Ehitustööd jätkuvad

Pole juba mitu nädalat ehitustöödega saanud tegeleda. Emal sai endale radikuliidi ning on ka töö tegemisest viilinud. Nii palju on asjad ikka vahepeal muutunud, et garderoobis on ka kaldsein voodrilauaga kaetud ning puistevilla firmast käis üks inimene nõu andmas, kuidas peaksime oma tööd tegema, et nemad saaksid pärast puistevilla seina vahele ja lae peale puistata.
Eilne ja tänane päev kulus suure panipaiga kaldseina katmisele. 22 rida laudu saime kahe päevaga pandud - eile 7 ja täna ülejäänud - seina pikkus 7,15 m, nii et kokku päris hulk tööd sai tehtud. Eile kulus rohkem aega sarikate ja vahesarikate ühetasaseks sättimisele, tänaseks jäi seda sättimist vähem. Ja maas roomates oli laudu oluliselt keerulisem naelutada ning paber kippus ka oluliselt rohkem ette jääma ning lahti tulema - pusi seal paberi all siis neid naelu sisse lüüa:) Täna käis asi nagu konveieril - ema saagis laudu parajasse mõõtu, koos sättisime paika ning mina naelutasin, samal ajal, kui tema järgmisi saagis. Tore on vaadata, kuidas vanast pimedast mustast kolikambrist on saamas valge puhas panipaik.
Juba mitu aastat plaanime peenardele palkidest-prussidest servad panna. Maja otsa saime ülevalt korruselt paar palki, mis üleliigseks osutusid või mis said prussidega asendatud. Majaesine peenar on senini ilma servata olnud. Nüüd ema tegi millalgi naabrimehega sel teemal juttu ja selgus, et neil vanad majapalgid kuskil seisavad ja kui traktor vaba, võiks meie õuele vedada küll. Ja täna hommikul siis olid palgid kohal. Peale lõunat oleme üritanud võtta ette mõne välise töö, et ei segaks kolistamisega vanaema puhkepausi. Tänase pausi ajal plaanisime palgid peenarde serva tassida, sest tundus, et need võivad ette jääda, kui vahepeal peaks küttepuid toodama (me ei plaaninud sel nädalavahetusel neid peenraservi veel valmis teha). Ootamatult selgus, et kuigi me igasuguseid prusse oleme küll trepist teisele korrusele tassinud, siis neist palkidest meil küll jõud eriti üle ei käinud. Kaks palki vedasime kuidagi käru ja ohjade abiga peenra äärde, aga siis sai jaks otsa. Ülejäänud lükkasime kangide ja ohjade abiga lihtsalt koomale - ehk suudame mõne tugevama inimese appi kaubelda, et need ikka õigesse kohta saaks. Kassid hindasid meie peenraserva plaani heaks - leidsid kohe, et isegi liistude ja naeltega kaetud palgid on istumiseks mõnus alus.

Savitööd

Pärast pikemat vahet käisin jälle saviringis. Kevad annab endast hoogsalt märku ja rahvast oli hoopis vähem. Kui tavaliselt kõik nohisevad üsna vaikselt oma töid teha, siis seekord oli hirmus jutuvada ja hoopis teine õhkkond.
Kui ma puhkusel olin ja savitunni vahele jätsin, siis oli valmis saanud ja ema koju toonud mu ilusa sinise suhkrutoosi. Selgus ainult, et ma pole seda veel pildistada jõudnud.
Minu romantilise komplekti kohta arvas juhendaja, et seda peaks veel korra glasuurima, sest punane oli jäänud liiga laiguline. Nüüd olid mind laual soojad nõud ootamas, juhendaja oli ise need üle pintseldanud ja sain ahjusoojalt kätte. Liblikatele värvi andsin naabritelt laenatud portselanipliiatsitega.

 

Sinine leivataldrik polnud veel valmis saanud - kõrgkuumuse töid oli ühe ahju jaoks liiga palju, aga kahte ei saanud ja nii ootab mu taldrik seltskonda. Järgmine kord saan ehk kätte.

Ja kuna oli juba kohale tuldud eks tuli siis ka uusi asju meisterdada. Liblikate komplekt sai veel lisaks küpsisekausi. Juhendaja polnud eriti rõõmsa näoga, kui kinnitasin, et tahaks selle ka punaseks värvida. Nii et hakkasin ka juba muid värve kaaluma, mis paremini katavad - näiteks oranz. Vaatan järgmine kord värvivaliku üle ja teen lõpliku otsuse siis. Aega jäi veel järgi ning mind ahvatlesid teiste meevärvilised nõud - nii valmis minulgi vaagen, mille planeerin meevärvi värvida.

 Vahepeal on ideid juurde tekkinud ja ootan juba järgmist korda, et saaks tulemust näha.

Itaalia - VIII päev - Verona

Meie viimane päev Itaalias. Nii võeti suund Milaano poole. 

Plaaniväliselt külastasime Mira lähedal asuvat Pisani villat. Uhke hoone koos rikkaliku aiaga..

Meil nii palju vaba aega polnud, et piletiga ekskurseerima minna, aga maja hallis saime veidi ringi vaadata.

Läbi aia piilusime ka tõllakuuri, muid kõrvalhooneid ning põõsastest labürinti.
 

Edasi viis meie tee meid Veronasse. Seal näidati meile loomulikult Julia rõdu (giid ei jätnud mainimata, et see lugu pole tegelikult elanud inimestest) ja seal hoovis seisis ka Julia kuju.

Ka Veronas oli kõikjal kunsti - kaunid seinajoonistused kellegi rõdul:

...roheline hobune...

...Rooma aegne amfiteater:

ja ühel kassinäitust kuulutaval plakatil oli Ööbik (nägin samasugust kassi ka ühel aknal Roomas, emal on vist itaalia juurtega kass):

Ja sellega oli meie aeg otsas ja pidime ruttama lennujaama. Lennujaamas pakkisime kiirelt joogid kohvrisse ja botased-joped kohvrist välja selga, et Tallinnas ära ei külmuks. 

Kui kogu nädala oli meid saatnud ilus ilm, siis lennukile minekut oodates hakkas sadama ning tekkis kohati hirm, et peame läbi äiksepilve lendama. Õnneks kõik laabus suurepäraselt ja halb ilm jäi segama järgmist gruppi.

Ja mina jäin igatsema sooja suvist ilma, roose ja moone, viinamarjavälju, sidruni ning apelsinipuid. Õnneks on suvi alles ees ning kõike seda ei olegi vaja kaua oodata (sidruni ja apelsinipuid meil just pole, aga kasvuhoonest viinamarju saime eelmisel aastal juba maitsta)

Itaalia - VII päev - Veneetsia

Hommikused toimetused ja hommikusöök läks kiirelt - jõudisme enne bussi väljumist veidi kohalikku eluolu imetleda: 

Kassid pidasid jahti...

... partidele:

teine kass on seljaga, sest käänu taga oli valge part oma poegadega:)

Itaalias oli kõikjal palju moone õitsemas, aga enamasti nägime neid bussi aknast. Seekord siis sain lõpuks mõne pildile.

Aega parjaks tehtud, asusime Veneetsia poole teele. Buss jäi äärelinna, ise läksime veetaksodega mööda Suurt kanalit Veneetsiaga tutvuma. Veneetsiast olen ka varem korra läbi jooksnud, et üldmulje oli tuttav. 

Huvitav käik oli meil klaasitöökotta. Meie silme all valmis imekiirelt hobune:

Üllatav oli, et hobune oli juba nii tahke, et seisis püsti, aga meid hoiatati, et see on väga kuum ning selle tõestuseks pandi hobuse vastu paber, mis kohe põlema süttis. 

Püha Markuse väljakul käisin ka eelmisel korral - vahepeal on kellatornui remont lõppenud ja Püha Markuse kiriku erksad toonid luitunud.

 

Eelmiste Veneetsia muljete täiendamiseks käisin seekord Doodzide palees. Jälle üks kaunis ringkäik läbi uhkete saalide, mis maast laeni maalide ja kujudega kaunistatud. Vahel sekka ka salalaekaid seinas, kus ühel pool peen pilu teate sisestamiseks, teisel pool väike kapike, mis mõnel pool isegi topeltustega suletud. Uhkete saalide rivi lõpetab süngem meeleolu -  kohtusaalist läbi, üle  Ohete silla, otse vanglasse. Päris kole koht oli. Aga me ei pidanud sinna õnneks igaveseks jääma, vaid saime minna uuesti välja pimestava päikse kätte. Ohete sild oli nii reklaamidesse peidetud, et ei paistnud õieti väljagi:

Ja oligi meie päev otsas ja ootas hotelli sõit. Kõigepealt vaporetoga mööda Giudecca ja Fusina kanalit bussi juurde. Seal sadamas oli mul ka isiklik paat:)

Ööbimiskoht oli seekord samas hotellis. Ning kuna ilm oli veel valge, siis tegime veel väikse jalutuskäigu Mira linnas. Nädalaga olime omandanud itaallaste näo - vähemalt soovis üks itaallanna meilt seal teed või muud infot küsida - me kahjuks itaalia keelest ei saanud aru ja ei osanud teda ka kuidagi aidata:) 

Otsustasime istuda kuskil väljas ja nautida sooja suveõhtud väikese veiniga, aga kahjuks oli üks baar liiga kole ja hotelli naabruses olev restoran oli ainult söömiseks, see tähendab, et meil ei lubatud seal ainult veini juua, aga kõhud olime Veneetsias kõvasti täis söönud. Nii siis sundisime hotelli portjeed meile hotelli baari avama, et saaksime siiski oma soovi täita ja enne uinumist klaasi veini juua. 

Itaalia - VI päev - Firenze

Firenze vanalinnas olen varem pikemalt ringi kolanud ja ei oodanud eriti uusi emotsioone. Seekord alustasime oma tuuri Michelangelo väljakult. Vaade linnale oli väga kodune, tundsin juba erinevate silmatorkavate hoonete siluette.  

Seda küll varem ei teadnud, et Michelangelo väljakul Taaveti (üks koopiatest, originaal asub Akadeemia galeriis) jalamil on  skulptuurid Öö ja Päev ning Hommik ja Õhtu, mille originaalid asuvad Medicite kabelis (kuhu ma oma eelmise reisi ajal ei jõudnud)

Vaated eemalt imetletud, läksime linna sügavamalt kaema. Giid näitas meile olulisemad objektid kätte ning juhatas soovijad Uffizi galeriisse - sinna gruppide pääsmed müüakse kellaajaliselt ning gruppidele pole pikka järjekorda. Pidime mõni minut ootama oma sissepääsu aega ning samal ajal väljus kõrval olevast raekojast ning möödus otse meie eest Itaalia president Giorgio Napolitano (pildil tumepunase lipsuga, kes kätega vehib -  tuvastasin internetist pildi abil, kus ta koos meie presidendiga on), kes käis Firenze rahvast Itaalia ühinemise 150. aastapäeval õnnitlemas. 

Kahjuks ei jõudnud korralikult zoomida ja pole eriti head pildid. Meie jaoks tekkis pildistamise olukord liiga äkki, sest me polnud fotokatega tee servas ootamas vaid Uffizi ukse taga oma järjekorda ootamas. Ka fotokad olid korralikult kokku pakitud, sest Uffizis ei tohi pildistada ja sinna sisenemisel on sama tugev turvakontroll nagu lennujaamas - ka veepudelid tuleb ukse taga tühjaks juua või ära visata. 

Uffizis on ka kunsti täpselt nii palju, et sellesse süvenemiseks kulub terve päev või rohkem. Me nautisime eemalt maale ja kujusid, aga ei jõudnud lugeda ja meelde jätta autoreid ja teoste nimesid. 

Pikk jalutuskäik tegi päris näljaseks. Leidsime ühe mõnusa koha, kus süüa - ettekandja uuris veini valades, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis hüüdis üle õue: "Estonka" ja meile noad-kahvlid toonud neiu tuli meie juurde ning küsis naerdes eesti keeles, et kas oleme eestlased. Ning meil õnnestus kogu järgnev teenindus oma emakeeles saada:) Lisaks saime teada, et neid töötab Firenze söögikohtades rohkemgi - vähemalt 8, kellega nad omavahel suhtlevad, ning loomulikult polnud me esimesed eestlased, kes seal söömas käisid - ka samal päeval enne meid olla seal eesti keelt kuulda olnud. Ja Tiramisu oli nii maitsev, et viis keele alla:)

Peale pikka lõunapausi jätkasime oma ringkäiku. Imetlesime Toomkirikut ning käisime Medicite kabelites, et ka mina näeks midagi uut selles linnas.Väikse tiiru tegime ka San Lorenzo kiriku kloostri siseõues.

Ja jäigi aega veel viimaseks kohvipausiks selles linnas ning meie reis jätkus. Võtsime suuna Veneetsia poole. Ööbime Brenta kanali ääres väikses linnakeses Mira. See oli väga huvitav hotellike. Tuppa jõudmiseks pidime nagu labürindi läbima: meie esimese korrusel asuvasse tuppa minemiseks pidime kõigepealt minema teisele korrusele - asusime teises maja tiivas. Oma rõõmuks avastasime, et meie aken avanes otse tänavale ning tegime juba plaani, et sellest hotellist lahkudes tõstame kohvrid akna kaudu väljha, mitte ei vea mööda seda labürinti tagasi.Väljast võiks arvata, et meil on tegemist isikliku sissepääsuga, aga seest oli tegemist ikka aknaga:

Sel õhtul ootas meid ees veel väike üllatus: ühel reisikaaslasel oli sünnipäev - sai 40 - ning ta kutsus meid kõiki hotelli sisehoovi veinile ja snäkile. Mõned tugevamad ja julgemad eelistasid veinile grappat. Ma jäin siiski veini juurde. Väga kaua ei jaksanud kahjuks seltskonda nautida, pikk väsitav nädal selja taga andis juba tunda.

Itaalia - V päev - Pompei, Vesuuv

Reisi kõige huvitavam päev. Hommikul alustasime Pompei külastusega. On palju räägitud, kuidas selles linnas jäi aeg seisma, kui Vesuuvi purske tagajärjel linn kivide ja tuha alla mattus. Kõrvust olen mööda lasknud, et see toimus juba ~2000 aastat tagasi - aastal 79 ning väljakaevamisi alustati alles 1748.aastal. Seda üllatavam oli näha, mis kõik juba 2000 aastat tagasi olemas oli ja kui suur linn see tegelikult oli olnud.

Sauna "Tepidarium" (leige ruum) laenikerduste ning kujudega:

Vöötrada - et jalakäia saaks ühelt kõnniteelt teisele kuiva ja puhta jalaga, kui tänav on märg või must - juba 2000 aastat tagasi olid olemas nii kõnniteed kui ka sõiduteed - mõned neist ühesuunalised, mõned kahesuunalised. Neil tänavail olid ka rööpad sisse sõidetud (hoolega vaadates paistab ka pildilt) - ka see juba iidne probleem, mis pole lahendust leidnud:) 

Fauni maja "exedra's" (ka inglise keelne raamat kasutab itaalia keelset sõna selle ruumi kohta ja tõlget ei leidnud, mida see võiks tähendada) mosaiikpõrand - Pompeis tegelikult nüüd koopia, originaal on Napoli Rahvusmuuseumis:

Restorani või söökla köök:

Turistide seas kõige populaarsem hoone oli bordell ja selle erootilised freskod, aga sinna oli nii pikk järjekord, et terve tänav oli rahvast täis ja me olime siis ebaharilikud turistid ning loobusime selle nägemisest.

Sirvides Pompei raamatut leidsin, et turistidele näidatakse ikka suhteliselt väikest osa nendest huvitavatest hoonetest ja kunstist, mis sealt leitud on, raamatus oli oluliselt rohkem seinamaale ja kujusid, kui meile ringi kõndides silma jäi. Ning osa Pompeist on isegi veel välja kaevamata. 

Pompeist läksimegi edasi Vesuuvi tippu, mis oli selle kaose põhjustajaks. Parklast läks üles mäkke käänuline jalgtee, mis on suhteliselt hästi turvatud, aga siiski on näha varingute jälgi ning pidev järelvalve kontrollib ja parandab raad ja raja piirdeid. Palju hirmutati, et seal on hirmus tuhk, mis jalanõud hirmsasti ära määrib, aga minu arust oli see jutt pisut liialdatud. Esialgu sai liiga tempokalt teekond ette võetud, paari käänuga sai võhm otsa ja pidi hingeldades end koguma. Siis edasi jätkasime juba veidi väiksema kuid ühtlase tempoga ning jõudsime üles välja.

 Ja siis olimegi Vesuuvi kraatri serval:

Vesuuv on tõesti täiesti elus vulkaan - nägime tema "hingeõhku" oma silmaga.

Tervet tiiru kraatrile peale teha ei saa, aga ega vist vahet pole, millisest küljest sa sinna sisse piilud. Sealt ülevalt olid kaunid vaated ka alla Napoli lahele ja Vesuuvi jalamile, kus kasvab suhteliselt noor mets - Vesuuv purskas viimati 1944. aastal. 

Vaated imetletud asusime jälle tagasiteele - alla saime oluliselt kiiremini:) 

Edasi viis meie tee meid Firenze poole, ööbime Firenze lähedal.

Itaalia - IV päev - Capri saar

Hommik algas päris kaunilt. Kuna õhtul ennustati jahedamat ilma, siis sai veidi paksemad riided selga pandud. Ja viiski meie teekond meid Sorrentosse. Sadamani meie buss ei saanud sõita, nii pidime paraja jalgsimatka ette võtma. Aga oli ka huvitavaid vaateid - kuristikus oli vana maha jäetud veski:

Sadamasse jõudmiseks pidime ka ise kuristikku minema, selleks olid õnneks ikka trepid (sportlik vorm oleks võinud parem olla:), aga alla jõudsime.

Ja jõudsimegi sadamasse ning sealt  läksime laevaga Capri saarele. Capril vahetasime transporti ning läksime paadiga merele. Vaated olid kaunid.

Peale meresõitu tutvusime Capri linnade Capri ja Anacapriga. Jalutasime Augustuse aedades ning  külastasime Axel Munthe San Michele villat. Soovijad sõitsid ka istetooliga üles mäkke, aga me nautisime San Michele villa parki ja aeg kadus käest. Eelviimase laevaga lahkusime Caprilt jälle Sorrentosse. Pärast pikka päeva kõndimist oli trepist üles minek oluliselt vaevalisem, kui hommikune alla tulek. Õnneks jõudsid kõik ikka eluga üles. 

Sorrentos oli meil ka veidi aega nautida vanalinna vilgast elu. Jalutasime linnas ringi, jõudsime uuesti mere äärde. Imetlesime kummalist rannariba päevitustoolide ja triibuliste rannamajakestega:

Pärast mõnusat õhtusööki läksime veel teatrisse - vaatama tantsuetendust Tarantella Show & tenors. Pileti hind sisaldas ka šampust ja küpsiseid ning bussisõitu hotelli. Nautisime Itaalia tuntud ja tundmatuid laule ning rahvatantse nende saatel, mis kokku moodustasid lookese Itaalia ajaloost. Päris tore õhtu oli. Giid oli mel ka suur lauluinimene, võttis tagasiteel bussis laulu üles ja teekond üles mäkke läks päris kiirelt.