Vussi läinud koogitegu

Kui silm juba veidi seletama hakkas, siis proovisin uuest kokaraamatust "Hõrgutavad kingitused" Kõrvitsakoogi ampsusid teha, aga ei tea, kas pilk oli udune või viga retseptis, aga miski läks vussi. Retseptis oli kirjas, et selle järgi tuleb 48 koogikest, aga ma sain 86:) Ja küpseda see ollus, millest kook pidi saama, ka kuidagi ei tahtnud - poole tunni möödudes oleks pidanud selle ahjust välja võtma, aga mul selle sisu alles üsna lainetas. Ligi tund aega küpsetasin, aga veidi oleks vist veel pidanud. Hoolimata sellest, et see koogitegu untsu läks, maitsesid need käkid jube hästi:) Nii soojalt kui külmalt ja ka lõpuks glasuuritult.

Sellest pole ma ka kuidagi aru saanud, kuidas poodides müüdavad käsitöökomme valge šokolaadiga glasuuritud on - mul ei õnnestu see kuidagi - valge šokolaad sulab oluliselt halvemini kui tume ning võtab kommide või koogikeste küljest väga ruttu mingi osa endasse ning järgmised saavad juba määrdunud glasuuri. Panin seekord kakaovõid šokolaadile lisaks, et see veidigi vedelam oleks, aga see ei takistanud koogipudi sellega segunemast. Õnneks olin piisavalt mõistlik, et sulatasin šokolaadi jupi kaupa, aga ma ei usu, et teised iga väikse portsu eraldi sulatavad. Pean vist edaspidi ainult pruuni glasuuri kasutama:)

Kuna koogikeste hunnik oli väga suur, siis viisin hulga sellest ka küla peale ning ka teised sõid neid koleda välimusega käkke hea meelega:)

Pimedate käsitöö

Silmanägemine on enam-vähem korras (kaugele näen üsna hästi, lähedale kohati veel kehvasti), võtsin end nüüd kokku ja tõmbasin pildid arvutisse ning annan aru, mis ma vahepeal teinud olen. 

Kaks nädalat puhkust, mis esmaseks operatsioonist taastumiseks võtsin, läks väga kiirelt. Eriti midagi ei jõudnudki teha. Veidi koristasi kodu, sorteerisin igasugust kraami, kopeerisin oma plaadikogu arvutisse ning üritasin ka veidi näputööd teha.

Tüin suvel vanemate juurest vanad laste lauateljed, millel isegi lõim ja pooli villane vaibake peal. Lõikasin pooliku töö maha ning otsustasin olemasoleva lõime lõpuni kududa. Mõned särgid lõikasin ribadeks ning tegin kaks väikest vaibakest:

Lõngade sorteerimisel leidsin kolme värvi ühtesugust kummalist sünteetilist lõnga ning otsustasin veel ühe salli ka telgedega kududa:

Salli kudumiseks oli vaja uus lõim üles luua, aga käärpuid mul ju kodus pole:) Õnneks ei olnud hirmus pikka lõime vaja ning kasutasin tabureti abi:

Internetis olen näinud erinevaid asju, mis on ajalehtedest punutud ning ma olen mõelnud, et teen ajalehtedest omale paberikorvi. Nüüd oli aega ja ajalehtedest mul ka puudust pole. Tegin ajalehtedest pikad torud ning punusin neist nagu pajuokstest (mida ma pole teinud) korvi, Kuna silmanägemist polnud, et internetist täpselt õpetust vaadata, siis tegin mälu järgi. Punutavad torud said vähe jämedad ning korv üsna jäik ja nurgeline, aga päris korvi moodi:)

Siil udus

Otsustasin end kokku võtta ning ka lõpuks liituda selgelt nägijate seltskonnaga - käisin silmaoperatsioonil - juba kaks nädalat tagasi. Aga uuemat sorti puutevaba (ning lõikevaba) operatsioon, mida KSA pakub-soovitab on üsna pika nägemise taastumise ajaga (2-6 nädalat) ja lugemise ja kirjutamisega on mul endiselt suuri raskusi - pilk on veel tiba udune ning topelt ja väikese kirja juures teeb see lugemise peaaegu võimatuks. Homme olen lubanud taas tööle minna, aga esialgu pean vist teiste kamandamisega  piirduma - või kõik excelid hiigelsuureks zoomima:) 

Nii et kõik vahepealsed mõtteavaldused ja pildid oma tegemistest peavad  veel veidi ootama. 

Tervis ja jooks

Pole küll oma tulemusi ammu avalikustanud, aga see ei tähenda, et ma pole vahepeal jooksmas käinud:)     Olen käinud küll:) - Ülemistel, Vabaõhumuuseumis ning Pääskülas. Vabaõhumuuseumisse sattusime seekord sõbrantsiga koos ning tema õhutusel jooksin temaga koos isegi kaks ringi - kokku ~7 km ja kogu maa jooksin. Kui ma midagi muud sest jooksmisest pole saanud, siis võhma on küll juurde tulnud. Pääsküla rada oli pikem ning seda ei julgenud-viitsinud enam kahte ringi joosta.

Sel nädalal lasin küll laiskusel võitu saada ning jätsin jooksmise korra vahele. Kolmapäev oli hirmus vihmane ning lisaks käisin silmaarstil, kes silmade uurimiseks pani tilku silma nii, et nägemine oli veidi häiritud ja ajas pea ringi käima. Ei olnud erilist tahtmist sellises seisundis vihmaga jooksma minna.  Neljapäeval unustasin end tööle ja ei jõudnud ka jooksma. Käisin hoopis Rocca al Mares shoppamas. Ning sain miskist poest riiete proovimisest väga ägeda allergia - äkki hakkasid kõrvalestad hirmsasti sügelema ja põsed ning otsaesine ka - pole varem küll sellist asja juhtunud, ei julgegi enam poodi minna. Õnneks läks see reaktsioon kiiresti üle (igaks juhuks võtsin kodus ühe allergiaravimi ka).

Lapsepõlves sai ka aeg-ajalt pupille laiendavaid tilku kogetud, aga üldse ei mäleta, kuidas see nägemist mõjutas ning oli isegi veidi üllatav, kui mitu päeva ma prillidega lähedale ei näinud. Töö tegemist õnneks ei seganud - seal mul suured monitorid ja piisavalt kaugel, aga kodus teleka vaatamise ajal heegeldada ei näinud mitu päeva ning arvutis kirjutada samuti.

Mahlategu jätkub

Õunu sajab puu otsast muudkui alla, aga otsa pole veel näha. Laupäeval piidlesime muudkui lähenevaid ja mööduvaid vihmapilvi ning ei julgenud mahlategu alustada. Pühapäeval mahlategu käis juba täies hoos, kui mina ärkasin. Võtsin vahetuse üle ning jätkasin pooleliolevat tööd. Päeva lõpuks olid kõik maha kukkunud õunad mahlaks tehtud ning 50 ltr ootas jälle kuumutamist ning purki panemist. Kuna selleks enam aega ei jätkunud, siis jagasime jälle potsikud laiali, et igaüks natuke enda kaela võtaks.

Meie õunamahla jääke noolisid nagu ikka kärbsed ja herilased ning üllatuseks leidsin sealt ka kolm leinaliblikat ning ühe kärbtiiva (või kuidas käänata sõna kärbtiib?) 

Raputasime puid ka nii palju kui suutsime ning korjasime sõpradele ja kolleegidele viimiseks, aga tundub, et mahlategu jätkub veel nii mõnelgi nädalavahetusel.

Väga palju õunu

Nädal tagasi sai algust tehtud mahlateoga - 20 liitrit oli esimese korra "saak". Kuna õunu hirmus palju ja ära süüa ei jaksa, siis sai laupäeval jälle tehnika õue laotatud ning läks lahti järjekordseks mahlateoks. Vihm tahtis meid vahepeal tuppa kupatada, aga enne kui jõudsime end ümber kolida oli vihm jälle peaaegu üle. Päeva lõpuks olime ikka üsna märjad:) Aga 20 liitrit mahla sai ka tehtud. Ning vahepeal näitasid silmailuks end vikerkaared:)

Pühapäeval jätkasime tööd sealt kus laupäeval pooleli jäime ning 30 liitrit mahla sai veel potsikutesse (kasutame transportimise lihtsutamiseks 5 liitriseis veepudeleid). Jagasime potsikud laiali, et igaüks saaks ka mahla kuumutamisel ja purki panemisel oma panuse anda.

Kuna päev oli veel noor, siis tõmbasin kiirelt ka mõned põrandad leelisega üle - lugesin, et nii pidi õli paremini imenduma. 

Vesine suvi

Lisaks vihmale, mis ülevalt kaela sajab, on mul õnnestunud võtta osa veepealsetest üritustest - augustis mootorpaatidega Emajõel ja nüüd purjekaga Tallinna lahel. Seekord oli taas tegemist sünnipäevaüritusega - sõbrants pidas mehega topeltjuubelit 40+40 ning korraldasid selle puhul seltskonnale purjekasõidu. Ilm üritust kahjuks eriti ei soosinud - oli üsna jahe ja vihmane. Aga kuna ka kutsel oli viidatud soojadele riietele, siis enamus olid suusajopedes ning külma ja vihma ei peljatud. Saime isegi meeskonnalt kiita, et olime kõige paremini riietunud seltskond:) Jalatseid oleksin pidanud  paremini valima - varbad said märjaks ja lõppuks ka veidi külmetasid, aga kahjuks polnud mul enne kodus eriti võimalik ilmavaatlust teha - maja fassaadi soojustamise tõttu on aknad kaetud väljast tihedalt kiledega ning välja ei näe ja ka termomeeter ei näita seal kile vahel vist eriti õiget temperatuuri. 

Aga merel oli päris tore. Programm oli lihtne - Lennusadamas ronisime laevale Blue Sirius, seal anti meile süüa ja juua ning sai abiks olla purjede heiskamisel ning rooliratta keeramisel. Purjesid ma heisata ei proovinud, aga rooliratta taha asusin küll - see oli lihtsam kui arvasin - eriti kui tuled kätte näidati, mille peale suunda tuli hoida, kompassi järgi oli see hoopis keerulisem. Suure osa ajast nautis enamus seltskonnast koledat ilma ning Tallinna vaateid:) ning merehaigeks ei jäänud vist keegi:

Kõige noorem meie seltskonnast juhtis sadamasse jõudes minu tähelepanu millimallikatele ehk pisikestele meduusidele (teaduslik nimi meririst), keda seal oli päris palju, ainult pildistamiseks oli laeva serv veest liiga kõrgel: