Ühel päeval jäi Facebookis silma reklaam, et Helsingi Rahvusmuuseumis on Barbiede näitus. Mul tuli jälle nukuhullus peale ja mõtlesin, et võiks täitsa minna. Kui õele seda mainisin, siis ta leidis ühe Soome sõidu kupongi, mis oli kohe aegumas. Kooliasjad küll piinasid, aga samas tundus, et see üks päev oleks nii puhkuseks kui ka lapsega kahekesi olemiseks väga vajalik - tööpäeva õhtud kuluvad söögitegemisele, söömisele ja siis praktiliselt kohe juba pessu minek ja tudujutt ning nädalavahetustel ma teen ju koolitöid ja laps peab iseseisvalt mängima (või vähemalt ilma minuta). Nii võtsingi kätte ja broneerisin 18. augustiks Helsingis käigu.
Algselt võtsin plaani, et lisaks muuseumile käiks lõbustuspargi lähistel Meremaailmas (SeaLife) ja kui jõuab siis loomaaias. Lõbustuspargi kohta arvasin, et see on vast mõne järgmise aasta teema, sest käepael on kallis ja väikestele lõbustusi vähe.
Tegelikkuses läks veidi teisiti...
Korraks tekkis mõte, et vist ikka ei lähegi - kolmapäeval väänasin lasteaia juures jala välja... Kuidagi sõitsin koju, panin Traumeeli peale ja jala sidemega kinni - jalg läks küll paiste ja tekkisid sinikad, aga valu kadus ära. Lisaks sellele algas Mašmašal ärasõidu hommikul nohu... Aga arvasin ikka, et see puhkus kodust ja kohustustest tuleb kasuks ja võtsime ikka reisi ette.
Kuna vautšer oli VikingLinele, siis oli laevade valik väga piiratud. Hommikune väljasõit sadamast oli kell 7. Laevale minek lõppeb 20 minutit enne seda... Ja kuna pabin oli sees, siis ei julgenud seda minekut viimasele hetkele jätta. Öö oli väga kehv - Mašmaša ärkas kolme paiku nutuga või pigem ei ärganud vaid nuttis unes ja edasi klammerdus mu külge ja iga natukese aja tagant ärkas - ja siis ma juba ärkasin ise iga natukese aja tagant sissemagamise hirmust. Nii me siis unesegustena teele asusime. Kodust väljumine nägi välja selline:
Uksest välja minemisel Mašmaša muutus Mašmašaks - keksis rõõmsalt trepist alla ja lobises terve tee taksos ja sadamas.
Laevas oli mul tellitud buffee hommikusöök, sest teadsin, et kodus me süüa ei jõua ning kuidagi tuleb ju laevas see 2,5 h ära veeta. Mašmaša sõi 4 pannkooki - ma pole näinud, et ta nii palju hommikul sööks - pakun vist lihtsalt valet toitu:) Lisaks söömisele jõudsime veel mängunurgas aega veeta.
Laevalt sain ühistranspordi kohta infot - lapsekäruga piletit ei pea ostma ning trammiliinide kaardi ka, mis muidu oli päris hea, aga seal polnud ühtegi muud infot peale trammiliinide ning nende alg-ja lõpppeatuste. Raudteejaamas saavad kõik trammid ja metrood kokku, see oli siis ainus pidepunkt. Kõrval oli Helsingi kaart (kus poilnud jälle trammiliinide kohta mingit infot) ka ja mul oli muuseumi ja lõbustuspargi kodulehtedelt transpordisoovitused ka välja trükitud - lootsin, et saan hakkama (ja suu on ka ju peas:))
Helsingisse jõudes panin Mašmaša käru peale (õnneks ta veel mahub), sõitsime trammiga raudteejaama ja sealt edasi jalutasime Helsingi Rahvusmuuseumi.
Teel möödusime Soome parlamendihoonest:
Tee polnud pikk, aga päev oli vara alanud ning Mašmaša jäi magama.
Istusin siis muuseumi lähedal pargipingil, kustutasin mõttetuid meile ja lugesin veidi raamatut "Kuidas rääkida väikeste lastega nii, et nad kuulaksid". Veidi nautisin ikka ümbrust ka:)
Kuna näitusele oli hiigelpikk saba, siis läksime enne ülejäänud muuseumi vaatama. Alla 18-aastastele oli muuseum tasuta, täiskasvanutele koos näitusega 15.-. Muuseumis väga me ringi ei vaadanud - kõndisime läbi ja mõnda asja vaatasime ja mõne asja kohta katsusin Mašmašale selgitusi jagada, kui ta küsis, aga ise ma midagi näitama ja seletama ei hakanud - arvan, et ta on selleks veel liiga noor.
Nüüd tagantjärge jäi kodulehelt silma, et seal on ka mingi kolmas korrus, kus oli mingi interaktiivne muuseumi osa lastele, aga seal mulle mingit viita kolmandale korrusele silma ei jäänud - tundus küll, et kuidagi vähe oli seda muuseumi, aga ei hakanud kuskilt küsima, et kas see ongi kõik... Eks see jääb siis mõneks järgmiseks korraks.
Barbiede näitusele oli jube pikk saba - sisse lasti nii palju kui välja tuli, s.t. et sees korraga liiga palju inimesi poleks. Saale oli kolm või neli, kus kõik nukud olid klaasi taga näitusel. Mašmaša vudis üsna omapäi rahva vahel ringi ja vaatas, mis teda huvitas. Katsusin tal ikka silma peal hoida, et ta pahandust ei teeks. Ühes saalis olid Barbie peeglilauad toolidega - Mašmaša maandus sinna ja hakkas juuksurit mängima. Sain rahulikult ühe saali ära vaadata, ta mängis ikka seal.:Nukke ma olen vist juba nii palju internetis näinud, et mind midagi ahetama ja üllatuma ei pannud. Ühes toas olid majad, autod jne muu atribuutika. Üks oli moderne lastele mängimiseks - Mašmaša hakkas seal muidugi kohe toimetama.
Ja mina vaatasin vanu esemeid. Seal küll imestasin - enamus väljapanek oli aastast 1974... - sama hästi oleks seal olnud olla aastanumbriks tänane päev - kõik majad, autod, basseinid, jalgrattad, hobused jms on juba nii kaua aega nende nukkudega kaasas käinud ja mõni pole selle aja jooksul eriti muutunud ka.
Sain näituse vaadatud ja Mašmaša ka lahkuma keelitatud. Käisime suveniiripoest ka läbi - Barbiet ei ostnud - Mašmaša valis endale Mauri Kunnase koera - väga nunnu (aga ma olen unustanud pilti teha ja praegu on see tal kaisus).
Kell oli pool kaks ja kõht oli jube tühi... Nägime läheduses mitut söögikohta, kuid kõik need avati alles kell 2:( Otsustasime, et jalutame siis Linnanmäki lõbustuspargi poole ning teel sööme, kui leiame sobiva koha. Ainus, mis silma jäi oli Subway - arvasin, et see on vast ikka sobiv koht... Jäin seal ikka täiega hätta, sest pole varem neis käinud ja pole aimugi, mida seal pakutakse - arvasin, et valmis eined nagu Macis, aga tegelikult pidi erinevatest osadest ise oma saiad kokku kombineerima (s.t. ise ütlema, mis sinki ja juustu ja salatit ja kastet sa sinna soovid ning millisest jahust saia) Kuidagi saime hakkama, aga Mašmašale see ikka ei maitsenud (või oli hommikusest pannkookidest kõht ikka veel täis).
Kodus vaatasin enne reisi erinevaid vaatamisväärsusi ning leidsin, et äkki ikka ei hakka loomaaeda minema, sest sinna kesklinnast minek tundus nii keeruline ja sealt sadamasse minek samuti. Otsustasin, et läheme ikka Linnanmäki lõbustusparki, võtame ainult tasuta atraktsioone ja siis käime SeaLife'is.
Kõht täis söödud, küsis Mašmaša: "Kas nüüd lähme kirikusse?" - mul polnud küll plaanis... Kaljukirik oli küll Rahvusmuuseumi lähedal, aga ma ise olen seal käinud ja lapse jaoks arvasin selle vara olevat... Selgitasin talle seda ning jätkasime oma teekonda lõbustuspargi poole. Kohati oli see päris vaevaline - ülesmäge käru lükata...
Lõpuks jõudsime kohale:) Sisenesime kuskilt tagumisest väravast ning ka lõbustuspargi sees oli veel tükk aega ülesmäge liikumist, et infopunktini jõuda. Seal saime atraktsioonide kaardi, kus oli väga selgelt kirjas, millised atraktsioonid, mis pikkusele on, ning see ka, millised neist on tasuta. Alla meetristele oli kokku võimalik 9 atraktsiooni, millest 5 oli tasuta ning nendest 3 lapsevanemaga koos ja 2 üksinda. Mašmaša sai siis 4 atraktsiooni, sest tassikarussellile ma ei soovinud minna, aga üksi ta sinna poleks saanud minna - vaikisin selle siis maha:)
Käisime koos väiksel vaaterattal (Vankuripyöra) - järjekord oli pikk, aga sõit kestis mitu ringi ja oli päris tore.
Mašmaša käis autode karussellil (Pienoiskaruselli) - oli rõõmus ja ei kartnud, kuigi see oli suur ja sõidukeid ja lapsi palju. Segadust tekitas talle see, et sisenemine oli teiset kohast kui väljumine ning ta üritas iga hinna eest sisenemise väravast väljuda...
Üks väike rong tegi pika tiiru ümber Linnutee torni - Mašmaša tegi selle sõidu ka julgelt ära. Kuigi ma talle rääkisin, et välja tullakse teisest väravast, siis ikka tahtis ta sealt välja minna, kust ta sisse läks (ja kus ma teda ju jälle ei oodanud)...
Viimaseks atraktsiooniks jäi Panoraama vaatetorn, kuhu kõik võivad tasuta minna. Istud lifti ja see viib sind aeglaselt keerutades väga kõrgele üles ja toob alla ka.
Kumbki meist ei kartnud:) Mina kartsin ainult siis, kui Mašmaša tahtis püsti tõusta ja vastu klaasi toetades välja vaadata...
Siis tuli vahepala aeg. Võtsin kohvikust vahvleid ja kohvi, Mašmaša nõudis jäätist. Jäätis oli suur ja kuskilt ventilatsioonist puhus külm õhk ka just Mašmaša peale - ta lõdises ja oli täitsa sinine lõpuks (ja üleni jäätisene, sest see sulas kiiremini, kui Mašmaša seda süüa jõudis)
Peale väikest pausi läksime siis Meremaailma. Seal olid üsna kallid piletid, laps ei saanud ka tasuta ja kokku läks 29,50. Oli päris huvitav. Väga konkreetselt oli teekond ees ja selle läbimisel nägi palju toredaid kalu ja muid elukaid.
Minu jaoks kõige huvitavamad olid kaunid aedangerjad (Gorgasia preclara) - lugesin, et need on kuni 40 cm pikad - ei tea, kas need isendid ka, kellest meie umbes 10 cm osa nägime:
Saime seal Meremaailmas ka üsna toreda elamuse - üks teenindaja pesi väikeste haide akvaariumi klaasseina ning Mašmaša küsis minult, miks ta seda teeb ja ma seletasin, et ju siis on vaja pesta. Meie jutu peale hakkas tädi meiega vestlema ning kuna tegu oli juhuslikult eestlasega, siis saime nendest haidest natuke rohkem teada - näiteks, et need on seal kõik täiskasvanud kuigi väga väiksed. Ning ta juhtis meie tähelepanu akvaariumis ujuvatele kastidele, kus elavad haipojad - ja näitas meile ühte kõige nooremat, kelle muna nad polnud märganud ning hädavaevu jõudsid haipoja teiste kalade käest päästa.
Teadsin, et suveniiripoest me ei pääse. Valik oli suur. Alguses tahtis Mašmaša endale karvast krokodilli, siis pingviini, kilpkonna jne - soovitasin, et vaadaku kõik ära ja siis otsustagu - aga ta oli iga looma juures kindel, et just seda ta tahab - kuni nägi järgmist. Lõpuks jõudsime kahjuks kummist elukateni ja siis ta neid plüüsist enam ei tahtnud... õnneks see meduus pole ka nii hirmus:)
Natuke panistasin laevale jõudmise pärast ja enam ei olnudki väga aega kuskile minna. Istusime sealt samast trammi ja sõitsime raudteejaama - seal pidime ümber istuma. Mašmaša jäi trammisõidu ajal magama. Raudteejaamas selgus, et number 5 tramm käib ainult laevade pärast ning selleni oli üle poole tunni aega. Katsusin siis trammikaardilt aru saada kuhu poole ja mitu peatust ma pean liikuma, et saaks number 4 trammile minna, mis ka sadamasse läks. Sain number 4 trammile, aga muidugi ma ei teadnud ju, mis peatus see sadama peatus on - arvasin, et lõpp-peatus, sest kaardilt mulle nii tundus. Lõpus see mulle nii ei tundunud - järsku hakkas tabloo näitama sihtkohaks teist trammiliini otsa - tegin järelduse, et see peab siis lõpp-peatus olema, aga sadama moodi see ei tundunud, pigem elurajoon. Sõitsin siis paar peatust veel ja väljusin seal, kus viimased inimesed olid väljunud. Sealt leidsin sadama üles - tõenäoliselt see lõpp-peatus ka ei olnud kaugel, oleksin sadamale lähenenud lihtsalt teisest küljest.
Laeval Mašmaša ikka magas edasi. Vaatasin seal ringi ja ööklubis oli vali muusika ning selle peale Mašmaša ärkas ja tahtis kohe kärust püsti karata ja tantsima hakata:) Ma arvasin, et ütlebki, et tahab nüüd tantsida, aga ta ütles, et ta arvab, et nüüd võiks midagi süüa. Kuna kell oli ~20:30 - siis tõesti oli viimane aeg õhtust süüa:) Kiirsöögikohast mulle midagi meelepärast ja Mašmaša soovitud friikartuleid ei paistnud - otsustasin jälle buffee kasuks - seal valik suurem ja sai rahulikult söömist nautida. Mis tegelikult nägi meil nii välja, et kõigepealt katsusin Mašmaša poolt soovitud söögid ja joogid talle kätte toimetada (tema ootas vapralt mind lauas) ning siis hakata enda söökide ja jookide eest muretsema (samal ajal lootes, et Mašmaša peab ennast lauas viisakalt üleval ja toitu ning nõusid ei loobi). Selles osas laabus kõik minu arust hästi ja Mašmaša ka ei kurtnud. Friikartuleid ei olnud kahjuks seal ka - olid ainult friiporgandid...
Sõime kõhu täis (vähemalt mina), mängisime veidi mängunurgas ja lapsed said Ville Viikingi süles istuda:
Ja oligi juba Tallinn. Võtsime sadamast takso ja keskööks olime jälle kodus:)
Järgmisel aastal tahaksime Muumimaale minna:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar