Rahvarõiva kool - ikka krae tikkimine

Kuu jälle läbi ja on jälle käes nädalavahetus täis tikkimist. Meie õpetaja hirmutas meid eelmine kord üsna ära rääkides kuidas ta halvasti tehtud tikandid katki lõikab ning luges meile sõnad peale, et kodus peame leidma tikkimiseks aega ja peame oma töödega tükk maad olema edasi jõudnud. No ja "korraliku" õpilasena jätsin tööd ikka viimasele minutile - kui koolini oli vaid nädal ning ühe päeva neist plaanisin Helsingis veeta ja ühe õhtu teatris - pidin end kiiresti kokku võtma ja natukegi oma tööga edasi jõudma. Õnneks jõudsin üht teist ära teha ning õnneks meie õpetaja ei saanud laupäeval ise kohale tulla ning saatis praktikandi:), kes ei kippunud ühtegi tikandit katki lõikama ning julgustas kõiki oma tikkimisi edasi tegema. Ühtlasi andis see veel ühe päeva, et oma tikanditega edasi jõuda ja päeva lõpuks oli seis selline:

Pühapäeval oli meie enda õpetaja jälle kohal ja organiseeris töökohad ümber, et suurte raamidega oleks mugavam tikkida (minul piisab pisikesest raamist ja ei ole veel kahe käega tikimist ära õppima pidanud)

Õpetaja polnud kiitussõnadega kitsi - talle tundus, et me oleme kõik hirmus tublid olnud ja oma tikanditega päris kaugele jõudnud (ma ei tea küll, kas see minu kohta ka käis) ja tikandeid lõikuma ei hakanud ja harutada ka ei käskinud. Pean tunnistama, et ühe töö osas see mind isegi üllatas - mulle on lapsest saadik õpetatud (aitasin kord vanatädil pilti tikkida - ja tema õpetussõnad on senini meeles), et ristpisted peavad olema kõik ühtepidi tehtud ning praktikant juhtis ühe naise tähelepanu sellele, et temal iga piste isepidi - vastuseks sai, et ta hakkab seda ju ise kandma ja talle kõlbab nii küll ja originaalil oli ka nii. Kui jalgu sirutasin ja teiste töid piilumas käisin, siis tõesti jäi silma, et ristpisted polnud korrapärased, mõned olid reast väljas ja ühtepidi ka polnud - kuna mulle endale ristpisted meeldivad oluliselt rohkem kui ebakorrapärased tikandid, siis mind hämmastas, et kellelegi see ristpiste korrapärasus ei sobi. Vaatasin ühel päeval vanavanaema tikitud monogramme ning jäi ka silma, et need oli isepidi ja mõned reast väljas - imestasin veel, et kas siis vanal ajal ei nõutudki ristpiste tegemisel korrapärasust, samas polnud sellel rätikul niitide järgi tikkimine korrapäraslt võimalik ja ma ei tea, kas tol ajal mingeid abikangaid üldse kasutada oli. Ja kaugelt vaadates on tulemus ikka päris kena:) - isegi 90 aastat hiljem.

Aga kui minu tikkimise juurde tagasi tulla, siis kraed just valmis ei saanud, aga edasi jõudsin küll märgatavalt - kui virk viitsiks olla, siis paari õhtuga peaks ülejäänud osa ka valmis saama:) - aga veel ei viitsi virk olla - järgmise õpetaja silma alla minekuni ju tervelt kuu aega aega:) Tikkimisega olen oma krae nii ära kortsutanud:(, aga ei saa enne triikida, kui valmis on ja saan selle ära ka pesta, muidu triigin kogu mustuse töö sisse. Pildistamiseks valguskasti ma pole ka ehitanud ja mul on kodus ikka jube pime:(

Päev Helsingis

Üks kolleeg jagas ühel päeval reklaami, et EXITraining korraldab reisi Helsingisse käsitöömessile. Lisaks oli programmis ka Helsingi ekskursioon.  Mardilaadast oli hea tunne sees ja oli tahtmine näha veel suuremat käsitöömessi ja Helsingist olen ma ka ainult läbi sõitnud, kas teel Vantaa lennujaama või teel põhja poole suusatama või jõuluvanale külla. Nii võtsingi plaani, et võtan vaba päeva ja veedan selle Helsingis. 

Varased ärkamised mulle ei meeldi - sadamas oli vaja kell 7 hommikul olla ja ikka on veidi närv sees, et magan sisse või ei tule taksot. Sisse ei maganud ja takso ka tuli, sadamasse jõudsin isegi liiga vara - sain aega rahulikult soki kudumiseks kasutada - soktoober pole minu jaoks endiselt lõppenud ja katsikukingiks veel üks sokk valmimata.  

Laevas oli meil eraldi olemine konverentsisaalis - seal saime kohvi ja puuvilja ning peeti loengut, mille pealkiri oli plaanis ja kohapeal erinev, aga mõlemad olid käsitööga seotud - tegelikult oli jutt põhiliselt sellest, et kõik positiivsed ja negatiivsed asjad elus tulevad mõtlemisest ning tuleks mõelda positiivselt ning kui tahta, et midagi teoks saab, siis tuleb ka tegutseda. Kuna ma olen samateemalisi jutte ka varem kuulnud ning leidnud, et nii see ongi, siis suurt uut minu jaoks polnud v.a. mõned üksikud katsed. Loengu aega kasutasin kasulikult ka soki kudumiseks - eeldasin, et kuna reis oli käsitöömessile minejatele, siis neil ei tohiks käsitöö vastu midagi olla:), üks inimene tegi vist veel esimeses reas midagi, aeg-ajalt nägin teda miskit niiti või lõnga venitamas. 

Helisngi ootas meid üsna normaalse ilmaga, s.t. ilm oli küll pilves ja pime, aga vihma me ei saanud. Päeva esimesse poolde oli plaanitud bussiekskursioon mõne vahepeatusega - fotokat mul kaasas polnud, telefoniga suutsin mõne rohkem ja vähem udused pildid teha.

Esimene peatus oli päris huvitavas kaljukirikus, mis väljast on üsna nähtamatu, aga seest päris huvitav (aga liiga hämar, et normaalset pilti saada)

 Ilma ei jäetud meid ka Sibeliuse monumendist.

Päris ootamatu oli külaskäik Helsingi talveaeda, mis asub Olümpia staadioni lähedal. Meie botaanikaaiast oli see väiksem, aga väga stiilne ehitis.

 Sees jul ei õnnestunud eriti selgeid pilte saada.

 

Talveaiast viiski me tee messikeskusesse, kus olid lisaks Käsitöömessile veel Metsamess, Maamess, Meie nädalavahetus, miski automess, Outlet Expo ja neile nädalavahetusel lisandub Lemmiklooma mess. Mulle jäi see küll üsna segaseks, et kus üks mess algas ja teine lõppes, vahepeal vaatasin infopostilt järgi, et kus ma olen ja kus see käsitöömess peaks olema. Leidsin selle käsitöömessi ikka üles, aga meie Mardilaadaga seda küll võrrelda ei andnud - meie oma on palju rikkalikum, et mitte öelda, et seal polnud suurt midagi vaadata ja osta - ja see polnud ainult minu arvamus, enamus meie seltskonnast  arvas samuti. Ma lootsin, et tegemist on suurema messiga ning ehk on mingeid huvitavaid töövahendeid või materjale, aga midagi väga erilist küll silma ei jäänud - jõulukaartideks veidi uusi materjale kogusin, aga see oli ka kõik.

Kui ma alguses arvasin, et 2,5 tundi messi jaoks on lootusetult vähe ja et pigem loobun õhtusest linnas jalutamisest, siis tegelikult jagus sellest ajast parasjagu ning otsustasin ka õhtusele ekskursioonile minna. Seekord sõitsime trammiga kesklinna ning jalutasime seal ringi, vaatasime erinevaid hooneid, kujusid ja muid vaatamisväärsusi.

Toomkiriku sain pildile ka:

Kokkuvõttes messireis läks üsna tühja, aga Helsingit sain seekord küll rohkem näha kui eelmiste läbisõitude ajal ning päris kasutu see sõit ei olnud.

Ja soki sain ka päeva lõpuks valmis:)

XVIII Mardilaat

November käes ja taas toimus neljapäevast pühapäevani Saku Hallis Mardilaat - järjenumbrilt juba kaheksateistkümnes. Tsiteerides Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu kodulehte: "Mardilaat on Eesti suurim käsitöövaldkonna ja rahvusliku elulaadi esitlus" ning "Mardilaat on Eesti käsitöö laulupidu". Ja just sellepärast soovib sinna laadale minna peaaegu iga käsitööd tegev või armastav inimene, kes siis müüma (kui kadalipust läbi õnnestub saada) ja kes ostma või lihtsalt vaatama ja ideid hankima. Mina avastasin selle laada enda jaoks alles mõned aastad tagasi, aga pärast seda pole vist ühelgi aastal suutnud loobuda sealt läbi astumast. Sel aastal oli kuidagi eriti vaim sellel lainel - facebookis juba ette käsitöölised jagasid oma pilte toodetest, millega nad laadale lähevad ning mul oli vaim juba ette valmis, mida ma sealt kõik osta tahan:) Varasematel aastatel on mul olnud ka pigem eesmärgiks vaadata, mida tehakse ja ideid leida - aga pole vist ka päris tühja käega õnnestunud ära tulla, pigem ikka tühja rahakotiga:) - õnneks seal enamuses kohtades kaardiga maksta ei saa:)

Seekord ootasin pikisilmi kangakudumiskoolist tuttava Tiia Meituse tikitud vildist saanikindaid - mõnel külmal talvepäeval jääb vanaema kootud kinnastest väheks ning need Tiia tikitud kindad on nii ilusad:) Nii saidki sel laadal minu omaks hallid vilditud rahvusliku kirjaga kindad - mul kodus pole pildistamiseks head valgustust, aga leidsin, et keegi Sigrid Kuusk Sigrid Kuusk on neid ja teisigi kindaid juba pildistanud.

Lisaks olen ma juba pikka aega lummatud Külluslikest Etnokudumitest ning ostsin endale Liina Laaneoja ERM kogude järgi valminud  tumesinise jaki. Facebookis on rohkem pilte ja infot nende lehel Külluslikud Etnokudumid, see pilt on ka sealt pärit. Täna käsin uue jakiga tööl ja tõmbasin sellega nii naiste kui meeste tähelepanu - enamus inimesi märkas ja kommenteeris positiivselt:)

Kui Tiia ja Etnokudumid olid oma toodetele kenad sildid külge pannud (ja ma niisamagi mäletan, kelle toodanguga on tegemist), siis kahjuks ülejäänud ostud olid siltideta:( Seda tean ka sildita, et Maavillasest sai kõige pisem õepoeg katsikukingiks mähkmepüksid ja talvemütsi. Maakoju toredad puust dokumendihoidjad sain ei tea kellelt:) - plaani järgi võiks tuletada, et ehk Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuselt, aga päris kindel ka pole. Kulbiraua, kuhu võib kulpide asemel ka tasse riputada, lasin ühel setul endale pähe määrida:) - nii tore oli kuulda, kuidas ta kõneles:) - detektiivitöö tulemusena võiks arvata, et tegemist oli Raivo Jänesmägiga Seto Käsitüü Kogo'st.

Valikut oli muidugi veel ja veel ning üks uhkem kui teine - aga üritasin end ikka vaos hoida ja mitte kogu laata tühjaks osta:)   Midagi peaks ikka ise ka tegema:), kuigi tundub viimasel ajal, et eriti meeldib mulle teha poolikuid asju - aga ma ikka loodan, et need kõik ühel hetkel ikka ka valmis saavad. 

Veidike värvi

Vahetasin vahelduseks blogi värvilisemaks:) Kunagi väga hubane kodune pilt tundus kuidagi liiga tume minu tegelikult väga heledate koduste seinte kõrval. 

Tormikahjud

Tormihoiatusi kuuldes tekib ikka väike hirm, et kas maal mõni suur puu ümber ei kuku ja majale või kõrvalhoonetele häda ei tee. Eriti on mure tekitanud naabri õuel kasvav vaher, millest pikkupidi pragu läbi jookseb ja mis tuulega nagu lõõts lahti ja kokku käib ja nii juba mitu aastat.  Juulis oli pragu juba selline:

Viimasel ajal on mulle küll tundunud, et puu on veidi naabriõue poole vajunud ja enam meie õue ei ohusta, aga kõik sõltub ju tuulesuunast ja tugevusest. 

Ei mäleta enam, kas olen jõudnud tutvustada selle puu elanikke:

Vasakpoolne neist tundub vana kuri ise olevat ning parempoolne (jääb meie maja poole) on nagu miski metsavaim. Ei tea, mida nad seal sosistavad:)

Möödunud nädalal oli jälle suur tormihoiatus - seekord see torm võttiski selle puul lõpuks ladva maha. 

Hea vanamees sai võidu:)...

...puu kukkus naabri õue ning meil tõmbas telefonitraadi jälle maha, katki ei tõmmanud, telefon jäi tööle. Kuna eelmisel korral telefoni tehnikud olid öelnud, et järgmine kord võite ise ka juhtme uuesti pingule tõmmata, siis ema aktiivsel juhtimisel seda pühapäeval tegema hakati. Juhe sai sirgeks, aga kahjuks pärast seda telefon enam ei töötanud. Kusjuures nii wifi kui telekas kumbki ei arvanud, et side oleks katkenud, lihtsalt info ei liikunud. Tuli siis ikka kaablikutid kohale tellida - selle jätsime ikka esmaspäevale. Ema siis esmaspäeval tegeles sellega - esialgu need tehnikud ka ei tahtnud uskuda, et telefon ei tööta, sest ka kaugehooldus ei näidanud riket, aga ema ikka veenis neid, et meil seadmed ei tööta ja tulid kohale vaatama. Selgus, et kaabli sirkeks venitamisega olime otsad lühisesse lasknud - mulle tundub üldse kummaline, et juhtmed on õues ühendatud nii, et midagi katteks pole, aga ma selle valdkonna töid ei tunne ja ei hakka ju spetsialiste õpetama (ja ega mind polnud seal kohapeal vaatamas ka kui nad seda ühendust talvel tegid). Igatahes parandasid nad selle lühise ka ära ja sellega võime oma tormikahjud jälle likvideerituks lugeda. Ja üks puu jälle vähem, mille üle järgmise tormi korral muret peaks tundma.

Murphy seadus

Sai täna jälle tõestatud, et Murphy seadused endiselt toimivad. Käisin eile ja täna koolitusel ning selgus, et on vaja tänaseks paarile meilile kindlasti vastata - õhtul kodus polnud viitsimist exceleid avada ning läksin enne koolitust töölt läbi. Olin eilsel koolitusel telefoni mõned märksõnad kirja pannud ning aeg-ajalt mälu värskendades üritasin kiirelt vajalikud meilid ära saata. Ühel hetkel telefon enam pilti ette ei võtnud ja ühelegi nupule ei reageerinud. Arvasin, et aku on totaalselt tühjaks saanud (kuigi öösel laadisin). Ühendasin arvuti taha, aga ei midagi, arvuti ei arvanud, et tal on mingi lisavidinaga ühendust. Jäi üle vaid järeldada, et telefon on otsad andnud. Üritasin kiiresti sekretärile meili kirjutada, et ta mulle päeva jooksul asendustelefoni organiseeriks - koolitusele tassisin arvuti kaasa, et saaksin infot, et kas siis saan abi. Selgus, et sekretär oli eelmisel õhtul kontori ees jala kipsi kukkunud, aga õnneks on meil asendamine korraldatud ning mu palve ei jäänud rippuma. Arvuti lülitasin enne kotti panemist enda arust välja, aga ju tal oli mulle veel pärast midagi öelda  ja välja ei lülitanud - kui enne esimest kohvipausi arvuti välja võtsin pidin näpud ära kõrvetama - arvuti oli tulikuum ja aku oli loomulikult täiesti tühi. Päeva jooksul suutsin kuskil seina ääres aku ära laadida ja arvuti lõpuks ellu äratada ning saada kätte info, et asendustelefon ootab mind kontoris laual. Peale koolitust tõttasin siis kontorisse - oli küll selline telefon, millesse mu SIM-kaart sobis, aga op süsteemi olin jõudnud endal uuema vastu vahetada, aga asendustelefonil oli see tegemata ning ma ei saanudki oma andmeid varukoopiast taastada:( Meie IT tehniline tugi aitas vähemalt kontaktid ära sünkroonida, et mul telefoninumbrid olemas oleks. Ühtlasi andis teada, et mu telefoni probleemi lahendamiseks ringleb internetis ka miski õpetus, mille järgi mingeid klahvikombinatsioone tehes ning telefoni arvuti külge ja lahti ühendades ja jälle klahvikombinatsioone tehes saab lõpuks telefoni korda - ma ei uskunud seda ja arvasin, et kuna ma terve päeva olin üritanud oma telefoni korduvalt sisse lülitada ja muid nuppe vajutada, aga tulu sest polnud, siis on ikka mõistlikum telefon remonti viia. Ja kuna mul selleks aega oli, siis viisingi kohe. Andsin telefoni teenindajale ja teatasin, et see on rikki läinud ja ühelegi nupule ei reageeri - teenindaja vajutas telefoni sisselülitamise nuppu … ja telefon võttis pildi ette:) ja kogu mu mässamine ja teiste jooksutamine oli täiesti ilma asjata tehtud. Eks nii on varemgi nii mul kui teistel juhtunud, et vahest piisab spetsialistil vaid kohale tulla, kui asjad korda lähevad:) - üks Murphy seadustest tõenäoliselt:) Või siis olin oma klahvikombinatsioonidega jõudnud päeva jooksul täpselt eelviimase klahvivajutuseni ja viimase tegi spetsialist:) 

Rahvarõiva kool - krae tikkimine

Kuu aega möödas nagu niuhti ja tuli terve nädalavahetus end koolitada. Algas see küll väga imelikult - ei mingit kooli tunnet:) Jõudsin enda arust õigeks ajaks kohale, aga endale jäi mulje, et olen hullult hiljaks jäänud, kõik, kes kohal olid tegid juba midagi või said õpetajalt personaalset juhendmist. Igaüks pidi nagu ise peale käima, et mida ma nüüd teen - mitte, et kõigepealt räägitakse, et mida ja kuidas me alustame. Aga mis mulgi muud üle jäi - muster oli pildi peal olemas, võtsin tüki riiet ning hakkasin erinevate niitidega oma tikandit proovima. 

Jäin tulemusega rahule ning oligi lõuna aeg käes. Hommikul läbi vanalinna jalutades jäi silma söögikoht Till ja Kummel, mis tundus väga kutsuv - samal arvamusel olid veel mõned inimesed ning läksimegi neljakesi sinna sööma - koht oli mõnusalt hubane, toit oli maitsev ja teenindus ka täitsa tore - väheke aeglane, aga kuna tegemist polnud kiirsöögikohaga, siis ei saa seda neile pahaks panna.

Peale lõunat läks töö täie hooga edasi. Ma olen ikka endale lihtsa ülesande valinud:) Need, kes lilltikandiga käiseid peavad tikkima, jõudsid esimese päeva õhtuks mustri õigesti kangale joonistatud, ma alustasin peale lõunat juba krae välja lõikamise ja selle tikkimisega. Aga ega see lihtne pilutamine ka väga kiiresti ei läinud, üsna pea oli õhtu käes ja tuli koju minna...

...ja järgmisel hommikul jälle tagasi tikkima. Jõudsin esialgu liiga vara - poe uks oli veel kinni. Jalutasin veidi mööda Pikka tänavat ja imestasin kui palju on vanalinnas söögikohti. Veidi enne õiget aega jõudsin koolitusele ka kohale ja jälle jäi mulle mulje, et olen hiljaks jäänud - õpetaja näitas kuidas tikkimisraami tikkimiseks ettevalmistada - õnneks ta plaanis otsast alustada, kui kõik kohale jõuavad. Minu pilutikandi jaoks pole vaja suurt raami kasutada, aga olin ema käest laenatud raami igaks juhuks kaasa võtnud ning plaanisin sellele igaks juhuks ka abiriided külge panna - lõpuks ikka ei teinud seda, ruumi oli liiga vähe, et nendega mässama hakata, kirjutasin üles, mida teha vaja ja talletasin mällu ka (vähemalt korraks:)) Ja samal ajal tikkisin muudkui oma kraed. Lõunale läksin seekord Hella Hunti ning see polnud küll hea valik - või ma valisin lihtsalt vale toidu - kui menüüs on tomatisupp juustuga, siis see ei peaks olema sibulasupp tomati ja juustuga:( Struudel päästis näljast, aga kuna kohv toodi enne suppi, siis see oli struudli ajaks juba jahtunud:(

Peale lõunat jätkus töö endiselt, kes paigutas tööd raami, kes tegi tööproove ja mina jätkasin enda kraed. Kahepäevase töö tulemus:

Nüüd ei olegi enam muud, kui kogu ülejäänud serv ja teine nurk ka ära täita ning samasugune tikand teha kätistele ja õlakutele ning siis jääb üle õmblemistunde oodata... Kuna mul on nii vähe tikkimist, siis õpetaja soovitas mul teised riided veel teha, kus käised oleks lilltikandiga:) Edasi jään tõenäoliselt topelt riietega jänni ja alustama peaks siis veel kord muuseumi minekust - et siis korrektne valik teha ja lõpetama peaks ka kahe kirjaliku tööga - peaks vist kaheks aastaks töölt vabaks võtma:). Aga eks paistab mis saab, kõigepealt teen enda tikkimise valmis (ja samal ajal ka kraele niplispitsi, mis on oluliselt aega nõudvam), siis vaatan, kuidas neid ülejäänud tikkimistunde täidan. Võib olla võin oma padja- või voodikatte ette võtta, kus ka saan tikkimist harjutada ja õpetajalt nõu küsida.

Rahvariiete valmistajate seas on üsna heaks hinnatud üks 1938. aastal välja antud raamat (H.Kurrik, Eesti Rahvarõivad), mida meil kodus pole. Nüüd oli mul võimalus seda sirvida - seal olid küll vist kõik kihelkonnad sees, aga info oli enamuses viide mõnele teisele riidele. Sain aru, et juba selles raamatus oli Keila riiete juurde soovitatud Juuru seelikut. Irooniaga märkides meenutas see veidi üht vana anekdooti, kus õpilane läheb bioloogia eksamile olles ära õppinud ainult kirbu pileti. Juurut jäi mulle mitmel pool soovitusena silma - Paide või Türi mehe (või mõlemad?) riided näiteks võiks Juuru mehe järgi teha:) Ja Paide naine võiks kasutada Türi seelikut:) Käised olid Paide naisel siiski endal olemas ja erinevad Türi omadest ning Türil oli selles raamatus isegi kaks varianti käiseid - kihelkonna põhja osas sinine lillkiri ja lõuna osas värviline lillkiri. Sellest raamatust vist on pärit muster, mille järgi ma kooli ajal endale käised tikkisin ja mida tänapäeval kuskil enam näidata ei julgeks:) Aga mis on selle raamatu pluss, et see nii rariteetne on, mulle nii lühikese vaatlemise järgi selgeks ei saanud - ehk on mul võimalus sellesse mõnikord pikemalt süveneda.