X sess

Sesside vahel suvega on toimunud meil täielik häving - kolm inimest veel akadeemilisele jäänud, kes tervise, kes edasijõudmatuse tõttu. Nüüd on alustanud 18-st meid alles 10... Õnneks on kõik allesjäänud minuga enam-vähem samal maal, s.t. et kõigil on mingeid sabasid, mis tegemata, ning minu olukord ei tundugi enam nii lootusetu:)

Terve neljapäevase päeva me praktiliselt tikkisime. Viimased tunnid olid küll rahvakultuuri ja tekstiilipärandi omad, aga seal me saime ka loengu kõrval ikka näputööd teha. Veidi aega kulutasime heegeldamise ja kudumise tööde ette näitamisele. 

Reede hommikul alustasime jälle tikkimisega ning vahepeal vaatasime korraks heegeldamist ehk siis tuniisitükkide ühendamise võimalusi.

Tikkimises keskendusime sel korral sõlmpistetele:

pilutamisele:

ja tagidele (millega on ääristatud enamus rahvarõivasärkide varrukakätised):

Kodus jäid need muidugi kõik lõpetada ning mõned piluread veel ette valmistada, et järgmisel korral saaks keerulisemate piludega jätkata.

Tuniisitükid ühendasime koolis ära, need tuleb ainult vormistada.

Peale tikkimist jätkasime õmblemisega. Selgus, et oleksin pidanud nurkade tööproovid ka juba selleks korraks tegema - aga teen siis järgmiseks korraks. Ühikas ööbijad kasutasid ööd ratsionaalselt ära ja tegid öösel koolis enamus tegemata õmblemise tööproove ära - päris paljudel olid need suve jooksul tegemata jäänud...

Tunnis õmblesime käsitsi ja masinaga nööpauke ning käsitsi nööpe. Kooli masinatel on nööpaugu õmblemise süsteem veidi automaatsem kui mul endal ja sain selles osas targemaks ka:) Lisaks proovisime Kihnu tippe õmmelda, mida kihnlased oma sitsjakkidele kaunistuseks õmblevad. Pilte kahjuks koolis unustasin teha ja asjad praegu kahes kodus laiali ja õmblemise asju pole hetkel käepärast, et alustatud töödest pilte teha - teen siis kui valmis saan.

Kodus midagi uut ei jäänudki, kui kõik tunnis alustatud ja varem tegemata tööd ära lõpetada.

Päeva lõpetasime tekstiilitrükkimisega. Kui tavaliselt on tunnis hull tormamine, siis seekord jäime kuidagi jokutama. Minu arust oleksime jõudnud oma kotid ka rahulikult ära trükkida, aga piirdusime värvide segamise ja tööproovide trükkimisega. Kahjuks kulus suur osa ajast töövahendite pesemisele - see oli jube tüütu töö, need templid ei tahtnud kuidagi puhtaks minna.

Kodus peame koti kanga ette valmistama ja koti välja lõikama ning mõtlema kavandi värve ja kombinatsiooni. Lisaks peame tehtud tööproovide värvi pesukindlust testima.

Laupäeva alustasime kangakudumisega, kus näitasime oma vormistatud tööproove ja salle ning igaüks andis ülevaate oma salli kudumise protsessist. Teiste esitlusi kuulates jõudsin osaliselt ära sõlmida oma praktikal valmistatud tööproovide otsad.

Edasi jätkasime õmblemisega, aga seekord teise õpetajaga ja õmblesime käsitsi, s.t. teemaks rahvarõivaste kaelaaugud, käised jne - kurrutamised, tagid, pilutamised, mis osaliselt haakub tikkimisega. Alustasime särgi esise kinnise tööprooviga tehes sellele peene pilupalistuse ning alustasime kurrutamisega. Kurruniidid peame järgmiseks korraks sisse ajama ja kurrud sisse tõmbama, et siis neid järgmisel korral saaks kinnitama hakata. Ja kuna teeme sellest varruka tööproovi, siis peame ühe värvli ka tagidega ääristama, et selle saaksime tunnis sinna külge õmmelda. Kuna rahvarõivaid olen spetsialistide käe all juba teinud, siis see osa on juba tuttav, aga ei tee paha see veel üle korrata ja tööproovid korralikult vormistada, sest rahvarõivakooli omad on mul kuskil kotis (ma tean tegelikult täpselt, millises kotis - selles mu linane kangas, millest kooliski praegu tööproove teen ja nii on see kott mul kooliasjade hulgas) nutsakus ja tagid on enamus isegi lõpetamata...

Päeva lõpetas jälle rahvakultuur ja tekstiilipärand, aga seekord me loengut ei kuulanud vaid käisime hoopis väljasõidul Heimtali muuseumis, mis kuulub ERMi alla. See oli super huvitav käik. Me võisime sahtleid, kappe ja mappe avada ning ise ka mõningaid eksponaate vaadata (valgete kinnastega, mitte ainult silmadega):) Ja seal oli ikka vaatamisväärsusi... Keskendusime eelkõige nendele esemetele, millega me oma ainetes oleme kokku puutunud - tuniisheegeldatud tekkid, setu pitsid ja setu esemetel kasutatud kastpistetikand, mida me ka kohe varsti tikkimises hakkame proovima, aga peale kohustuslikku osa võisime igaüks oma lemmikuid vaadata. Oli ka päris absurdseid esemeid - imepeenes koes muhu sukad, mis ühe rahvatantsija poolt veidi tuunitud olid - labaosa oli uuesti kootud, aga umbes 3 korda jämedamate varrastega, s.t. silmade üles korjamisel olid need 2-3 kaupa kokku kootud. Ja mis kõige jubedam - nendel sukkadel oli külg lahti lõigatud ning sinna metall-lukk õmmeldud... 

Septembris on esimese kursuse viimane sess ja ootamatult tundub, et koduseks ülesandeks jäid seekord enam-vähem need asjad, mis juba varem võlas ja midagi eriti juurde ei tulnudki. Juba sessi ajal tundus äkki, et mul pole ukse najal lapse magama jäämist oodates midagi näppu võtta (s.t. peale telefoni:)) - lihtsad kudumisetööd tehtud ja tuniisi polnud alustanud ja oli vaja enne konspekti lugeda. Saan vist korraks oma rahvarõivasukad välja otsida ja neid vaikselt paari rea kaupa edasi nokitseda:) Siis kui laps juba magab, siis selleks ajaks on tikkimis- ja õmblemistöid, kirjalikke ülesandeid, tööproovide ja õpimappide vormistamisi küll, aga hetkel olen üsna lootusrikas, et saan järgmiseks sessiks kenasti esimese kursuse asjad tehtud, aga 100% kindel saan ikka alles sessi alguseks olla:)

Ettevalmistused X sessiks

Tavaliselt koolid enne septembrit veel ei alusta, aga meie esimene sess on juba augusti viimasel nädalavahetusel. Kuigi kahe sessi vahe oli ligi kolm kuud, siis oma töödega päris järje peale ei jõudnud:(

Esimese asjana plaanisin valmis teha kirjalikud tööd ja maal ning mujal olles siis muid asju paralleelselt. 

Nahast esemete kohta kirjaliku tööga maadlesin terve suve, aga lõpuks sain ikka valmis. Esitlus on veel tegemata, aga ootan hinnangu enne ära kui seda hakkan tegema - võib olla pean veel midagi muutma. Seni kohe esimese korraga hakkama saanud, aga seekord ei olnud minu jaoks nii huvitav teema ja tundus, et kohati jäi kuidagi hajus. Eks näis.

Heegeldamise ja kudumise mõistekaardid jätsin kõige lõpuks, tundus, et füüsilised asjad muidu ei saagi valmis, kui kirjalikele keskendun. Võtsin eesmärgiks teha nii palju asju valmis kui jõuan ja kirjalikud tööd jätta hilisemaks, kuna neid saab elektrooniliselt ka esitada.

Kevadel viimase sessiga sain koolist laenuks lauateljed, millel pidin suvel villase salli kuduma ja veel sõbrantsile edasi andma, et ta saaks enda oma ka ära kududa. Sellest siis maal olles alustasin. Üles panemine võttis ühe õhtu (s.t. öö), kudumine kaks ja otste sõlmimine veel kaks. Tööprotsessi pidin ka kirja panema ja enne sessi õpetajale saatma, aga seda siiski ei jõudnud. 

Koolipraktika raames valisin endale ülesande teha mõned tikitud pildiga ilurätid, millel heegeldatud pits. Pitsid sain valmis ja rätikutele õmmeĺdud ka, aga tikandid jäid veel tegemata. Kuna heegeldamine võttis nii kaua aega, siis tikkimise võin teha vist juba järgmise aasta praktika arvele:)

Peale sessi hakkas meie grupi facebooki lehele järjest tekkima lõngade taimedega värvimise tulemusi. Mul oli plaan kasutada ära kodus kasutult seisvad juba ammu ostetud krapp, košenill ja sinipuit. Kuna soovitus oli kasutada erinevaid peitse, siis ma võtsin asja jälle liiga tõsiselt. Mõtlesin mitut varianti peitsimist proovida ja siis neid jagada erinevatesse värvidesse nii, et igast saaksin kõikide kohta tulemuse. Kui seda plaani hakkasin tabelisse panema, siis sain aru, et variantide arv muutus kosmiliselt suureks:) Võtsin siis vähemaks ning tegin hästi väiksed vihid. Ja siis ma vihtisin ja vihtisin ja vihtisin - kolm ööd kulus ainult selle vihtimise peale. Ja siis peitsimine ja lõpuks värvimised, mida plaanisin ka igast tünnist kaks korda teha. Nüüd on mul siis terve hunnik erinevaid krapioranže, košenillipunaseid ja sinipuu siniseid  ühe- ja kahekordseid villaseid ning huvipärast tegin lisaks ka puuvillast ja linast, sest nende varud olid ka kodus olemas. Vormistada kogu seda tegevust veel ei jõudnud, lõngad olid veel niisked, kui neid kokku pakkisin...

Koolipraktika ajal poes olles oli mahti ka käsitööd teha. Võtsin vesti kaasa, et sellele äärepits ära teha. Selle sain valmis:)

Lisaks heegeldamistele vedasin igale poole ka oma pikendatud silmustega kudumistöid. Need sain ka viimasel minutil valmis, aga kahjuks vormistada ei jõudnud...

Tundus, et katsun just heegeldamise ja kudumise asjadega ühele poole saada ning võtsin lõngade värvimse kõrval kiiruga ka tikkimised ette, et midagigi valmis saada... Enamus võlas olevad pisted sain valmis. Tegemata jäi ainult arhailine tikand ning jälle vormistamine...

Heegeldamises oli lisaks vestile mul vaja teha veel mitmed tuniisi tööproovid. Valmis sain lapilise ja diagonaalse ning 3 tavalises koes tükki, et nende ühendamist saaks koolis teha. Tegemata jäid nööpaugud ja kasvatamise ning kahandamise tööproovid. Ja kõikide vormistamine...

Lapilne tuniis:

 Diagonaalne tuniis:

Kangakudumises oli lisaks sallile vaja vormistada villased tööproovid - sain tehtud:) - pestud, otsad erinevalt sõlmitud ning tööjuhendid ka juurde.

Õmblemise tööde tegemise ajal läks vist õmblusmasin katki (mul polnud aega kontrollima ja pusima hakata), õnneks olin maal ja sain kohe õe masinat laenata. Kihnu vardakoti sain valmis ja kõik tööproovid ka, aga traagelniite ei jõudnud välja võtta ja niidiotsi kinnitada ning pildistada ei jõudnud ja vormistada ka mitte. 

Materjaliõpetuses jäid vormistamata kõik varasemad lõngade värvimised, mis me koolis oleme teinud, vilditud kätised on ka ikka lõpetamata ning materjalide õpimapp. Vilditud vaip jäi ka lõpuni viimistlemata, aga selleks lubati meile juhtnööre saata, aga need jäid kahjuks saamata...

Nüüd jääb ainult loota, et järgmiseks korraks liiga palju asju juurde ei tule ja jõuab vanad asjad ikka kursuse lõpuks valmis saada (kuna me alustasime oktoobris, siis meil esimene kursus lõppeb septembri sessiga).

IX sess - 08.-10. juuni 2017

Kuna vahepeal on nii palju aega mööda läinud ja olen muid postitusi jõudnud vahele kirjutada, siis seekord teen juuni sessi postituse jooksva kuupäevaga. 

Tegelikult peaksin tegema praegu oma tegemata koolitöid, aga kuna endal juba hakab ka ülevaade kaduma, mis on tehtud ja kui palju tegemata ning autos magatud une tõttu algas lapse ööuni hiljem ja nohu ning palavuse tõttu on see väga rahutu, siis otsustasin raamatuvirna avamata jätta ja pigem julguse kokku võtta ja tõele näkku vaadata... ning ühtlasi meenutada, et mis me sessi ajal tegime...

Sessi esimesest päevast suure osa ning ka teisest päevast pool päeva me tikkisime. Esimesel päeval tegime värvilised silmuspiste rombid, ristikpiste, põlvikpiste, püvisilmpiste. Valgega tegime põvisilmpiste torni ja rummu ning "ristikud ja kõverikud" ja "kadrid" - need sain õnneks kõik tunnis valmis. Alustasime ka võrkpistetega, mida peaksime kodus veel 2 erinevat tegema ning lisaks peame iseseisvalt narmaid tikkima. Valge tikand valgele kangale on vist päris paljude tikkijate silmad ära rikkunud... Võrkpiste tundus täitsa mõnus, eriti läbi luubi tehes:)

Teisel päeval tikkisime erinevaid ääristusservi  (5 varianti üleloomispisteid,  2 varianti sämppisteid, nööpaugupiste, losud) ning peame need siis lõpetama ja lisaks tegema punuspiste. Need ääred mulle küll eriti ei meeldi - kuidagi kiira-käära või hõredad jäävad. Losud tunduvad ainukesena ilusad (ülemisel pildil vasakus servas):

Ja neile kõigele lisaks on vaja lõpetada kõik varem võlas olevad tikandid... ööd lähevad vist aina pikemaks...

Esimese päeva lõpetasime heegeldamisega. Tunde meil palju polnud, osa aega kulus kudumise ja heegeldamise kirjalike tööde ettekannetele ning uute ülesannete tutvustamisele. Nii jõudsime alustada diagonaalse ja lapilise tuniisi tööproovi, aga pildistada ma neid ei jõudnud - teen siis pildid, kui need valmis saavad. Lisaks nende lõpetamisele on mul vaja teha tuniis nööpaukudega, kasvatamise ja kahandamisega ja teha 3 ühes mõõdud suvalises tuniisitehnikas tükki, et järgmine kord nende ühendamist proovida. Lisaks tuleb vest valmis teha, mis mul ikka valmis pole, ning vestile hooldusjuhend. 

Nii silmuskudumises kui ka heegeldamises peame tegema ühe mõistekaardi - arvutiõpetuses tehnilist poolt me õppisime programmiga Bubbles vms, aga sisuline pool tuleb ka kuidagi välja mõelda - mõisteid ette ei antud, ise peame valima. 

Kuigi silmuskudumist meil enam pole, siis peame lõpetama ära 9 pikendatud silmustega tööproovi, millest 4,5 olen suutnud viimaste nädalatega valmis teha ning loodan laupäevasel praktikal ka veidi nendega edasi jõuda.

Teisel päeval alustasime fotograafiaga. Tegime oma esemetest tootefotosid stuudios ja õues. Koduseks ülesandeks jäigi nendest tehtud fotodest kolm välja valida, vajadusel neid töödelda ning õpetajale saata. Kuna valmis mul olid sokid, kott ja vaip, siis need kõik katsusin ka pildile saada - õues tehtud pildid tulid mul minu arust paremini välja. Kotist meeldisid praktiliselt kõik pildid, sokkide valge ei tahtnud hästi pildile jääda ja  vaibaga oli kõige keerulisem, sest need olid meil näitusele välja pandud:) (aga käsime neid siiski salaja seal pildistamas, kuigi näitus polnud veel avatud...)

Selle aine osas võin küll tänase päevaga rahuliku südamega kinnitada, et fotod on tehtud, töödeldud ja arvestus ka kätte saadud. Vaiba fotolt suutsin akna, radiaatori, nurga ja kasti ära kaotada:)

Fotograafiale järgnes tikkimine ja seejärel tuli mõned tunnid Eesti rahvakultuuri ja tekstiilipärandit. Veid rääkisime vist praktikatest, veidi silmuskudumisest ja vist natuke aega oli aega ka tunniteemasid kuulata - ise samal ajal tikkides või tuniisi tööproove heegeldades. Kirjaliku töö valmimistähtajaks on 12. juuni, aga pean tõdema, et ikka tegelen veel sellega. 

Päeva lõpetasime kangakudumisega. Vaatasime rakenduse jooniseid ning üritasime nendest aru saada. Lõikasime maha oma villased tööproovid lauatelgedelt ning jagasime teljed laiali, et suve jooksul saaksime oma villased sallid valmis kududa. Sessiks peame tööproovid sõlmima ja vastavalt juhendile vormistama ning enne sessi tegema veel sallile töökirjelduse. Sall on valmis, aga tahaks pesta ja töökirjeldus on tegemata. Tööproovid on ka ikka vormistamata.

Kangakudumise tunni ajal käisime oma vaibanäitust ka avamas. Meie vaipadega koos olid eksponeeritud ka keraamikute I kursuse anumad. Avamine oli korraldatud päris pidulik, suupisted ja rabarbrimahl ning direktor käis ka kõnet pidamas - ikka päris tõeline esimene näitus:)

Kolmandal päeval pidime õmblema, viltima ja materjaliõpetuses lõngu värvima. Otsustasime, et õmmelda saame kodus ka. Värvisime lõnga õunapuukoorte ja naadiga ning paralleelselt tegelesime oma viltvaipadega. 

Tumedamad peaksid olema õunapuukoorega värvitud ja heledamad naadiga:

Minu vaip enne viltimist sai selline:

Õmblemises peame tegema nüüd kodus valmis terve hunniku tööproove - mul on juba ülevaade kadunud, mis mul kõik neist tegemata on (vist palistused, kandid ja taskud ning kaetud lukk). Traageldatud üht-teist on, aga osa vaja enne pressida või sik-sakiga ära teha ja tahtsin ühesugused tööd korraga teha, mitte iga tööproov eraldi. Kihnu vardakoti peame ka valmis tegema - sellel on mul õnneks ainult suu veel teha. Teen koos teiste õmblemistöödega korraga, kui suurem osa neist on ette valmistatud. Järgmisel korral hakkame pakutrüki tehnikas kangast trükkima ning selleks peame tegema kotile lõike vastavalt ette antud juhendile.

Viltimises peame lõpetama kätised - s.t. tegema neile kinnised ja kaunistused. Vaibad saime peale sessi Karulas vilditud, aga kuigi oli jutt, et suve jooksul saame juhendi, kuidas me neid peaksime viimistlema, siis seda me pole veel saanud - ehk teeme seda sessi ajal...

Materjali õpetuses peame paari-kolme taimega erinevate peitsidega erinevaid lõngu värvima. Kuna ma mingil ajal lootsin värvida valget lõnga, mida meil maal jube palju oli ja mis kippus juba koide saagiks minema, siis osalesin ühes ühistellimuses, mis Inglismaalt erinevaid värvitaimi tellis. Nüüd on sellest küll juba väga palju aastaid möödas, aga otsustasin kasutada oma koolitööks need nüüd ära. Homme katsun peitsid ära tellida ja siis peaks kuskilt suure poti ostma - maal on vanad lõngavärvimisepotid kahjuks auklikuks kulunud... Mõned retseptid olen raamatutest juba välja valinud ja ühtlasi on mõned ideed veel tekkinud söögitaimede osas (nagu kurkum, mustad oad ja punane kapsas), aga katsun oma krappi, sinipuidu ja košenilli enne ära teha kui muude taimede kallale lähen. Enne pean veel lõngad sobivatesse väikestesse tokkidesse kerima ja sildistama, et erinevate peitsidega tehtud lõngad erinevate värvide sisse ikka saaks. Loengust on mõnele inimesele (mulle ka) kõrvu jäänud, et peame 2 sünteetilise värviga ka 5 erinevat tooni värvima, aga kirjalikult seda mujal kuskil ülesannetes pole ja kõik ei ole kuulnud, siis jätan selle ka viimaseks tööks, kui aega ja huvi jätkub. Lisaks peame vormistama kõik tundides värvitud materjalid. Ja mis kõige hullem - teha valmis materjalimapp, mida ma kunagi küll alustasin, s.t. mul on seal terve hunnik erinevaid kangaid, aga sinna kirjeldused on kõik tegemata - õnneks veidi suutsime mingil ajal neid sõbrantsiga määrata ka ja midagi väga suurt meilt ei oodata - s.t. et kõik mida ma määrata ei suutnud või mis kuskile teemasse ei tundu sobivat, võin sealt esialgu välja võtta - kuigi enda jaoks oleks siiksi huvitav need ka lõpuks õpetaja abiga ära määrata.

Veel on vaja kirjutada ettevõttepraktika  aruanne ja esitlus (ja enda jaoks vormistada seal tehtud tööproovid).

Lisaks on vaja teha veel kaks praktikapäeva koolis ning koolipraktika raames soovisin teha mõned heegeldatud pitsidega tikitud ilurätid, millest ühe räti pitsid on valmis, teise oma on ka alustatud. Tikandi mustrid on veel joonistamata ja tikkimist pole seega ka alustanud. Õnneks on võimalik mõnda neist töödest teha ka koolis tehtava praktikapäeva ajal, kui kliente pole palju ja muid ülesandeid ei anta. Ka selle praktika kohta tuleb aruanne teha.

Sessini on veel 23. päeva ja ööd aega:)

Hiiumaa - viies päev ja kokkuvõte

Ja ongi jõudnud lõpule meie väike meretagune reis:) Meil olid piletid juba lõunasele praamile ja suuri plaane selleks hommikuks ei teinud. 

Kuna teadsime, et meie teele jääb Ristimägi, siis selle juures plaanisime teha väikese peatus, teha ka oma ristid ning selle tegime ka teoks.

Olen käinud kunagi vist Leedus ühel Ristimäel - see praktiliselt koosnes ristidest ning arvasin, et näen midagi sarnast. Tegelikkuses oli pilt hoopis teine - Hiiumaa Ristimägi oli metsa sees ning mäe olemasolu ei märganud, riste oli vähem, kuigi ka päris suur hulk ja ka tehtud erinevatest kättejuhtunud materjalidest või olid juba varem valmis tehtud, ristid olid hajutatud metsa alla laiali ja mõnel juhul jäi arusaamatuks, kas on ikka tehtud rist või on oksad lihtsalt niimoodi ristina rohu sisse maha kukkunud... ma ootasin nagu midagi kompaktsemat.

Ristimäe legendidega polnud ma varem end kurssi viinud ja ei teadnud, millest ristide panek sinna alguse on saanud. 

Ristimäe infotahvlil oli kirjas, et ristid panid sinna esimest korda hiiumaa rootslased, keda 1781. aastal Ukrainasse välja saadeti. Internetist selle kohta infot otsides nimetatakse seda väidet kõige usutavamaks legendiks - nii et keegi vist ei tea enam tõde... Sellest legendist lähtudes püstitatakse praegu riste nende rootslaste mälestuseks, aga neid püstitatakse ka esmakordselt saarele tulemisel või siit pikemaks ajaks lahkumisel, turistidele pidavat see ka õnne tooma...

Teiseks legendiks on kahe pulmarongi kokkupõrge, kus ühest sai surma pruut ja teisest peigmees ning ellujäänud abiellusid omavahel ning ristid püstitati hukunute mälestuseks. Selle legendi järgi tagab risti püstitamine abieluõnne.

Tõenäoliselt on neid legende teisigi ja igaüks teab siis ise, miks ta selle risti ise sinna paneb ja millist legendi tõeks peab...

Kärdlas käisime läbi veel Pitsu käsitööpoest (pitsu tähendab Hiiumaal väikest puidust pinki).

Sadamas panime autod järjekorda paika ja käisime läbi Heltermaa käsitöömajast ja tegime veel viimased Hiiumaised ostud.

Silma jäi ka kuju kitse ja mehega ning käisin nende legendi ka lugemas, mis oli umbes selline (nimesid ja aastaarve ma ei mäleta): miski laevatööline oli tööta jäänud ja kapteni narrimiseks läks kitsega sadamakaile - kapten laskis laeval tagasi sõita, et keegi jäi maha - mees räägib kitsele, et vaata, see on laev - kapten hakkab räuskama, et mis nalja sa teed, tuled siis peale või mitte - mees räägib kitsele, et see kes nii hirmsasti vannub, on laeva kapten - kapten kaevanud mehe narrimise pärast kohtusse, aga mees saanud võidu. Lisaks sellele kujule käib üks kohalik mees oma kitsega ka juba 30 aastat uusi laevu sadamas vastu võtmas (kits tõenäoliselt pole sama). Sama loo täpse jutu leidsin ühest Läänlasest nüüd ka:)

Lehvitasime kitsega vanamehele ja algas koju sõit.

Hiiumaa 2017 teatmiku järgi soovitab Hiiumaa muuseum külastada kindlasti järgmiseid kohti:

1. Kõpu poolsaar  - käsime läbi Kõpu ja Ristna tuletornid, Ristna kaitseehitised ja Kalana sadama; ei näinud vanu kalmeid ja asulakohti, tuhandeaastaseid külasid ja laevaliiklusele ohtlike karisid:)

2. Suuremõisa - nägime Suuremõisa lossi ja Pühalepa kirikut (väljast), ei käinud vaatamas Põhilise leppe kive.

3. Vana Kärdla - käisime vanas vabriku hoovis, Pikas Majas, moodsas Kärdla sadamas, aga ei näinud arteesia kaeve, ojasid ja sildu (ühte tegelikult ületasime).

4. Orjaku - Orjakus käisime ja sõime, matkaradu ei läbinud ja Käina lahe linnuparadiisis ei käinud.

5. Kassari - Sääre tirp ja Hiiumaa Muuseum on nähtud.

6. Tahkuna - Militaarmuuseum ja Mihkli talumuuseum said läbi käidud, tuletorn nähtud - ei näinud rannakaitse patareid.

7. Sõru ots - see kant jäi käimata ja merenduse-teemaline Sõru muuseum, paadiehituse keskus ja purjelaev Alar nägemata

8. Kuriste - Kesk-Hiiumaale ka ei sattunud ning Kuriste apostlik-õigeusklik kirik ja seltsimaja ning  endine metsanduse keskus Leluseljal ning puukujudega aed jäid nägemata (kaardilt vaadates on see Kesk-Hiiumaa minu arust küll üsna lõunas ning võiks koos Sõru kandiga plaani võtta kui veel kunagi Hiiumaale sattuda)

9. Reigi - Kirikut nägime väljast, Ristimäel ka käisime.

10. Vanajõe org - jäi nägemata.

Hiiumaa oli enne reisi minu jaoks üsna tundmatu paik. Nüüd vähemalt olen viis päeva kaarti vaadanud ja aru saanud, et Hiiumaal elatakse üldiselt rannikul ning keset Hiiumaad rabade keskel elu eriti ei ole - risti läbi Hiiumaa ei lähe vist ühtegi teedki. Katsusime oma reisil arvestada nii erinevas vanuses lastega kui käsitööhuviliste suurtega ning loodusretki plaani ei võtnud - nii ei käinud me vaatamas suuri kive ega läbinud matkaradu, ööbisime ühes ja samas puhkemajas ning lõuna sõime kuskil väljas, hommiku- ja õhtusöögid valmistasime ise. Ilmaga vedas ka - vihma sadas ühel hommikul kui me alles magasime, ülejäänud päevad olid päikselised - sooja oleks võinud muidugi rohkem olla, aga selle suve kohta oli isegi hea ilm:) Jäime vist kõik oma reisiga rahule ning ei välista, et kunagi sinna tagasi läheme - üht-teist jäi ju siiski nägemata...

Rohukülast Haapsalu poole minnes ei suutnud veel ühte peatust tegemata jätta:) - mind on juba lapsest saadik lummanud Ungru loss, aga sel ajal veel fotokas igal lapsel kaasas polnud. Ma ikka endiselt ei suuda aru saada, kuidas see loss sellisel kummituslikul kujul nii palju aastaid püsti püsib...

Hiiumaa - neljas päev

Juba jõudiski kätte viimane täispäev Hiiumaal. Kuna juhuslikult oli sel päeval Kärdlas Laste vabariik, siis otsustasime selle päeva laste pärast Kärdlas veeta - aga siiski läbi käia ka mõned vaatamisväärsused, mis teele jäävad.

Nii plaanisime alustatada Mihkli talumuuseumist, kuhu me eelmisel päeval ei jõudnud. Enne seda aga  jäi üsna meie ööbimiskoha juures meile silma metsa vahelt paistev puukirik või sellele sarnanev hoone, millest olime iga päev vähemalt kaks korda mööda sõitnud, aga seda ei märganud. Otsustasime õhtul uurida, millega tegemist on ja siiski plaanidest kinni pidada. 

Mihkli talumuuseumi juurde jõudes nägime õuel väikest seltskonda ning üritasime esimesest väravast siseneda - selgus, et see oli hoopis karjavärav ning nii sisenesime kogemata ilma piletita - aga kuna selles seltskonnas oli ka talu perenaine, siis polnud sellest midagi. Ta palus meil lahkelt seltskonnaga liituda, et pärast vaatame siis need hooned eraldi, mis sellel seltskonnal juba vaadatud olid. Muuseumis oli lisaks hoonetele ka näitus "Vikat" ning nii oli seal väljas erinevaid vikateid ja ka esemeid, mis valmistatud vanadest vikatitest. 

Hoonetest kõige erilisemana jäi silma suitsusaun, mis oli ootamatult suur (suurem kui meie enda saun maal). Perenaine ei osanud seda kommenteerida, et miks see nii just oli, aga Vikipeedia andmetel on tegemist suitsusaun-paarguga. Paargu tähendab suvekööki ning seal valmistati nii inimestele kui loomadele toitu ning soojendati ka sauna vett. Lisaks paargule oli saunas eesruum ja siis suur lava- ja pesuruum.

Erinevalt Rocca al Mare Vabaõhumuuseumist oli siin ekspositsioon väikeste kiiksudega. Väga erinevatesse kohtadesse oli pandud peegleid - ka sinna, kus neid esmapilgul üldse näha polnud - näiteks aialippide vahele:)

Muuseumis oli võimalik lastel ka otsimismängu mängida - ülesannetega kaardid olid paigutatud muuseumi peale laiali ning kaardil oli lisaks küsimusele ka viide järgmise kaardi asukohal. Kahjuks oli tuul ühe kaardi ära viinud ja perenaine polnud jõudnud seda veel asendada ning meil kõige suurem laps üritas neid ülesandeid küll lahendada, aga kuna kõiki kaarte ei leidnud, siis vastus jäi leidmata. 

Peale muuseumi külastamist ostsime ikka piletid ka ära:) Ja küsisime perenaiselt meie puukiriku kohta ka - see olla Malvaste kabel...

Järgmine peatus - Kärdla (tegelikult tegime väikse tagasipõike veel oma ööbimiskohta, et mõned maha ununenud asjad kaasa haarata ning meil õnnestus jälle sellest puukirikust mööduda seda märkamata...).

Kärdlas oli meil plaan enamus ajast veeta Laste vabariigis, mis toimus sadamas, aga enne sinna minekut tahtsime teha väikse tiiru Vabriku väljakul, kus asub Hiiumaa Muuseumi Pikk Maja ning mitmed väiksed käsitööpoed. Lisaks oli meil plaan kuskil millalgi süüa - minu laps nõudis pitsat ning Kärdlas parklas autost väljudes leidsime end just ühe pitsakoha eest:) 

Hiiumaa Muusemi Pikas Majas oli lisaks püsiekspositsioonile näitus "Täna 50 aastat tagasi", s.t. veidi enne minu aega ning näitus oli veidi "punasem" kui oma kooliajast mäletan. Eriti värvikad olid erinevad seletuskirjad Lenini pildi kahjustamise kohta või üks mitte nii punane leht, kus oli korduvalt kirjutatud "ma ei riputa hiiri tahvli külge" (võib olla oli sõnastus veidi teine, aga mõte oli selline).

Kuna Pikk Maja (tegemist on Kärdla pikima puumajaga) oli Hiiu-Kärdla kalevivabriku ajal direktorite elamu ja selle ümbruses olid vabriku hooned ja tööliste elamud, siis suur osa ekspositsioonist ongi pühendatud vabrikule ning direktori ja tööliste elamisruumidele. Vabrik ise hävines Teise Maailmasõja ajal ning pole säilinud.

Maja ees oli mitu õunapuud, millel tumepunased õunad - huvitav, millised nad valminuna on ja kas on ka maitsvad... paradiisiõunte mõõtu ei tundunud, meie omad näevad alles nagu kirsid välja.

Vabriku väljakul astusime sisse Baabade poodi - ei ostnud midagi:), aga meeldis nende maja ees olev võrkkiik.

Veidi sarnast pitsi teen just praegu kooli praktika raames:

Sama väljaku ääres on Hiiumaa Käsitööseltsi Meistrite Maja - täis igasugust toredat käsitööd.  Enamus tundubki selline, mida täitsa ostaksin, aga ma ei tea, kas on mind kool ära rikkunud või olen harjunud oma vanaema "toodanguga", aga minu arust on seal ja ka muudes müügikohtades müügil olevad kindad ja sokid liiga ludrid - need on küll odavad, aga tõenäoliselt ei pea ka kaua vastu (õnneks mul pole neid vaja osta). Mulle kõige rohkem meeldisid Irina Tammise kampsunid, kus oli kombineeritud silmuskudumine, heegeldamine ja roosilised kangad - suutsin ikka  end vaos hoida. Aga ilma ostuta ei saanud ikka väljuda - laps rabas endale ühe mütsi pähe ja keeldus seda peast võtmast - pealegi on tal eelmised mütsid väikseks jäämas...

Käisime veel natuke kaugemal asuvas Kristi keraamikas, kus Kristi Kuurme valmistab ja müüb oma keraamikatooteid. 

Tahtsime läbi astuda ka Moe Muusa ateljeest, aga see polnud avatud.

Meistrite Maja lähedal oli veel üks maja, kus õuel said lapsed liivakastis mängida ja turnida, sees kaubamärgi Üll toodang (villased masinal kootud kudumid), väiksem kudumistuudio, kus need samad esemed vist valmivad ning suuremas saalis MTÜ Hiiumaa Fotoprojekt fotonäitus. Laps sai talveks endale topeltpaksud nn. esinduskindad - seekord otsustasin ja valisin ise, aga kätte pandi need küll kohe...

Lõpuks läksime ikka sadamasse Laste vabariiki ka:) See oli iseenesest suhteliselt keeruline tegevus - kuigi Kärdla peaks olema suhteliselt jalakäiasõbralik (ma vähemalt eeldan, et väiksemates linnades liigutakse jalgsi rohkem), siis selgus, et vähemalt Sadama ja Väike-Sadama tänavad pole jalakäiatele mõeldud - kõnniteid pole ja suuremad sõidukid nagu bussid või haagiselamud üksteisest ka väga lihtsalt mööda ei mahu - muru peal lapsekäruga pole just kõige mugavam sõita:( Mujal linnas me eriti ei liikunud ja nii ma terve linna kohta seda üldistust ei teeks, aga Vabriku väljaku ümbruses oli ka sama tendents.

Laste vabariik oli minu arust tore üritus - kuigi minu laps polnud veel parajas eas. Erinevad muuseumid tegid lastele erinevaid tegevusi ning oli ka ülesannete lahendamine ja vihjete järgi erinevatest väljapanekutest vastuste otsimine. Lõpuks võtsime jäätiseputkast pallijäätist ning võtsime suuna uuesti ööbimiskoha poole.

Kuna kell polnud väga palju, siis läksime läbi veel Soera talumuuseumist. Perenaine tuli meile õuel vastu ning nagu Mihkli talumuuseumiski jagas lahkelt infot ning vedas läbi kõikide hoonete. 

Selles muuseumis peeglitega vigurdamist polnud, küll oli siin päris vinge lastenurk, isegi "beebikiik" oli olemas, liivakast oli suhteliselt uus, aga mänguasjad olid seal ka sees.

Lisaks talumuuseumile on samal alal ka Palade Loodushariduskeskuse kivimite õppehoone ning seal jõudsin kahjuks ära vaadata Kärdla meteoriidikraatri asukoha ning veidi sellega seotud juttu, aga siis tahtis laps kakale ning kahese puhul peab siis ju kiirelt reageerima - ei julgenud isegi ühte perenaise poolt juhatatud taluhoonesse ehitatud wc-sse minna vaid valisime esimese välipeldiku:) Nii ma ei saanudki teada, mis seal majas täpselt eksponeeritud oli ja mida see keskus endast kujutab...

Päeva lõpetasime juba planeeritud Malvaste kabeliga. Tegemist on õigeusu kabeliga, mis esialgu oli Puskis kirikupood, aga kuna Puski kirik oli kaugel, siis ehitati Malvastesse abikirik ning selleks kasutati Puski poe materjale ning ehitusel säilitati poehoone põhiplaan, lisati torn ning vaheseinad jäeti ehitamata.

Päeva lõpuks veel õhtusöök, batuut ja heegeldamine...