9 kuud lapsevanem

Uskumatu, kuidas aeg lendab - minu väike preili sai täna juba 9 kuud vanaks:) Viimased päevad on kuidagi eriti tormiliselt läinud, s.t. lapse arengus on toimunud suuri ja äkilisi muutusi. Pühadeks maale läksin enda arust hambutu lapsega, kelle ainus liikumismoodus oli roomamine - tagasi tulin juba ühehambalise käputajaga, kes end ka juba püsti ajab. Hamba osas tuvastas õde küll, et see hammas on juba paar päeva vana ja virilam oli laps tõesti juba teisipäeval - ju siis tegelikult oli see hambake ka juba maale minnes tegelikult olemas. Käputamine ja püsti tõusmine on küll nii aktiivne, et laps oli maalt tulles nagu pöörane - tuuseldas kogu korteris ringi ja nautis omandatud liikumisvabadust ning tutvus nurkadega, kuhu ma teda varem tõstnud polnud. Eks ühelt poolt läheb nüüd elu keerulisemaks, aga teiselt poolt on seda askeldamist väga armas vaadata:)

Selle 9 kuu jooksul olen mina ka kindlasti muutunud ja paljud varasemad lapsekasvatuspõhimõtted ümber mõelnud või laiskusest neist loobunud.

Õde on mul väga tubli olnud ja oma lastel kasutanud üsna palju riidest mähmeid - arvasin, et ju see pole ka minu jaoks ületamatu raskus, aga tegelikult kasutan ma riidest mähkmeid ikka suhteliselt vähe: magamise ajaks ei taha panna, et laps ei ärkaks, kuna uinumised tal lihtsalt ei lähe; õue minekuks samuti mitte; kasutasin kodus ärkveloleku ajal Mio mähkmekatteid ja mähkmeid, need on nüüd väikseks jäänud ja uusi sama firma omasid ei ostaks; ühed Hipsiku mähkmekatted ja sisud on ka, aga need on mõnusalt pehme värvliga, mis ka kohe märjaks saab ning lapse riided ka kõik - tahaks mõnda teist varianti proovida, aga pole kuskile sellisesse poodi sattunud, kus muid variante müügil oleks. 

Potitamise osas arvasin ka, et küll ma suudan tubli olla ja last varakult potile panna, et mida mul muud ikka teha, kui lapse ilmeid vaadata ja teda õigel ajal potile panna. Tegelikult ei saa ma üldse aru, kuidas need emad, kes lapsi sünnist alates potitavad, saavad last kogu aeg jälgida ja tema ilmetest midagi välja lugeda ning alati õigel ajal reageerida. Väga pikka aega minu laps kakas söömise ajal ning siis ei hakka ju voodist püsti hüppama, et last potile panna - pealegi ma siiani ei saa aru, millal teda miski häda vaevab (ja isegi riidest mähkmega avastan ma enamasti üsna juhuslikult, et mähe märg on). Nüüd kui ta istuma hakkas, siis olen ikka aeg-ajalt proovinud juba potile panna, aga seni veel kasutult - või on mul kannatust liiga vähe - pärast potilt ära tõstmist tekib üsna pea loik põrandale:) Eks ma pean end ikka hakkama kokku võtma ja sellega veidi põhjalikumalt tegelema hakkama.

Luti osas oli mul arvamus, et kuna sellest loobumine on väga raske, siis parem pole mõtet alustada. Lastearst juhtis juba esimesel visiidil tähelepanu, et laps lutsib rusikaid ja peaks talle lutti pakkuma. Esimese kuu katsusin ikka ilma lutita hakkama saada, aga siis tundus, et ise öö läbi luti eest ka ei taha olla ja edasi sai laps luti. Aga lutti olen kasutanud ainult vankris, autos ja vajadusel alguses magamise ajal. Ühel hetkel sai öisest lutist pigem mänguasi, s.t. et kui lapsele öösel tissi asemel luti suhu panin, siis ta hakkas sellega hoopis mängima ja magamisest ei tulnud enam midagi välja - nii ongi kujunenud, et lutt suus magab ta vankris ja tõenäoliselt ka ainult nii kaua, kuni ta seal kombes magab ja käsi ei saa liigutada:) Muul ajal lutt talle lutina huvi ei paku vaid pigem lihtsalt närimisleluna - närib servi ja sanga, aga lutti ei lutsi. Nii et võib loota, et lutist loobumisega meil mingeid probleeme ei teki:)

Sama ei saa tõenäoliselt tissi kohta öelda:) Selles osas olen küll positiivselt hakkama saanud, et esimesed kuus kuud oli mul ainult rinnalaps ning pärast seda on ta ka suhteliselt vähe lisatoitu tarbinud ning kõhn ta küll pole:) Aeg-ajalt on küll öid, kus mul on tunne, et ta sööb kogu aeg, aga ikka tundub see mulle mugavam, kui mingite pudelitega solberdada, ning eks ikka lapse tervisele parem ka. Seda ma hästi veel ette ei kujuta, kuidas ma ta ilma tissita õhtul magama saan uinutada, kui ühel päeval ta sellest ise loobub või mina teda sellest loovutada tahan. Aga on teised hakkama saanud, küll saan mina ka:)

Lisatoidu osas olin ka optimist, et küll ma teen kõik püreed ise jne. Tegelikult sain töölt kingiks hulgimüüja kinkekaardi, mille abil ma sain suure hunniku ökoloogilisi tehasepüreesid ning enamus nendest on tegelikult prügikasti maandunud, sest kuni senini on laps söönud paar-kolm teelusika täit korraga (kui sedagi) ning nende säilivusaja jooksul saab vaevalt pool pakki tühjaks. Ise tegin sügavkülma kõrvitsa- ja suvikõrvitsapüreesid - need panin jäätopsidesse ning neid kuubikuid olen saanud ka natuke anda, aga senini ta pole neist ka väga hoolinud. Nüüd koos hambaga (või ringi rahmeldamisega) tuli ka isu - täna sai ühe päevaga terve püreepakk tühjaks ja paar eelmist pakki olen ka juba tühjana saanud ära visata. Lisaks püreedele olen talle näputoiduna muud toitu ka pakkunud - keedetud kartulit, porgandit, brokolit ja lillkapsast ning keetmata banaani, avokaadot ja pirni ning lisaks leiba, putru, rukkipalle, beebiküpsiseid, porgandiga beebide maisipulki või beebide riisileibu. Kohati tundub, et kogu see beebitoidu periood on nii lühike, et ei ole mõtetki mingit eraldi oskusi omandada (s.t. teelusika kaupa püree valmistamist vms), eriti tundus see mulle siis, kui ta püreesid ainult maitses. Raamatutes kirjeldatud toiduga harjutamist ühe teelusika kaupa vähemalt neli päeva on ka suhteliselt keeruline läbi viia, kui püreede säilivusaeg avatuna on 24-48 h ning kõige väiksemad pakid poes on vist 90g. Ma juba mõtlesin, et kas keegi pole siis selle peale tulnud, et iga püree osas võiks olla ka selline stardipakett, kus teelusika täis püreed on eraldi karbikestes või pakikestes (nagu hotellide jaoks või või ketsup vms minipakend), ma arvan, et tarbijaid oleks küll - pakendi kulu oleks küll suurem, aga toitu peaks oluliselt vähem ära viskama. Nüüd olen juba harjunud lapsele toitu näpuvahele andma ning püreega toitmine kipub tahaplaanile jääma - eks ma oma varud toidan talle ikka lõpuni ära ja vast kuskile reisile vms võib mõne ka kaasa osta, aga suures plaanis on vist püree aeg meil ikka otsas enne kui õieti alata jõudis.

Ja ei saa muidugi mainimata jätta, et varusin väga ilusaid kangaid koos pitside ja paeltega, et lapsele mõned kleidi õmmelda, aga need ei ole veel kleitideks saanud:) Esiteks pole nende jaoks otsest vajadust, sest õe ja onupoja käest saadud kleitidest on piisanud ning esimeste kuude kasvuspurt on nii kiire, et lihtsalt õmblemise pärast õmmelda pole mõtet - pealegi pole neid kleite kuskil kanda, sest kodus on ikka body ja pükstega mugavam toimetada ning külas me käime väga harva ja olemasolevatest kleitidest on täiesti piisanud. No ja teiseks pole mul õmblemiseks piisavalt aega või viitsimist olnud. Aga küll need kangad ühel päeval ikka mõneks kleidiks saavad:)

Ega ma tegelikult ei muretse, et ma pole nii tubli kui lootsin või arvasin - kuna laps on rahulik ja rõõmsameelne ning tunneb end minu arust hästi, siis järelikult talle sobib selline laisk ema:) 

Särgi müsteerium

See on ammu teada, et kontorikleidis tööl käies on sukapükste kulu hoomamatu, aga et kodus ringi sebides nii palju t-särke kulub - tuli mulle üllatusena. Kusjuures täiesti segastel põhjustel.

Esialgu arvasin, et sattusin liiga ebakvaliteetsete toodete otsa - suvel Lindexist ostetud särgid muutusid auklikuks peale esimest kandmist ja pesemist. Nii ebakvaliteetset asja ei viitsinud parandamagi hakata ning peale ~neljandat kandmist on need nagu sõelapõhjad:

Samas tundub, et süüdistasin kvaliteeti ilmaasjata, sest sama on juhtunud ka samasuguse õhukese H&M särgiga:(

Eriti murelikuks muutusin, kui ka veidi paksemad H&M ning veel mingi firma särgid, mis olid mul hoopis väljas käimiseks, ka sama tendentsi näitama hakkasid (küll õnneks mitte peale esimest pesu - olen neid päris palju saanud kanda):

Ja isegi Marati Fair Play paksem särk, mis on terve igaviku vastu pidanud, hakkas täpselt samast kohast lagunema:(

Täielik müstika... või siiski mitte - ainus loogiline seletus on, et last süles kandes särk vastu teksade lukku kannatada saab ning õhukesed siis rohkem ning kiiremini ja paksemad vähem ning aeglasemalt. Midagi paremat ei oska ma välja mõelda... 

Ei teagi mida nüüd teha. Paar korda kantud särke ei tahaks ju kohe vaibaks või nukuriiete jaoks maha kanda, aga parandamine tundub mõtetu, kui need kohe augu kõrvalt uuesti katki lähevad. Peaks vist nabapluusideks lõikama või vöökohast paksemaks tuunima ja siis uute särkidega ka kohe sama tegema, sest "vanaaegseid" Fair Play lühemaid särke pole enam kuskilt hankida ja uuemad moed on kõik pikad ja õhukesed - tuunimise ideid veel väga pole ja aega teostamiseks ka mitte. Aga teksadest ei tahaks küll loobuda ja neid dresside vms vastu vahetada (kuigi voodist lapsega koos välja astumine kulutab teksaseid ka sellise hooga, et ega varsti muud üle ei jäägi, sest enamusest on juba ainult räbalad järgi) - pole kunagi eriti dressinimene olnud (need rohkem maal töö tegemiseks või sportimiseks), seelikud ja kleidid on põrandal roomamiseks ja voodist välja astumiseks ka liiga ebamugavad - ja ega mul neid koduseid kleite väga pole ka:).

Ei jää siis vist midagi muud üle, kui katkiste särkidega käia või neid ikka kuidagi parandada või tuunida;)

Virtuaalsed kasvatajad

Mul on väga karm kodune kord:) Juba mitu aastat (võiks vist isegi öelda, et palju aastaid) on kodus telekas veidi rikkis (vist): aeg-ajalt kui teleka mängima panen, siis hääl tuleb, aga pilti mitte. Vahel aitab kui telekat sisse-välja klõpsida, vahel mitte. Endal on mul seejuures tavaliselt tunne nagu väiksel lapsel, et palun las ma vaatan täna telekat... ja siis kumba (minu või teleka) närvid kauem vastu peavad, sellest sõltub, kas saan telekat vaadata või mitte. Eriti on selline tunne selle pärast, et telekas mängib tavaliselt korralikult neil õhtutel, kui ma pole väga väsinud või mul pole vaja midagi olulisemat teha:) Mõnel õhtul on ka nii, et alguses ei hakka mängima, siis on vahepeal vaja last toita ja uuesti uinutada või mõni muu oluline tegevus lõpetada ning pärast telekas mängib täiesti korralikult. Vahel juhtub ka, et pilt kaob poole vaatamise pealt ära - siis pean jälle telekat veenma, et ausõna ma ju vaatan küll, mis siis, et arvuti vms ka kõrval lahti:) Vahel on nädalaid kõik ok ja vahel vastupidi terve nädal mingi jamamine - aru ka ei saa, et see millestki sõltuks (eelmise päeva vaatamisajast vms). Peaks remonti viima, aga pole viitsinud, kõik päevad ju ei streigi...

Täna juhtus aga veel nõmedam lugu:( Vaatasin, et ühel sarjal on salvestuse märge sarjal endal ja kordusel ka. Tahtsin kordusel selle maha võtta, et vaadata, et kas siis kaob esimesel ka ära. Kahjuks hangus salvestuse kustutamisel telekava ära. Tegin puldilt värskenduse ja tore lugu küll - ekraan läks lillaks ja ette tuli kiri: süsteemis tekkis viga, võtke ühendust klienditoega. Proovisin kõige pealt online diagnostikat (mis ütles, et kõik süsteemid töötavad) ning selle kaudu ruuterile ja digiboksile restardi teha. Telekat lülitasin ka välja ja sisse. Ning neid protseduure kõiki igaks juhuks mitu korda (veetsin nii toreda pooltunni) - aga kahjuks tulemusteta, lilla ekraan jäi lillaks. Kuna telefoniabi peaks töötama 23:00ni, siis võtsin järgmisena selle ette. Pool tundi viitsisin ootejärjekorras muusikat kuulata, kauem mitte. Nii kulutasin täna selle peale terve tunni ja homme peab selle töö uuesti ette võtma.  

Ma saan aru küll, et tegelikult peaks ma oma uude kappi hoopis asju sättima, aga telekas oleks võinud ju taustaks mängida... 

Maal on ka karm kasvatus:) Seal tuleb umbes kesköö ajal telekale ette umbes selline kiri: "energiasäästu reziimi tõttu lülitatakse vool 5 sek pärast välja, vajutage mingit nuppu, kui soovite vaatamist jätkata" - mul pole õnnestunud õiget suvalist nuppu vajutada, pean alati teleka uuesti käima panema (või siis magama minema, kui pole midagi huvitavat või olulist pooleli).

Õnneks ülejäänud tehnilised seadmed pole neid telekate kasvatusmeetode veel omandanud:)

Nukuriiete kapp

Saingi baleriinide riidekapi valmis - vähe vildakas ja kööbakas sai, aga lastele mängimiseks ja riiete riputamiseks sobib küll (nüüd tahavad Barbied ka kindlasti samasugust kappi:)). Baleriinid peaks mõõdu järgi enam-vähem 1/12 skaalale vastama, aga kapp sai küll oluliselt suurem ja samas mõõdus nukumajja ei mahuks.

Katsin karbi pealt puitu imiteeriva kleepsuga ja seest sametkleepsuga. Peegel on ka kleeps. Kõik kleepsud olid kodus ilusti juba ootamas - kunagi ammu ostin puiduimitatsiooni vist Abakhanist ning punase sameti ja peeglikleepsu eelmisel aastal Bauhausist või Bauhofist. Tundus, et riputusruumi jääb väheks, tegin lühematele riietele kaks osa, ühtlasi vahetasin peenema traadi jämedama vastu. Nüüd on vaja ainult riidepuid juurde vorpida ja vanadest riietest terved ja korralikud kapi panna ning räbaldunud ära visata.

Nukuriiete maania

Ühtegi väikest ja lihtsat käsitööd mul hetkel pooleli pole, mida maal lapse uneajal teleka ees või õega esikusopis laste und valvates ja jutustades nikerdada ning olen siis ajaviiteks Barbiele ja baleriindele riideid õmmelnud. Minu laps nendega niipea veel ei mängi, aga õetütrel on nendega tegemist küll.

Kui laps tissi otsas tukub, siis ajaviiteks surfan Pinterestis ja otsin erinevaid ideid. Küll tehakse ikka nukkudele vingeid riideid:) - üks uhkem kui teine ja vaadata on ilusad ja tegemisevaev oleks ka huvitav, aga mängimiseks need kahjuks ei sobi. Aga ideedele lisaks saab ka keeruliste riiete õmblemise juhtnööre näiteks Matisse lehelt, lõikeid saaks sealt ka, aga neid peab eraldi tellima.

Ma olen senini läinud kergema vastupanu teed ja teinud väga lihtsaid riideid, kus pole vaja trukke ja nööpe ning olen käsitsi õmmeldud saanud (kuigi Barbie riiete puhul tundub juba masinaga õmblemine aega kokkuhoidvam - aga maal mul hetkel õmblusmasinat pole ja pean niidi ja nõelaga hakkama saama).

Barbie uued riided:

Pesupüksid:

Top ja seelik (triibuline riie - lühemaks tehtud särgi saba; must riie - vist mingi seelikusaba, mis ka on lühemaks kunagi tehtud - mõlemad igaks juhuks alles hoitud:))

 Pitskleit koos aluskleidiga:

 Aluskleiti saab ka eraldi kanda:

 Pikk pluus:

 Kleit:

Vanast sokipaarist kapuutsiga pluus ja seelik (tundub, et need riided, mis Pinterestis on sokkidest tehtud, on küll uutest sokkidest - kantud sokkidel tallaalune riieteks enam küll ei sobi, rääkimata auklikest kandadest:)):

Baleriinid said ka vanadest sokkidest riided:
T-särgid, seeliku ja püksid:

Kampsuni ja mütsi (kahjuks on mul enamus sokid mustad, s.t. värvilisi  ja heledaid on väga vähe ja needki on kõik veel kasutuses):

 Ja et uusi riideid ei peaks kotti nusarasse panema, siis baleriinide riietele tegin mõned riidepuud (nii palju, kui traati käepärast oli):

 Pükste-seeliku riidepuu idee jälle internetist (Etsys müügil isegi):

 Ja et riidepuudest ikka mingit kasu oleks, siis peaks neid saama ju riputada... Tegin kiirelt siis mingi kapi moodi asja ka - viimistluse ja täienduse teen mõnel järgmisel nädalavahetusel:)

Tekk turvahälli

Inimesed on väga erinevad. Õde andis oma lastest järgi jäänud riideid ja asju mulle edasi ning turvahälli soojakoti osas märkis, et tema seda ei kasutanud - polnud vajadust. Minul mingil hetkel tundus, et seda on just mugav kasutada, kui autoga kuskile minna - hea lihtne on autos või poes lukk lahti teha, ilma, et peaks turvahälli rihme lahti tegema (ja last sellega üles ajama). Kahjuks laps kasvab nagu mühiseb ning kui ilmad külmaks läksid, siis kippusid õlad liiga palju kotist välja paistma. Jope aitaks hädast välja, aga seda peab ka siis eraldi seljast ära võtma kui ruumis sees olla. Uut ei viitsinud otsida, olin Pinterestist leidnud terve hulga samal eesmärgil kasutatavate tekkide ideid ja õpetusi ( näiteks). Ostsin poest värvilise karvase fliisi ja äärepaela. Mõne aja pärast tundus, et peaks ikka topeltkangast tegema, ostsin flanelli teiseks kihiks. Aga polnud enam meeles, millise fliisi ostsin:) Nüüd on küljed täiesti erinevast "ooperist", aga mugav on ikka kasutada - ja turvaline ka - ei pea paksu kombega last turvahälli panema (väidetavalt paksude riietega on turvarihmad liiga lõdvalt).
Tekk sai selline:
Välimine karvane külg:

Suvekäru või järgmise turvatooli jaoks pean vist rihmade auke juurde tegema - tegin praegu täpselt turvahälli järgi. Või pean siis suurema teki õmblema ja selle koos turvahälliga kellelegi edasi müüma-pärandama.

Sisemine flanell selline:

Ja kui laps sees ja rihmad kinni, siis mässin kõik tekisabad ta ümber kõvasti kinni, et külm kuskilt ligi ei pääseks:

Jõuluvana kontor 2015 - trühvlid

Kuna kingiideid eriti polnud, siis oli plaan traditsiooniliselt ka jõulupakkidesse komme teha. Raamatuid ja ajakirju on nii palju, et proovisin jälle uusi retsepte. Plaanid olid suured - valikusse jäi 4-5 retsepti, aga tegudeks kõik ei jõudnud.

Kunagi tegin kõrvitsakoogi ampsusid (mis ebaõnnestusid, aga olid sellest hoolimata väga maitsvad) ning võtsin ka seekord ette samast raamatust koogiampsude retseptid.

Niisiis raamatust Hõrgud kingitused (Jess McCloskey) Punase sametkoogi ja toorjuustu ampsud ning raamatust Kingitused köögist (Edith Soosaar) Sidrunikoogi ampsud valge šokolaadi glasuuriga. 

Sametkoogi ampsudes ei pidanud ma punast värvi oluliseks ja nii ei hakanud toiduvärvi muretsema.  Retseptide lugemises olen ma saamatu (või on need tõlked võimatud) ja kuna kokkamises väga tugev pole, siis ise väga midagi otsustada ei julge. Ja nii ma võtangi tõsiselt lauset "Vispelda või ja suhkur suures kausis heledaks ja kohevaks. See võtab umbes 3 minutit":) - lapsepõlvest on meeles puulusikaga või ja suhkru vahtu hõõrumine, mis võttis terve igaviku. Lootsin, et võib olla tõesti läheb vispliga kiiremini - ei läinud... ikka võttis terve igaviku ja lõpuks võtsin ikka puulusika appi:) Edasi laabus kõik kook küpses ja kerkis suurepäraselt ning maitses ka väga hästi - peaks niisama ka vahest küpsetama, kui sööjaid oleks. 

Sidrunikoogiga nii hästi ei läinud. Sidrun osutus täiesti mahlavabaks - s.t. see oli kuidagi nii kõva, et ma pole varem sellist sidrunit näinud - ja retseptis peale selle 1 sidruni mahla muud vedeliku polnud (mis mulle tundus veidi imelik, sest samalaadne retsept teises raamatus sisaldas 2 sidruni mahla ning jahu oli kolm korda vähem). Nii tuli see tainas liiga kuiv (vormi seda "valada" küll ei õnnestunud) ning küpsenuna meenutas pigem küpsist. Sametkook suuremas koogivormis kerkis ääreni, sidrunikook väiksemas vormis ei kerkinud üldse (aga pärast kondenspiimaga segatuna maitses ikka väga hästi). 

Sametkoogiga sai tegelikult probleemiks see, et melonilusikat mul pole (ja minu kujutlustes on tegu jäätisekulbist oluliselt väiksema lusikaga) ja tegin tavalise lusikaga tavalises suuruses trühvlid - retseptis lubatud umbes 48 tk asemel sain mina umbes 148 tk - ma mõtlesin, et see tainas ei saagi kunagi otsa:), muudkui voolisin ja voolisin... ja maitsesin...

Lõpuks glasuurisin ja kaunistasin - loomulikult ei teinud ma seda kõike ühe ööga:)

Sidrunikoogist lubas retsept 45 tk, ma sain 53 tk (osa maitsesin ikka ära ka):

Kommide kogus väga väike polnud, aga valik tundus kesine ning tegin ikka kolmada variandi veel. Raamatust Hõrgud kingitused Piparmündikompvekid. Sisu koosnes kondenspiimast ja tuhksuhkrust ning piparmündiessentsiga segatuna ning šokolaadiga kaetuna olid ikka jube magusad - mina üle ühe ei saanud korraga maitsta.

Kogu selle kommiteo tagajärjel oli mul totaalne šokolaadimürgitus:) - s.t. olin täiesti unetu ning loomulikult sai laps ka selle magusa laksu kätte ning oli samuti täiesti hüperaktiivne ja unetu.

Aga kingipakid said kommidega täidetud ja saajad vast ka rõõmustasid:)