Ema on nädala jooksul jõudnud osa sahvriseinu juba voodrilauaga katta. Päris ilus näeb välja - nagu päris:) Abiruumide seinad saavadki kõik õlitatud laudvoodri, tubade poole panen roomati ja krohvin savikrohviga, aga nende töödeni me niipea ei jõua - esialgu katsuks katusealused panipaigad valmis teha.
Tööd üle kontrollides leidsin, et sarikale on keegi jälle midagi kirjutanud: Jaan Kuurmann 6-26. nov 1906.
Siiani pole õnnestunud selgust saada, miks need inimesed oma nimesid ja aastanumbreid nendele seintele on kirjutanud. Selge on see, et kuna siseseinal on vanim aastaarv 1902, siis 1906 ei olnud kindlasti sarikate paneku aeg. Eks tuleb kirikuraamatuid edasi tuulata ehk saan kunagi selgust. Senini pole õnnestunud ühtegi nime tuvastada - on olemas andmed Vändra abikiriku ajast 1901-1928, aga iseseisvat kogudust poleks nagu olnudki ja varasema aja kohta pole andmeid leidnud. 1909-1923 personaalraamatus on küll Kuurmanni perekond, aga ühtegi Jaani seal polnud.
Nädalavahetus kulus kiirelt käest - sai õe Ameerika reisi muljeid kuulata, õepojaga paberist tanklat ehitada ning seltskonda ignoreerides ka natuke ehitustöid teha. Uue vaheseina sõrestiku saime paikka, nii et järgmise nädala jooksul tekib ehk sinna ka sein. Nii tore on kõrvalt vaadata, et on nähtavaid edusamme. Kahju, et ise pole aega eriti töödes kaasa lüüa.
Emal on hea fantaasia, taaskasutab vanu matrejale - tegi Bio Holzi pakenditest naelatünnid, paraja suurusega ja hea tõsta - poest ostetuna on naelad pappkarpides, mis paari tõstmise järel koost lagunevad - nüüd saab rahulikult vajaliku toobi teise kohta tõsta ja pole lagunemist karta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar