Nukud

Meie põlvkonnal oli oluliselt vähem mänguasju kui praegustel ning neist oli raske loobuda - nii on enamus minu ja mu õdede nukkudest kõik meile maale kokku jõudnud. Mõned väikse õe nukud said vist keldriuputuses rohkem kahjustada ning said vist kohe ära visatud, ülejäänusid oleme ikka ühest kohast teise tassinud ning nüüd järgmisele põlvkonnale mängida andnud. 

Selle suve  üheks suureks projektiks oli nukud puhtaks küürida ning siis koledamad kuskile kasti panna, sest päris ära visata ikka ei raatsi:) 

Ühel ilusal suvepäeval saidki nukud peale sauna likku pandud ning teisel hommikul nii puhtaks küüritud kui võimalik:

Võrdsusega polnud vanasti meil küll kõik korras:( Minu titepõlvest on suur valge blondiin ning suur hele beebinukk, väiksed nukud saime keskmise õega ühesugused ka üsna väikestena - neid on kaks erinevat paari (ja sellel õel rohkem nukke polnudki, sest minu suurtest nukkudest pidi meile mõlemale jaguma), juba koolilapsena sain ma veel teise suure beebinuku ning kaks kõige suuremat nukku on väiksema õe beebiajast - tal oli lisaks veel ühed pikajuukselised punapäised kolmikud (sai üheks sünnipäevaks sõpradelt kogemata ühesugused nukud kingiks) + veel üks samasugune blondiin ja veel üks keskmise suurusega nukk (need viimased viis ongi kõik kas ära antud või ära visatud). Üks nukk pildil on teadmata päritolu - selle vanaisa leidis ning pole päris kindel, et keha ja pea on üldse esialgselt ühele ja samale nukule kuulunud.

Nii eemalt vaadates tunduvad veel täitsa normaalsed nukud, aga minu hele blondiin on aja poolt väga kahjustada saanud - temal plastik üsna pude ning ka pärast pesu jäi see ainult kapi peale vaatamiseks...

Teised suured nukud on täitsa "elus ja terved" v.a. mõni pisivigastus nagu koera poolt ära hammustatud varvas või ära kulunud silm (mida vildikaga sai ilusti taastada).

Väiksed nukud on veidi rohkem räsitud - suud oleme me neil lahti lõiganud, et saaks süüa anda või lutti suhu panna, juukseid on ka kohati üsna väheks jäänud ning silmad on aja poolt viltu vajunud või sisse kukkunud. Lisaks suutsin ma silma sättides ühel ripsmed välja tõmmata ning ühel olid need veel ühel silmal ära tulnud. Otsustasin neid ka natuke remontida, kuna lapsed on juba harjunud maal nendega mängima ning siis võiksid need veidi paremad välja näha.

Viltu vajunud silmad ja katkised suud kleepisin superatakiga kinni, kahjuks läks liimi silma peale ka ning märjana tundus, et see midagi ei muuda, aga nüüd on nukul silmad kuidagi tuhmid:

Ja kadunud ripsmed asendasin kunstripsmetega:)

Teisel samuti said silmad kinni kleebitud (need enam neil kahjuks kinni-lahti ei käi) ning kulunud kulmud proovisin ka uuesti joonistada:)

Ka see nukk sai uued ripsmed:

Teised samasugused nukud on veidi paremini säilinud, neil polnud silmi ja ripsmeid vaja kleepida, ainult suud kleepisin kinni (ja õde kommenteeris, et me lapsed saaks need kunagi uuesti lahti lõigata...)

Sellel "leidlapsel" olid ripsmed vist kohe juba kadunud ning suu oli ka lahti lõigatud (tema eeskujul me teisigi lõikusime), aga silmad on üsna heas korras ning tal ei pidanud ma silmi kinni kleepima ning silmad käivad endiselt kinni-lahti, aga ripsmed panin ikka uued:

Pildistada ma ei oska ning pildi peal tunduvad need endiselt väga creepy-d, aga tegelikkuses on minu arust oluliselt paremad kui enne:)

Riiete tuunimine

Võtsin üle pika aja õmblusmasina välja, et kokku õmmelda pika aja jooksul traageldatud riided. Midagi uut tegelikult ei valmistanud, pigem tuunisin vanu või katkiseid riideid uueks. Esimesel õhtul tundus, et jõudsin ühe õhtuga jube palju valmis, aga teisel jäin täiega ühe lapse kleidikese taha toppama ja lõpetamata asjade virna väga ei vähendanud. 

Kahe õhtu tulemusena said lõpuks uue kuue osa minu auklikest särkidest - fantaasiat mul väga polnud, lõikasin katkise osa ära ja õmblesin pitsi asemele:

Ühed traksidega sipukad said lapsele kodukleidiks:

Vanasti kui beebid kandsid särke, siis olid traksidega sipukad omal kohal, et beebi selg poleks paljas, aga mina eelistasin bodyde peal kasutada just ilma traksideta sipukaid. Mõned traksidega olid, aga lapsel oli nendega ikka väga ebamugav - eriti just nendega - jalad kogunesid kehaossa kokku ja nii ta seal sees siis pusserdas ja hädaldas. Nii tundus mulle, et enam kellelegi järgmisele seda "piina" enam ei tekita ning neid kuskile edasi ei pakkunud - pigem tundus lihtne võimalus need kleidiks ümber teha - jalaosad alt ära ning serv sik-sakiga üle teha ja kleit valmis:) Tegelikult peaks traksidel nööpe ka edasi ajama - dekoltee on kohutavalt suur ning kleit tahab seljast ära vajuda (ja ometi sipukad on numbri järgi ammu väiksed).

Ühelt sõbrannalt sain ühe paksema body, mille kehaosa oli väga lühike ning otsustasin sellest hoopis pulloveri teha - sain veel nibin-nabin õigel ajal valmis, et käised päris lühikesed veel pole. Aga õmblemine käis sama lihtsalt kui sipukatset kleidikesega - alumine osa ära lõigata ning serv ära õmmelda (seekord ika keerasin ära ja õmblesin kolmekordse trikotaaži õmblusega):

Paar vanemat särki saavad lapse kodukleitideks, aga nende õmblemine on veel pooleli ning see väga hästi ei õnnestunud. Ma pole trikotaaži väga palju õmmelnud ning kui traageldades tundusid käeaukudesse õmmeldud kandid nii ilusti hoidvat, siis õmblusmasin käkkis kõik ära:( Proovisin alla panna salvrätte jms, et kangas väga ei veniks, aga venis ikka kohutavalt ning lisaks tundub mulle pikemat aega, et mu õmblusmasin kisub õmbluseid viltu ning sellise peenikest, aga paksu serva õmmeldes tundus see eriti nii. Eks see võis ka selle koleduse põhjuseks olla, et kangas juba sada korda pestud ja juba enne meeletult välja veninud ja vormi kaotanud... Ühesõnaga ma tulemusega väga rahule ei jäänud, aga kui keskosa veel tavalise õmblusega ka veel läbi lasta, siis kodus selga panna ikka sobib:

Kaks samasugust on veel välja lõigatud, aga kokku veel ei jõudnud õmmelda - peaks vast veidi paremad tulema, kuna need kangad on vähem välja veninud. Peaks veel veidi trikotaaži õmblemise nippe ka lugema, mis internetis leida on.

Lisaks suutsin pesu pesemisega lapse ühel pluusil pildi ära pesta:(

Kuna pluus oli tema poolt veel vähe kantud ja alles parajaks saamas, siis ei tahtnud kohe maha ka kanda - tegin paaril õhtul veidi tikkimistööd ja püüdsin pluusi jälle kantavaks tuunida:

Kirsid

Üle mitme aasta oli meil taas vägev kirsisaak ning lastehoidmise ja aiatööde kõrval pidime leidma aega ja võimalust ka kirsside korjamiseks ning nendest millegi valmistamiseks. 

Lapse lõunaune ajal sain kuidagi kirsid korjatud ning osad vanaema abiga puhastatud, osad öösel lapse uneajal.

Kirsimoosist on mul varasemast meeles, et see tuleb üsna kompotilaadne - seetõttu otsustasin proovida moosisuhkruga varianti ka. Üks sõbranna jagas facebookis mandlilikööriga varianti - tundus ka proovimist väärt.  Sellest alustasingi - 2,2, kg puhastatud kirsse sai selleks moosiks. 

Moositeoks ostsin väikse elektripliidi, et saaksin ülemisel korrusel öösel ka moosi teha (mul beebimonitori pole ja selle hankimine ei tundunud enam mõttekas). Kahjuks see pliidi ost ebaõnnestus - erakordselt väike ja nõrk pliit sai - moosi selle peal pole küll mõtet keeta, sest keemise asemel see ainult hautas (pott oli selle pliidi jaoks ka veidi suur). Lisaks ei olnud Maximas mandlilaaste ning arvasin, et mul kodus mandleid on, teen purustatud mandlitega, aga see mandlite leotamine ja puhastamine võttis nii ilmatu aja, et arvasin, et moosi keetmiseni ma ei jõuagi... Sain ikka keedetud:) Mandlipudi tõusis purgis kõige peale, aga muidu oli maitsev küll. Meil on kas kirsid liiga mahlased või see hautamine tõi vedeliku väga välja - igatahes kui ma moosi sain purkidesse (0,5 liitristesse tegin), siis jäi mul veel ühe purgi ja ühe tassi jagu vedelikku veel järgi:) Seda mandlimaitselist tarretist oli väga hea saia peale panna - õelapsed ka kiitsid:)

Moosi keetmise ajal suutsin ära puhastada ülejäänud kirsid ning hommikusöögi kõrval panin pliidile 2,8 kg puhastatud kirsse 2 kg tavalise suhkruga moosiks. Vedelikku sai jälle ülearu - sain 3 purki kirsisiirupit ka.

Mingil päeval suutsin veel ~7 ltr kirsse korjata ja need öösel ka ära puhastatud. Lapse saatsin oma vanaemaga (saab varsti 91...) liivakasti ja panin seekord kaks potti tulele - 2 kg kirsse 1 kg moosisuhkruga ning 2,4 kg kirsse ~1,5 kg tavalise suhkruga. Laps hakkas ema nõudma täpselt siis kui mul oli vaja vahtu võtma hakata, teisaldasin lapse ja vanaema vahelduse mõttes sauna juurde mängima ning sain ühe moosi purki (siirupi eraldasin tarretiseks ka). Siis saabus õnneks õde oma perega ning abistasid mind veidi, et viimane moos ka purki saaks ja siirup ikka ka eraldi:) 

Mulle tundus, et minu ja vanaema jaoks sai moosi piisavalt ja ma rohkem plaani ei võtnud. Õde tegi oma pere tarbeks ka, aga kirsse jäi ikka järgi. Otsustasime siis ka kompotti teha. Õnneks on vanaaegsetel mahlaaurutitel termomeetri jaoks ava ja üks termomeeter meil ka alles - kuumutasime kirsse 75 kraadi juures 20 min ja valmis:) Siirupi keetis õde ja ma enam ei mäleta, palju ta seda suhkrut ta sinna pani - retsepti järgi pani, aga vanaema arust liiga palju:) Tegime 2 auruti täit ja saime 10 purki (0,75 ltr) kompotti.

Kogu selle marjakorjamise ja hoidistamise juures polnud mul aega purke vanadest siltidest pesta ning kuna pilt erinevate supi- vms siltidega polnud väga fotogeeniline, siis ei hakanud ma neid moose ja kompotte pildistama:)

Aga kirsse jäi veel järgi...:)

Rahvarõivad - sukad 2

Aeg muudkui lendab, aga sukad ei edene:( Suurim põhjus on maal suvitamine - kuna seal lapse lõunaune ajal pole mahti sukki kätte võtta ja ei hakanud neid üldse kaasa tassima. Plaanisin pigem moosi ja kompotti keeta ning pilte sorteerida ja printimiseks välja valida ning sokke nõeluda jne - tegelikult lahendasin jaapani mõistatusi:) 

Mõned päevad olen ikka linnas ka veetnud ning pargipingil veidi kudunud:

Ühel sukal olen tegelikult juba sentimeetri ka järgmist mustrikorda kudunud, aga pildistamimist ja kirjutamist ei suuda kuidagi ajastada:)

"Kodu"mets

Tore, et mõned linnapargid on üsna metsaks lastud kasvada:) Laps magab rahulikult vankris ja mina maiustan:) - peaaegu koduukse taga ja saaki jätkub, kuigi siin iga natukese aja tagant on mõnd küürutajat näha.

Eile andsin lapsele ka maitsta - maasikad talle meeldivad, aga mustikad esialgu mitte. Täna alustasin kohe marjade korjamisega, sest teisest pargi otsast tuleb suur muruniiduvägi kahe trimmeri ja traktoriga, ei tea kas plaanivad kogu pargi ära niita või ainult ilma marjadeta ala... ja kui kiiresti nad siia otsa jõuavad.

Nüüd on ainult mure, et kuidas ma oma valgeid sukki nüüd kuduma hakkan:(

Pean vist marju edasi sööma:)

Nipet-näpet tegemised

Lisaks lapse päevaunede ajal kudumisele proovin osaliselt tema ööune ajal ka ikka endiselt midagi nokitseda. Alati ei tule välja, sest uni ei tule enam nii vara ning vahel ei taha kohe üldse tulla ning ma olen lõpuks sellest magama panekust ise nii väsinud, et lähen ka magama. Aga vahel siiski õnnestub. Lapse sünnipäevaks plaanisin lõpuks valmis teha tegelusraamatu, mille esialgu plaanisin õepojale jõuluks, aga kahjuks ei jõudnud muude kiiremate toimetuste (korteriühistu revisjon) ning lapse kehva uinumise tõttu seda isegi välja võtta.

Otsustasin talle teha hoopis tutu seeliku. Kangapoodi väga ei viitsi lapsega minna (s.t. arvasin, et kõige õigem koht oleks Karnaluks, aga sinna lapsega lihtsalt ei mahuks) ning otsustasin tülliribad internetipoest osta - täiesti lootusetu mõte: Abakhanist leidsin need isegi üles, aga enamus värvide taga oli: "otsas", pruuni ja musta ma ei tahtnud teha:( Lõpuks otsustasin siis osta ikka kanga ja sealt ribad lõigata. Ostma asusin Karnaluksi e-poest. Valik oli suur ning teksti järgi ei oska seda jäikust vms hinnata. Lõpuks otsustasin veel, et teen õetütrele ka seeliku ning midagi Elsa stiilis, ehk siis sinist ja sädelevat. Kaup tuli kiiresti, aga tüll sai ikka veidi jäik ja sädelev veel eriti ning lisaks see nii väga ei sädelenud kui ma lootsin või arvasin. Oma lapsele roosa seeliku tegin valmis - tuli välja nagu väikeste luikede seelik:) 

Aga tal sellega roomates ringi liikuda oli ikka väga ebamugav:) Nüüd peaks uuesti proovima, nüüd kõnnib juba oma jalgadel. Mulle tundus seelik liiga jäik, eriti kui teha pikem seelik nagu ma plaanisin õetütrele. Abakhanis ikka aeg-ajalt käin ning sea jäi hoops särav õhuline lükra vms silma - kaalukangas ja üleminekuga valgest siniseni. Seal kaks erinevas toonis juppi oli, ostsin need ära. Õetütar sai siis pikema seeliku mõlemast kangast kokku ja kuna kangast jagus, siis minu laps sai heledamast kangast omale ka. Kangas oli oluliselt parem, aga samas tundus, et ei kata väga ning panin hästi tihedalt ning seelikud muutusid väga raskeks. Suurem seelik nägi Elsa seeliku asemel miski neegrikuninga vms seeliku moodi. Seljas oli ikka veidi printsessilikum. Aga see sädelus... - seda on mul nüüd kogu elamine täis, kuigi olen üritanud seda tolmuimeja ja lapiga ära koristada. Nüüd kaks nädalat hiljem veel näen lapse juustes ja suu- või silmanurgas, kuigi ma pole kodus seelikut enam välja võtnud. Maal sünnipäevapeol lasin ka ainult õues  ja saunamajas kanda:) 

Mina sädelesin siis ka väga kenasti, eriti käsivarred, kus ta peal istus:) Õetütar arvas, et ma olen meelega endale sädelust peale pannud.

Õetütre seelikust kahjuks unustasin pilti teha.

Lisaks seelikutele tuunisin maal ühel ööl baleriine - need said uued soengud:) (riided on tehtud 25-30 aastat tagasi)

Linnas ootasin kuni kirjutuslaud revisjoni kaustadest tühjaks saab, et saaks õmblusmasina sinna panna - olen ajapikku jõudnud traageldada terve hunniku asju kokku, mis kõik õmblemist ootavad (tuunitud särgid ning lapsele mõned hilbud). Nüüd on laud tühi, aga ei tea, millal õmblema jõuan hakata. 

Rahvarõivad - sukad

Nagu plaanisin, siis olen linnas ilusate ilmadega õues magava lapse kõrval veidi oma sukki kudunud. Aga pole mahti olnud iga sentimeetri tagant oma edusammudest teada anda:) Olen aeg-ajalt isegi pilte teinud.

Alustasin siis täiesti uuesti - 28 silma vardale ja algus valge soonikuga, edasi valget labast koos kasvatamistega, et vardal oleks mustri jaoks vajalikud 36 silma. Koon kahte sukka enam-vähem korraga, et kudumistugevus väga ei muutuks - s.t. et kudusin mõlemal valged osad ära ja siis mustrit koon mustrikorra kaupa. Silmi on palju ka, aga ma vist koon ka hirmus aeglaselt. Valgel ma ei vaadanud, aga kahe värviga koon ühte rida ~15 min - enam-vähem lapse ühe unekorraga saan ühe rea kootud:) Lõpuks kui sukad valmis saan, siis julgen need ainult klaasi taha vaatamiseks panna - tundub, et oleks valge osa ka pidanud kahe lõngaga kuduma (s.t. siis neid kordamööda läbi kududes, mitte korraga - siis jääks kude veidi paksem ja tugevam), need lõngad tunduvad kole ebaühtlased ning ühekordselt kududes tundub, et sukk võib väga kiiresti läbi kuluda või lihtsalt võib näpud jalga sikutades läbi pista. Ma loodan muidugi, et nii ei juhtu:)

Igatahes on nüüd lisaks valgele osale ühel sukal üks mustrikord valmis ja teisel sukal olen vahepeal ka juba veidi mustrit jõudnud kududa, aga teisest pilti pole teinud: