Puhkus algas

Lõpuks saabus kauaoodatud puhkus:) Juba olen aru saanud, et olen sellesse kahte nädalasse liiga palju plaane teinud ning tegelikult ei saagi midagi tehtud.

Puhkus algas meeldiva suvelõpu üritusega kollegidega - suvepäevi pole meil mitu aastat korraldatud, aga kontori rahvas mingi istumise endale on ikka teinud. Plaan tekkis suhteliselt hilja ja nädalavahetusteks kõigil plaanid tehtud ning kõigile sobivat aega ja kohta oli keeruline leida - lõpuks jäime üheõhtuse ürituse juurde ning ülemus oli meid lahkelt nõus meid oma õues võõrustama. Oli päris mõnus õhtu:)

Õnneks see väga pikaks ei läinud ning sain laupäeval alustada puhkust Vanamõisa käsitöölaada külastamisega. Ega ma sinna väga midagi ostma ei läinud, isegi raha ei taibanud väga palju kaasa võtta, pigem läksin ikka vaatama, mida inimesed teevad, et teemadega kursis olla. Oli päris suur valik kaupa ja päris suur valik ka erinevaid tehnikaid ja valdkondi, millega inimesed tegelevad. Nii mõnigi suur korv või kast oleks küll mulle ära kulunud, aga "õnneks" polnud piisavalt raha kaasas ning rongiga ei viitsinud vedada. Mulle eriti ei meeldi suurtele rahvaüritustele autoga minna, kuna kunagi ei tea, kui hästi parkimine on korraldatud ning oli välja reklaamitud, et elektrirongiga saab sinna piisavalt lähedale - nii sain ka uue elektrirongi ära proovida - mulle meeldis:) Kui käsitöö vaadatud ja imetletud, siis käisin toidutelgist ka läbi - laadalt ikka peab midagi kaasa ostma ja leib ning sink sobiks selleks samuti.

Pühapäeva ja esmaspäeva veetsin ka kuidagi ära - veidi koristasin, korrutasin lõnga, sildistasin kirbuka jaoks asju jne. 

Teisipäeval oli plaan veeta maal järve ääres üritusi vaadates, aga vanaema muutus väga õnnetuks, kui selgus, et ega mul oma puhkuse ajal seal palju aega polegi midagi teha (ja tema sünnipäevaks õuet korda teha). Nii ma loobusin päevastest üritustest ning trimmerdasin ära selle osa murust, mis juba heinaks oli kasvanud ja millest muude niidukite jõud enam üle ei käi. Veidi kõndisin ikka ringi ja kontrollisin olukorda. Tuvastasin, et tomatid ei mahu enam kasvuhoonesse ära:

Ja kuna pähklipuust kostis hirmsat raginat, siis tuvastasin ka mänsaku, kes juba pähkleid noolis:

Nüüd jääb ainult loota, et nad ei jõua terve karjaga enne puud tühjendama, kui me ise seda jõuame - meil on kogemusi, et nad suudavad selle kogu karjaga ühe päevaga täiesti tühjaks teha nii et ragin taga ja oksad lendavad.

Sain heina niidetud, aia üle vaadatud, pidusöögi söödud ning jõudsime ka õigeks ajaks järvekontserdile. Vihma sadas küll, aga me olime vaprad ning ühinesime keepidesse mässituna teiste pealtvaatajatega. Õetütar arvas 10 min enne kontserdi lõppu ja ilutulestiku algust, et talle nüüd aitab ja läheks nüüd minema, aga me veensime ta ümber ning nägime ka ilutulestiku ära. 

Ja homme algab Velisel kangakudumise suvekool, seekord õpime kuduma käteräti- ja laudlinakangaid - nii saab 4 päeva puhkusest jälle veedetud:)

Väike kanuumatk

Ühel heal päeval saatis sõbranna meili, et ootab meid 11. augustil Läti piiri äärde kanuutama ning pärast sauna ka, soovijad saavat ka ööbida. Ja kuna ta sünnipäeva ei soovivat pidada, siis tõi ettekäändeks hoopis venna pulma-aastapäeva:) Tartust põhjapoolsem rahvas üritas teda küll veidi veenda, et pühapäeval nii kaugel sellist üritust pidada pole väga mõistlik, või vähemalt pole sinna sõitmine mõistlik neil, kel pole esmaspäeval puhkust ja kes peavad pühapäeval ka kindlasti tagasi koju jõudma. Delfi kaart pakkus sõiduajaks 3,5 tundi,  ma alla 4 h ei julgenud küll arvestada - suvised teeremondid ja väike puhkepeatus või ära eksimine teel vms - edasi-tagasi 8 tundi sõitu tundus kohutavalt palju ühe päeva kohta.

Sünnipäevalaps oma plaanidest ei taganenud, nii pidid siis külalised oma plaane kombineerima - ise sõitsin eelmisel õhtul Tartusse, mõned maandusid veel lähemal sihtkohale. Tartus olekuks tegin ka mitu plaani - õega Tartuffile miskit filmi vaatama ning Juuksurituppa juukseid lõikama. Tartuffi jaoks oli ilm märg ja külm:(, jätsime selle plaani ära ning lobisesime niisama ja läksime varem magama. Juuksurisse ka ei saanud - see otsustas perega puhkama minna (aga kuna ka nemad kuulusid sünnipäevaselstkonda, siis lubati juuksurituba ajutselt Eesti-Läti piiril avada:))

Hommikul võtsin veel ühe sünnipäevalise bussi pealt vastu, sätisin kaardil sihtkoha paika ning sõit algas. Et kogunemine läheks ladusamalt, siis kogunesime natuke rohkem asustatud paigas Lüllemäel ning sealt viis tee meid Mustjõe äärde - autod paigutasime Koiva jõe äärde meie laagriplatsile, aga kanuuretke alustasime Mustjõelt. 

Kanuud ja päästevestid jagati kätte - enamus, kes kogunemisel andsid märku, et nemad kanuutama küll ei tule ja võivad sauna kütta ning süüa teha, olid lõpuks kanuus ja vee peal. Kokku saime vist 7 kanuutäit rahvast, mõnes 2, mõnes koos lastega ka 4. Vesi oli väga vaikne ja madal, aga igaks juhuks valmistusid kõik ümberminekuks ning fotokad ja enamus telefonidki jäeti kaldale. Nii ei ole mul sellest jõeretkest ühtegi kaunist looduspilti. Kuigi kõrged liivased kaldad kutsusid end pildistama ning vahepeatus Tellingumäe vaatetornis pakkus samuti kauneid vaateid. Kõige eksootilisem mälestus, mis eriti oleks ülespildistamist tahtnud, oli ootamatult keset jõge seisnud piison -vähemalt esmamulje oli küll selline:) Tegelikult oli vist tegemist šoti mägiveisega. Aga keset jõge seisis ta sellegi poolest, oma suured sarved meie poole suunatud. Veidi kõhedalt sõudsime temast mööda, hästi kalda serva hoides ja selle elukaga distantsi hoides - ja jäime ikka ellu:). Seda elamust saidki ainult 2 esimest kanuud kogeda, hilisemad nägid neid veiseid ainult kaldal rohtu näsimas.

Lõpuks said Mustjõgi ja Koiva jõgi kokku ning saabus ka meie peatuspaik. 

Seal pakuti meile head ja paremat:) ja mõistuse teritamiseks korraldati ka mälumäng (mõistus oli väga nüri ja ka lihtsad küsimused tundusid rasketena). Pikalt ei olnud mahti seda maitsvat toitu ja toredat seltskonda nautida - tee Tallinna tundus endiselt väga pikk. Kui esialgu arvutasin, et kui kell 6 sõitma hakata, siis jõuab veel normaalsel ajal koju, siis väljusime 1,5 tundi hiljem kui plaanitud ning sõit võttis ka ilma peatusteta ja oluliste teeremontideta aega ~4,5 tundi ning veidi peale keskkööd jõudsin koju - piisavalt parajal ajl, et hommikul tavapäraselt ärgata ja tööle minna:)

Rahvarõiva laager ja käsitööalased mõtted

Jäi kevadel kuskil internetis surfates silma, et suvel toimub Tõstamaal X Rahvarõivalaager. Olen aeg-ajalt ikka mõtisklenud, et peaks endale uued rahvariided tegema - vanadel seelik on liiga paks ning selle peaks ümber voltima, et see mulle selga läheks ja käised on ka kuidagi pisikeseks läinud:) Tikandi ja õmblustöö kvaliteet annab ka soovida - spetsialistide silma alla ei julge nendega sattudagi.  Nii võtsin end kokku ja uurisin, et kas algajad ka sinna laagrisse on oodatud - olid küll. Panin end siis kirja ja nüüd see jõudiski juba kätte. Nii kiirelt, et ei osanud end ettegi valmistada. Valikus oli terve suur hulk töötubasid: õmblemine, tikkimine, kõlavöö, vardakoti kudumine telgedel, helmekeed, peakatted ning  sokikannad sukkadele. Valisin õmblemise töötoa ning kui juhendaja materjalide ja tarvikute kohta eelinfot saades küsis, et mida ma õmmelda plaanin, siis  hakkasin kiiresti mõtlema, et mida ilma suurema teoreetilise ettevalmistuseta (uurimustööta muuseumis) võiks teha. Arvasin, et võiks siis särgi teha - sellise pikema, et kui seelik on peal, siis on särk koos alusseelikuga, aga kui seelikut veel pole, siis saab ainult vööga kleidina kanda:) Õnneks leidsin selle jaoks ka sobiva linase kanga. 

Ning seadsingi end Pärnu poole teele. Hommikuse ärkamisega ma just ei hiilga ja eelistan pigem õhtuseid väljasõite - nii seegi kord. Sõitsin õhtul Pärnusse tädi juurde, et sealt hommikul edasi minna. Tädil oli suurem remont käsil - majal oli katus maha võetud ja uued sarikad pandud ning hommikusest kauem magamisest ei tulnud suurt midagi välja - ehitajad hakkasid varakult katusel (s.t. pööningul) kolistama.  

Peale kohvi ja võileiba seadsin sammud muuseumi poole, kus me pidime oma laagrit alustama. Ma ei teadnudki, et muuseum on bussijaama juurest kontserdimaja juurde kolinud - vanast viljaaidast on moodne hoone saanud ning muusemiks päris sobiv paik. Lisaks muuseumi tavaväljapanekutele tehti meile eraldi ekskursioon ka muuseumi arhiivi - saime piiluda lükandriiulitesse ning aimu selle muuseumi varadest - eelkõige siis tekstiilid - nii rahvariided, kui ka muud. Eriti rikkalik oli Pärnu linatööstuse pankrotipesast saadud näidiste kogu.

Peale muuseumis käiku suundusime terveks päevaks Manijale, millest ma juba pikemalt kirjutasin.

Manijalt viis meid tee meie sihtkohta Tõstamaale. Panime asjad ööbimiskohta ning läksime paari tüdrukuga ka alevi baari vms midagi magusat otsima, päevane toitlustus seda kahjuks ei sisaldanud, aga tundsime, et üks hea kook kuluks ära. Kulus ära - väga maitsev juustukook ja rumm colaga:) Siis siva sauna, veidike lobisesime veel õpilaskodu elutoas (või kudas neid nimetetakse) ja algaski uneaeg.

Laupäeva hommik algas kohe töötubadega. Õmblemises palju inimesi polnud, aga olukord tundus kuidagi kaootiline. Enamus oli sinna tulnud väga konkreetsete muredega juba pooleliolevate tööde juures - kellel oli vaja tanu kokku õmmelda, kellel vabaõhumuuseumis välja lõigatud kaapotkleit parajaks teha ja kokku õmmelda, kellel triibuseelik voltida ja kokku õmmelda. Minul polnud ju midagi pooleli - seisin oma kangaga ja ei teadnud kust alustada. Juhendaja andis lõiked, aga ma ei julgenud iseseisvalt väga midagi teha - olen kuulnud, et need tehnikad ja detalid peavad nii paigas olema ja et need spets õpetajad on selles osas väga pedandid, ei tahtnud kohe esimesel hetkel põlu alla sattuda:) Nii ma siis aegluubis lõikasin oma särgi välja ja sirvisin rahvarõivaste raamatuid, et otsustada, millise krae ma peaks tegema. Ei saa ka öelda, et aeg päris maha visatud oleks olnud, kuulasin teistele antavaid nõuandeid ning üldist teemakohast informatsiooni. Päris suur hulk laagrilisi oli läbi teinud või tegemas rahvarõiva koolitust - s.o. kaheaastane kursus, mis algab muuseumis uurimisega ning lõppeb valmis komplekti ning kirjaliku tööga - päris huvitav oli nende kogemustest osa saada. 

Ma olin osanud väga ilusa linase kanga osta, mis mitme õpetaja poolt heaks kiideti ning aeg-ajalt mult kangas või mõni selle jupp laenati ja teistele käidi näitamas. Kanga positiivseks omaduseks oli, et see on üsna rakse ja hästi langev ning käiste jaoks sobiv. Kurrutamiseks, pilutamiseks ja muudeks tehnikateks, kus peab niite lugema, see nii hea pole, sest lõim on peenem kui koeniit ja ebaühtlane ka, aga madal jne pistete jaoks sobiks hästi. Kurrutamiseks sobis kohe imehästi. Jutustamise kõrvale tegin natuke ikka tööd ka - aga seda proovilapi peal. Üritasin iga liigutuse üle küsida ning väga korralikult juhtnööre jälgida:) Kurrutamise osas sain isegi kiita, aga tundus, et kangal oli selles oma osa, et kurrutus kohe väga ilusti sisse jäi. 

Lisaks praktilistele töötubadele oli plaanis ka loeng - ERMist Reet Piiri rääkis meeste rahvariietest. Ühtlasi oli mahti vaadata Tõstamaa mõisa huvitavaid detaile:

Peale loengut sirutasime veidi jalgu. Koridoris oli näha veidi lõike vanadest seina- ja laekaunistustest:

Fuajee trepp oli ka päris uhke, aga kaugemale ma kondama ei läinud.

Ning läkski töö jälle edasi - jätkasin kurrutuste kinnitamise ning kandi õmblemisega. Kogu päevatöö lisaks lõigete lõikamisele sai selline:

Kuna Tõstamaa mõisas oli sel päeval üks pulm ja pulmalisi ka majutati, siis meie pidime ööbimiskohta vahetama ning ka pidulik õhtusöök toimus Tõstamaa pubi asemel hoopis mererannas. Sõitsime Merelaiu Puhkekülla - seadsime end kämpingutes sisse, vahetasime riided ning  olimegi õhtusöögiks valmis. Õhtusöögi ajal tänati ka pikaajaliselt laagris käijaid - üks inimene on käinud kõik 10 korda ning üks õpetaja oli ka iga kord kohal olnud. Paar prouat tutvustasid oma rahvariideid ning üks üllatas meid oma imeilusa põllega, mille kohta ta ise teada andis, et hakkas esmaspäeval riideid pakkima ning avastas, et põllel oli kole plekk - ning hakkas siis uut põlle tegema, tõusis igal hommikul kell 6 ning tegi terve pika päeva tööd ja oligi neljapäeva õhtuks väga rikkaliku pilutikandiga põll valmis. Tunnistas, et suure heegelpitsi võttis juba kasutatuna mingi teise eseme küljest:)

Aastate pikkuste laagritegevuse meenutamiseks oli üles pandud ka tore näitus juba tehtud töödest. Juttu jätkus kauemaks ja lõpuks pidime käsikaudu oma Haugi nimelise kämpingu üles leidma:) 

Hommikul oli korralik hommikusöök ning sõit viis tagasi Tõstamaale, kus töötoad ootasid.

Mul oli särgiõmblemise vaim täitsa pealt läinud. Tundus, et selle poole päevaga ju midagi alustada ei jõua ning pigem kogusin erinevaid nõuandeid ja tegin kaeluse jaoks pilupalistuse tööproovi. Ning kuna see ei jäänud piisavalt korrektne, siis seda pidin küll mitu tükki tegema ja peaks veel korra proovima enne kui tegeliku riide kallale asun. 

Kuna mina end kohe võhikuks kuulutasin, siis minu tegevust keegi ei kritiseerinud, aga muidu need juhendajad ja suuremate kogemustega osalejad olid küll täpselt sellised nagu kuulnud olen - kellegi teise töö ei kõlba kuskile. Minu juhendaja kritiseeris ühte pidi, et inimesed teevad rahvariiete pähe ei tea mida ning teistpidi ei lähtunud ise ka identsusest või reeglitest - kritiseeris korduvalt ühe proua poolt valitud sinist tanupaela, et talle meenutab see matuselinti ja et see tuleks kiiremas korras välja vahetada, sest talle meeldib värv ning teise naise puhul ei meeldinud talle samal põhjusel, et seeliku triipudest sinine on peale volditud (see oli nii teinud, sest nii sobis tema siniste silmadega rohkem ja ta oli kanga kuskilt saanud ning tal polnud aimugi, mis kihelkonna seelikuga oli tegemist). Kui ma kommenteerisin, kes maal rahvatantsijatele riided tegi, siis kommentar oli, et fotograaf pole ju õmbleja, isegi kui inimene ise sellisel arvamusel on ja rahvarõivaste õmblemise ja selle õpetamise teenust pakub (ja seda juba 21 aastat:)). Isegi nende puhul, kellega ta muidu tundus klappivat, oli ikka midagi kommenteerida, mida oleks pidanud teisiti tegema ja kuidas raamatutes on vead sees jne. 

Minu vaadetega kattus kriitika käsitööaladele sisseastumiskatsete ja eksamite osas. Mind on alati häirinud, et seal on joonistamisoskus ja kunstianne nõutud - mul seda pole. Samas on väga paljude käsitöövaldkondades olulised hoopis matemaatika ja loogika, mida pole paljudel kunsti inimestel (aga mul on). Ma olen ise diplomeeritud disaineri käe all kangakudumist õppinud ning kogenud, et tehnilise poole pealt ta jäi väheke nõrgaks. Sama pidi olema lõigete konstrueerimise osas, et kunstnikud-disainerid ei oska seda teha. Ning nagu mu õmblemise juhendaja tabavalt märkis, et lõigete konstrueerimise juures polegi kunstiga  midagi tegemist - seal on oluline just täpsus ja reeglite järgimine - seega peaks sellel alal pigem sisseastumisel joonestamist ning matemaatikat nõudma. 

Lisaks kriitikale kuulsin ikka muud infot ka. Mind kõige rohkem üllatas kui meie juhendaja ühe tikkijaga (s.t. professionaalne tikkija, kes tuli laagrisse hoopis sokikandade kudumist õppima) arutas, et mulineede varuga pole midagi peale hakata ja peaks ära viskama - ma siis ääri-veeri küsisin, et vanasti (s.t. kui mina noor olin) tikiti rahvariideid ka mulineega, et kas enam mitte - see oli ääretult võhiklik küsimus:) - loomulikult ei kõlba mulinee mitte millekski:) Rahvariideid peaks tikkima villasega, siidniidiga või viskoosiga - sellest viimase loogikast ei saanud aru, et miks viskoos sobib ja mulinee mitte, aga keegi ei põhjendanud. Peab vist ikka põhjalikumalt seda õppima enne kui endale kriitikat kannatavaid rahvariideid õmmelda. Kui lähtuda rahvariiete kandmisajal kehtinud kihelkonna piiridest, siis õnneks käiseid ma ei peakski tikkima, sest selles kihelkonnas kuulus riiete hulka ainult särk, aga eks mingi valge püvisilm vms piste ikka kuskil peab olema ja jama kui palju kui see siis vale niidiga juhtub olema:)

Aga kui mitte nii naljaga võtta, siis laagris olnud rahvarõivakoolis käinute ja -käijate juttude põhjal võiks selle üks kord läbi küll teha - ning kuna ERM pidavat kaheks aastaks kinni pandama, et arhiividesse ei saa, siis peaks kas kohe alustama või siis alles kahe aasta pärast juba uues ERMis - või variant on vist ka Tallinnas, aga ERMi kogud pidavat ikka rikkalikumad olema. Nüüd ma siis mõtlen, et kas ma viitsin kaheks aastaks iga kuu ühe laupäeva koolitööks ohverdada ning veel suure hulga muud aega ka koduste tööde tegemiseks:) Tasuks saaks muidugi oma rahvarõivad ning korraliku kogemuse. Võiks jääda ka üksikute või ühekordsete kursuste ja õppepäevade juurde, aga siis hajub kogu tegevus veel rohkem. Sel aastal enam mõtlemiseks kaua pole jäänud, kui enam üldse on - ma pole veel uurima hakanud, kas üldse algavaks õppeaastaks vabu kohti enam on, aga september on igatahes juba väga lähedal...

Rahvarõiva laager sai selleks korraks läbi ning korraldaja avaldas arvamust, et tema enam ei viitsi ja 10 on ilus number lõpetamiseks... Hea, et siis viimaselegi jõudsin, sain vähemalt mingit aimu, et kas see on kontimurdev tegevus või mitte:) Aga kuna nõudlust on, siis pole sugugi kindel, et see ikka viimaseks jääb... 

Manija saar ehk Manilaid

Võin teha järjekordse "linnukese" ühe Eesti saarekese külastamise kohta - Rahvarõiva laagri raames jõudsin Manijale ehk Manilaiule. 

Saarele sõitsime toreda mustrilise Manija Manniga, kuna meid oli ~40, siis pidi laevuke tegema kolm sõitu, et meid kõiki saarele toimetada.

Saarel avastasin, et on mingi projekt Romantiline Rannatee (http://www.rannatee.ee/parnumaa); seda märki oli saarel mitmel pool näha ja ka hiljem teel ja Tõstamaal jäi sama märk mitmel pool silma - varem polnud ma sellest midagi kuulnud. 

Üllatus oli, et saar on üsna hiljuti asustatud - 1933 alles asustati see kihnlaste poolt, kellel oma saarel kitsaks jäi - varasemalt oli see kalurite peatuskoht ning kihnlaste heinamaa (suvel tehtud hein viidi talvel jääteed mööda Kihnu). 

Saar oli üsna pisike ning reisi alguses polnud me veel väsinud ja taksot ei vajanud. Vahemaad polnud väga pikad ning jalanõud olid vastavalt soovitusele valitud matkakõlbulikud. Sadamast viis me tee alustuseks Manija Saarekeskusesse:

Seal oli meil plaanis pisike õpituba - valmistasime omale kaltsututiga meene:) Ma olen ennast igasugustes punumistes ikka üsna taiplikuks pidanud, aga selle paelaga jäin ikka täitsa hätta - kuidagi ei saanud aru, mis loogikaga neid lõngu peab ristama. Lõpuks sain ikka vist õige nipi kätte (aga ei tea, kas suudan seda ka hiljem meelde tuletada) - paela algus sai üsna sigri-migri ning keskel on suisa lahtine ava kahe keerdus paela vahel - lõpp on siis enam vähem selline nagu vaja. Lõpuks panime riideribadest tuti ka otsa ja oligi meene valmis. Punumise pealmisest poolest ei saa suurt arugi, et mingi erinevus oleks, alumisest küljest ma pilti ei teinud:) 

Mark Soosaar käis ka vahepeal külakeskusest läbi, näitas meile mõnda saarel kasvavat lille ning reklaamis Manija 2014. aasta kalendrit (taimedest ja nende kasutusvõimalustest) - hästi reklaamis:), enamus leidis, et järgmiseks aastaks pole veel kalendrit ning miks see ei võiks Manija oma olla.

Edasi jätkus meie tee saare tipu poole ning tegime kõrvalepõike Neeme tallu Neeme Salme käsitöid vaatama. Tal oli ühes aidakeses käsitööd vaatamiseks välja pandud, kindad ja sokid ning tikitud linikud rippusid nööril ning mõned kördid toolidel. 

Veel tõi ta välja mõned tikitud tanud - üks, mis kuulus tema ämmale, teine oli tema enda pulmatanu ning viimase oli just hiljuti endale teinud. Lisaks oli ta teinud veidi helmetööd ning näitas ka enda tehtud ehteid. 

Mõned kindad ja keed leidsid meie seltskonnast uued omanikud:) Mina ise olen väga kehv käsitöö ostja - arvan, et saan vajadusel kõik endale ise valmis tehtud ning ei kipu teiste tööd endale muretsema (kuigi pean tõdema, et kõik sokid ja kindad on mul küll hoopis vanaema või õe kootud). Meil olid seltskonnas kõik käsitöö inimesed ning seda sais enamus aru, et nii väärt kindad liiga odavalt ära anti.

Neemelt viis me tee meid Riida tallu - see on seal vist üks väheseid (või ainuke), kes tegeleb turismiäriga - s.t. toitlustab ja majutab turismigruppe või ka suvepäevalisi vms (saareelanike jaoks ühed turistid kõik). Meile oli seal õhtusöögilaud kaetud, aga üks seltskond pidas veel vist mingeid suvepäevi vms ka. Kihnu Virve oma seltskonnaga oli neil õhtul esinejaks, ta käis korra meie juurest ka läbi - tal oli vist meie seltskonnas mõni tuttav. Toit ja teenindus oli täitsa ok, et võib ka teistele soovitada.

Peale õhtusööki oli veidi aega veel saare loodust nautida:

Lõpuks tuli meil sellelt idülliliselt saarelt lahkuda. Vanematel jalad enam ei kandnud ning nooremad ei viitsinud ja nii lasime enamus end veotaksol sadamasse sõidutada. Sadamas sai veel heita mõned pilgud ümbrusele.
Vaade Manijalt Munalaiu sadamale:

 Saare ainuke liivarand:

 Kellegi uhke sõiduk sadamas:

 Kormoraanide minikoloonia:

Ja ootaski meid Munalaiu sadam ja sealt viis reis edasi Tõstamaale. Majutasime end õpilaskodusse (vanasti nimetati neid internaatideks), mis oli ehitatud vist mõisatalli või mingisse muusse kõrvalhoonesse. Väike saun Manija koduõllega ning uni on hea:)

Jooksen endiselt

Käin endiselt kolmapäeviti või vahel neljapäeviti jooksmas. Kuigi üldse ei viitsi... - senini olen tahtejõudu treeninud ja end ikka kohale vedanud:), aga see on ikka väga raske... Täna tahtsin juba alla anda, aga siis nägin kirjeldusest, et tänane trass on ainult 2,2 km tavapärase ~4 km asemel ja arvasin, et selle jooksen ikka ära:) Jooks oli Snelli tiigi ümber ning erinevalt tavapärasest jooksust oli välja kuulutatud kostimeeritud jooks - aga enamus kostümeeritud polnud ja mina ka mitte. Snelli tiigi ümbrus jätab autoaknast suht õdusa ja mõnusa mulje - kohapeal tekitas see jällegi tunde, et ma seal küll jalutamas või istumas ei tahaks käia - vesi oli jube sogane ja roheline, aga kõige hullem oli kogu parki mattev gaasihais - ma ei tea, kas see tuli Balti jaamast või oli see tingitud jooksuüritusega seotud seadmetest, aga mulle see mingit meeldivat muljet ei tekitanud.

Jooksud lähevad mul üsna tasavägiselt samas tempos - ei mingit arengut:( Sörkimise tempot ei oska sättida ja tundub, et jooksen kiiremini kui möödunud aastal, aga käin jällegi tihemini ning keskmine tempo on ikka enam-vähem muutumatu.

Tänavused jooksud on korraldajate poolt ka veidi vähem hoogu andvad - sel aastal pole trassidel reipaid silte: "Kas nägid kuhu stress kadus", " Iga teine samm tee vasakuga" jne. Mind veel rohkem häirib, et kuskile on kaduma läinud 2 km märk ja 2-3 km jooksmisel on kogu aeg hirm, et teine kilomeeter polegi otsa saanud kuni lõpuks siis tuleb hoopis 3 km märk - ja nii juba väga palju jookse järjest. Tänase jooksu osas oli erand kuna tegemist oli väga lühikese ringiga, mida tuli ka kaks korda läbida, et 2,2 km kokku saada. Täna vist polnudki ühtegi km märki.

Loodan, et suudan end ikka ka edaspidi kokku võtta ja seda rasket üritust jätkata:)

Veidike nukrust ja müstikat

Täna oleks ühel endisel sõbral sünnipäev. Aasta tagasi leidsin, et kaua see everyday mulle seda meelde tuletab, et me juba ammu ei suhtle ja kustutasin selle meeldetuletuse - täna polegi vaja enam meelde tuletada - sõbrants küsis laupäeval, et kas ma tean, et Maxi pole enam... ta oli kuu aega tagasi lehes surmakuulutusi näinud - digilehtedes kahjuks surmakuulutusi ei avaldata ja paberlehti ma eriti lugema ei juhtu ning see oli mulle ootamatu uudis. 

Kuna me kaua aega polnud suhelnud, siis see polekski mind vist väga häirinud või ootamatuna tundnud kui umbes kuu tagasi poleks keegi tundmatu mind facebookis sõbraks kutsunud. Sellel tundmatul polnud pilti ega ühtegi sõpra - ainult üks jälgitav - Max (kes polnud facebookis mu sõber ja meil pole seal üldse mingit seost). Minu teooria 1 oli, et ta ise tahab minuga uuesti kontakti saada, aga oma nime alt ei julge ning teooria 2, et on mõnele sõbrale häid soovitusi andnud. Olen siis aeg-ajalt  mõlgutanud mõtteid, et kirjutan talle otse, et mis ma sellest arvan, aga hirm liiga nõrgaks osutuda ei lasknud seda teha. 

Nüüd olen segaduses ja häiritud, ma ei tea, mis juhtus ja ma ei saa aru, miks mind sellese segati ja küsida pole ka kelleltki. See tundmatu ei vasta ja ma ei tea, kas kunagi vastab... võib olla oli see viimane abi otsimine? 

Miks peab elu nii keerulisi valikuid andma, et võõrast sõbrakutsest keeldumisega  nii palju meelehärmi peab tekkima...

Viljandi folk

Kuigi avastasin Viljandi folgi suhteliselt vanas eas, siis ei suuda sellele kuidagi "ei" öelda kui sõbrants jälle teatab, et tema küll läheb ja pilet ostetud - vastavalt siis puhkusegraafikule kas mitmeks päevaks või kasvõi üheks. Eelmisel aastal jäi minul käimata, sest olin samal ajal kangakoolis (ja ülemöödunud aastal vist ka mingil põhjusel), aga sel aastal otsustasin seda "viga" mitte korrata ning seadsin laupäeva hommikul suuna Viljandi poole - päevapass oli juba taskus:)

Viljandi tervitas suht uduse ilmaga, aga see muutus kiirelt kenaks päikseliseks päevaks. Keset linna oli üks tore käsitöötoodete laat, kuhu oleksin hea meelega kauemaks jäänud vaatama (ja ostma), aga kontsert oli juba algamas.

Kahe aastaga on Folgil suured muutused toimunud - suur osa festivali paigast on nüüd aiaga ümbritsetud ning seda kutsutakse Pärimeetriks:) - sissepääs enamus ajast tasuline, aga kontserdipiletite ja passidega pääseb sisse ilma eraldi tasuta. Täitsa mõistlik lahendus tundus olevat - rahva vähesuse üle seal küll kurta ei saanud.  

Muusikast ma suurt ei tea midagi ja eeltööd ka ei teinud - enamasti satun kuulama juba selliseid ansambleid, mida olen varem kuulnud või siis kui keegi konkreetselt soovitab; vahel mõnda ka siis kui parasjagu mõnda muud pole kuulata (või ei mahu kuulama)

Minu kontserdiplaan kujunes lõpuks siis selline:

Ro:toro koos Politsei- ja Piirivalveorkestriga - paljude ansamblite puhul ajavad muusikud mind segadusse, et lavale vaadates küll ei oskaks öelda, et mis bänd see parasjagu on - Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa torupillidel ning Silver Sepp oma kausitrummide ja muude rütmiinstrumentidega on päris mitmes ansamblis tegevad, seekord siis Ro:Toros (seda olen ka varasematel aastatel kuulamas käinud)

Klapp - setud ei suuda mind külmaks jätta:) Eks oma osa ole siin ka 1/4 setu päritolul:) 

Puzle - ei tekitanud minus väga erilisi emotsioone ning Muuseumi hoovis oli suhteliselt kitsas - suundusime edasi Kirsimäele aega parajaks tegema.

Manganiar Group (Indiast) - ei tekitanud ka erilisi emotsioone.

Pamyua (Alaskalt) - folgistusin täiega ja võtsin kudumistöö välja:) Taustaks sobis hästi:)

Triskel (Iirimaalt) - jäi tegelikult (õnneks) ainult plaaniks, sest Muuseumi hoov tundus liiga ülerahvastatud olevat.

Zetod - taas minu lemmikud ja mitte ainult minu - Kirsimägi oli paksult rahvast täis ja meeleolu oli mõnus. Superüllatuseks oli köieltantsija Jaan, kes pani rahva oma oskustega ahhetama.

Veja (Horvaatiast) - kava järgi tundub, et pool kontserti kuulasin, aga mälus pole sellest mingit jälge.

Fanfare Shukar (Rumeeniast) - see üks lugu, mida kuulsin oli küll hea, aga just siis läks bänd pausile ning ma vaatasin, et öö on juba käes ja peaks koju sõitma.

Millalgi vahepeal suutsime teha Rohelise lava juures (mis oli seekord Jaani kiriku kõrval vallikraavis) veel lõunapikniku.

Ning kogu selle kontserdite hulga juures jõudsime käia autos soojemaid riideid selga panemas ning ühtlasi sain siis tee pealt ka käsitöölaadalt mõned vajalikud asjad osta:) - mõned puust tooted (puutööd ma ju ise ei tee:)) - suurem moonidega kandik ning ilma piltideta soolavakk ja tikutoosihoidja (et saaksin neile ka moonid peale kleepida; piltdega valikus olid ainult roosid ja kannikesed); veel ostsin lõpuks uue nahast rahakoti (ka moonidega:)). 

Oli väga tegus päev:) Pärast kava sirvides leidsin, et oleks ikka pikemalt pidanud olema ja kuulama ka Gjangstat, Svjata Vatrat, VLÜd, Untsakaid, Melanhoolseid meestelaule:)

Aga pilte ma ei teinud ühtegi:) Fotokat ei võtnud kaasa ja pole eriti harjunud telefoniga pilte tegema.