Järjest hakkab kooli jaoks suuri projekte nii kirjalike kui füüsiliste tööde näol ja tundub, et aprilli ja mai sessiks on maht jube krõbe. Kahjuks tegelen hetkel hoopis korteriühistu revisjoniga ning kuna lapse lõunauned on olematud ja õhtuunne ka ei taha kuidagi jääda, siis tundub see nii masendava ajaraiskamisena, aga olen kunagi lubanud, et teen seda kolm aastat ja sel aastal peaks see nüüd viimane kord olema.
Aga, et ma väga ei masenduks, siis näitasin täna lapsele õmblusmasinat:) Õmblesime koos nukk Paulale pluusi. Püksid tegin mõni päev varem käsitsi, seal oli vähem õmblusi vaja teha.
Materjaliks lapse väikseks jäänud pluus, kus plekid peal. Olen aru saanud, et ma olen peaaegu ainus, kes toiduga lödistamiseks paneb lapsele parema meelega juba plekilise riide mitte uut - ja seega plekkidega riideid pole mõtet kellelegi jagada ja võib rahulikult katki lõigata. Kaltsivaibaks on beebiriided liiga väiksed, aga nukuriieteks just parajad. Varrukatest saab väga lihtsalt püksid ja kehaosal saab ka alumist serva kasutada. Pükste kehaosa tegin nuku järgi ja pluusi lõikeks kasutasin üht nuku originaalpluusi.
Et meel rõõmsam oleks, siis teeb laps ka huumorit. Üritan teda üksi magama jääma õpetada ja täna see sugugi ei õnnestunud. Nii kui ta üksi jätsin, siis hakkas voodis trall pihta. Ja siis oli jälle pissile vaja... Aga last potile pannes ajas naerma küll, kui leidsin, et ta pimedas toas voodis taieldes oli kapilt võtnud tagavara pidžaamapüksid (lisaks kõikidele tekkidele ja mähkimisalusele, mis ta enda voodisse oli tõstnud) ja need teistele peale tõmmanud:)
Või siis teeb lihtsalt tegusid, mis teevad rõõmu: kui maalt tulime ja asju lahti pakkisin, siis laps toimetas omaette ja hõikas mingil hetkel mind sööma - laud kenasti kaetud ja maitsvad võileivad ootamas:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar