Tahaks teha käsitööd...

Mitmed inimesed on kommenteerinud, et pärast kooli lõppu ei taha käsitööd tükk aega teha ning kõik kooliaegsed plaanid jäävad aastateks seisma. Kooli jaoks oli küll palju teha vaja, aga olin varemgi harjunud õhtul teleka ees mingeid näputöid tegema ja nüüd paar kuud hiljem on kõik raskused unustatud:) Pigem vastupidi... 

Ostsin lõpuks uue televiisori ja kuna uues korteris pole avatud köök, siis teleka ees trühvleid vms ei saanud teha ning oleks hirmsasti tahtnud midagi näpuvahel veeretama hakata. Kahjuks on mul kõik asjad kastides - üks ühes, teine teises ja kuna segadus on nii suur, siis ei ole tahtnud kaste lihtsalt lahti teha, et seal midagi otsida. Konkreetset ideed ka pole - kui just lauatelgedel kohe midagi kuduma ei hakka, et raamatusse uusi esemeid oleks panna. Isegi nukkudele riideid pole saanud teha, sest õmbluskarpi pole üles leidnud. Niidikarp on olemas, aga nõelu pole... Täitsa hädas olen, paar asja vajaks veidi parandamist - mine või poodi nõelu ostma...

Kudumisega sama lugu - lõngad on kõik olemas ja läbipaistvates kastides nähtaval, aga vardad on kadunud...

Muidugi peakski pigem veidi kaste avama ja elutoa uued kapid kuidagi sisustama, aga seda ka ei viitsi - nii mõnus on üle pika aja lihtsalt diivanil istuda ja telekat vaadata... aga see ei segaks midagi kätte võtmast ja nokitsemast:)

Mašmaša lood - vol. 65

Mašmašal oli esimene lasteaia jõulupidu. Kohati on ta peol selline vaikne ja kössis nagu ma ise, aga samas võtab üsna julgelt sõna ja tantsib tantsud hooga kaasa. Üks üsna suur tüdruk mossitas terve peo - istus mossis näoga toolil ja ei teinud midagi kaasa, jõuluvanalt pakki ka ei läinud võtma. Mašmaša oli väga rõõmsameelne:) Muudkui lehvitas mulle:) ja kui jõuluvana juba kohal oli, siis küsis üle saali, kas mulle meeldib jõuluvana, et talle ka meeldib - tegelikult ta seda väga valjult ei küsinud, aga kuna mina teda vaatasin, siis mina kuulsin ja sain aru. Salmist luges esimese poole ilmekalt ette, teine pool oli tal veel paremini peas, aga selleni ta seal ei jõudnud - päris palju lapsi piirdus patsu löömisega. Pärast pidu oli Mašmaša ikka veidi õnnetu: "Jõuluvana ei toonudki mulle tõukeratast. Loodan, et kodujõuluvana toob." - pean vist ikka tõukeratast ostma minema...

Mašmaša oli ühel hommikul veidi viril - lohutasin teda, et pidagu paar päeva veel vastu, siis tulevad jõulud. Mašmaša: "Ma ei tahagi jõule, ma tahan hoopis lihavõtteid ja et jänes tooks mulle kingituseks selle raamatu, et sa oled mulle nii kallis." - "See raamatu sul juba on ju." - "Või siis raamatu, kus jänesepoeg ja jäneseema sporti teevad."

Avastasin diivani seljatoelt, et ühest kohast on nahas kraaps sees - võib olla tegin ise kui pakendit lahti võtsin. Igaks juhuks küsisin Mašmašalt, et ega tal diivaniga mingit äpardust ei juhtunud. - "Ei juhtunud. Voodikastiga juhtus." - "Mis selle voodikastiga siis juhtus?" - "Ma hüppasin sinna sisse ja see läks katki. Ma panin sinna kohe tekid peale ja lükkasin sahtli kinni." - Õnneks oli see äpardus lihtsalt remonditav - vineer oli soonest välja vajunud.

Käisime nädalavahetusel Raekoja platsil jõuluturgu vaatamas ja seal rahvatantsijad tantsisid. Ühe tantsu muusika sõnad kummitavad mind siiani: tantsime kõik kaerajaani.... Mašmaša tuleb hommikul kööki putru sööma ja laulab: "Tantsime kõik kaerahelbe-jaani...":)

Mašmaša jälle laulab. Seekord: "Me lähme rukkileiba lõikama, kes tahab ...  köita" (ta pobises seal vahepeal midagi arusaamatut, et mul läks meelest ära):) Selles laulus oli tal üldse palju tundmatuid sõnu - autos plaadi pealt kuulame ja kuulmise järgi siis tal on see pähe jäänud)

Sisustan... - vol. 1

Ma olen ikka optimist:) Arvasin, et käin laupäeval ja pühapäeval lapsega mööda poode ja ostan koju kõik vajalikud mööblitükid ära... - nii see muidugi ei läinud.

Laupäeval ei suuda ma kuidagi vara ärgata - nii saime enam-vähem lõunaks kodunt välja ja suundusime Järve keskusesse. Mulle on alati tundunud, et seal on suhteliselt suur mööbli valik, ning kui kohe ei ostagi kõike ära, siis saab ülevaate, missugused erinevad mööblid üldse on olemas. Aatriumis midagi silma ei jäänud, aga Diivaniparadiisis leidsin üsna sobiva diivani ning eriti meeldis mulle, et seda oli laos olemas ning transpordi sain neljapäevaks. Nii juhtuski nii nagu ma kartsin, et diivan sai hoopis kõige enne ostetud... Vaatasin seal veel veidi ringi ning otsustasin sama diivani kõrvalt elutoa kapid ja diivanilaua ka ära osta - müüdi poes välja pandud valikut ning lisaks allahindlusele oli see ka juba kokku pandud. Tundub üsna imelik niimoodi käigupealt kohe ära otsustada, aga igavleva lapsega on keeruline poes käia (mööbli valimise asemel pidin rohkem valvama, et ta kuskile diivanile saabastega ei roni või ilast suud või tatist nina kuskile ei pühi) ning ega ma ei oleks ka ühegi teise mööbli puhul suutnud seda enda kodus ette kujutada, et kas sobib või meeldib - seal nägin kõrvuti vähemalt ära, et diivaniga võiks kokku sobida. 

Selleks ajaks oli laps nii tüdinenud, et hakkas juba rumalusi tegema - kartsin, et ta lõhub või määrib kiusu pärast kuskil poes midagi ära. Käisime söömas ära ja jätkasime paremas meeleolus enda šopingut. Kahjuks leidsin, et Pesapuu, kust ma tahtsin lapsele riiuleid vaadata, oli juba suletud. Igaks juhuks käisime Mööblimajast läbi, aga sealt midagi uut ei leidnud, küll nägin, et minu ostetud allahinnatud elutoa kapid olid seal veel soodsamad... samas transport on sealt jällegi kallim ning kokku oleks ka pidanud mööbli siis ise panema - ja mis ostetud, see ostetud:)

Pühapäeval otsustasin hoopis puhkuse ja meelelahutuse kasuks - käisime Jõuluturul ning sünnipäeval ja ei ostnud ühtegi mööblit - ainult liniku diivanilauale:)

Järgmised õhtud kulusid elutoast kastide ümberpaigutamisele - kuhugi pidi see mööbel ju mahtuma. Tühjaks mul kaste kuskile teha polnud - tõstsin lihtsalt üksteise otsa ja mõõtsin mõõdulindiga täpselt mööbli jaoks paraja tühja ruumi:) 

Lõpuks saabus neljapäev:) Mööbel tuli õigel ajal, transporditöölised olid küll veidi pahurad, et inimesed ostavad juba kokku pandud mööblit, et kuidas nemad seda mööblit nendes kitsastes koridorides peavad keerama. Aga olid osavad ja said hakkama:)

Olin endale ette kujutanud, et kui päeval tuleb mööbel, siis on lapsel õhtul koju tulles üllatus sisustatud elutoa näol. Tegelikult olid kõik mööblid nii kõvasti kinni pakitud, et ei hakanud neid tööajast lahti tegema ning nende avamine pidi õhtuks jääma. Nii oootas õhtul kodus meid hoopis suur lahtipakkimine ja paigutamine:

Mööbli lahti pakkimine polegi nii hull kui pakendite koristamine...  

Suudaks nüüd ülejäänud mööblid ka välja valida ja ära osta... 

Mašmaša lood - vol. 64

Aeg-ajalt (s.t. peaaegu iga öö) tuleb ikka täielik ahastus peale - uneaeg juba ammu, aga Mašmaša muudkui trallib ja lollitab. Üritan heaga ja kurjaga... Kell on jälle 11 õhtul, aga und pole kuskil... Teeks unekalli sajandat korda, aga sellest tuleb kohe mingi veiderdamine, minu kinnihoidmine jne, aga magama ikka ei jääda. Lõpuks ütlen kurjalt, et kui meie lapsena niimoodi veiderdasime, siis meie ema pani meid nurka seisma, et kas tema tahab ka nurka minna seisma. Mašmašal on kohe oma teooria: "Ja, aga ma seista ei taha, ma lähen nurka istuma." - ja jookseb kohe seina äärde ja istub põrandale - üritan talle siis selgeks teha, et see nurgas seismine peabki ebameeldiv olema, et ta valiks pigem magama jäämise, mitte lollitamise koos nurgas seismise karistusega, aga ta jääb endale kindlaks, et näoga seina poole ta küll ei seisa, sest see talle ei meeldi ja tema vaataks parem ikka minu poole, aga ta ikka oleks parema meelega seal nurgas, kui magaks - vanasti olid lapsed ikka sõnakuulelikumad :) - meie seisime nohisedes nurgas ja nokkisime tapeeti, aga vastu ka ei vaielnud (me olime vist veidi vanemad ka). 

Kuskilt jäi silma, et magama mineku võiks teha nagu mänguks, et öelda lapsele, et kui ta jaksab ilusti voodis oodata, siis ta saab preemiaks musi ning siis käia mingite aegade tagant teda musitamas. Proovisin seda varianti ka ühel ööl - see tekitas nii palju elevust ja Mašmašal tuli kohe sada ideed, mida ta preemiaks tahab või mis mängu ta tegelikult tahaks hoopis mängima hakata... Ma olen ikka saamatu:(

Läbi lapsesuu tundub see meie keel aeg-ajalt ikka väga imelik. Ühel päeval ütlesin millegi peale, et mine tea - Mašmaša küsib: "Mis minema teab?" - no katsu siis seletada - isegi ei saa aru, miks selline väljend on tekkinud - täiesti mõttetu sõnade kombinatsioon ju tegelikult:)

Mašmaša läheb peale sööki vannituppa käsi pesema, mina jään veel sööma. Mašmaša tormab vannitoast kööki: "Emme, ma tegin seal nii vahva atraktsiooni. Seep on seal kraanikausis ja ei lähegi ära." - lähen siis kõheldes vaatama, miks seep ei taha kraanist alla minna... - õnneks polnudki tükkiseep augu ette pressitud vaid kogu vedelseebi pudel oli kraanikaussi tühjaks kallatud, vahtu aetud ning seda vahtu oligi terve kraanikauss täis... See vedelseep kestiski kuidagi kaua... eelmine kestis ainult ühe päeva (läks vannivahuna kasutusse) ja see oli veel vanas korteris.

Loeme unejutuks Maša ja karu lugusid. Peale lugemist Mašmaša küsib: "Miks see Maša nii palju ulakusi teeb?" - "Äkki sa oskad ise paremini vastata... Miks sina ulakusi teed?" - "Ma ei tee ju." - "Aga kes seebi kraanikaussi kallas?" - "See polnud ju ulakus, see oli nali." 😀

Aeg-ajalt ma ikka tõsiselt üllatun. Mašmaša ärkab öösel suure nutuga üles, kurdab kakahäda, siis pissihäda, siis nutab kõvasti, et tal on valus pissida - kardan juba põiepõletikku vms. Pissib kuidagi ära, läheb nuttes voodisse. Sehkendab veidi, vaatab mulle naerdes otsa ja teatab, et küll tema on ikka vahva rõõmurull:) Itsitab ja teeb naerunägusid ja jääb magama. Saa siis aru, on midagi häda või mitte.

Õppime Mašaga jõuluvana jaoks salmi - õigemini kordame, sest ma leidsin, et ta eelmise aasta salm "Pääsukese näärid" on piisavalt hea, kui nüüd terve salmi pähe saaks:) Kuna seekord on see mõeldud lasteaias jõuluvanale lugemiseks ning seal on üsna rahvusvaheline seltskond, siis mõtlesin, et peaks vist veidi sõnu korrigeerima. Nii õpetasin Mašmašale nüüd, et öelgu, et pääsuke peab ahvipoistele salmi lugema, mitte neegripoistele. Hommikul oli meil hambapesu üle vaidlus ja Mašmaša hakkas manipuleerima: "Aga siis ma loen ikka, et neegripoistele loeb salmi ta, mitte ahvipoistele"...

Mašmaša nuiab peale hommikusööki kommi - annan talle mõned kummikommid ja ütlen, et ta kommide söömise ajal juba riided selga paneks, et me saaks kohe poodi minna, kui mina olen ka hommikusöögi lõpetanud. Veidi aja pärast tuleb Mašmaša teisest toast ja seletab käsi laiutades: "Jumal küll, mul said need kommid juba otsa, aga ma pükse ei saanudki veel jalga.":)

Sisustan korterit

Oh seda rõõmu:) - sain vana korteri müüdud ja nüüd saab hakata uut sisustama:) Olen juba üsna tüdinenud sellest, et ma ei leia midagi kastidest üles (enamus vajalikke asju olen leidnud, aga õmblemise karp on kadunud ja just nüüd vajab paar riiet nõelumist) ja nende sisu laiali ka pole kuskile tõsta. Vaatan juba hirmuga seda kastide hunnikut, et ma mööblit ostes pean ka väga hoolega mõtlema, mis järjekorras ma mööblit ostan ja et diivan on küll kahjuks vist viimane (kuna see asju ei mahuta ja seda hetkel sinna kastide vahele on keeruline paigutada). Tõenäoliselt juhtub muidugi nii, et kõige lühemad tellimise ajad on diivanitel ja kõike muud peab ootama...

Käisin ühel sõbrannal külas, kellel on samasugune korter, aga möbleeritud, ning seal need toad ei tundunud sugugi nii suured olevat. Nüüd võtsin mõõdulindi kätte, panin tubade mõõdud paberile ning kui sinna oma unistuste mööblit (s.t. esemete mõttes, mitte konkreetsete firmade oma) hakkasin paigutama, siis sain aru, et mul on ikka väike korter või suured unistused:) 

Lapse tuppa plaanisin lisaks voodile ja kapile nii istumisenurga riiulid nagu brilliant-toys-storage-idea-53.jpg 

kui ka laua (selle mõtlesin Ikea riiulitele toetada nagu brilliant-toys-storage-idea-5.jpg). 

Sellist riiulitele toetavat lauda sinna küll ei mahu - peab tavalise lauaga leppima ja selle võrra siis ülejäänud riiulid kõrgemad valima, et mänguasjad, lauamängud ja raamatud saaks võimalikult hästi ära paigutatud. Või siis vastupidi, et lugemisnurka ei tee, sest voodis või elutoa diivanil saab ka lugeda.

Magamistoa osas leidsin, et mul on nii suur magamistuba, et akna alla saaksin teha käsitöönurga. Pinterestis muudkui vaatan erinevaid mööblite kombineerimise variante ning sattusin imekombel lõpuks ühele sellisele lehele, kus on just mulle sobivad lauad ning hinnad olid ka 2800  usd asemel (+ tõenäoliselt kallis transport ja tolli jms maksud) max ~700 eur - ning mis eriti positiivne - see firma asub nende kodulehe andmetel Tallinnas:) (venekeelsete õmblustarvikute e-poodide infol on tootmine Venemaal).  Valisin enda jaoks kõige kallima variandi Comfort 6 välja - tundus, et see mahutaks kõike vajalikku ning on kõige käepärasem:

Nüüd seda toa plaanile mahutades saan aru, et voodi siis enam küll tuppa ei mahuks või siis ainult väga väike:(  Tuleb veidi väiksem variant Comfort 5 valida, siis mahuvad voodi, riidekapp ja voodi ka ära.

Elutoa osas konkreetsed ideed puuduvad - suures plaanis peaks sinna tulema nurgadiivan, mingid riiulid-kapid televiisori ja nipsasjade jaoks, diivanilaud ja kui üks nurk liiga tühjaks jääb, siis sinna mahub arvutinurk.

Kuna esik tundub ka jube suur ning seal on juba kaks seinakappi, siis mõtlen ühe seinasopi täita veel raamaturiiuliga - selle peab tõenäoliselt mõõdu järgi tellima, aga loodan, et siis elutuba jääb selle võrra avaram.

Köögiga peaks kõige lihtsam olema - sinna on vaja leida sobiv laud ja mõned toolid ning need peaks sinna ka igal juhul ära mahtuma - ning neid ei pea ehk ootama ka.

Nii et ees ootab lõbus nädalavahetus mööda mööblipoode kammides ja valikuid tehes. Ehk saab mõne asja ikka kohe koju ka viia, et otsast saaks neid kastihunnikuid vähendama hakata.

Mašmaša lood - vol. 63

Mulle tundub, et Mašmaša on alles nii väike, aga juba hakkab tema jutu sisse tekkima suuremate laste nalju, milles mina juba aru ei taha saada:) Nii näiteks olen mitme asja peale kuulnud Mašmašalt kuulnud lauset: "Vahukoor näkku ja maja nina peale." 

Laste kohta ikka räägitakse lugusid, kuidas nad mõningaid sõnu alguses valesti ütlevad ja mis nende suust siis üsna ropult kõlavad. Ma seni pole seda väga täheldanud, aga nüüd olen päris mures:) Mašmašale meedib millegipärast laul Kungla rahvas, aga selle asemel, et küsida Vanemuise laulu, küsib tema Vanamun..i laulu  - kahjuks on ta nii laisk, et kui midagi valesti ära õpib, siis on teda keeruline ümber õpetada. Loodan, et ta kuskil avalikult või lasteaias sellest laulust juttu ei tee enne kui ta on selle õige hääldamise ära õppinud:)

Üritan Mašmašale ikka kombeid õpetada, aga kuskilt seestpoolt tulevad ikka sellised kombed mida mina küll pole õpetanud: nina nokkimine ja küünte närimine on lastel üsna tavalised, aga ma ei saa aru, kust on tekkinud komme nuusata või suud pühkida enda kleiti või särki või veel hullem - minu omasse...

Mašmaša suutis mulle suurepärase sünnipäevakingi teha:) Kui tavaliselt nädalavahetusel magab ta 9-10ni, siis seekord peale pidu ärkasin ma mitu korda üles (ja magasin siis edasi), lõpuks kolmveerand kaksteist arvasin, et peaks ikka tõusma ja ajasin Mašmaša ka üles, kes senini põõnas nagu nott:)

Mašmaša leiab kasti pealt pastaka - ütlen, et see ei tööta, aga kui ta soovib, võib selle ikka endale võtta. Ta soovib. Hetke pärast hõikab ta esikust: "See töötab küll, ma proovisin siia seina peale." :( Tegelikult ei töötanud, aga halli joone ikka suutis seinale jätta... Kuna samal seinal on ka kolimisest juba halle kraapse, siis pean seda vist nagunii varsti üle värvima...

Sünnipäevapeol lapsed vahepeal joonistasid - Mašmaša tõi oma sirgeldustega paberi, näitas, et üks kruss on kassinöör, teine koerarakmed ja kolmas sassis lõngakera. Kurtsin õele, et ta ainult krusse joonistabki. Kodus tuli kotist üks kõhnade inimestega joonistus välja ja Mašmaša väitis, et see on tema joonistatud - ma ei uskunud ja palusin tal näidata, kuidas ta neid joonistas. Sellist inimest ta päris ei joonistanud, aga minu suureks üllatuseks joonistas siiski inimesed, hiljem said need ka hirmpikad sõrmed. Ma pole vist varem öelnud, et joonista inimene ja lasteaias vist ka mitte - sealt on ka senini tulnud selliste lõngakeradega pildid, kus Mašmaša nimetab erinevaid krusse erinevateks inimesteks.

Mašmaša soovib öökapile tassi vett ja lükkab selle kogemata ümber. Sel ajal kui mina põrandat kuivatan, mässab Mašmaša enda tekiga. Kui saan kuivatatud, siis on ta väga kuri, et ta ei näinud, kuidas ma põrandat kuivatan... ja teatab: "Nüüd ma kallan uuesti vee maha, et ma saaksin vaadata, kuidas sa kuivatad..." ja kallabki tassi jäänud vee põrandale... - annan talle lapi ja ta peab seekord selle ise ära kuivatama...

Mašmaša lood - vol. 62

Mašmaša räägib mulle unejuttu: "Meie maja kõrval on üks väga-väga väike maja, kus elab üks tüdruk oma emaga. Hommikul on see tüdruk väga tubli ja ilus printsess ja kuulab ilusti oma ema sõna, aga öösel ei taha ta üldse magama jääda ja on väga sõnakuulmatu. Mina see tüdruk ei ole.":)

Vahel on Mašmaša eriti nunnu: "Emme, nii tore on, et ma saan lasteaiast nüüd supsti koju tulla. Aitäh, et sa meile selle uue korteri ostsid.":)

Mašmašal on hull tähelepanuvajadus ja ta ei võõrasta enam vist kedagi. Korterivahetusega seoses jagasin osa vana mööblit laiali ja no pole võimalik inimestega suhelda ja mööblit näidata, sest Mašmaša kogu aeg esineb...

Mašmašal tuleb lasteaias jõulukohvik, kus müüakse vanemate valmistatud toite ning saadud raha kasutatakse siis rühmas küpsetamiste jms materjalide ostmiseks (näiteks isadepäevaks tegid nad lasteaias kaneeli- ja juustusaiakesi ning ühe korra on teinud küpsisetorti). Ma mõtlesin, et teeme veidi trühvleid, et neid saame ehk koos teha. Palusin Mašmašal šokolaadi tükeldada seni kuni ma vahukoort kuumutan. Olen ikka optimist:) Ta tükeldas seda šokolaadi küll, aga sealjuures üritas võimalikult palju endale suhu toppida... Kahjuks selgus, et varem hoopis jäätiseteoks varutud vahukoor oli siiski halvaks läinud ja trühvlitegu jäi sel õhtul pooleli - tükeldatud šokolaad rändas külmkapi ülemisele riiulile...

Tikkisin kunagi ammu endale voodilina ja padjapüüri. Need said järsku vanaks - padjapüür rebenes nädal tagasi ja nüüd õnnestus tekilinast näpud läbi pista. Mašmaša poleks Mašmaša kui tema selle peale poleks seda väikest auku (meelega ja avalikult) kohe suureks rebinud...

Mašmaša suur unistus täitus - tuli talv... Kuigi lund on veel ääretult vähe, siis külm oli tiigile suutnud korraliku jää tekitada ning seal sai uisutada ja suusatada. Mašmašal on suusad umbes teist korda jalas (viimati umbes aasta tagasi) ja suusatab nagu oleks seda juba palju harjutanud. Ütlen, et pean vist talle mingi suusatrenni otsima, sest ma ei oska nii hästi suusatada, et oskaks teda õpetada. Mašmaša näitab mulle: "Aga emme, see on väga lihtne. Vaata, võtad ühe kepi nii ja teise kepi nii ja siis lükkad nendega nii ja siis oskadki suusatada.":)

Käime oma metsas õe perele kuuske valimas. Viskan nalja ja ütlen, et oi-oi, me oleme vist eksinud. Mašmaša: "Ära muretse, meil on kodutee kaart kaasas, me juhatame sind koju.":) (meie mets on selline väga lai hekk)

Sööme maal lõunat, Mašmaša sööb kärmelt ja hakkab aknast välja vahtima. Kuuri katus on veidi lumine. Mašmaša: "Emme, kuuri katuselt oleks väga hea suuskadega alla lasta ja mõnusalt pehmelt maanduda.":) - loodan, et ta nii pea seda järgi ei proovi...