (vähemalt korraks:)) Ja samal ajal tikkisin muudkui oma kraed. Lõunale läksin seekord Hella Hunti ning see polnud küll hea valik - või ma valisin lihtsalt vale toidu - kui menüüs on tomatisupp juustuga, siis see ei peaks olema sibulasupp tomati ja juustuga:( Struudel päästis näljast, aga kuna kohv toodi enne suppi, siis see oli struudli ajaks juba jahtunud:(

Peale lõunat jätkus töö endiselt, kes paigutas tööd raami, kes tegi tööproove ja mina jätkasin enda kraed. Kahepäevase töö tulemus:

Nüüd ei olegi enam muud, kui kogu ülejäänud serv ja teine nurk ka ära täita ning samasugune tikand teha kätistele ja õlakutele ning siis jääb üle õmblemistunde oodata... Kuna mul on nii vähe tikkimist, siis õpetaja soovitas mul teised riided veel teha, kus käised oleks lilltikandiga:) Edasi jään tõenäoliselt topelt riietega jänni ja alustama peaks siis veel kord muuseumi minekust - et siis korrektne valik teha ja lõpetama peaks ka kahe kirjaliku tööga - peaks vist kaheks aastaks töölt vabaks võtma:). Aga eks paistab mis saab, kõigepealt teen enda tikkimise valmis (ja samal ajal ka kraele niplispitsi, mis on oluliselt aega nõudvam), siis vaatan, kuidas neid ülejäänud tikkimistunde täidan. Võib olla võin oma padja- või voodikatte ette võtta, kus ka saan tikkimist harjutada ja õpetajalt nõu küsida.

Rahvariiete valmistajate seas on üsna heaks hinnatud üks 1938. aastal välja antud raamat (H.Kurrik, Eesti Rahvarõivad), mida meil kodus pole. Nüüd oli mul võimalus seda sirvida - seal olid küll vist kõik kihelkonnad sees, aga info oli enamuses viide mõnele teisele riidele. Sain aru, et juba selles raamatus oli Keila riiete juurde soovitatud Juuru seelikut. Irooniaga märkides meenutas see veidi üht vana anekdooti, kus õpilane läheb bioloogia eksamile olles ära õppinud ainult kirbu pileti. Juurut jäi mulle mitmel pool soovitusena silma - Paide või Türi mehe (või mõlemad?) riided näiteks võiks Juuru mehe järgi teha:) Ja Paide naine võiks kasutada Türi seelikut:) Käised olid Paide naisel siiski endal olemas ja erinevad Türi omadest ning Türil oli selles raamatus isegi kaks varianti käiseid - kihelkonna põhja osas sinine lillkiri ja lõuna osas värviline lillkiri. Sellest raamatust vist on pärit muster, mille järgi ma kooli ajal endale käised tikkisin ja mida tänapäeval kuskil enam näidata ei julgeks:) Aga mis on selle raamatu pluss, et see nii rariteetne on, mulle nii lühikese vaatlemise järgi selgeks ei saanud - ehk on mul võimalus sellesse mõnikord pikemalt süveneda.

Kolmandat korda tädiks

Seekord ei saanudki selle sündmuse puhul öösel sõnumit - moodne aeg - õemees pani kohe Facebooki pisikesest pildi üles (kinnisesse gruppi). Ega sealt teki seest suurt näha olnud, kui veidike pisikesi sõrmi ja ninaotsa, aga info oli jagatud ja kätte saadud:) Nüüd jääb siis esimest kohtumist oodata ning peagi on see põnn sama suur ja tragi kui vanemad õved:)

Koolivaheaeg maal

Algas koolivaheaeg ning õelapsed saadeti maale värsket õhku hingama. Terve laupäev oli hirmus vihmane ning hoopis meisterdasime toas miskit papist kraanaautot - õepoeg on rohkem küll legodele spetsialiseerunud, aga tundub, et paber, käärid ja liim pole ka väga võõrad. Papist kraana sai paberits pikendatava noka ja lambipirni karbist akendega kabiini, aga see võttis üsna palju aega ning tüdimus võttis võimust ja päris valmis ei saanud. Mina õetütrega valmistasime kraanaautole rattaid - kätepaberi rullist lõikasin rattad ning katsime need musta paberiga - rattad saime valmis, aga viimaste jaoks sai kõige parem liimiteip osa ja pidin pulgaliimi kasutama (mis oli nii looduslik, et pool sellest oli miskit seent vms täis kasvanud ja pidin suure jupi ära viskama; ülejäänud pool ka väga hästi ei liiminud). Pilti unustasin meie meisterdustest teha:(

Peale lõunat oli vihm üle läinud ja sai õues möllata - s.t. et mina vaatasin pealt ja lapsed rullisid end lehehunnikutes - riided said neil väga poriseks, aga lõbu oli laialt:) 

Mustus sai saunas maha pestud ja varbad üles soojendatud ning jätkasime veidi kraanaauto meisterdamist - aga valmis ikka ei saanud. Minul oli plaan pidusse minna ning jätsin Shreki filmi lapsi uinutama. Vanaema (s.t. siis nende vanavanaema) oli nii lahke ja luges neile pärast filmi veel isegi unejuttu.

Tänapäeva noored on üsna kurdid (kui sa just kellelgi kolmandale miskit salajuttu ei räägi) - rääkisin küll õhtul, et hommikul mürada ei tohi ja tuleb vaikselt multikaid vaadata, aga see oli lootusetu - kell 8 ärkasid üles ja kukkusid mürama - lõpuks panin ise neile teleka mängima, et natukegi saaks veel magada:) Natuke tukkusin, aga ega päris magama ei jäänud. Lõpuks kobisin ka teleka ette Meisterdetektiiv Blomkvisti vaatama - lapsepõlv tuli meelde, kui sai ikka pühapäevahommikuti lastefilme vaadatud. Kui film sai vaadatud, siis jõudis alt meieni mõnusat pannkoogi lõhna - meie vanaema meile pannkooke enam ei tee (ega ma pole soovi ka avaldanud, see tundub liiga koormav ülesanne olevat, et seda nõuda), aga järgmisele põlvkonnale ikka teeb, et neile head meelt teha ja siis jagub tavaliselt ikka teistele ka:) Vanaema tehtud pannkoogid on endiselt väga maitsvad:)

Külmad ilmad hirmutasid mind veidi ning tahtsin nooremad õunapuud ära võrgutada. Lootsin, et õepoeg ka tuleb appi, kuna üks neist ongi tema puu, aga ta ikka ei viitsinud - ma siis ei viitsinud talle leiutamiseks hammasrattaid otsida... Kavalpea läks siis mu emalt neid küsima, ema hammasrattaid ei osanud kuskilt pakkuda - andis katkise raadio lahti lammutamiseks. See polnud vist päris eakohane ülesanne - raadio sai lahti küll, aga sisu käis vist veidi üle jõu ja ei olnud nii huvitav. Nii see sinna jäi järgmist korda ootama... Puulehtedes hullamine oli rohkem eakohane ning seda tegid mõlemad lapsed rõõmuga. Natuke aitasid mind rooside ülesmuldamise juures ka - aga see ei olnud ka kõige huvitavam töö ning ei köitnud neid väga pikalt. 

Mina hakkasin õhtul jälle linnainimeseks, aga tundus, et esimest korda nii pikalt kodust ära olek lapsi ei häirinud ning nad jäid veel paariks päevaks vanaema- ja vanavanaemaga aega veetma. 

Numbrimaagia

Täna oli kummaline päev - numbrite kordumine tekitas tunde, et keegi tahab millelegi tähelepanu juhtida:

Hommikul näitas auto spidomeeter 3333, õhtul poes oli arve 44,44 (ostsin mitu asja ja sain ka miskit kilendiallahindlust -  ei valinud ise sellise summaga asja) ja poest tulles näitas näidik, et saan veel 222 km selle paagitäiega sõita. Tundub ju liiga kummaline kokkusattumuste jada ühe päeva kohta:)

Soktoober

Ma küll ise isetegija.net foorumeid eriti ei loe ja seal kontot ei oma, aga facebookis jäi silma, et neil on oktoober sokikudumise kuu ehk soktoober. Mul on nii palju poolikuid käsitööprojekte, et isegi imestan, ning sugugi ei ole plaaninud sokke kuduma hakata. Aga ühel sõbrannal käib ämma juures remont ning selle käigus otsustasid nad ära anda terve hunniku lõngu - mul pleedikudumise plaan ning lõimeks plaanis just villast lõnga juurde osta ning need paistsid selleks täitsa sobivat - tasuks sain palve ühele tulevasele ilmakodanikule talveks sokikesed kududa. Hakkasin siis kohe pihta, enne kui rahvariietega hull töö pihta hakkab. Jälle olin täiesti unustanud, mitme silmaga ma neid beebidega koos kasvavaid sokke olen kudunud, ei viistinud õele ja sõbrantsile (kelle lapse sokkidelt kunagi ka selliste sokkide idee sain) ka helistada, kes vanadelt sokkidelt oleks silmad kokku saanud lugeda. Tegin umbes - esialgu tundus 12 silma vardal täitsa paras, aga mida rida edasi, seda suuremad need sokid tundusid. Pooleli ei hakanud ka enam jätma - eks siis saab sama pere vanem laps ka samasugused sokid ja pean kahe asemel neli sokki kuduma:) Ega mul palju aega pole olnud, aga paari-kolme õhtuga teleka ees olen ühe soki valmis saanud ja teist ka veidike. Mulle hirmsasti meeldivad sokikannad, mida mu vanaema koob, mitte need, mis kooliõpikus - pole senini mõistnud, miks koolis nii koledaid kandilisi kandu õpetatakse (või vähemalt meie ajal õpetati; võib olla nüüd õpetatakse ilusamaid?). Kuna ma sokke väga harva koon, siis sokikudumisel on mul ikka kudumise kooliõpik ees ja mõni vanaema kootud sokk ka kõrval - kooliõpik sellepärast, et sinna vahele olen ma oma sokikanna variandi  joonise vahele susanud, et see mul vajadusel käepärast oleks, aga vanaema sokk sellepärast, et ma oma kritseldusest aru saaksin:) Kokkuvõttes näevad mu sokikannad ja -varbad üsna samasugused välja nagu vanaema sokkidel ja lapsega koos kasvavad sokid näevad sellised välja:

Uus kasvuhoone

Praegune kasvuhoone pole eriti eakas, aga kuidagi kiiresti on lagunenud - klaasid lähevad katki ja puitosa kipub mitmest kohast pehkima. Olen vaikselt mõtteid mõlgutanud uue kasvuhoone teemadel ning vanaema ja emaga uue kasvuhoone koht ka valmis vaadatud. Kasvuhoone lagunemisele lisaks kolisid sinna sel aastal karilased ja kuna nendest lahti saamine on üsna keeruline, siis tundus kiiresti uue kasvuhoone tegemine mõistlik lahendus. Ema haaraski härjal sarvist ja näinud paari tuttava juures uusi kasvuhooneid tellis ka meile kasvuhoone koos paigaldusega ära ja juba veidi üle nädala seisab see meil õuel:)

Uksed on mõlemal pool ning mõlemad on kahes osas avatavad. Esialgu tundus see täitsa hea idee, aga tänu oma laiskusele sain ka üsna vastiku õppetunni - avasin ainult alumise ukse ning kummargil käisin sisse-välja, eelmisel nädalal olin selles üsna edukas, aga täna olin kummardamisel laisk ning jooksin täiest jõust vastu ust - paks fliismüts pehmendas küll lööki, aga tunne oli ikka selline, et ilma sinise silmata ei pääse - kiire jääkott päästis sellest ja esialgne suur vorm taandus õhtuks üsna pisikeseks märgiks ja ei peagi esmaspäeval sinise silmaga tööle minema:) Edaspidi avan mõlemad uksepooled korraga...

Aga kasvuhoone ise tundub päris hea - seal on praegu oluliselt soojem kui vanas ehk siis ka kevadel läheb rutem soojaks. Peenarde tõstmiseks tassisin sinna punase õunapuu alt riisutud lehed - uskumatu, milline roosilõhn sellest kasvuhoonesse tekkis:)