Mašmašal on nohu ja ta on lapsehoidjaga kodus. Tulen töölt ja küsin Mašmašalt, mida nad päeval tegid. Mašmaša: "See on nii pikk jutt, et mu hääl kulub ära, kui ma hakkan seda sulle rääkima. Ma ei taha, et mu hääl ära kulub, muidu mul polegi häält, kui ma suureks saan.":) - ütleb laps, kes räägib kogu aeg....)
Meenus veel laulupeoga seoses seik, et ühed tädid said Mašmaša käest veidi pragada, sest nad üritasid temaga korraga rääkida. Mašmaša noomis neid, et korraga ei räägita... - ütleb laps, kes räägib pidevalt teistega samal ajal...:) Üldse armastab ta teisi õpetada, et millal peab vait olema ja et suu täis ei räägita (endal suu samal ajal täis) jne.
Mõne teema allikas jääb mulle üsna arusaamatuks... Ühel õhtul kallistan pahurat Mašmašat. Tema käsi jääb meie vahele ja ta muutub sellest veel pahuramaks ning teatab väga tõsisel (targutaval) ilmel:"Sa tegid mulle haiget ja pead mulle nüüd raha maksma. PÄRIS raha. Et ma saaks sellega poest midagi osta. PÄRIS poest, PÄRIS asju ja ma tahan ISE osta."
Mašmaša vaatab telekast multikaid ja mina sorteerin seal kõrval kolimiskaste. Korraga Mašmaša hõikab: "Emme, ütle mulle head isu." Ütlen head isu ära ja siis vaatan tema poole, et miks ma seda ütlema pidin. Mašmašal on nokib nina... Küsin, miks ma siis head isu pidin ütlema? Nendel õpetaja siis ütleb nii, kui keegi tatikolle sööb... Selgitasin, et see vist on pigem irooniaga öeldud. Ja siis pidin selgitama, et mis see iroonia on:)
Ma pole ikka kunagi rahul... Käime Mašmašaga poes. Mašmaša hakkab midagi manguma ja lõpetab üsna pea:"Oi, jonnipunn tahtis vist tulla." - lepime kokku, et panen jonnipunni enda taskusse, et ei segaks. Mašmaša naerab laginal ja kõrvulukustavalt. Veidi aja pärast hakkab tal niimoodi naerdes ja keksides palav ja tahab jalatseid ära võtta. Ma ei luba ja paneme jonnipunni uuesti taskusse. Mašmaša jätkab keksimist ja naermist. Kõik on juba väsinud sellest kõrvulukustavast naerust ja keksimisest... mina kaasaarvatud. Alguses oli tore küll, et nii rõõmsalt asi lahenes, aga kui see naer ikka nii ülemeelik või hüsteeriline on ja üldse lõppeda ei taha, siis hakkab juba ära tüütama. Väga rahulolematu ema olen:(
Sõidame väga palju autoga maale ja tagasi ning Mašmaša ei protesteeri selle vastu. Samas kui meil on vaja linnas kellelegi külla minna ja isegi poodi, siis ta alati tahaks minna pigem jala või ühistranspordiga - isegi kui me peame vahepeal ümber istuma. Ja kuna ma ei taha teda harjutada enda autost sõltuvaks, siis pigem arvestan nende soovidega ja sõidamegi kahe bussiga... Tagasi tulles tähendab see sageli seda, et Vabaduse väljakul maha tulles avastan, et meie teise bussi peatust seal pole ja tramm teeb liiga pika tiiru ning lõpuks jalutame hoopis koju. Ma arvan, et põhjuseks polegi see, et talle meeldib ühistransport vaid pigem olen siis ma tema kõrval ja suhtlen temaga rohkem, kui siis, kui ta on auto tagaistmel ja mina roolis (ja halisen, et ma ei saa tema jutule keskenduda, sest mul on võõras tänav ja ma ei tea, kuhu ma minema pean vms). Praegu suviste ilmadega on sellised jalutuskäigud mõnusad ja trenni eest meile mõlemale ka:)
Mõne teema allikas jääb mulle üsna arusaamatuks... Ühel õhtul kallistan pahurat Mašmašat. Tema käsi jääb meie vahele ja ta muutub sellest veel pahuramaks ning teatab väga tõsisel (targutaval) ilmel:"Sa tegid mulle haiget ja pead mulle nüüd raha maksma. PÄRIS raha. Et ma saaks sellega poest midagi osta. PÄRIS poest, PÄRIS asju ja ma tahan ISE osta."
Mašmaša vaatab telekast multikaid ja mina sorteerin seal kõrval kolimiskaste. Korraga Mašmaša hõikab: "Emme, ütle mulle head isu." Ütlen head isu ära ja siis vaatan tema poole, et miks ma seda ütlema pidin. Mašmašal on nokib nina... Küsin, miks ma siis head isu pidin ütlema? Nendel õpetaja siis ütleb nii, kui keegi tatikolle sööb... Selgitasin, et see vist on pigem irooniaga öeldud. Ja siis pidin selgitama, et mis see iroonia on:)
Ma pole ikka kunagi rahul... Käime Mašmašaga poes. Mašmaša hakkab midagi manguma ja lõpetab üsna pea:"Oi, jonnipunn tahtis vist tulla." - lepime kokku, et panen jonnipunni enda taskusse, et ei segaks. Mašmaša naerab laginal ja kõrvulukustavalt. Veidi aja pärast hakkab tal niimoodi naerdes ja keksides palav ja tahab jalatseid ära võtta. Ma ei luba ja paneme jonnipunni uuesti taskusse. Mašmaša jätkab keksimist ja naermist. Kõik on juba väsinud sellest kõrvulukustavast naerust ja keksimisest... mina kaasaarvatud. Alguses oli tore küll, et nii rõõmsalt asi lahenes, aga kui see naer ikka nii ülemeelik või hüsteeriline on ja üldse lõppeda ei taha, siis hakkab juba ära tüütama. Väga rahulolematu ema olen:(
Sõidame väga palju autoga maale ja tagasi ning Mašmaša ei protesteeri selle vastu. Samas kui meil on vaja linnas kellelegi külla minna ja isegi poodi, siis ta alati tahaks minna pigem jala või ühistranspordiga - isegi kui me peame vahepeal ümber istuma. Ja kuna ma ei taha teda harjutada enda autost sõltuvaks, siis pigem arvestan nende soovidega ja sõidamegi kahe bussiga... Tagasi tulles tähendab see sageli seda, et Vabaduse väljakul maha tulles avastan, et meie teise bussi peatust seal pole ja tramm teeb liiga pika tiiru ning lõpuks jalutame hoopis koju. Ma arvan, et põhjuseks polegi see, et talle meeldib ühistransport vaid pigem olen siis ma tema kõrval ja suhtlen temaga rohkem, kui siis, kui ta on auto tagaistmel ja mina roolis (ja halisen, et ma ei saa tema jutule keskenduda, sest mul on võõras tänav ja ma ei tea, kuhu ma minema pean vms). Praegu suviste ilmadega on sellised jalutuskäigud mõnusad ja trenni eest meile mõlemale ka:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar