Et töö peast päris segaseks ei teeks, siis otsustasin täna õhtul teatris käia. Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kool mängib neil nädalatel Jane Eyre ja ei tahtnud sellest kuidagi ilma jääda - mul ühe sõbranna tütar ka näitlejate seas ja olin etenduse kohta palju kiidusõnu kuulnud:). Jane Eyre raamat ja filmid on mulle alati meeldinud, kuigi esimene Jane Eyre teatrielamus on mulle küll üsna hirmsana meelde jäänud, aga tõenäoliselt olin selle tüki jaoks siis liiga noor (internetist leitud info põhjal arvan, et tegemist oli aastaga ~1982).
Tänane tükk mulle meeldis:) Kuigi Kaari ja Jaanika Sillamaa armastavad kirjutada muusikat ja laule, mis on veidi džässi ja rocki sugemetega ja minu arust kohati nende laste jaoks raske laulda (ja ka suurte jaoks) ja minu jaoks raske kuulata. Selles etenduses oli neid sugemeid õnneks üsna vähe ja muusika ning laulud olid nauditavad.
Või oleksid olnud, kui üks inimene oma egoistliku käitumisega poleks üsna pikka osa etendusest teiste vaatajate jaoks ära rikkunud. Ma saan aru küll, et tegmist on laste teatriga ja enamus pealtvaatajaid on nende vanemad või muud sugulased ning ei taha etendusest ilma jääda, aga see etendus ei ole igal juhul sobiv 2-5. aastastele. Aga just üks selline poole kolmene tüdis peale esimest tundi (või veel varem) etenduse vaatamisest. Ta ei nutnud ega rääkinud, aga väsis istumisest. Ning ema lasi ta ringi kõndima ja jooksma. Varsti jooksis temaga koos ka tema veidi vanem õde (vist) - neil oli päris lõbus, kilgates ajasid üksteist taga. Publik polnud nii rõõmus... Kuna lapsed istusid esimeses reas, siis kogu trall käis täpselt lava ees ja kui seal ruumi väheks jäis, siis ka saali külgedel. Vahepeal sai nende ema ka kurjaks - ajas neid taga ja tassis ükshaaval istuma - sekundiks... ja trall jätkus. Suurema sai ema lõpuks istuma sätitud, aga väiksem muutus juba eriti ülemeelikuks. Ema tähelepanu võitmiseks sättis ennast lavale jooksma, kõndis lavatrepist üles ja ootas, et kas ema tuleb järgi või mitte - laval toimuva jälgimise asemel jälgis publik, kas väikemees jooksebki nüüd lavale näitlejate sekka või mitte... Ja ema ei võtnud endiselt midagi ette - üritas etendust (ei tea kumba) jälgida. Tema läheduses istuvad inimesed olid kõik liiga viisakad, et midagi öelda. Lõpuks minu kõrvalt üks naine ja samal ajal ka veel kuskilt mingi mees läksid lapevanemat korrale kutsuma. Ja siis saabus kohe ka vaheaeg. Ning vaheajal ei kuulnud ma kedagi rääkivat etendusest vaid sellest, kuidas see lapsevanem teiste etenduse vaatamise niimoodi ära rikkus ja ise kangekaelselt sellest loobuda ei tahtnud.
Teine vaatus möödus ilma vahelesegamisteta ning meeleolu paranes, aga väike okas jäi ikka:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar