Mašmaša lood - vol. 49

Mašmaša räägib tulevikust: "Kui mina suureks saan, siis mina saan ise endale nii suure voodi nagu sul ja sina oled siis minu beebi ja magad minu väikses voodis." - teen nutu häält ja ütlen, et tahan emme kaisus magada - Mašmaša vastab tähtsalt: "See selgub hiljem." ja kuna talle see lause nii meeldis, siis ütleb seda veel paar korda:)

Pean vist Mašmašaga poodi minnes ta rihma otsa panema - teeb juba selliseid trikke, et hirmus hakkab. Sõidame eskalaatoriga alla maa-alusesse parklasse - mina, poekäru ja Mašmaša. Mašmaša litsub end poekäru ja käsipuu vahelt meist mööda ning läheb ees kiiresti alla... mina oma käruga ei saanud kuidagi talle järgi kiirustada. Hõigun, et ta mind ikka ukse juures ootaks, sest väljas on autod. Mašmaša ei taha väga kuulata. Hakkab juba uksest välja minema, aga siis jääb mind sinna ukse vahele narritama, et samm sisse ja samm välja... Kahjuks need sammud olid täpselt nii lühikesed, et ukseanduri vaateväljast jäi ta välja ning uksed hakkasid kinni minema. Mašmaša sai väikese obaduse ja kukkus maha. Seekord ta hakkas isegi nutma, aga arvan, et rohkem ehmatusest kui valust. Ma teadsin, et kui ma suu lahti teen, siis midagi head ma küll ei ütle. Võtsin tal käest ja kõndisin vaikides autoni, Mašmaša nuttis kõrval ja lõpuks ütles mulle haleda häälega: "Ütle, et "pole midagi"." - ütlesin siis ikka lohutava häälega, et pole midagi ja moraali lugemise jätsin teiseks korraks...

Mašmašal sai lastehoiu aeg otsa ja tuli minna päris lasteaeda.  Ma olin väga optimistlik ja arvasin, et esimese päeva teeme pooliku ja edasi jätkub tavapärane graafik. Lasteaeda minnes olin veidi ärevil, et kuidas sinna sõita ja kuidas ma rühma üles leian, aga Mašmaša ootas juba, et millal ta sinna lasteaeda saab minna. Jõudsime kohale, Mašmaša sai endale kapi valida, võttis endal riided seljast seni kuni ma asju kappi panin ning kasvatajaga rääkisin. Siis teatas Mašmaša, et ta tahaks nüüd kalli ka - ja oli valmis kohe üksi lasteaeda jääma. Mina polnud küll plaaninud kohe lahkuda:) - tahtsin ka rühma vaadata, vaatasime koos wc ja kätepesu koha ka ära ja siis tegin ikka kalli ära ja lasin ta mängima minna. Kasvataja arvas, et temal küll harjumise probleeme ei tohiks tekkida, et nii rõõmsameelne laps. Mašmaša suutis kasvatajat üllatada, et ta teadis, mis lasteaed see on ja kuidas ta juba ootas, et sinna lasteaeda saaks minna ning kasvataja üllatas mind, et ta suhteliselt lühikese ajaga märkas ja kommenteeris, et Mašmašal on juba päris ilus "r" kõnes. Peale lõunasööki läksin Mašmašale järgi ja ta oli väga õnnetu, et tema ei saanud lasteaeda magama jääda... Tundub, et lasteaiavahetus läheb hästi:)

Käisime Mašmašaga raamatukokku raamatuid ära viimas. Seal on lasteosakonnas lastele lisaks raamatutele ka igasugust tegevust - liumägi ronimisseinaga, pehmed hiigelkuubikud ja üks nurgake kassaaparaadi, triipkoodilugeja, arvuti ja telefoniga. Mašmaša märkas neid seekord esimest korda ning hakkas seal kassaparaadi nuppe plõksutama ja telefoniga mängima. Võtab telefoni ja räägib: "Hallo, jah, siin on Markii Carabas.":) Kohe kuulda, et me oleme hiljuti saabastega kassi lugenud:)

Sõidame poodi, mingi tädi kõnnib poekäruga mööda, kuigi pood on üsna kaugel. Ütlen, et ei tea, kuhu see tädi nüüd selle käruga kõnnib niimoodi, kas ta ei tea, et poekäru ei või koju kaasa võtta. Mašmaša kostab: "Sellel vanainimesel pole üldse kombeid.":) Aeg-ajalt ma ei tea, kust ta oma teksti võtab...