Oleme elus:)

Arvuti on ikka remondis, aga kodukontoris võin paar hetke blogile pühendada, ainult pilte ei saa lisada, sest tööarvutisse ma enda pilte ei tõmba.
Loodan, et olete kõik elus ja terved. Ma sain nädal tagasi küll mingi viiruse - kurk kratsib, nohu on meeletu, ohatist on nina täis ja nüüd on juba köha ka, palavikku pole olnud. Lapsel kõik veidi kergemal kujul. Aga kuna käsk oligi koju jääda, siis istumegi kodus - mina alustan varahommikul kodukontoris tööd. Kui laps ärkab, siis teen talle hommikusöögi ja suhtlen temaga. Üldiselt peab ta endale päeva jooksul ise tegevust leidma - mõne aja mängib, värvib värviraamatuid, lõikab ja kleebib midagi, kuulab plaatidelt muusikat või jutte, sõidab toas tõukerattaga, ronib mööda raadiaatori torusid lae alla ja vahepeal vaatab ikka televiisorit ka. Kuna õue ei saa (sest ma ju ei tea, mis viirus meil on), siis on teda keeruline ära väsitada ja õhtul magama saada, aga hommikul on selle eest päris pikalt kodukontoris väga rahulik töötada - aastaaruannete tegemine vajaks seda rahulikku aega kahjuks oluliselt pikemalt...

Milllalgi jaanuaris alustasin juba üht sissekannet:
Arvutiga läks enam-vähem hästi:)Valge Klaar ei olnud nõus diagnostikatki tegema - sest varuosi neil nagunii pole ja äkki ei ole tarkvaraline probleem... Otsisin siis ühe alternatiivse remondi - need võtsid töösse ja said korda ka. Arvuti juhe oli vist juba liiga vana ning tekitas arvutis lühise - nüüd on natukeseks see arvuti mure murtud. Ja kuna juba arvutiremonti läksin, siis krabasin vana tahvli ka kaasa, mis juba aastakese on tummalt seisnud, sest aku sai vist otsa. Sai see ka korda:) 

Selles mõttes muidugi ei läinud hästi, et kui plaanisin uuel aastal oluliselt igasuguste pudi-padi ja muude emotsiooniostude tegemist vältida, et saaks lõpuks laelambid ja kardinapuud jms vajaliku jaoks raha kokku hoida, siis jaanuari kokkuhoid läks arvutiremondile ja kuna enamuse kuust oli laps nohus või köhas, siis jäi puudugi, sest lapsehoidjale kulus ka veel lisaks. Autol hakkas rehvirõhu märk ka korduvalt põlema, aga õnneks pääsesin ainult ventiilivahetusega.

Veebruari kokkuhoid on ka juba osaliselt paikka pandud - laps suutis eile vile nii osavalt kaelast tõmmata, et nöör jäi prillisanga taha ja  prillisang murdus prillide küljest ära... Kardinaid ja lampe pole vist niipea loota:(

Tahtsin siis kohe kaks kärbest ühe hoobiga lüüa ja ka vahepeal tehtud käsitööde pildid ka blogisse laadida. See oli arvuti jaoks liig - jooksis selle tegevuse pealt kokku ja restardist enam üles ei ärganud. Viisin uuesti samasse kohta remonti, sest remondile kehtis garantii. Olen sinna kahel korral helistanud ja vastuseks saanud, et arvuti on neil laual testimiseks ja homme väljastavad, et saadavad mulle sõnumi, kui valmis. Viimasest helistamisest jälle rohkem kui nädal möödas... Nii et selle arvuti eluiga on vist ikka otsas ja kui enne oli lootus, et aastaboonustasudest saan ehk uue arvuti osta, siis praeguses situatsioonis ma enam ei julge loota, et mingeid boonuseid makstakse:(

SOS

Mind on nüüd pandud IT dieedile. Jõuluõhtul ütles arvuti üles - tahtsin peale lapse magama panemist mõned toredused kirja panna ja siis see juhtus:( Pilt eest läinud ja käima läheb, aga sõltuvalt restardist lõppeb kogu tegevus sinise või valge ekraaniga.

Telefonis see Blogger kahjuks ka enam ei tööta - seda pole vastavalt uuendatud. 

Ja tööarvutiga teen tööd.

Nii et kui blogimisse tekib pikem vaikus, siis tähendab see hetkel seda, et mu arvuti ei ole ikka veel korras. Katsun seni paberile märkmeid teha, et midagi eriti särav mõte või hetk kaduma ei läheks:)

Kaunist aastavahetust!

Mašmaša lood - vol. 102

Sööme õhtust. Mašmaša on juba lõpetanud ja tahab mängida, et me läheme matkale. Ma tahan veel süüa ja vingun:"Ma ei taha minna, ma tahan koju jääda." Mašmaša kurjustab minuga: "Sa ei saa ju täitsa üksi koju jääda. Keegi ei räägi siis ju siin sinuga. Mis sa siin üksi siis tegema hakkad? Lihtsalt istud ja heegeldad või?":) - kõlas nagu unelmate puhkus:)

Vanaema räägib öösorrist. Mašmaša muudkui plärab vahele ja küsin talt, et kas ta teab, kes on öösorr. Mašmaša vastab enesekindlalt: "Tean küll. See on see kes öösel pissil käib.":)

Mašmaša sirvis mänguasjapoodide katalooge ning pani nende põhjal kokku kirja jõuluvanale:

Üldiselt kulub mul palju närve, kui soovin, et Mašmaša enda toa ära koristaks. Ühel õhtul tundus mulle, et laps on vahetusse läinud. Vaatas enda toas ringi ja leidis, et teen õige nukumaja korda... Ja tegigi - kõik toad korras ja iga detail läbi mõeldud. Ikka on minult midagi õppinud ka:)

Mašmašal rühmas vist kellegi on nimeline päkapikk. Mašmaša otsustas, et ta peab enda päkapikule kirjutama: 

Mašmaša lood - vol. 101

Elu läheb järjest kiiremaks ja Mašmaša uinumine järjest kehvemaks - st jõuan arvutis hädavajalikud asjad tehtud, aga kirjutamiseks pole enam peaaegu üldse aega ja võimalust... 

Läksin sõbrannaga kontsert-õhtusöögile. Mašmaša jäi vanaemaga koju. Saadab mind ukseni: "Emme, lõbutse siis hästi. Ära kindaid unusta kätte panna, õues on jahe...":)

Päkapikk tõi meile piparkooke. Mašmaša sõi enda oma kohe ära. Mõtleb natuke: "Emme, onju sina oled palju viisakam ja ikka jagad enda piparkooki, nii et pool annad mulle ja pool sööd ise ära." Mina eriti maiasmokk ei ole - paar päeva hiljem otsin enda piparkooki taga - Mašmaša teatab haledalt, et ta sõi selle kogemata ära...

Me pole Mašmašaga väga kaua aega ujumas käinud. Suvel maal ta lastebasseinis lustis, aga tiiki keeldus minemast. Samas Paide tehisjärves lustis täiesti ohutundeta. Nüüd käisime Tartus SPAs ja läksin väikse kõhklusega, et kas me jaksame seal olla ja kas Mašmašal pole vahepeal veehirmu tekkinud. Õnneks on vesi talle endiselt suur sõber - lustis väikses lastebasseinis ja kätistega solberdas suuremas ka väga rõõmsalt. Kordagi ei kurtnud kui vesi silma läks ja ka vee kurku ja ninna minek ei häirinud teda eriti. Lastebasseini põhjas hõõrus ta ainult põlved marraskile ning pärast ühes liivakastis tekitas see liiv seal naha peal vist suurt valu, sest siis ta röökis ikka päris kõvasti ja ma ei saanudki meesauna nautida:( Õnneks peale pesemist muutus ta basseinis uuesti rõõmsaks ja mingit vastumeelsust SPAde osas ei tekkinud. 

Sõidame Tartust autoga koju. Mašmaša on väga väsinud ja plaanib magama jääda. Palub,  et ma aitaks tal kummikud hästi tema juurde sättida, sest muidu ta ei saa sealt pärast ärkamist maiustust kätte, mis päkapikud toovad. Üritan teda veenda, et lasteaias ju lõunaune ajal päkapikud ei käi, et kuidas nad siis autosse saavad talle lõunaune ajal maiustusi tuua. Mašmaša oli veendumusel, et ikka toovad:) Ja oli ikka nii veendunud, et tõstis väga kõva kisa, kui ärkates enda kummikuid kätte ei saanud, et sealt maiustusi otsida:) 

Nipet-näpet käsitööd

Ma ei tee hetkel mitte midagi... Aeg-ajalt avastan koristades, et lapse vaipa pole ammu edasi heegeldanud...

Siiski aeg-ajalt on  väline sund või sisemine vajadus midagi teha ja nii olen ikka mõne väikese projektiga vahepeal tegelenud.

Maal oli koolis karneval, kus oli ka heategevuslik kohvik ja kingipood. Proovisin mõned helkurripatsid teha ja kuna tulemus tundus ok, siis saatsin need ka sinna kingipoodi. See käis kõik nii kiiresti, et ühtegi pilti ei jõudnud teha, aga tegin neid selle järgi, mis laps lasteaias meisterdas:

Kuna karnevalini oli veel aega, siis tegin ühel õhtul veel mustrilisest traadis käevõrusid ja sõrmuseid - need said sellised:

Lasteaias oli isevalmistatud sõidukite näitus. Meie auto sai selline:

Sisustusuudised

Aasta aega olen juba uues korteris elanud, aga ikka on üht-teist tegemata. Tegelesin vahepeal hoopis suurema projektiga - maamajal sai alumine palgiring vahetatud - korraks oli ikka päris jube tunne, et miks ma selle ette võtsin, aga tegijad olid head ja tulemusega olen rahul. 

Korteris olen lapse tuba olen jõudnud vahepeal kolm korda ümber tõsta. Viimased kaks korda põhjusel, et üks sugulane pakkus Barbidele nukumaja ja ma arvasin, et küll ma selle ära mahutan ja saan raamaturiiulist nukud välja kolida ja sinna lauamängud ja raamatud panna. Nukumaja oli üüratult suur:) ja nukud mahtusid sinna kenasti, aga toas pidin küll ümberkorraldusi tegema. Kummalisel kombel sai lõpuks palju parem paigutus ning keset tuba on ruumi isegi rohkem kui enne. 

Aga täna toimus sisustuses suur sündmus - sain magamistuppa seinakapi:) 

Kapp on muidugi oluliselt väiksem, kui mul vanas korteris, aga õnneks on mul esikus ka mõni kapp. Riideid on mul ilmselgelt liiga palju ja enamus neist oleks vaja teisele (või kolmandale) ringile saata -  toppisin need hetkel küll kappi ära, sest sorteerimiseks aega ei ole ja kuskile vedelema ka ei tahtnud jätta. Mul on niigi mitmes nurgas mõned kastid, mis ootavad sorteerimist või ära viimist.

Nüüd peaks üritama end kokku võtta ja kardinapuud ning laelambid nädalavahetusel ära ostma - siis kaoks see värskelt kolimise tunne ehk lõpuks ära:)

Mašmaša lood - vol. 100

Kuna ma igapäevaselt käin jala, siis rehvivahetus on minu jaoks ekstra ettevõtmine, kõige mugavam on auto ühel õhtul kohale viia ja teisel õhtul järgi minna. Läheme autot viima. Seal all fuajees on sekretär vms, Mašmaša näeb ta laual kommikaussi ja teatab kõlaval häälel üle saali, et ta tahaks kommi:) Luban, et ta saab ühe, sest minu teada on onudel ka kommid laual. Ongi. Mašmaša tormab näljasena kommikausi kallale, üritan teda veidi vaos hoida... Onud näevad seal vist väikseid lapsi harva, üks jätab oma töö pooleli ja aitab tal paremat kommi valida... Auto saan ära antud, all tädi naerdes küsib, et kas me kommi ikka saime:) Koduteel üritan ikka Mašmašale selgeks teha, et ise pole ilus kommi küsida, vaid peab ootama, kui pakutakse.

Teisel õhtul läheme autole järgi. All sama tädi, ise suhtleb teise inimesega, aga märkab meid ning küsib naerdes, et kas tulime jälle kommi sööma:) Seekord läheb eriti hästi. Mašmaša valib ühe lutsuka ja sama ajal, kui ma arvega tegelen, loeb laua pealt reklaamist sõna AUTO ning on selle üle väga õnnelik. Onu, kes meid teenindab, kiidab tema tublidust ja annab sahtlist oma varudest veel parema kommi, kui neil väljas on... Mašmaša loeb veel sõna OMA, aga onul sahtlis rohkem kommi pole:) 

Mašmaša on väga vaimustunud oma kirjaoskusest ning nüüd on see aeg käes, kus ta iga silti ja teksti üritab kokku lugeda - s.t. loeb tähed kokku ja üritab siis neid kokku häälida ja kuulata, mis sõna see võiks olla - kui mõne tuttava sõna moodi kõlab, siis kilkab rõõmust, et oskabki lugeda. Linnas käimine võtab palju rohkem aega, kui kõik reklaamid ära lugeda:) Autoga sõites röögatab keset tänavat: "Emme, jää seisma!" - küsin, mis juhtus - "Ma ei jõudnud seda silti lugeda...":)

Mašmaša lood - vol. 99

Mašmaša kasvab mühinal ja tarkust tuleb ka kogu aeg kuskilt juurde. 

Mašmaša peseb end kausis, ma toimetan ringi. Mašmaša hõikab: "Emme, aga ma ei oska ennast ise pesta... Aga emme, kuidas on õigem, kas sa pesed mind ise puhtaks või õpetad mind, kuidas pesta?" - Arvan, et nii on õigem, kui ma teda õpetan. - "Jaa, nii on õigem.":)

Umbes aasta tagasi rääkis mu ema, et õepoeg oskab lugeda, kuigi ta kõiki tähti veel ei tunne. Kirtsutasin nina, et kui kõiki tähti ei tunne, siis ju ikka ei oska lugeda. Nüüd saan aru küll, mida ta mõtles. Mašmaša on nüüd sama vana ja ka kõiki tähed pole ikka meelde jäänud, samas lühemad sõnad loeb kokku, kui aitan tähed meelde tuletada ja enamasti saab aru ka, mis kirjas. Päris naljakas oli, kui ta trammi pealt tähed kokku luges, neid mitu korda häälis, korraga aru sai, et see ju tema vanaema nimi ning seda rõõmsalt üle tänava kuulutas:) Ma ei tea, kas vanasti õppisid lapsed teisiti lugema, aga Mašmašat ajavad täiega segadusse minu Aabitsas (see kukega) sõnade silbitamisel kasutatavad sidekriipsud - tema jaoks poolitavad need mitut sõna ning tervikut enam ei näe - võib olla sellepärast, et tema nimes on sidekriipsul selline funktsioon. Ma küll enam ei mäleta, aga võib olla ajasid mind ka need segadusse - selle Aabitsa sain ju kooli minnes, aga selleks ajaks oli lugemine ammu selge.

Joonistused hakkavad ka juba "loetavamateks" muutuma. Siin pildil on vasakul Vembu ja Tembu ning puuris on krokodill ja lõvi. Paremal palmi küljes on veel kaks ahvi ja kõige all punane žiguli:

Mašmaša loeb kalendrist numbreid: "1 ja 1 on kokku 11, 2 ja 2 on 22." - mu õepoeg vaidleb vastu: "Ei ole, 1 ja 1 on kokku 2 ja 2 ja 2 on koku 4." Mitu päeva hiljem räägib Mašmaša: "Emme tead, kaks ja kaks teeb kokku neli." - ma ei saanud veel aru, kas tal see jäi lihtsalt meelde või sai vahepeal aru ka, kuidas see tulemus tekib.

Lugemisega Mašmaša ikka veidi susserdab ka:) Maal on mul AB aabits - jälle minu lapsepõlvest. Seda loeme ka aegajalt unejutuks. Nüüd on Mašmašal huvi veerida, aga kui pilt ees, siis tuli veerimine liiga hästi välja, kõik b-d ja d-d ja v-d olid ilusti meeles, midagi ei pidanud minult küsima. Notsu pildi juures üritas "põrsas" lugeda, aga sai üsna ruttu aru, et p see esimene täht ei ole. Iga pildi juures ei viitsinud ta päris teksti üldse vaadata ja nii veeris pääsukese pildi juures veenvalt "suitsupääsuke", kuigi mina ainult "pääsuke" kokku lugesin:)

Hakkame maalt ära tulema. Õde annab pojale märku, et ta peab arvutis olemise ära lõpetama, sest tal on vaja tööd teha. Õepoeg vaidleb vastu. Mašmaša jätab riietumise pooleli, et ta peab midagi veel ütlema, ja läheb selgitab mu õepojale: "Sa pead oma emmele arvuti andma, et ta saaks tööd teha. Muidu ta ei saa palka ja siis peab kõik asjad maha müüma." 

Mašmaša lood - vol. 98

"Emme, miks Pipi ema keskel on?" - "Mis keskel?" üritan pingsalt mõelda, mis Pipi emast veel teada on, peale selle, et ta taevas ingel on. "No seal laulus on ju nii, et "keskel on mu ema"...":) - "Seal laulus on "kes küll on mu ema"" - "Aa, see on keskül" - "Ei see on kess küll on - nagu kes on alguses."- "Aa, ma tean, nagu Kessu sealt Kessu ja Tripp saatest...":) - me pole seda tegelikult veel vaadanud - üritan küll teda veenda, et võiks seda Telia lastenurgast vaadata, aga senini pole ta vedu võtnud. Tembu ja Vembu, hunt Kriimsilm, väike nõid ning Kardemoni linna rahvas ja röövlid on vaadatud ning heaks kiidetud:)

Mašmaša jäi haigeks - juba kaks nädalat olime mõlemad sellise vinduva kurguvaluga ja nüüd ühel õhtul tuli lasteaiast peavaluga ning õhtuks juba väike palavik - 37.1. Kuna mul tööl ikka hirmus kiire, siis plaanisin kodus tööd teha - tavaliselt jõuan hommikul päris palju tehtud, kuna Mašmaša armastab hommikuti kaua magada. Kui tavaliselt tööpäevadel püüan teda jõuga poole kaheksa paiku voodist välja tõsta, siis sel hommikul kuulsin kell 7 juba miskit padinat - Mašmaša käis endale kapist riideid otsimas, et saaks üles tõusta -  nii palju siis vaiksest tööajast. Tänu varasele ärkamisele ja väikesele haigusevimmale ronis ta õhtul ka seitsme paiku voodisse ja jäi kohe magama - tahtsin enne puhtad linad voodisse panna, aga ta ei olnud sellega nõus - talle sobis ilma linadeta ka. Öösel pidin teda veidi äratama, sest mulle ei sobinud ilma linadeta magama minna. Selles osas suudab ta mind jätkuvalt üllatada, et kui ta öösel kogemata ärkab, kui ma pean endale ruumi tegema, siis ta on alati nii ergas ja rõõmus. Nii ka seekord. Ärkas rõõmsalt üles, käis pissil ja kiitis: "Emme, eks ju ma jäin täna nii kiiresti magama, et saan küll rohelise kleepsu." - muudel õhtutel ja päeval ta eriti nende kleepsude pärast pole muret tundnud.

Ma vaatan ülivähe televiisorit ja reklaame näeme seega ka Mašmašaga väga vähe - natuke ta näeb youtubest multikaid vaadates, seal on vahel mingid reklaamid ka. Ühel õhtul Mašmaša hõikab voodist, et ta räägib mulle ühe nalja. Pidi kolm korda rääkima, et ma lõpuks aru sain, mida ta ütles: "Ma olen Monica Berlucci ja see on minu kortsudevastane saladus.":)  - teksti järgi tundub lause kuskilt reklaamist pärit olevat:)

Mašmaša lood - vol. 97

Mašmašat tabab tegutsemishullus. Enda tuba ta koristada ei taha, hakkab hoopis köögiaknaid pesema. Natuke olen nördinud - tõenäoliselt on aknad pärast natuke mustemad:( Aga kuna mul oleks vaja hoopis veidi arvutitööd teha, siis lasen tal toimetada. Mašmaša pole minu plaaniga päri: "Sa võid küll tööd teha, aga midagi kätega, mitte arvutiga. Korista või pese peeglit või koo või heegelda või puuri mõni auk seina, aga arvutiga ma ei luba sul tööd teha.":)

Ma olen endiselt hädas sellega, et Mašmaša ei lähe õhtul magama. Kuni head ööd kalli ja musini on kõik ok, aga siis algab ikka üks veiderdamine. Nüüd mõtlesin, et proovin uuesti kleepsudega motivatsiooni tekitada - et iga ilusti magama minemise õhtu eest saab rohelise kleepsu ja jandi eest punase kleepsu. Kui 10 rohelist kleepsu koos, siis saab enda soovi järgi mõne mänguasja vms. ja kui punaseid saab 10, siis peab mõnest vanast mänguasjast loobuma. Ma olen ikka lootusetu optimist... Peale kolme õhtut on Mašmaša nii rõõmus, et tal on juba kolm punast kleepsu... Üritan teda ikka veenda, et see pole ju rõõmus tulemus, et ta peab varsti mõnest enda mänguasjast loobuma ja uut ei saa valida. Tal pole kahjuks selle vastu midagi: "Siis ongi vähem asju ja lihtsam koristada." - ja valis kohe mitu mänguasja välja, mis võiks kohe kellelegi viia, aga millest mina ei tahaks üldse lahti saada: ruubiku uss, mis on hoopis mulle lapsena sünnipäevaks kingitud); soolalammas, mis võiks ikka haiguste jaoks alles olla; jms, millel minu jaoks on mingi teine väärtus:) Õelt sain nõuande, et anda kleepse ainult positiivse soorituse korral, siis ta ei saa neid punaseid kleepse premeerimiseks lugeda - proovin siis uuesti, kui see kalendrileht kleepse täis on kleebitud:)

Sätime ennast hommikul tööle ja lasteaeda minekuks. Seisan longus põlvega ja Mašmaša teeb mulle märkuse: "Emme, miks sa seisad kronksus jalaga, sa pead seisma nagu daam - sirgete jalgadega.":)

Käsin Mašmašal tühja jogurtipudeli ise ära visata. Mašmaša:" Sa oled nagu kuri võõrasema.":)

Mašmaša lood - vol. 96

Mašmaša on endiselt väga vahva jutuga, aga erinevaid hetki koguneb palju ja arvutis olemise aeg on mul üsna piiratud ning siis pole enam mingeid situatsioone meeles, mis naljakad või ägedad on olnud. Mõni ikka jääb meelde ka, samas mõni hetk vajaks diktofoni, sest jutt on lihtsalt nii äge, aga kirja panna ei oskaks:)

Läheme maale. Ma jään alla emaga jutustama, Mašmaša tormab üles korrusele. Tuleb natukese aja pärast: "Emme, tule vaata, siin on midagi väga huvitavat juhtunud." Mõtlen, mis see võiks olla ja lähen uudishimulikult vaatama. Koristasin eelmisel korral all kapi pealt paberist meisterdatud majad - tuletõrje, politsei ja tankla koos sobivate sõidukite ja inimestega - enne ära minemist viisin jooksuga üles mängunurka. Need nüüd Mašmaša leidiski: "Vaata, siin on mingid majad. Ei tea, kust need siia tulid." - "Mina tõin alt." - "Emme, ma olen nii tänulik, et sa seda tegid. Ma olen nii õnnelik.":) - nii vähe on õnneks vaja:) Olin valmis kohe haigla ka kokku kleepima - aga valmis ikka ei jõudnud.

Sööme õe juures ja tuletan Mašmašale meelde, et ta prillid ette paneks. Mašmaša paneb prillid ette ja hakkab tulistama: "Emme, kui ma sind prillidega vaatan, siis sa oled nii paks.":) (Ta ütles kohe alguses, et prillidega ta näeb kõiki asju suuremana)

Mašmašal on veidi köha ja ma ei julge teda lasteaeda viia. Oleme siis kodus - tema hommikul magab kaua ja ülejäänud aja leiab endale erinevaid tegevusi ning mina teen tööd. Vedelen arvutiga diivanil ja Mašmaša tuleb vahepeal mulle seltsiks. Talle jääb jälle minu kehakuju ette ja teatab kategooriliselt näppu vibutades: "Emme, sul on tänasest kõik kommid ja saiad ja muud magusad asjad keelatud. Üldse võid sa juua ainult keefiri ja vett vaheldumisi ja vahepeal ainult sepikut süüa." - ma igaks juhuks ei hakka ikka tema loodud dieeti järgima:)

Kui mul on kodukontori töö, siis Mašmaša on juba päris osav endale tegevust leidma. "Emme, kui ma tahan antenni teha, siis kas ma pliiatsid võin plastiliini sisse panna?" - "Pigem võiks ikka mingi grilltiku võtta." - "Aa - ok siis."... Mõne aja pärast lähen vaatama, mis ta teeb. Ta on mänguasjadest kasti tühjaks tõstnud ja meisterdab Sipsiku raamatu eeskujul endale telekat. Kaasaegse lapsena teeb telekale ka plastiliinist puldi.:) Kui kino sai valmis, kutsuti mind ka vaatama:)

Alguses oli seal film, kuidas kaks inimest korjasid kapsast ja tomatit:

Kuna "popkorni" söömiseks oli lauda vaja ja see varjas teleka ära, siis sai telekas ka jalad. Siis selgus, et pildil on liiga vähe tegelasi ning onu Raivo moodi jutustades sirgeldas Mašmaša inimesi juurde. 

"Popkorni" pakuti seal kinos ka:

Mašmaša joonistab ja tuleb paberiga minu juurde: "Mul on siin kaart. Näe siin keskel on aare ja võti ja tabalukk on ka."

"Tule nüüd täpselt minu järgi, ma juhatan kaardiga teed. Ja tule kiiresti, ära hakka jokutama ja loodust nautima.":)

Mašmaša lood - vol. 95

Mašmaša on riietuse alaselt väga targaks muutunud:) Ja oleks, et ta valib enda riideid... hoopis minu omi. Hommikuti muudkui vaidlen, mida ma võin selga panna ja miks ma tema valitud jalanõusid tööle minekuks jalga ei pane.

Mašmaša valib enda riideid ka. Eriti valiv on ta ööriiete osas. Ma jõuan vaevu kõik kasutatud ööriided ära pesta, kui ma juba mõne päeva pärast tuvastan, et meil on voodiserval juba 3 erinevat pidžaamat + öösärk, mida kõiki on korra kantud või vähemalt alustatud nendega magamist - ja magab Mašmaša ikka osa ööst paljalt...

Mašmaša mängib üha rohkem üksi oma mänguasjade või nukkudega. Minu sisustatud toad talle nukumajas ei sobinud, tegi kõik enda käe järgi ümber:
Pere magab hoopis elutoas põrandal:

kogu elutoa mööbel tõsteti magamistuppa:

Mašmaša tahab, et ma läheks ta voodiservale raamatut lugema, kuni tal uni tuleb. Ma eriti ei reageeri ja Mašmaša hakkab ise seda raamatut "lugema": "Kui laps ei rahune, siis tuleb ta panna nurka rahunema või tooli peale istuma kuni ta rahuneb..." ja jätkab vaikselt "lugedes" erinevatel teemadel: "Ja siis ta hakkas norskama nagu korsett. Ei tea, mis see korsett küll on...?"

Mašmaša hakkab juba väga suureks saama. Ühel päeval lasteaeda järgi minnes teatab ta, et peame ruttu koju minema pannkooki tegema - ühe teise lapse ema oli seda enda lapsele lubanud ja nii Mašmašal ka see soov tekkis. Keefiri, muna ja jahu meil kodus oli, kondenspiima ka:) - selle taha asi ei jäänud. Mašmaša nõudis, et tema teeb. Andsin talle materjalid kätte - sai munad ise katki ja kõik kokku segatud. Pannile pani ka ise, minu tööks jäi koogid ümber keerata ja pannilt ära tõsta. Vaja veel veidi harjutada ja varsti võin laupäeva hommikuteks pannkooki voodisse nõuda:)

Ühel teisel õhtul rabab Mašmaša õunakausi, võtab noa ja hakkab õunu lõikuma - tema hakkab õunamahla tegema... Mis mul siis muud üle jäi - andsin talle õunatükkide jaoks kausi ja panin ruttu mahlamasina valmis... Ma olen tavaliselt nii aeglane reageerija, et tal juba järgmine tegevus käsil, kui ma alles eelmise jaoks ettevalmistusi teen - nüüd sain õigel ajal ikka reageeritud...

Aeg-ajalt tundub, et küla kasvatab Mašmašat rohkem kui mina. Ühel päeval jookseb Mašmaša liiga hilja vetsu ja hõikab sealt hädiselt (või tehtud hädiselt): "Emme, mul tuli piss püksi... Mul on väga kahju ja mul on väga häbi..." - Ei tea, kas kellelgi on kuskil sellega probleem olnud või on see Laura raamatust - kuna meil seda tihti ei juhtu, siis ma pole häbi juttu ise küll teemaks võtnud.

Sisustan:)

Enda korteri sisustamise lõpetamisega ei saa kuidagi hakkama. Nüüd juhtus väike õnnetus ja nukumaja kukkus ümber ning kuna Mašmašaga polnud ma ka päev otsa õieti tegelenud, siis pakkusin välja, et tapeediks koos nukumaja ja paneks ilusti mööblit tagasi. Ma siis tapeetisin ja tema teistes tubades mängis. 2 tuba sain tapeeditud, rohkem mul kleebitavat paberit polnud ja ta oli ülejäänud toad juba kasutusse võtnud. Aitasin siis ülejäänud toad sisustada ja mööblid paika panna.

Lastetuba sai lillelise tapeedi: 

Magamistuba sai tapeedile lisaks ka uue põrandakatte.

Elutuba sai ka üle pika aja korda:

Vannitoa sisustus on natuke liiga väike, aga ajab ikka asja ära:

 Natuke mängisin ka. Vanaisa juba magab, aga vanaema õmbleb alles midagi õmblusmasinaga:

Mašmaša mängis ka - tõstis lastetoa veidi ümber ja lisas riiulisse mänguasju ka:

 Nukuema hakkas beebile süüa andma:

Meisterdan

Vaiba heegeldamisega pole eriti kaugemale jõudnud...

Üritan jupi kaupa kodu kasutuks muutunud asjadest tühjendada. Laps söögitooli enam ei vaja, aga selle kangas oli veidi rebenenud ning polnud eriti kaubandusliku väljanägemisega, et seda edasi võiks anda. Võtsin ühel päeval lapse näppu, lugesin talle sõnad peale ja läksime kangapoodidesse sobivat kangast otsima. Leidsin enda arust sobiva kanga ning lõpuks viitsisin õmblusmasina ka välja võtta ja uue katte toolile peale õmmelda.

Jäin tulemusega rahule:

Ja kuna õmblusmasin oli juba välja võetud, siis tekkis soov veel ja veel õmmelda. Nii palju mul öösel jaksu ja rahulikke hetki pole, et võtaksin ajakirjadest lõikeid ja endale või lapsele midagi õmbleks (kuigi kangaid on palju ootel), aga nukkudele olen veidi õmmelnud. Ja kuna laps tahab mulle meele järele olla ja soovib, et ma saaksin tegeleda oma lemmiktegevusega, siis ta tassis mulle terve hunniku nukke, kellel veel oleks riideid vaja:) Nii et igav ei hakka:)

Paula sai lühikese body:

Johanna sai pika tudukombe:

 Barbie sai keebi, aga kuna tal oli patsikumm nii suur, siis kapuuts tundub väike:

Mašmaša lood - vol. 94

Oleme Tartus õe perel  külas ja sätime magama. Mina lobisen veel õega ja Mašmaša läheb hambaid pesema. Tormab vannitoast välja ja teatab: "Emme, mul kukkus hambahari vetsupotti, aga ma pesin selle juba puhtaks. Ja piss tuli ka natuke püksi.":) Küsin, et kuidas see siis juhtus, et hambahari vetsupotti kukkus, et hambaid pestakse ju kraanikausi kohal. "No ma hakkasin hambaid pesema ja siis tuli jube pissihäda ja siis kukkuski hambahari vetsupotti."  :)

Läheme Mašmašaga silmaarsti juurde prilliretsepti saama. Mašmaša: "Täna on minu õnnepäev, ma saan endale prillid.":) Hea, et ta seda nii positiivselt võtab.

Õhtul söögilauas Mašmaša: "Emme, emme, emme. Teeme nii, et kui sina täidad minu soovi, siis täidan mina sinu soovi. Sina lubad minul multikaid vaadata ja mina lõpetan "emme"-tamise. Emme, emme, emme.":)

Kangakudumise suvekool

Üle paljude aastate võtsin osa kangakudumise suvekoolist. Seekord oli teemaks tõstetavate niitega kudumine. See on ühe rootslase (vist) poolt leiutatud tehnoloogia, et kududa tavaliste neljaniieliste telgedega suvalis mustreid. Videosid olen näinud ja ei tundunud keeruline, aga tahtsin ikka reaalselt näha, kuidas see käib ja kas on mõtet kodus ka proovida.

Kursusele läksin juba tuttavasse Iida Käsitöökooli, aga kool on vahepeal kolinud Veliselt Vändrasse. Asub Vändra külje all Kirikumõisa külas kirikumõisa peahoones. Hoone on oluliselt suurem kui Velisel oli ning selle tõttu ka mugavam. Telgi on oluliselt rohkem ning maateljed on enamuses välja visatud (st ära müüdud või antud) ning asemele on tulnud hulga keerulisemaid telgi. 

Meie alustasime esimest päeva hoopis puutööga - valmistasime endale vajalikud töövahendid. Selleks oli vaja naelad sirges reas ja kindlate vahedega puulattidesse lüüa. Lisaks oli vaja niitele ühte otsa panna mutrid ja teise otsa seibid. Tööprotsessis olid need sellised:

Kui ettevalmistustööd tehtud, siis käärisime oma lõimed ja igaüks sai ühe telje, kuhu pidi lõime üles panema, valmistatud töövahendid külge monteerimia ning võiski kuduma hakata. Kudumiseks vajalikud mustrid mõtlesime ise välja või kasutasime abivahendeid. Üllatasin teisi viidates, et mustreid võiks võtta Jaapani mõistatustest - millest keegi polnud kuulnudki - need on sellised ruutude värvimise mõistatused, mille tulemuseks  mingid pildid. Teiseks päevaks võtsin maalt neid terve hunniku kaasa - kuna need on hullud ajaröövlid, siis mul on igast ajakirjast vähem või rohkem lahendamata ning olen neid ikka alles hoidnud. Nii mõnigi leidis siis sealt sobiva mustri - wc vaibale näiteks pissiva mehe vms:)

Ja läkski kudumine lahti:)

Esimese tegin suvalistest villastest lõimejääkidest ja see jäi väga kirju. Mustri kombineerisi erinevatest mustritest ja lilleõied joonistasin päris umbes:

Teise puhul valisin materjalid, mis mul koduski olemas on ning proovisin toolipatja teha. Mõõdud tulid veidi suuremad, et täpselt sellist ma ei hakka duubeldama. Tekkis idee hoopis planeetidega vaip vms selle järgi teha. 

Viimase mustri otsisin Pinterestist. Mõtlesin, et kuskile esikusse ukse ette sobiks paljad varbad. Mõlemal jäljel kasutasin tegelikult sama mustrit, aga kuna esimene tundus liiga välja veninud, siis teisel muutsin ridade arvu.

Kõik need tööd on teiselt poolt täpselt vastupidi värvidega ja kuna topeltkude, siis on need proovitööd üsna paksud, sest kasutasime vaibakudumise materjale. Minu idee on pigem kasutada seda tehnikat veidi õhemate kangastega, eks näis, kas jõuan kunagi mingi teostuseni ka...

Aeg-ajalt käsitöö lainel

Käsitööks eriti aega ei leia, aga näpud ikka sügelevad. 

Puhkuse ajal veetsin ühe päeva telgede taga - sain võimaluse kududa paar setu rahvarõivakanga tööproovi:

Kuna kodus pole senini aega leidnud telgede taha asuda, siis lapse tuppa hakkasin vaipa hoopis heegeldama. Plaan teha motiividest kolmevärviline vaip. Tänaseks on nelja õie jagu motiive valmis, varsti proovin olemasolevad kokku õmmelda, et katsetada, kas jätan üksikud õied või õmblen õied üheks vaibaks kokku.

Ühel päeval tahtis laps hirmsasti nukkudele riideid õmmelda. Tal polnud mu nõuannete kuulamiseks püsivust, lõikus ja pusis niisama nõela ja niidiga. Ma tegin ühest vanast kleidist ühele suuremale nukule kleidi:

 ja ühele väiksele mantli.

Mašmaša lood - vol. 93

Mašmaša jututeemad lähevad järjest huvitavamateks:) Ühel õhtul tormab mulle vetsu järgi, et dramaatiliselt teatada: "Emme, minu saatus on sinuga abielluda. Minust saab suurena mees ja ma abiellun sinuga." Olen vist talle liiga palju printsessidest ja printsidest muinasjutte lugenud:)

Käisime sünnipäeval. Mašmaša hakkas mingil hetkel hirmsasti esinema ja kõigiga nalja viskama. Sõbranna mees tahtis tema kulul ka veidi nalja teha: "Vaata, sul on ju ühel jalal kuus varvast." Mašmaša vaatab, näitab teist jalga ja vastab lustlikult: "Vaata, teisel jalal on mul koguni seitse varvast.":)

Mašmaša sõnavaras on tunda suuremate sugulaste mõjutusi. Kui midagi läheb vähem või rohkem halvasti, siis kõlab Mašmaša suust "oi pagan" või "mine pekki".

Kuna mu õelastel on lapsest saadik silmadega probleemid, siis käisin Mašmašaga KSAs silmauuringul kui ta oli 9-kuune. Selle tulemusena jäi meelde, et pole midagi ebatavalist ning teda jägides ei tekkinud mul samuti tunnet, et tal silmadega probleeme oleks. Aeg lendab nii kiiresti, et nüüd neljasena jõudsin lõpuks uuesti temaga kontrolli - plaan oli küll kolmesena minna... Uuringu läbi viija oli üsna ehmunud olemisega, et tal on tugev silinder ja plussid, et peaks kohe minema laste silmaarsti juurde, et kiiresti prillid saaks. Nüüd otsisin vana tulemuse ka üles - seal kirjas, et lapsel esineb sega-astigmatismaatiline refraktsioonihäire ning täpsustus, et seda esineb 80% lastel ning enamasti kahaneb või kaob. Ning soovitus järgmine kontroll teha 2-aastasena. See 80% jutt ning see, et ma ise mingeid häireid ei täheldanud, ei hirmutanud mind piisavalt ning ma ei võtnud seda 2-aasta kontrolli juttu eriti tõsiselt - oleks ikka pidanud:( Silmaarsti juurde minnes lootis Mašmaša, et ta saab nüüd ka prillid nagu mu õelastel - ma lootsin ikka vastupidist, aga tundub, et tema soov siis täitub. 

Mašmaša lood - vol. 92

Mašmaša magamisharjumused on üsna minu moodi - õhtul uni ei tule ja hommikul ei lähe ära. Puhkuse ajal lõunaund ta ei maganud ja hommikused ärkamised venisid meil lõunaaega. Mul on keeruline teda selles osas ka ümber kasvatada, sest ise tahan samuti kaua magada ja suvel nende soojade ja valgete ilmadega oli kahju neid õhtul ka piisavalt vara tuppa magama ajada. Pabistasin hirmsasti, kuidas peale puhkust esimene varane ärkamine kujuneb. Läksin õhtul Mašmašaga koos vara magama - endal ka ju vaja vara tõusta. Kuni unejutuni on kõik hästi. Aga selle asemel, et peale unejuttu ilusti magama jääda, hakkab Mašmaša mul otsas aelema ja igal moel minu magamist segama, rääkimata ise magama jäämisest. Proovin hea ja halvaga, aga ei midagi... Üheteist paiku on lõpuks kõik vaikne, piilun vaikselt Mašmaša poole, et kas jäi lõpuks magama...  - vaatab mulle suurte silmadega otsa ja jant hakkab otsast peale:( Tund aega hiljem lõpuks uinub... - mul juba uni täiesti läinud:( Hommikul tavaliselt äratan Mašmaša siis, kui mul hommikusöök söödud, sest ta sööb lasteaias. Sel hommikul ärkab Mašmaša minu äratuskella peale ja keeldub edasi magamast... Pean talle ka putru pakkuma. Kogu hommik on nii lustlik, peame veidi aega venitama, et enne kasvatajaid lasteaeda ei jõuaks. Õhtul kui Mašmašale järgi lähen, kurdab kasvataja, et tema üllatuseks Mašmašal ei tulnud seekord lõunauni (ja pärast oli raske ärgata). Õhtul läheme jälle koos vara magama - minul on endal jube uni magamata ööst, aga Mašmašal pole mingit und:( ja jant algab... Kaks tundi hiljem tuleb tal lõpuks uni:) 5:30 teeb Mašmaša silmad lahti, et minult küsida, mis on Tiina laste ema nimi:) - käratan ta magama, sest äratuskellani pole enam palju jäänud... Tahaks puhkust, et välja magada... ja suuremate laste uinutamisõpikut...

Lastega Soomes

Arvasin, et Mašmaša on juba piisavalt suur, et võiks temaga Muumimaale minna. Õde enda lastega ka polnud seal käinud ja võtsime plaani, et läheme siis koos. Muumimaad pidasime sobivaks väiksematele (4 ja 5) lastele ning suuremate (9 ja 14) jaoks võtsime lisaks plaani Turu seikluspargi SuperPark - esimese sellise reisi jaoks pidasime kolme päeva piisavaks ja ei hakanud pikemat programmi planeerima.
Juba kevadel üsna varakult panime kuupäevad paika, leidsime Booking.com kaudu meile sobiva majutuskoha Turus ja hakkasime soodsaid laevapileteid ootama. Teise õe käest saime ühe sooduskupongi ja mina suutsin Vikingline suvise sooduspakkumise ära oodata - nii saime laevapiletid  kokku väga soodsalt. Ja hakkasimegi reisi ootama ja pabistama selle õnnestumise pärast.
Reis algas meie jaoks juba päev varem, sest pidime kõik koos maalt Tallinna sõitma, meil ööbima ja varahommikul sadamasse sõitma. Kõik lapsed ärkasid väga rõõmsalt kell 5 hommikul, keegi ei torisenud ja ei kurtnud ning said liiga kiiresti riidesse ja valmis:) Laeval sõime kõhu täis ja ülejäänud aja veetsime uues lastenurgas Seikluste saar. Seal oli lastel ühes toas pallimeri, teises paar batuudilossi ja pehmeid kuubikuid ehitamiseks, kolmandas mõned kõndivad mänguhobused erinevas suuruses lastele ning mänguköök ja mitmeid muid mänguasju, neljas tuba oli alla kolmestele ja sinna me ei läinud. Pallimeri ja hobused olid meie seltskonna lemmikud ning lapsed igavuse üle ei kurtnud.
Reisi planeerides arvasime, et esimese õhtu jätame kohanemiseks ja teeme võib olla mõned peatused teel Helsingist Turusse. Vahepeal avati (või taasavati?) Turus suur veekeskus ja tekkis mõte, et see oleks ka paras esimese õhtu ajaviide. Ilm oli kahjuks välise veekeskuse jaoks liiga külm (15 kraadi) ja kohati vihmane ning sellest plaanist loobusime.
Õhtu kippus väga pikaks venima ja kuna vihm oli ka järgi jäänud, siis otsisime mõnd parki, kus oleks lihtsalt mänguväljak. Googeldades leidsime Kupittaa pargi, kus pidavat olema erinevaid atraktsioone.  Meie ööbimiskohast oli sinna paar kilomeetrit minna, aga ma olin kangekaelne ja nii me pidime sinna  jala minema. Pargis oli päris mitmeid erinevaid soppe erinevate tegvuste jaoks nii suurematele kui ka väiksematele.

Me tervet parki läbi ei käinud - internetis olevate piltide järgi peaks seal kuskil isegi vaatamiseks mingeid loomi olema.

Muumimaa ja SuperParki piletid ostsime Vikinglinest koos laevapiletitega ja nii oli meil kahepäevased Muumimaa piletid - plaanisime veeta seal kaks hommikupoolikut ja siis õhtupooliku SuperParkis.
Muumimaa meenutas oma olemuselt Lottemaad - kõik näis nagu päris. Alustuseks tegime ühe jäätisepausi, siis vaatasime ühe teatritüki ning asusime Muumimaad avastama. Suuremad lapsed läbisid oma tempos kiirelt kõik rajad ja majad - hiljem selgus, et ikka mitte kõiki:) Väiksem õepoeg oleks tahtnud igal pool ise midagi ette võtta. Mašmašale meeldis seal kõiki elukaid kallistada ja neile öelda, kui armsad nad on.

Lisaks mängis ta minu närvidega ja läks mitu korda kaduma... Pruukis mul vaid õega arutada, et kuhu edasi või kummarduda, et Mašmaša märg särk kotti panna... Õnneks leidsime ta ikka üles (või tema minu).
Käisime Muumimaa üsna tempokalt läbi ning vältisime kogu shopingu- ja söögiala. Söömiseks valisime hoopis ühe mereäärse restorani Muumimaast väljaspool. See vist polnud kõige parem mõte - toit oli maitsev, aga aega kulus seal nii kohutavalt palju, et tundus, et SuperParki me ei jõuagi... 

Aga ikka jõudsime:) SuperPark on siseruumides asuv seikluspark, kus saab ronida, hüpata, pedaalidega autodega sõita ja erinevaid mänge mängida. Valik on suur ja igale vanusele leidus midagi - isegi mulle:)

Kuna tundus, et Muumimaal nägime enamuse ära, siis otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja kolmandal päeval hoopis veekeskusesse minna. Jukupark on tõeliselt lahe veepark. Mašmaša on muidu väga veelembeline, aga seal ta millegipärast eriti ei lustinud - lustimise isu tekkis siis, kui ära hakkasime minema. Teised selle eest nautisid täiega. Väiksemate jaoks oli seal eraldi Piraadisaar, kus oli lihtsamaid ja keerulisemaid liumägesid:

Suurematele olid palju suuremad liumäed. Meie omadele meeldis kõige rohkem Bumerang:

Väikestele oli lisaks veemõnudele veel mõned batuudilossid ja väike vesirataste bassein. Kuna ilm ei olnud liiga soe, siis rahvast oli parasjagu vähe, et ei pidanud eriti kuskil kellegi taga ootama.
Sõime samas veekeskuses ka hilise lõuna ning oligi vaja juba tagasi Helsingi poole hakata sõitma.
Laevas oli lastele lisaks muudele tegevustele väike teatritükk: nukumuusikal "Seiklus kosmoses". Nukud olid pimedas helendavad ning musta riietatud näitlejad ei paistnud seal kottpimedas ruumis üldse välja. Mašmaša kommentar: "See etendus oli veider, aga huvitav." Hiljem lisas ta sellele kirjeldusele veel: "vapustav".
Keskööks jõudsime Tallinna ja õnneks jäid meil lahkudes voodid korda tegemata:)
Reis oli küll lühike (õepere jaoks 5, meie jaoks 3 päeva), aga tundus, et jõudsime selle jooksul päris palju ning mingeid erilisi viperusi ei juhtunudki:) Saime kogemusi nii võõrastes linnades sõitmise, koos reisimise ja ka kulude ning ajakavade planeerimise osas.