Remont valmis (ühe pisikese erandiga)

Lõpuks said kõik ukse piirdeliistud paika ning ainus tegemata töö on ahjuesise valamine, aga see ootab veel õiget kontseptsiooni. Ja ongi jäänud sisustamise rõõm:)

Elutuppa on juba kõik lambid paika saanud - kõik on nii valgusküllane ja õdus:), aga pildistama sattusin päeval:

Vanaemal ka käed sügelevad sisustamise järgi - kui mina sättisin eelmine kord laudadele vaasid lilledega, siis minu gripis oleku ajal on vaaside alla ka linikud tekkinud:) 

Olen väga saamatu ja teist pilti ei saanud mingi nipiga õiget pidi - tuleb pead käänata:)

Kolleegidelt sain sünnipäevaks puude riiuli, aga pole olnud mahti seda varem pildistada - nüüd parandasin ka selle vea:

Gripp

Üle väga pika aja lasin end gripil maha murda. Mul on olnud küll kõri- ja silmapõletikke, mis on mind mõneks ajaks rivist löönud, aga korralikku grippi ei mäletagi. Nüüd siis on mälu värskendatud:)

Teisipäeva õhtul tundsin kuidas hingamine hakkas kurku kratsima ja ohatis andis ka oma tulekust märku. Kolmapäeva hommikul tundsin kurguvalu ning hakkas juba ka köha vaevama. Mõtlesin, et võtan töölt paberid kaasa ja ravin kodus töö tegemise kõrvalt ka köha ära. Koju jõudes oli juba väike palavik (37.5) ning töö tegemise asemel hakkasin hoopis pikutama. Ja nii kolm päeva järjest:)  Palavikku 38.2-38.7, kohutav pea-, silma- ja seljavalu ning kurguvalu koos köhaga. Ega see pikutamine ka väga tore tegevus ei olnud, sest kõik kohad olid nii haiged ja valuvaigisteid ei tahtnud ka väga võtta, et palavik alla ei läheks ja viirusega võitleks. Neljandal päeval läks plavik lõpuks alla 38, üritasin päeval ärkvel olla, et pigem öösel magada ning proovisin juba ka veidi süüa kuigi isu polnud endisel üldse. Kuuendal päeval olin palavikust lõpuks võitu saanud. Ees ootas karm katsumus - seoses parklas lume lükkamisega pidin auto ära teisaldama - tuppa tagasi tulles oli küll hirm nahas, et kas minestan trepikojas või jõuan enne tuppa. Õnneks ei minestanudki, jõudsin enne diivanile pikutama ning vedelesin seal taas terve päeva. Teisipäevaks sain lõpuks jõu ka enam-vähem tagasi ja jaksasin juba terve päeva istuda ja seista ja kõndida. Palavik ei tulnud ka tagasi, ainult köha  jäi kurku kratsima. Aga ehk see ka ühel päeval üle läheb. Peaasi, et tervis piisavalt tugev on, et kohe järgmisele viirusele uuesti alla ei vannuks nagu ema ja õelastega on juhtunud. 

Taburetid

Millalgi suvel tekkis idee, et teen omale hunniku piltidega taburette. Taburetid said ostetud ja salvrätikutest pildid ka peale kleebitud, aga jäi tunne, et midagi on puudu. No ja muidugi olin ma optimist, et kui kogu ülejäänud suguvõsa oskab joonistada ja maalida, et ju ma ka saan ikka mõne moonilehega hakkama. Ostsin akrüülvärvid ja pintslid ning jäin ootama kuni vaim peale tuleb (ja kuskilt saabub oskus akrüülvärvidega ümberkäimiseks). 

Täna sain siis lõpuks hakkama - otsisin internetist mõned moonipildid, kus moonilehed ka peal ja joonistasin  oma moonidega taburettidele tammelehed:) 

Tuba möbleeritud:)

Trepikoja sein sai lammutatud ja nüüd sai raamaturiiulid lõpuks üles tassida. Kui riiulid seest välja võtta, siis polnudki need nii väga rasked - vähemalt altpoolt üles lükata. Seina lammutamine oli nii tähtis sündmus, et unustasin eile mainida, et õhtupoolikul peale sauna jõudsin veel ka toolid lahti pakkida ja diivanilaua kokku kruvida. (ühtlasi unustasin mainida, et paberipuudus oli vanal ajal ikka väga suur - ka trepi serv on miskit kribu-krabu täis kirjutatud, aga valgus oli liiga vale, et eriti midagi välja lugeda -  mõned nimed ja aastaarv 1905 sai väikse taskulambiga loetavaks, aga ülejäänud tahaks miskit eredat aga tuhmi valgust, mis puidult tagasi ei peegeldaks)
Nüüd said siis riiulid ka paika - ja toas pole enam raasugi ruumi:) eriti kui arvestada, et puhvetkapi nõude ja peente tekstiilide jaoks olen ma juba jõudnud ära tellida ja diivan võiks ka ikka elutoas olemas olla. Aga sellest hoolimata olen ma nii rahul oma ovaalse laua üle ja ootan juba, millal seal esimese piduliku lõuna saab maha pidada.

Raamaturiiulid jõudsin juba kraami täis ka laduda. Mingitel segastel asjaoludel on minu juurde jõudnud terve hulk mälestusväärseid asju ja raamatuid meie lapsepõlvest, mida kuidagi ei tihka ära visata (eriti nüüd - palju aastaid hiljem) - ja nii sai üks riiul täis mänguasju - ka veidi niiskunud lauamängud leidsid saunast tee sellesse - ja rohkem ei mahu sinna midagi:) 

Teisest riiulist enamuse võtavad enda alla laste- ja noorsooraamatud:) - kahjuks ei jõudnud nende riiulisse ladumisel eakohasust arvestada ning need said sinna esialgu üsna läbisegi nii nagu kastides olid. Õnneks oli levist väljas internetiprogramm, milles ma oma raamatute katalooge hakkasin pidama ning ma ei saanud jooksvalt kohe neid kirja panna (nagu plaanisin) ja hoidsin sellega terve hulga aega kokku.

Kolmandasse riiulisse ladusin kogu oma savinõude kogu (et saaks köögist jalust ära), mõned nõud veel lisaks ja vanad käsitööajakirjad ning köidetud kodukirjad, mis toas olid. Ega sinna väga hetkel rohkemaks ruumi ei jäänudki:) Minu lootus, et saan linnast raamatuid vähemaks, kipub luhtuma:) Vähemalt senini pean ootama kuni nõud saab kuskile mujale ära panna.

Aga tulemus on juba üsna hubane ja kodu moodi:) 

Sein lammutatud

Eelmise nädalavahetuse veetsin tõbisena linnas - sain tillukese osa levivast epideemiast ka endale. Õnneks möödus tõbi kiirelt ja ilma palavikuta ning nüüd olen taas rivis:) 

Pärast hilist hommikusööki asusin siis seina lammutama:)

Sein, mis lammutamist vajas, oli selline:

Kolm tundi lammutamist ja koristamist ning pilt selline:

Kui kõik mööbel üles kolitud, siis saab trepp ka käsipuu ja jalatsikapile soovis vanaema ukse ette saada ning eks trepitagune sein saab ka ühel heal päeval uue välimuse - seda ma veel ei tea, kas laudise või savikrohvi või veidi mõlemat. Tegevus otsa ei lõppe:) Aga juba praegu mulle tulemus meeldib ning vanaema kiitis ka heaks:) 

Üks mööblikoorem jõudis kohale

Juba detsembris tellisin enda vastremonditud maakoju terve hulga mööblit - magamistuppa tualettlaua koos peegliga ning elutuppa raamaturiiulid, söögilaua koos toolidega, diivanilaua ning tv aluse. Ja eile anti teada, et täna 18-19 saabub mööbel kohale. Päeval sain küll poest juba telefonikõne, et ega sest midagi pole, kui koorem 19:30 jõuab:), ühtlasi täpsustas müüja-konsultant, et kas maja on aadressi  järgi hõlpsasti leitav. Kuna need elektroonilised kaardid, mida mina tavaliselt kasutan, näitavad maja asukoha ära, siis nii ütlesingi, et kui autojuht kaardilt järgi vaatab, kuhu tulla, siis leiab hõlpsasti, muidu mitte.

Tahtsin ise olla kindlasti kohal ja mööbli võimalikult õigesse kohta lasta panna, et ei peaks pärast liialt mööbli tassimisele oma vaeva kulutama. Jõudsin aegsasti kohale, jõudsin süüa, juua teed, vaadata televiisorit, sirvida läbi Eesti Naise, juua kohvi ja 20:15 hakkas juba närv vaikselt üles ütlema:), aga transameeste telefoni nr. mul ju polnud... Hakkasin just meilisabadest selle müüja-konsultandi numbrit otsima, lootuses, et see pole selline telefon, mida ainult poe lahtiolekuaegadel vastu võetakse - aga ei jõudnud veel numbritki leida, kui juba autojuht helistas, et nad on vist varsti kohale jõudmas, aga et kas ma juhataks, kuhu täpselt tulla. Igaks juhuks läksin taskulambiga teele vastu, et õigest teeotsast mööda ei põrutaks. Ma endiselt ei suuda aru saada, et kas raske (ja nii kallis?) on ajaga kaasas käia ja kaubaautodele mingeid kaardiseadmeid peale muretseda - ei usu, et ma ainus klient olen, kes kuskil keset metsi ja põlde asub...

Sel ajal kui tüübid mööblit tassisid, võtsin ma osa (tv aluse ning tualettlaua) juba pakist lahti ja sättisin kohale, söögilauale jõudsin ka jalad alla kruvida, aga diivanilaud jäi nädalavahetust ootama, kuna tuli hakata erakorralisi probleeme lahendama:(. Riiulite juures jäi kahjuks mööblivedu toppama - trepikoda osutus nende riiulite jaoks liiga kitsaks:(, kuidagi ei pööranud välja. Üks noormees oli valmis juba aknast vedama, kui ma redeli leian, aga mina ja teine noormees polnud väga veendunud, et nad redelist ikka neid riiuleid jaksavad üles vinnata - see variant jäi proovimata. Mul on tegelikult ammu juba plaan, et kui ülemise korruse valmis saan, siis soojustaks esikus ka veidi seina ning viimistleks ilusamaks ja taastaks lahtise trepikoja koos korraliku käsipuuga (kunagi haakus sellega ka idee köögiuksele vitraaziga aken teha, aga kuna ma lõpuks hoopis säilitasin vana ukse, siis aken sellesse kuidagi ei sobitunud). Nüüd ei jäänudki muud üle, kui vanaema fakti ette seada, et olen sunnitud selle seina maha võtma. Kohe öösel ei hakanud seda tegema, vanaemal on nüüd mõned päevad aega selle mõttega harjuda ning seni ootavad riiulid tema elutoas ning nädalavahetusel olen sunnitud siis seina maha võtma, et saaks riiulid üles oma kohale tassida. Vanaema võttis vapralt uudise vastu, aga ega ta vist väga rõõmus küll järjekordse muudatuse ja lammutustööde üle pole - mul jällegi on lihtsam oma plaane esiku avamise osas läbi viia, ei ole vaja pikalt veenmis- ja selgitustööd teha. 

Leidsin hiljuti samast mööblipoest ka sobiva diivanvoodi, aga tellimine jäi ootama kuni saan transameestega konsulteerida, et kas nad selle saavad üles ka viia - nüüd sain sellele küsimusele  vastuse, et kindlasti mitte:), kui seina maha ei võta. Ja isegi siis soovitati enne riiulipakenditest diivanimudel ehitada ja sellega enne proovida, kui diivani ära tellin. See tore töö seisab ka siis nädalavahetusel ees.

Ootan juba pikisilmi, kui saan kogu mööbli lahti pakkida ning õigesse paikka sättida ja riiulid ka üles tassida ja raamatud ning muu träni riiulitesse paigutada ning korralagedust taas veidi vähemaks saada. 

Savihooaeg jätkub

Erinevate jõulpidude ja muude ürituste tõttu tekkis minu savitamisse nii pikk paus, et kogu detsembri jooksul ei jõudnud kordagi sinna. Nüüd oli üsna ootamatu avastada, et lõpetamata tööde hulgas oli mitu seebialust vaja värvida, mida plaanisin koos enda tehtud seepidega jõulupakkidesse panna. Kahjuks õnnestus mul ka seebi tegemiseks õige aeg maha magada ning lõpuks loobusin sest plaanist, õnneks polnud mul ka konkreetseid plaane kingisaajate osas. Ning eks selle tõttu olingi oma seebialused ka unustanud:) Meeles oli küll, et alustasin kolleegile sünnipäevaks tassi tegemist ja nüüd pidin kahjuks tõdema, et sünnipäev jõudis enne kätte, kui mul kink valmis sai. Nüüd sai tass värvi ka peale ja järgmine kord peaks selle juba kätte saama ja väikese hilinemisega sünnipäevalapseni jõudma.

Mingeid konkreetseid ideid uute tööde osas polnud - jätkasin kööginõude sarja - seekord igapäevaste taldrikutega. Plaan oli teha kuus, aga seekord jõudsin neist kolm teha. 

Ühtegi valmis tööd sel korral kätte ei saanud, aga vist on senini esitlemata seebialus koos veetopsi ja hambaharjatopsiga - kuigi mul pole üleval korrusel ei vannituba, ega isegi vett, siis tegin need esialgse plaaniga just endale - küll ma kunagi neile sobiva koha leian: