Mašmaša lood - vol. 53

Mašmaša laulab mingit laulu, aga ma ei saa aru, mis sõnad need on. Tükk aega kuulan, siis saan lõpuks aru: "Happy Birthday to you.":) See see on, kui ema teeb koolitöid ja tahvel hoiab aeg-ajalt last - viimase aja lemmikud youtubest on mingid beebilaulud, mida on nii inglise kui ka venekeelseid variante - varsti pean sõnaraamatu appi võtma, et lapsest aru saaks - õelastest on juba keeruline aru saada...

Mašmaša tahab maal liivakasti minna, aga ma ei taha kaasa minna, sest mul on vaja toas kangast kududa. Ütlen, et ta võib üksi ka minna, kui kuskile mujale ei lähe. Mašmšsa ütleb rõõmsalt: "Lähen ikka." - "Kuhu sa siis lähed?" - "Lähen tiigi juurde ja hüppan tiiki." - Õetütar kunagi umbes sama vanalt ütles just vastupidi: "Ausõna, ma ei lähe tiigi juurde ja ma ei söö mürgimarju ja ei tee üldse midagi, mida ei tohi teha."

Mašmaša ei taha uinuda. Räägin talle, et ta padjapüüril on nii toredad karud, kes tahavad ta magama uinutada. Mašmaša kostab väga tõsiselt: "Ei, nad ei uinuta. Nad ei hooli minust üldse, ma ei meeldi neile."

Sõidame autoga läbi liiklusummikute lasteaiast koju. Mõni jalgrattur sõidab ka autode vahel ja ma halisen, et miks nad peavad siin niimoodi sõitma. Mašmaša vastab tagantistmelt: "Aga emme, jalgratas on ju sõiduk, ta peabki sõiduteel sõitma."...:) Imestasin, et kust ta seda teab, aga pärast Eliisist lugesin, et nad olid päeval jalgratturitest rääkinud:)

Mašmaša on õel:) - Hankisime endale mingi kõhutõve just selleks ajaks, kui mul jälle kolm päeva õppepuhkust oli võetud. Ainus pluss selles, et ma saan hommikul veidi kauem magada, sest ööd on nagunii väga pikad. Hommikul Mašmaša teeb pool kümme silmad lahti, küsib, kas on hommik ja arvab, et me peaks üles ärkama. Mõmisen ja tahan edasi magada. Lõpuks ajan end ikka üles. Mašmaša nõuab, et ma tooks talle juua. Küsib, kas putru ka saab. Lähen putru keetma... kui puder valmis - siis Mašmaša magab magusasti:) - selgus, et haigus vaevas päris koledasti ja ta magas lõpuks peaaegu terve päeva maha:( Teise poole päevast magas põrandal - ära tõsta ka ei saanud, siis hakkas kajaka kisa tegema. Lõpuks kell 10 ajas end püsti, võttis mõned nukud ja suundus magamistoa poole. Küsin, kas läheb mängima või magama. Teatas rõõmsalt, et läheb magama - tegelikult uni kohe ei tulnud, lobises rõõmsalt ja luges raamatuid.

Ühel suvalisel päeval lasteaiast koju sõites teatab Mašmaša: "Emme, ma tahaks spaasse minna. Millal me sinna läheme?" - "Oi kui tore, ma tahaks ka väga spaasse minna." - "Lähme siis kohe.":)

Mašmaša vaatab üht koduloomade raamatut ja ütleb, et tal meeldivad hirmsasti lehmavasikad ning küsib, miks meil loomaaias lehmi pole. Räägin, et lehmi peavad talupidajad. Mašmaša: "Siis saab minust suurena talupidaja, aga siis mul ei saa ju beebit olla." - "Talupidajatel saavad ka lapsed olla - naabritel on ka talu ja neil on ju lapsed ja lapselapsed." - "Siis mul ikka on beebi ka, siis ma võtan ta kaasa ja me hakkame koos lehmi lüpsma. Emme, sina pead siis ka tulema lehmi lüpsma ja sa ei saa enam siis tööl käia vaid pead talupidajaks saama." - minu tulevik on kindlustatud:)

Õde rääkis ka toreda loo: Mašmaša teeb mingit pahandust, mu õde küsib, kas tal aru pole peas. Mašmaša mõtleb ja ütleb: "On küll, aga lüliti on kadunud." Koos otsiti lüliti üles - asub pepu peal (seda ütles Mašmaša ise). Hiljem sai seda sama lugu ära kasutada, et kui jälle krutskiks läks, siis palusime aru sisse lülitada ja Mašmaša siis lülitas:)

Mašmaša lood - vol. 52

Üritan lõputööd teha ja Mašmaša magamapanek käib enam-vähem nii, et loeme unejutu ära, siis saab kalli ja musi ning luban tal veidi sosinal enda nukkude või kaisuloomadega rääkida ja millalgi tuleb uni ka. No mõni päev kohe üldse ei tule..., sest on autos magatud või lasteaias lõunaund... Hõikan aeg-ajalt teisest toast, et jäägu nüüd magama, aga ikka kostab jutuvada. Lõpuks lähen veel viimast unekallit tegema - Mašmaša istub voodil, terve voodi on mingeid pilte täis laotatud ja sehkendab ja mängib nendega... ja nii juba kaks tundi... Päeval,  kui vaja on kasvõi pool tundi omaette mängida, hakkab kääksuma, et mul on igav ja mul on igav, tahan multikat... öösel saab küll omaette mängida, kui on vaja magama jääda...

Selle öösel magamatuse plussiks saan lasteaias kiita, et Mašmaša jääb lõunal nii kiiresti magama, et mõni teine pole veel voodisssegi jõudnud...

Ootamatult avastasin, et päris mitu nädalat on Mašmaša suutnud öösel voodi kuivaks jätta:) Nüüd kahjuks kaks ööd mitte. Kurtsin talle hommikul, et ta pissis mu padja täis. Mašmašat ajas see itsitama. Ütlen, et see pole ju üldse naljakas. Mašmaša teeb hästi tõsise näo ja vastab: "Pole jah üldse naljakas, see on ju täitsa nõme."

Oleme Mašmašaga maal ülemisel korrusel. Arvan, et peaksime alla minema ja väikse vahepala võtma. Mašmaša arvab, et me võiks üleval selle vahepala süüa. Küsin, et mida me tema arvates võiks siis seal üleval süüa, et meil pole seal ju midagi. Mašmaša teeb mõtliku näo: "Ma ei tea... võib olla võiksime vahukommi süüa..." :)

Mašmaša tahtis rattaga sõita, käisime siis temaga korraks metsas - s.t. kiikasin oma metsatukka korra sisse, et kas kuuseriisikaid on. Ma kaugele ei julgenud sukelduda - Mašmaša jäi rattaga tee äärde ning kartsin, et ta läheb tee peale. Ühte seent  nägin... ja üks oli poolik, mis näitas, et seal oli keegi käinud. Kodus hiljem Mašmaša kallistab mind ja aiatab. Leian enda särgi küljest ühe kuuseokka. Mašmaša kostab selle peale: "Oi, emme, sa oled metsast kuuse koju toonud." :)

Käisime Mašmašaga mu kursaõe juures, tal on teemaks lastekleidid ja oli modelli vaja. Kaasa saime vaarikaid ja viinamarju ja peoga komme. Vaarikad ja viinamarjad panin kodus lauale ja soovitasin Mašmašal neid süüa, aga kommid panin vaikselt kõrvale, sest seal külas ta sõi juba mitu tükki. Tükk aega hiljem Mašmaša mängib nukkudega ja korraga lausub: "Emme, aga see tädi pani ju meile veel midagi kaasa." Teen juhmi näo ja Mašmašal läheb õnneks see küsimus kohe meelest. 

Mašmaša lood - vol. 51

Mul on lapsega vedanud - Mašmaša on samasugune unimüts nagu mina - õhtuti ei saa teda magama ja hommikuti magaks kaua. Kuna mõlemad olime nohus, siis võtsin nädalaks hoolduslehe. Lõunaund ei maganud ja hommikul saime kaua magada. Enamasti ärkab Mašmaša ikka varem ja küsib minult, millal mina üles tõusen... Ühel hommikul oli meil eriti hea uni... Mina ärkasin kell kümme, sest Mašmaša norskas nii kõvasti. Minu tõusmise peale keeras Mašmaša külge, jättis norskamise järgi ja magas veel rahulikult pool tundi:)

Kasutan hoolduslehte "kurjasti" ära - teen lapse tohtredamise asemel veidi ka koolitöid. Mašmaša kurdab: "Mul on igav..." - "Korista siis mänguasjad kokku. Kui ma poolid saan poolitud, siis hakkame maale minema." - "Kas ma nukkudega mängida jõuan enne?":)

Vahel tundub, et Mašmaša on juba nii suur... Mul õde hakkas talle midagi rääkima ja Mašmaša kostis vastu: "Ja, ma tean, emme rääkis mulle seda juba."

Mašmaša mängib mul õetütrega nukkude ja kaisuloomadega. Mängult on uneaeg ja nad loevad oma lastele unejuttu. Mašmašal on käes suvaline ilma piltideta suurte inimeste raamat ja "loeb" sealt: "Elas kord väike Jussike, kellele meeldis väga oma ema.":)

Mašmašaga Helsingis

Ühel päeval jäi Facebookis silma reklaam, et Helsingi Rahvusmuuseumis on Barbiede näitus. Mul tuli jälle nukuhullus peale ja mõtlesin, et võiks täitsa minna. Kui õele seda mainisin, siis ta leidis ühe Soome sõidu kupongi, mis oli kohe aegumas. Kooliasjad küll piinasid, aga samas tundus, et see üks päev oleks nii puhkuseks kui ka lapsega kahekesi olemiseks väga vajalik - tööpäeva õhtud kuluvad söögitegemisele, söömisele ja siis praktiliselt kohe juba pessu minek ja tudujutt ning nädalavahetustel ma teen ju koolitöid ja laps peab iseseisvalt mängima (või vähemalt ilma minuta). Nii võtsingi kätte ja broneerisin 18. augustiks Helsingis käigu.

Algselt võtsin plaani, et lisaks muuseumile käiks lõbustuspargi lähistel Meremaailmas (SeaLife) ja kui jõuab siis loomaaias. Lõbustuspargi kohta arvasin, et see on vast mõne järgmise aasta teema, sest käepael on kallis ja väikestele lõbustusi vähe.

Tegelikkuses läks veidi teisiti...

Korraks tekkis mõte, et vist ikka ei lähegi - kolmapäeval väänasin lasteaia juures jala välja... Kuidagi sõitsin koju, panin Traumeeli peale ja jala sidemega kinni - jalg läks küll paiste ja tekkisid sinikad, aga valu kadus ära. Lisaks sellele algas Mašmašal ärasõidu hommikul nohu... Aga arvasin ikka, et see puhkus kodust ja kohustustest tuleb kasuks ja võtsime ikka reisi ette.

Kuna vautšer oli VikingLinele, siis oli laevade valik väga piiratud. Hommikune väljasõit sadamast oli kell 7. Laevale minek lõppeb 20 minutit enne seda... Ja kuna pabin oli sees, siis ei julgenud seda minekut viimasele hetkele jätta. Öö oli väga kehv - Mašmaša ärkas kolme paiku nutuga või pigem ei ärganud vaid nuttis unes ja edasi klammerdus mu külge ja iga natukese aja tagant ärkas - ja siis ma juba ärkasin ise iga natukese aja tagant sissemagamise hirmust. Nii me siis unesegustena teele asusime. Kodust väljumine nägi välja selline:

Uksest välja minemisel Mašmaša muutus Mašmašaks - keksis rõõmsalt trepist alla ja lobises terve tee taksos ja sadamas.

Laevas oli mul tellitud buffee hommikusöök, sest teadsin, et kodus me süüa ei jõua ning kuidagi tuleb ju laevas see 2,5 h ära veeta. Mašmaša sõi 4 pannkooki - ma pole näinud, et ta nii palju hommikul sööks - pakun vist lihtsalt valet toitu:) Lisaks söömisele jõudsime veel mängunurgas aega veeta.

Laevalt sain ühistranspordi kohta infot - lapsekäruga piletit ei pea ostma ning trammiliinide kaardi ka, mis muidu oli päris hea, aga seal polnud ühtegi muud infot peale trammiliinide ning nende alg-ja lõpppeatuste. Raudteejaamas saavad kõik trammid ja metrood kokku, see oli siis ainus pidepunkt. Kõrval oli Helsingi kaart (kus poilnud jälle trammiliinide kohta mingit infot) ka ja mul oli muuseumi ja lõbustuspargi kodulehtedelt transpordisoovitused ka välja trükitud - lootsin, et saan hakkama (ja suu on ka ju peas:)) 

Helsingisse jõudes panin Mašmaša käru peale (õnneks ta veel mahub), sõitsime trammiga raudteejaama ja sealt edasi jalutasime Helsingi Rahvusmuuseumi.

Teel möödusime Soome parlamendihoonest:

Tee polnud pikk, aga päev oli vara alanud ning Mašmaša jäi magama.

Istusin siis muuseumi lähedal pargipingil, kustutasin mõttetuid meile ja lugesin veidi raamatut "Kuidas rääkida väikeste lastega nii, et nad kuulaksid". Veidi nautisin ikka ümbrust ka:) 

Lõpuks Mašmaša ärkas ja saime minna Soome Rahvusmuuseumi ja seal toimuvale Barbie näitusele. Uksel selgus, et hea, et Mašmaša magama jäi - muuseum avati kell 11 ja me jõudsimegi sinna veidi peale seda.

Kuna näitusele oli hiigelpikk saba, siis läksime enne ülejäänud muuseumi vaatama. Alla 18-aastastele oli muuseum tasuta, täiskasvanutele koos näitusega 15.-. Muuseumis väga me ringi ei vaadanud - kõndisime läbi ja mõnda asja vaatasime ja mõne asja kohta katsusin Mašmašale selgitusi jagada, kui ta küsis, aga ise ma midagi näitama ja seletama ei hakanud - arvan, et ta on selleks veel liiga noor.

Nüüd tagantjärge jäi kodulehelt silma, et seal on ka mingi kolmas korrus, kus oli mingi interaktiivne muuseumi osa lastele, aga seal mulle mingit viita kolmandale korrusele silma ei jäänud - tundus küll, et kuidagi vähe oli seda muuseumi, aga ei hakanud kuskilt küsima, et kas see ongi kõik... Eks see jääb siis mõneks järgmiseks korraks.

Barbiede näitusele oli jube pikk saba - sisse lasti nii palju kui välja tuli, s.t. et sees korraga liiga palju inimesi poleks. Saale oli kolm või neli, kus kõik nukud olid klaasi taga näitusel. Mašmaša vudis üsna omapäi rahva vahel ringi ja vaatas, mis teda huvitas. Katsusin tal ikka silma peal hoida, et ta pahandust ei teeks. Ühes saalis olid Barbie peeglilauad toolidega - Mašmaša maandus sinna ja hakkas juuksurit mängima. Sain rahulikult ühe saali ära vaadata, ta mängis ikka seal.:Nukke ma olen vist juba nii palju internetis näinud, et mind midagi ahetama ja üllatuma ei pannud. Ühes toas olid majad, autod jne muu atribuutika. Üks oli moderne lastele mängimiseks - Mašmaša hakkas seal muidugi kohe toimetama.

Ja mina vaatasin vanu esemeid. Seal küll imestasin - enamus väljapanek oli aastast 1974... - sama hästi oleks seal olnud olla aastanumbriks tänane päev - kõik majad, autod, basseinid, jalgrattad, hobused jms on juba nii kaua aega nende nukkudega kaasas käinud ja mõni pole selle aja jooksul eriti muutunud ka.

Sain näituse vaadatud ja Mašmaša ka lahkuma keelitatud. Käisime suveniiripoest ka läbi - Barbiet ei ostnud - Mašmaša valis endale Mauri Kunnase koera - väga nunnu (aga ma olen unustanud pilti teha ja praegu on see tal kaisus).

Kell oli pool kaks ja kõht oli jube tühi... Nägime läheduses mitut söögikohta, kuid kõik need avati alles kell 2:( Otsustasime, et jalutame siis Linnanmäki lõbustuspargi poole ning teel sööme, kui leiame sobiva koha. Ainus, mis silma jäi oli Subway - arvasin, et see on vast ikka sobiv koht... Jäin seal ikka täiega hätta, sest pole varem neis käinud ja pole aimugi, mida seal pakutakse - arvasin, et valmis eined nagu Macis, aga tegelikult pidi erinevatest osadest ise oma saiad kokku kombineerima (s.t. ise ütlema, mis sinki ja juustu ja salatit ja kastet sa sinna soovid ning millisest jahust saia) Kuidagi saime hakkama, aga Mašmašale see ikka ei maitsenud (või oli hommikusest pannkookidest kõht ikka veel täis).

Kodus vaatasin enne reisi erinevaid vaatamisväärsusi ning leidsin, et äkki ikka ei hakka loomaaeda minema, sest sinna kesklinnast minek tundus nii keeruline ja sealt sadamasse minek samuti. Otsustasin, et läheme ikka Linnanmäki lõbustusparki, võtame ainult tasuta atraktsioone ja siis käime SeaLife'is.

Kõht täis söödud, küsis Mašmaša: "Kas nüüd lähme kirikusse?" - mul polnud küll plaanis...  Kaljukirik oli küll Rahvusmuuseumi lähedal, aga ma ise olen seal käinud ja lapse jaoks arvasin selle vara olevat... Selgitasin talle seda ning jätkasime oma teekonda lõbustuspargi poole. Kohati oli see päris vaevaline - ülesmäge käru lükata... 

Lõpuks jõudsime kohale:) Sisenesime kuskilt tagumisest väravast ning ka lõbustuspargi sees oli veel tükk aega ülesmäge liikumist, et infopunktini jõuda. Seal saime atraktsioonide kaardi, kus oli väga selgelt kirjas, millised atraktsioonid, mis pikkusele on, ning see ka, millised neist on tasuta. Alla meetristele oli kokku võimalik 9 atraktsiooni, millest 5 oli tasuta ning nendest 3 lapsevanemaga koos ja 2 üksinda. Mašmaša sai siis 4 atraktsiooni, sest tassikarussellile ma ei soovinud minna, aga üksi ta sinna poleks saanud minna - vaikisin selle siis maha:)

Käisime koos väiksel vaaterattal (Vankuripyöra) - järjekord oli pikk, aga sõit kestis mitu ringi ja oli päris tore.

Mašmaša käis autode karussellil (Pienoiskaruselli) - oli rõõmus ja ei kartnud, kuigi see oli suur ja sõidukeid ja lapsi palju. Segadust tekitas talle see, et sisenemine oli teiset kohast kui väljumine ning ta üritas iga hinna eest sisenemise väravast väljuda... 

Üks väike rong tegi pika tiiru ümber Linnutee torni - Mašmaša tegi selle sõidu ka julgelt ära. Kuigi ma talle rääkisin, et välja tullakse teisest väravast, siis ikka tahtis ta sealt välja minna, kust ta sisse läks (ja kus ma teda ju jälle ei oodanud)...

Viimaseks atraktsiooniks jäi Panoraama vaatetorn, kuhu kõik võivad tasuta minna. Istud lifti ja see viib sind aeglaselt keerutades väga kõrgele üles ja toob alla ka.

Kumbki meist ei kartnud:) Mina kartsin ainult siis, kui Mašmaša tahtis püsti tõusta ja vastu klaasi toetades välja vaadata...

Siis tuli vahepala aeg. Võtsin kohvikust vahvleid ja kohvi, Mašmaša nõudis jäätist. Jäätis oli suur ja kuskilt ventilatsioonist puhus külm õhk ka just Mašmaša peale - ta lõdises ja oli täitsa sinine lõpuks (ja üleni jäätisene, sest see sulas kiiremini, kui Mašmaša seda süüa jõudis)

Peale väikest pausi läksime siis Meremaailma. Seal olid üsna kallid piletid, laps ei saanud ka tasuta ja kokku läks 29,50. Oli päris huvitav. Väga konkreetselt oli teekond ees ja selle läbimisel nägi palju toredaid kalu ja muid elukaid. 

Minu jaoks kõige huvitavamad olid kaunid aedangerjad (Gorgasia preclara) - lugesin, et need on kuni 40 cm pikad - ei tea, kas need isendid ka, kellest meie umbes 10 cm osa nägime:

Nende kaunite aedangerjate juures olid veel vahvad punased imepisikesed krabid, kelle kojad nägid välja nagu kivid:

 Muid kalu ja elukaid oli ka:

 Väljapanekud olid atraktiivsed ja akvaariumid sisaldasid palju huvitavaid elemente:

 Mõni kala oli eriti kole (aken kala näos on mingi asja peegeldus klaasil):

Meritähtedele oli seekord väga suur osa pühendatud ning neid oli väga erinevaid. Üks nägi välja nagu kõrbenud saiake:

Saime seal Meremaailmas ka üsna toreda elamuse - üks teenindaja pesi väikeste haide akvaariumi klaasseina ning Mašmaša küsis minult, miks ta seda teeb ja ma seletasin, et ju siis on vaja pesta. Meie jutu peale hakkas tädi meiega vestlema ning kuna tegu oli juhuslikult eestlasega, siis saime nendest haidest natuke rohkem teada - näiteks, et need on seal kõik täiskasvanud kuigi väga väiksed. Ning ta juhtis meie tähelepanu akvaariumis ujuvatele kastidele, kus elavad haipojad - ja näitas meile ühte kõige nooremat, kelle muna nad polnud märganud ning hädavaevu jõudsid haipoja teiste kalade käest päästa.

Teadsin, et suveniiripoest me ei pääse. Valik oli suur. Alguses tahtis Mašmaša endale karvast krokodilli, siis pingviini, kilpkonna jne - soovitasin, et vaadaku kõik ära ja siis otsustagu - aga ta oli iga looma juures kindel, et just seda ta tahab - kuni nägi järgmist. Lõpuks jõudsime kahjuks kummist elukateni ja siis ta neid plüüsist enam ei tahtnud... õnneks see meduus pole ka nii hirmus:)

Natuke panistasin laevale jõudmise pärast ja enam ei olnudki väga aega kuskile minna. Istusime sealt samast trammi ja sõitsime raudteejaama - seal pidime ümber istuma. Mašmaša jäi trammisõidu ajal magama. Raudteejaamas selgus, et number 5 tramm käib ainult laevade pärast ning selleni oli üle poole tunni aega. Katsusin siis trammikaardilt aru saada kuhu poole ja mitu peatust ma pean liikuma, et saaks number 4 trammile minna, mis ka sadamasse läks. Sain number 4 trammile, aga muidugi ma ei teadnud ju, mis peatus see sadama peatus on - arvasin, et lõpp-peatus, sest kaardilt mulle nii tundus. Lõpus see mulle nii ei tundunud - järsku hakkas tabloo näitama sihtkohaks teist trammiliini otsa - tegin järelduse, et see peab siis lõpp-peatus olema, aga sadama moodi see ei tundunud, pigem elurajoon. Sõitsin siis paar peatust veel ja väljusin seal, kus viimased inimesed olid väljunud. Sealt leidsin sadama üles - tõenäoliselt see lõpp-peatus ka ei olnud kaugel, oleksin sadamale lähenenud lihtsalt teisest küljest.

Laeval Mašmaša ikka magas edasi. Vaatasin seal ringi ja ööklubis oli vali muusika ning selle peale Mašmaša ärkas ja tahtis kohe kärust püsti karata ja tantsima hakata:) Ma arvasin, et ütlebki, et tahab nüüd tantsida, aga ta ütles, et ta arvab, et nüüd võiks midagi süüa. Kuna kell oli ~20:30 - siis tõesti oli viimane aeg õhtust süüa:) Kiirsöögikohast mulle midagi meelepärast ja Mašmaša soovitud friikartuleid ei paistnud - otsustasin jälle buffee kasuks - seal valik suurem ja sai rahulikult söömist nautida. Mis tegelikult nägi meil nii välja, et kõigepealt katsusin Mašmaša poolt soovitud söögid ja joogid talle kätte toimetada (tema ootas vapralt mind lauas) ning siis hakata enda söökide ja jookide eest muretsema (samal ajal lootes, et Mašmaša peab ennast lauas viisakalt üleval ja toitu ning nõusid ei loobi). Selles osas laabus kõik minu arust hästi ja Mašmaša ka ei kurtnud. Friikartuleid ei olnud kahjuks seal ka - olid ainult friiporgandid...

Sõime kõhu täis (vähemalt mina), mängisime veidi mängunurgas ja lapsed said Ville Viikingi süles istuda:

Ja oligi juba Tallinn. Võtsime sadamast takso ja keskööks olime jälle kodus:) 

Järgmisel aastal tahaksime Muumimaale minna:)

Mašmaša lood - vol. 50

Teen koolitöid ja Mašmaša mängib nukkudega, sätib neid laua äärde sööma ja korrutab: "Siia istudaa, siia istudaa." ja lisab mulle selgituseks, et neil kasvatajad vanas lasteaias nii rääkisid. Kuna see kõlas veidi võõralt, siis arvan, et kasvatajad ütlesid hoopis: "Sidi sjudaa." - suvel olid seal ühest venekeelsest perest õde ja vend ning läti-poola vms tüdrukutega kasvatajad tõenäoliselt räägivad ka vene keelt.
Sama jutu käigus kaetud laud sai selline (mina samal ajal tikkisin, s.t. see on kõik Mašmaša töö ja vaev):

Meil oli raske nädal - mul oli enne viimast sessi võetud õppepuhkus ja Mašmaša otsustas nohu saada - nii me siis pidime hakkama saama - mina oma viimaste koolitöödega ja Mašmaša seal kõrval ise mängima ja segadusi tekitama. Ega see meil lihtne polnud:( Otsustasin õhtul ikka veidi asju kokku korjata (pärast seda kui ma  pärast jalavanni olin ära kuivatanud vannitoa; selle koristamise ajal laiali läinud õmblusmasina poolid kokku korjanud ja kokku kerinud;  kuivatanud ära vannitoa, mis ujus pärast Mašmaša poolt pissipoti pesemist jne) - rooman põrandal ja panen arstiasju kohvrisse, selja taga hõikab Mašmaša: "Mina tekitan segaduse ja sina koristad." - ja kallab mänguasjakasti tühjaks... 👿 (Selle ta koristas hiljem ikka ise ära, sest ma keeldusin seda tegemast.)

Näeme viimasel ajal igal pool koeri ja kõigi kohta Mašmaša arvab, et just sellise koera ta võtab, kui suureks saab. Ühel päeval oli erandlik vestlus: "Emme, kas see on labrador." - "Ei ole." - "Aa... Mulle meeldivad labradorid.":)

Sõidame autoga maale - kell on palju ja ma arvan, et Mašmaša jääb kohe magama, aga tema hoopis arutleb igasugustel ootamatutel teemadel... "Emme, ma tahaks, et mul oleks õde ja vend.", "Emme, ma tahaks, et mul oleks juba oma tuba ja sellel peab uks ka olema, siis ma saaks selle lukku panna, et sa ei saaks mind segama tulla...", "Emme, aga millal ma endale kassipoja võin võtta?", "Emme, millal ma saan juba oma toa? Siis ma ei ajaks su asju sassi ja sa ei karjuks mu peale.":(. Tükk aega vaikust, arvan, et jäi magama... "Emme, mul on hoopis käekotti vaja, kuhu ma saaks enda asjad sisse panna, rahakoti ja need asjad, mis sinu kotis on (väike kass ja dinosaurus ajaviitmise mänguasjaks)."

Puhastan moosiks õunu. Mašmaša mängib seal kõrval ja igavleb. Tahab korvi tassida, aga ei jaksa. Vaatab mulle otsa, väike sädemeke silmas, haarab korvil sangast ja kallab selle naeru lagistades ümber... Kahjuks pidi ta selle kõik ise kokku korjama - keeldusin abistamast ka, kuna see ei juhtunud kogemata või mängu käigus vaid täiesti tahtlikult.

Herilased piirasid meid nii hirmsasti, et kolisin õunte lõikumiseks tuppa. Mašmaša nõuab ka nuga. Võtab kartulikoorimise noa ja kuna esimene ei koorinud, siis teise - ta on varem neid ka proovinud ja ma ei arvanud, et ta nendega end katki teeb. Korra mainis, et lõikas sõrme, aga kuna kõva kisa ei olnud, siis ma ei pööranud tähelepanu. Siis pöörasin, kui ta taburetil hakkas vereplekki laiali hõõruma ja üritas sellega joonistada. Mõlemad haavad olid nii näpu otsas, et täitsa keeruline oli sinna plaastrit sättida, näpud ka ju nii imepeenikesed... Siis mängis veidi aega haiglat ja lasi mul veidi nukke ka plaasterdada. Lõpuks võttis ühe plaastri ära, aga teist ei saanud ma isegi ära ja see siis jäi.

Võtame "kiiresti" einet enne maalt linna sõitu. Peaaegu juba kõik söödud, kui Mašmaša tahab, et ma teda beebitooli paneks (mida me üldiselt enam ei kasuta, aga pole seda veel jõudnud puhtaks küürida, et kuskile edasi anda või viitsinud suurema lapse tooliks kruvida). Ütlen, et ma ei hakka küll seda tooli nüüd laua äärde tassima. Mašmaša pole suu peale kukkunud: "Aga lohista siis.":)

Nüüd, kui koolis olin, siis mu ema ei saanud Mašmašat lõunaunne ja muinastulede lõkke äärest nõudis Mašmaša poole üheteistkümne paiku, et tema tahaks nüüd tuppa magama minna. Toas ta oli küll veendunud, et uni on läinud, aga tegelikult uinus üsna kiiresti. Hommikul üllatasime mu vanaema, et ei maganud lõunani vaid läksime tavapäraselt kümne paiku alla sööma. Lõunasöögi ajal ja peale lõunasööki oli Mašmaša eriti pahur, lõpuks teatas, et ta läheb hoopis üles. Kui ma poole tunni pärast teda vaatama läksin, siis magas minu voodis magusat und. Paar tundi hiljem üritasin teda äratada, et saaks hakata linna sõitma, aga tema keeras selle peale teise külje... Mõne aja pärast tegin uue katse... ikka sama nali:) Lõpuks hakkasin seal kõrval telefoniga rääkima, siis üritas Mašmaša end istuli ajada, tundus juba täitsa ärkvel, aga püsti ajada ei jaksanud - kukkus ikka voodisse küllili:) Lõpuks sain ta ikka üles... ja nüüd õhtul muidugi ei saanud enam magama...

Autosõidu ajal räägib Mašmaša, et ta võttis plaastri ära ja tal on näpule uut plaastrit vaja, sest see on ikka verine. Küsisin, et äkki ta on hoopis küüsi lakkinud. Mašmaša arvas, et on jah. Ja siis ütles hästi asjaliku häälega, et ta on juba täitsa suur tüdruk ja me peaks nüüd kohe õhtul poodi minema ja talle küünelaki ostma. Aga samas tegi kohe kõva beebikisa, kui ma ütlesin, et küünelakipoed on pühapäeva õhtul kinni:) 

Viimane sess

Viimane sess oli väga meeldiv:)

Esimest päeva alustasime pildistamisega - seekord pildistasin enamus asju stuudios. Tundus, et sain kõik tehtud ja ei viitsinud enda asju õue tassida - seal tundus, et ikka oleks pidanud seda tegema, aga siis polnud enam aega edasi-tagasi kõndimiseks. Nii pean siis leppima, et osa pilte on tehtud väljas ja osa stuudios - või pean veel mõne ilusa ilma leidma ja mõned asjad veel uuesti pildistama. Fotokas jäi autosse ja hetkel ma isegi ei tea, mis neist piltidest välja tuli...

Peale pildistamist algas piin koolimajas - meile lihtsalt on oma käsitöömaja palju-palju armsam ja koolimajas on nii umbne ja palav...

Õppisime asjaajamise alustes ametlikke kirju kirjutama ning majanduse ja ettevõtluse alustes tegelesime kuluarvestusega. Ning seal kõrval siis vormistasin enda tööproove. 

Päeva lõpetasime portfooliote vaatamisega ning selgus, et meie omadest oli ainult kolm inimest oma esmase versiooni ära saatnud ning paar tükki akadeemilisel olijatest ka, kes meiega koos plaanivad lõpetada. Tundsin end üsna tublina:)

Teine päev möödus üsna sarnaselt. Alustasime majanduse ja ettevõtluse alustega - tegelesime ikka kuluarvestusega - tutvusime netist saada olevate valmis tabelitega, mida saaks äriplaani aluseks kasutada. Arvestuse saime ka tehtud, sest tunnid olid seminari vormis ning saime jooksvalt oma teadmisi demonstreerida.

Päeva jätkasime suhtlemise alustega, s.t. jätkasime asjaajamise ainega. Mõlemad käivad karjääri planeerimise alla ning tegelikult eraldi ei hinnatagi. Lõpuks saatsime õpetajale ühe kirja ning sellega saime aine ka arvestatud.

Vahele tegime väikse jupi tootearendust - saime meeldetuletuse, kuidas toote lugu kirja panna ning mis seal võiks olla.  Selle tunni lõpus saime ära näidata oma vöödemapi ja kangakudumise viimased tööd. Seal ka nüüd kõik viied kirjas ja ained lõpetatud.

Ning siis ootas meid meie hirm... praktikate kaitsmine.

Kuigi meie kursuse üheksast inimesest neljal polnud praktika lõpetatud, siis kaitsmisel osales meid ikka rohkem - akadeemiliselt puhkuselt tulijaid oli ka neli või viis. Plaanitud ajast me kinni pidada ei suutnud, kahe ja poole tunni asemel kulus umbes neli tundi. Peale seda oli vaja veel ette näidata oma tikkimise ja nõeltehnika asjad, et need hinded kätte saada. Kõik tehtud:)

Ühtlasi sain jälle oma tubliduse üle rõõmu tunda, sest selgus, et tegelikult on peaaegu kõigil veel mingeid sabasid ja kõik asjad järje peal on vist kolmel-neljal inimesel ning kaks-kolm on üsna veendunud, et peavad akadeemilise võtma, sest ei jõua võlgu likvideerida... Mõni, kes plaanis, et võtab akadeemilise, lihtsalt et teha korralikum lõputöö, see veendi nende päevade jooksul ümber, et lihtsam on end kokku võtta ja see nüüd ikka ära teha. Üldjuhul juhtuvat akadeemilisel olijatega ikka nii, et nad hakkavad oma tegemata asjadega tegelema ikka viimasel minutil ning siis aasta pärast asja kätte võttes on palju meelest läinud ja pole sugugi lihtsam oma töid lõpetada.

Viimase sessi viimane päev kulus toote arendusele - rääkisime, mis meil plaanis ja mis tehtud, proovisime oma märki kujundada ning arutlesime tekstiilikoja tegevuse parendamist. Vahepeal käis veel nahatööde õpetaja ja hindas ära meie nahast kotid.

Sessi lõpetasime inglise keelega, kus pidime arvestuse saamiseks õpetajale inglise keeles mõnd oma toodet tutvustama. 

Kui praktikate kaitsmine välja arvata, siis sess ei olnud väga pingeline, kuigi tehtud sai väga suur hulk arvestusi ja saadud suur hulk hindeid hindamata tööde eest. Suur rõõm on, et kõik võlad on kaelast ära ja nüüd tuleb kaks nädalat hoolega oma toote lugu kirjutada ja toodet ja portfooliot teha ning siis on veel peaaegu kaks nädalat aega nende parandamiseks ja täiendamiseks. 24. septembriks peavad kõik asjad valmis olema ja siis jääb ainult 3. oktoobrit pabistades oodata - siis toimub meie kutseeksam...

Ettevalmistused viimaseks sessiks - vol. 3

Kaks ja pool nädalat jälle nagu niuhti möödas. Hirm sessi ees on suur, kuigi tundub, et olen jooksvate asjadega hakkama saanud.
Praktika rätikud said tikitud. Kuna tundus, et nendega kõiki tunde täis ei saa, siis tegin teise veidi lihtsama, et jüuaksin ikka teise koti heegeldada nii, et tunde väga palju üle ei lähe.
Olustvere mõis:

 Kaevumaja:

Kohe alustasin ka koti heegeldamist, et nädalavahetusel oleks igal pool midagi võimalik näpus hoida. Vahepeal tuletas sõbrants meelde, et praktikaaruanne on vaja 13. augustiks ära esitada... Mul polnud veel kott valmis:( Sain koti valmis:

Ja siis jätkasin muidugi kohe ka praktikaaruandega - saadetud sai 16. augustil...

Enda märkmeid polnud üldse aega lugeda, nii olin tähelepanuta jätnud, et portfoolio esimese versiooni pidime 16. augustiks saatma. Sõbrants tuletas jälle meelde - hea, et keegigi järge peab...:) Pusisin siis piltidest mingi valiku teha ja esimese versiooni kuidagi kujundada, tekstide osa jätsin esialgu üsna kesiseks - ma lihtsalt ei viitsinud hakata öösel asju tõstma hakata, et kuidagi selle riiulini jõuda, kus erinevate ainete kaustad on, kus sees mul infod nende esemete kohta ehk kirjas on. Arvasin, et muutmiseks meil on nagunii aega - küll siis lisan infot ka.

Tahtsin portfooliosse lilltikandis lahttasku ka sisse panna ja kuna päeval arvutitööd ei saanud, teha, siis alustasin seda ka, et teen nii palju kui jõuan ning öösel jätkan portfoolioga. Sain portfoolio esimese versiooni tehtud ja 20. augustil saadetud.

Kuna need füüsilised tööd tundusid rohkem aega-nõudvamad, siis tikkisingi järgmisena koti valmis ja paralleelselt panin ka kampsunile kante - kuna õmblusmasin oli juba laual, siis tahtsin kõik masinaga tehtavad õmblused järjest ära teha.

Minu rahvarõivaste juurde sobiv lilltikandis kott sai selline:

Kampsuni juures oli kõige hirmsam esiosa lahti lõikamine. Õmblesin masinaga igaks juhuks servad läbi, lõikasin läbi ja lasin masinaga servad veel ääristuspistega üle. Ning siis kantisin:

Valmis kampsunit ei jõudnuki pildistada, sest alguses tahtsin enne ära pressida, aga pressimine jäi nii viimasele minutile, et siis panin juba asjad kokku ja sõitsin kohe maale.

Vahepeal panin koos valge pesuga pesema ka nõeltehnikas kindad ja masinal kootud sokid. Need viltusid nii nunnuks:) - ainult natuke liiga väikseks - minu lapsele need enam ei lähe, pean mõne väiksema kuskilt leidma...

Nõeltehnikas kindad:

Imepehmed masinal kootud sokid:

Öösiti katsusin kirjalike töödega tegeleda, et need ka ikka tehtud saaks - rõivakanga ja sõbakirjalise vaiba tööprotsessi dokumentatsioonid sain ka enne sessi kenasti tehtud:)

Viimasel päeval plaanisin ära vormistada viimased vööd, tikkimised ja nõeltehnikad mappi. Kahjuks läksid viimased kaks õppepuhkuse päeva veidi vussi:( Laps jäi nohusse ning lasteaias olemise asemel oli minuga kodus... ja mängis küll suure osa ajast tublisti omaette, aga eks natuke mu tempo ikka kannatas. Lisaks selgus ootamatult, et tööl vaja kiiresti mingid eelarvenumbrid ära saata, mida ma alles peale sessi plaanisin tegema hakata... Võtsin siis oma lapse kaasa ja käisime vahepeal tööd ka veel tegemas... Tagasi jõudes jõudsin ära  aurutada kõik viimased esemed ja sõbakirjalise vaiba ning asjad pakkida ja ööseks jõudsimegi juba maale... vanaema juba magas ja lapse pidin ka autost otse voodisse tõstma.

Õnneks olid seekord õppeained meil kõik üsna teoreetilised ja esimesel päeval suutsin loengutes need tööproovid ära vormistada:)

Tegeleda ei jõudnud üldse enda tootega ja toote looga. Nendega pean siis peale sessi kiiresti tegelema hakkama.