Lastega Soomes

Arvasin, et Mašmaša on juba piisavalt suur, et võiks temaga Muumimaale minna. Õde enda lastega ka polnud seal käinud ja võtsime plaani, et läheme siis koos. Muumimaad pidasime sobivaks väiksematele (4 ja 5) lastele ning suuremate (9 ja 14) jaoks võtsime lisaks plaani Turu seikluspargi SuperPark - esimese sellise reisi jaoks pidasime kolme päeva piisavaks ja ei hakanud pikemat programmi planeerima.
Juba kevadel üsna varakult panime kuupäevad paika, leidsime Booking.com kaudu meile sobiva majutuskoha Turus ja hakkasime soodsaid laevapileteid ootama. Teise õe käest saime ühe sooduskupongi ja mina suutsin Vikingline suvise sooduspakkumise ära oodata - nii saime laevapiletid  kokku väga soodsalt. Ja hakkasimegi reisi ootama ja pabistama selle õnnestumise pärast.
Reis algas meie jaoks juba päev varem, sest pidime kõik koos maalt Tallinna sõitma, meil ööbima ja varahommikul sadamasse sõitma. Kõik lapsed ärkasid väga rõõmsalt kell 5 hommikul, keegi ei torisenud ja ei kurtnud ning said liiga kiiresti riidesse ja valmis:) Laeval sõime kõhu täis ja ülejäänud aja veetsime uues lastenurgas Seikluste saar. Seal oli lastel ühes toas pallimeri, teises paar batuudilossi ja pehmeid kuubikuid ehitamiseks, kolmandas mõned kõndivad mänguhobused erinevas suuruses lastele ning mänguköök ja mitmeid muid mänguasju, neljas tuba oli alla kolmestele ja sinna me ei läinud. Pallimeri ja hobused olid meie seltskonna lemmikud ning lapsed igavuse üle ei kurtnud.
Reisi planeerides arvasime, et esimese õhtu jätame kohanemiseks ja teeme võib olla mõned peatused teel Helsingist Turusse. Vahepeal avati (või taasavati?) Turus suur veekeskus ja tekkis mõte, et see oleks ka paras esimese õhtu ajaviide. Ilm oli kahjuks välise veekeskuse jaoks liiga külm (15 kraadi) ja kohati vihmane ning sellest plaanist loobusime.
Õhtu kippus väga pikaks venima ja kuna vihm oli ka järgi jäänud, siis otsisime mõnd parki, kus oleks lihtsalt mänguväljak. Googeldades leidsime Kupittaa pargi, kus pidavat olema erinevaid atraktsioone.  Meie ööbimiskohast oli sinna paar kilomeetrit minna, aga ma olin kangekaelne ja nii me pidime sinna  jala minema. Pargis oli päris mitmeid erinevaid soppe erinevate tegvuste jaoks nii suurematele kui ka väiksematele.

Me tervet parki läbi ei käinud - internetis olevate piltide järgi peaks seal kuskil isegi vaatamiseks mingeid loomi olema.

Muumimaa ja SuperParki piletid ostsime Vikinglinest koos laevapiletitega ja nii oli meil kahepäevased Muumimaa piletid - plaanisime veeta seal kaks hommikupoolikut ja siis õhtupooliku SuperParkis.
Muumimaa meenutas oma olemuselt Lottemaad - kõik näis nagu päris. Alustuseks tegime ühe jäätisepausi, siis vaatasime ühe teatritüki ning asusime Muumimaad avastama. Suuremad lapsed läbisid oma tempos kiirelt kõik rajad ja majad - hiljem selgus, et ikka mitte kõiki:) Väiksem õepoeg oleks tahtnud igal pool ise midagi ette võtta. Mašmašale meeldis seal kõiki elukaid kallistada ja neile öelda, kui armsad nad on.

Lisaks mängis ta minu närvidega ja läks mitu korda kaduma... Pruukis mul vaid õega arutada, et kuhu edasi või kummarduda, et Mašmaša märg särk kotti panna... Õnneks leidsime ta ikka üles (või tema minu).
Käisime Muumimaa üsna tempokalt läbi ning vältisime kogu shopingu- ja söögiala. Söömiseks valisime hoopis ühe mereäärse restorani Muumimaast väljaspool. See vist polnud kõige parem mõte - toit oli maitsev, aga aega kulus seal nii kohutavalt palju, et tundus, et SuperParki me ei jõuagi... 

Aga ikka jõudsime:) SuperPark on siseruumides asuv seikluspark, kus saab ronida, hüpata, pedaalidega autodega sõita ja erinevaid mänge mängida. Valik on suur ja igale vanusele leidus midagi - isegi mulle:)

Kuna tundus, et Muumimaal nägime enamuse ära, siis otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja kolmandal päeval hoopis veekeskusesse minna. Jukupark on tõeliselt lahe veepark. Mašmaša on muidu väga veelembeline, aga seal ta millegipärast eriti ei lustinud - lustimise isu tekkis siis, kui ära hakkasime minema. Teised selle eest nautisid täiega. Väiksemate jaoks oli seal eraldi Piraadisaar, kus oli lihtsamaid ja keerulisemaid liumägesid:

Suurematele olid palju suuremad liumäed. Meie omadele meeldis kõige rohkem Bumerang:

Väikestele oli lisaks veemõnudele veel mõned batuudilossid ja väike vesirataste bassein. Kuna ilm ei olnud liiga soe, siis rahvast oli parasjagu vähe, et ei pidanud eriti kuskil kellegi taga ootama.
Sõime samas veekeskuses ka hilise lõuna ning oligi vaja juba tagasi Helsingi poole hakata sõitma.
Laevas oli lastele lisaks muudele tegevustele väike teatritükk: nukumuusikal "Seiklus kosmoses". Nukud olid pimedas helendavad ning musta riietatud näitlejad ei paistnud seal kottpimedas ruumis üldse välja. Mašmaša kommentar: "See etendus oli veider, aga huvitav." Hiljem lisas ta sellele kirjeldusele veel: "vapustav".
Keskööks jõudsime Tallinna ja õnneks jäid meil lahkudes voodid korda tegemata:)
Reis oli küll lühike (õepere jaoks 5, meie jaoks 3 päeva), aga tundus, et jõudsime selle jooksul päris palju ning mingeid erilisi viperusi ei juhtunudki:) Saime kogemusi nii võõrastes linnades sõitmise, koos reisimise ja ka kulude ning ajakavade planeerimise osas. 

Mašmaša lood - vol. 91

Mašmašal on nohu ja ta on lapsehoidjaga kodus. Tulen töölt ja küsin Mašmašalt, mida nad päeval tegid. Mašmaša: "See on nii pikk jutt, et mu hääl kulub ära, kui ma hakkan seda sulle rääkima. Ma ei taha, et mu hääl ära kulub, muidu mul polegi häält, kui ma suureks saan.":) - ütleb laps, kes räägib kogu aeg....)

Meenus veel laulupeoga seoses seik, et ühed tädid said Mašmaša käest veidi pragada, sest nad üritasid temaga korraga rääkida. Mašmaša noomis neid, et korraga ei räägita...  - ütleb laps, kes räägib pidevalt teistega samal ajal...:) Üldse armastab ta teisi õpetada, et millal peab vait olema ja et suu täis ei räägita (endal suu samal ajal täis) jne.

Mõne teema allikas jääb mulle üsna arusaamatuks... Ühel õhtul kallistan pahurat Mašmašat. Tema käsi jääb meie vahele ja ta muutub sellest veel pahuramaks ning teatab väga tõsisel (targutaval) ilmel:"Sa tegid mulle haiget ja pead mulle nüüd raha maksma. PÄRIS raha. Et ma saaks sellega poest midagi osta. PÄRIS poest, PÄRIS asju ja ma tahan ISE osta."

Mašmaša vaatab telekast multikaid ja mina sorteerin seal kõrval kolimiskaste. Korraga Mašmaša hõikab: "Emme, ütle mulle head isu." Ütlen head isu ära ja siis vaatan tema poole, et miks ma seda ütlema pidin. Mašmašal on nokib nina... Küsin, miks ma siis head isu pidin ütlema? Nendel õpetaja siis ütleb nii, kui keegi tatikolle sööb... Selgitasin, et see vist on pigem irooniaga öeldud. Ja siis pidin selgitama, et mis see iroonia on:)

Ma pole ikka kunagi rahul... Käime Mašmašaga poes. Mašmaša hakkab midagi manguma ja lõpetab üsna pea:"Oi, jonnipunn tahtis vist tulla." - lepime kokku, et panen jonnipunni enda taskusse, et ei segaks. Mašmaša naerab laginal ja kõrvulukustavalt. Veidi aja pärast hakkab tal niimoodi naerdes ja keksides palav ja tahab jalatseid ära võtta. Ma ei luba ja paneme jonnipunni uuesti taskusse. Mašmaša jätkab keksimist ja naermist. Kõik on juba väsinud sellest kõrvulukustavast naerust ja keksimisest... mina kaasaarvatud. Alguses oli tore küll, et nii rõõmsalt asi lahenes, aga kui see naer ikka nii ülemeelik või hüsteeriline on ja üldse lõppeda ei taha, siis hakkab juba ära tüütama. Väga rahulolematu ema olen:(

Sõidame väga palju autoga maale ja tagasi ning Mašmaša ei protesteeri selle vastu. Samas kui meil on vaja linnas kellelegi külla minna ja isegi poodi, siis ta alati tahaks minna pigem jala või ühistranspordiga - isegi kui me peame vahepeal ümber istuma. Ja kuna ma ei taha teda harjutada enda autost sõltuvaks, siis pigem arvestan nende soovidega ja sõidamegi kahe bussiga... Tagasi tulles tähendab see sageli seda, et Vabaduse väljakul maha tulles avastan, et meie teise bussi peatust seal pole ja tramm teeb liiga pika tiiru ning lõpuks jalutame hoopis koju. Ma arvan, et põhjuseks polegi see, et talle meeldib ühistransport vaid pigem olen siis ma tema kõrval ja suhtlen temaga rohkem, kui siis, kui ta on auto tagaistmel ja mina roolis (ja halisen, et ma ei saa tema jutule keskenduda, sest mul on võõras tänav ja ma ei tea, kuhu ma minema pean vms). Praegu suviste ilmadega on sellised jalutuskäigud mõnusad ja trenni eest meile mõlemale ka:)

Imago muutus

Meil on kontoris ühe inimese hobiks stilistika. Kunagi ütles mulle, et võiksin juukseid umbes õlgadeni lõigata. 

Jaanuaris käisin juuksuris, et seda soovitust teoks teha. Juuksur oli valmis küll veidi lõikama, aga arvas, et nii palju korraga ikka ei võtaks, et jätaks aega harjumiseks.

Nüüd olen siis mitu kuud harjunud ja sain aru, et on ikka liiga pikad:) Läksin uuesti juuksurisse - ajapuudusel valisin esimese ettejuhtuva, kuhu aja sain. Seekord sattus väga julge juuksur. Ütlesin, et võtku 10-15 cm lühemaks - ta arvas, et 30 oleks parem - kui ei sobi, et siis kasvatan tagasi:) 

Nüüd on siis üsna lühikesed juuksed - patsi saab hädapärast panna, aga õlgadeni ei ulatu. Mulle meeldib ja teistele ka. Ja mis eriti tore - kui pikkadesse juustesse ei olnud ükski juuksur nõus keemilisi lokke tegema, siis nüüd lühikesed on ise piisavalt lokkis:)

Esimesel õhtul kui lapsele lasteaeda järgi läksin, siis ta hüüdis valju häälega oma rühmakaaslasele, et tolle ema tuli - pidin teda veenma, et ma olen hoopis tema ema:) 

Mašmaša lood - vol. 90

Mängime arste. Kuulan pastakaga ühe kutsu südant. Pastakal otsik kenasti otsas. Mašmaša võtab pastaka, võtab otsa ära ja läheb sellega teise tuppa. Ütlen, et ärgu võtku otsa ära, sest mulle ei meeldi, kui ta oma asju sodib. Mõne hetke pärast tuleb Mašmaša tibuga, kes on siniseid tedretäppe täis... Mašmaša poeb mulle külje alla: "Emme, mul läks meelest ära, mis sa ütlesid ja siis see juhtuski..."

Sõidame maalt ära ja räägin, et järgmine kord on juba kirsid valmis ja saame neid pugida. Mašmaša räägib: "Kirsid ongi juba valmis - me sõime neid. Mulle väga ei maitsenud." - Arvan, et need olid vist ikka siis toored. - "Ei olnud, need olid natuke punased ja natuke kollased ja natuke rohelised.":)

Käisin Mašmašaga tantsupeol. Mašmaša keeldus rohkem riideid selga panemast ja külmetas kogu aja. Aga hoolimata minu keebi sees külmetamisest, istus enamuse aja nihelemata mu süles ja ütles küll mõne korra, et me võiks koju minna, aga ei hakanud eriti halisema. Ma ei tea, kas olin ikka rohkem Mašmašale keskendunud ja ei saanud täielikult tantsudest osa, aga mulle tundus ka seekordne tantsupidu kuidagi hale ja igav ning muusika oli liiga džässilik. Lõpus Tuljak ja kogu see äraminek oli nii meeleolukas, et Mašmaša ütles, et tal olid kohe rõõmupisarad silmas ning kogu üritus sai  positiivseks:)

Käisin Mašmašaga ka laulupeol. Mašmaša oli väga vastupidav... Peole läksime koos rongkäiguga ja ei olnud mingid halinat pika maa pärast (kesklinnast lauluväljakule). Mašmaša on aeg-ajalt üsna pelglik, aga seekord suhtles nii paljude inimestega. Küsis kohvimüüjalt, kas ta on poemüüja..., valis endale ise mütsi ja toitu ning suhtles müüjatega ja söögilaua kaaslastega vabalt:) Jooksis rahva vahel  hirmu tundmata ringi, vaevu-vaevu jõudsin tal kogu aeg silma peal hoida. Korra läks juba liiga kaugele, et kartsin, et kaobki päriselt silmist, aga siis astus üks onu talle jala peale ja ta kukkus ning hakkas nutma ja minust puudust tundma. Ei tea, kas peaksin telefoninumbriga sildi talle salaja taskusse pistma, et ta end ära kadumise osas väga turvaliselt ei tunneks, sest praegu teab, et siis võtab taskust sildi ja palub mulle helistada... Samas oli ka rõõmsaid hetki, kui rahvarõivaste osas huvi tundis. Küsis mult ühtede lauljate sõlgede kohta ning need olid rõõmsalt temaga valmis sel teemal suhtlema ja lõpuks ütlesid, et kui suureks saad, hakkad ka lauljaks ja saad selliseid riideid kanda, siis Mašmaša vastas: "Ei, ma ei hakka lauljaks, ma hakkan hoopis kudujaks.":) Pidu ise läks meist küll mööda... Sättisime ennast ilusti muruplatsile tekile ja arvasin, et Mašmaša on nii väsinud, et vedeleb hea meelega mu kaisus ja kuulame laule... Optimist... Võitlesin temaga kogu aja, et kas ta võib veel ühe hundiratta teha või mitte ja siis veel ühe jne, vaatasin hirmunult, kas läheb mõnele jalaga pihta või mitte. Ja kui lubasin asjad kokku pakkida ja platsilt ära minna, siis hakkas lahinal nutma, et tema tahab seal nii väga olla ja on edasi väga sõnakuulelik. No järgmise hundirattani... Lõpuks päästis meid kakahäda (õnneks juba vist umbes kolmanda-neljanda laulu ajal, ega mul laule polnud selle tralli jälgimise kõrval aega kuulata), siis sain lõpuks sealt rahva seast ilma kisata ära minna. Kõik, mis laule ei puudutanud meeldis Mašmašale väga - koju ta ikka ei tahtnud minna. Üritas iga nutvat titte lohutada ja leidis endale mitmeid sõpru ringi jooksmiseks. Üheksa paiku lubasin, et me võime mere äärest aega viites koju minna ning paari tunniga jalutasime jälle koju... Minu kella järgi käisin sel päeval 13578 sammu, Mašmašal võib selle vist kolmega korrutada. Isegi tagasiteel oli tal jaksu iga kivi katsuda, tänavakividel keksu mängida, kivist tuvide seljas "lennata", igasse lompi proovida hüpata... - ja minul viimaste pärast pahandada. Lõpuks jõudsime koju, Mašmaša uinus kiiresti ja ma sain hakata televiisorist laulupidu vaatama:) Kuna ma teisest päevast paremat tulemust ei lootnud, siis jätsime minemata, piletisoovijaid oli nii palju, et sain sellega kellegi teise rõõmsaks teha. Ise proovin kunagi hiljem uuesti:)

Käsitööhoolik:)

Päev enne laulupidu läksin sõbrannale külla - tal oli õmblusmasin laual ja triibuseeliku kangast töö pooleli - lapsele laulupeoks kostüümi vaja. Tundus, et ta on natuke hädas ja mul hakkasid kohe näpud sügelema:) Lapsed tõstsid mänguasja kasti tühjaks ja tegelesid ise üksteisega ning ma sain siis seelikut õmmelda.

Tegemist oli rahvusliku seelikuga mitte autentse rahvarõivaga. Mingi väike juhend oli ka, natuke volte ja kummiga värvel. Ühtegi pilti polnud ja täpset voltimisõpetust ka mitte, nii ei tea kuidas teised voltisid, aga katsusin mõõtude järgi kuidagi sobitada. 

Õhtu läks küll üsna öösse, aga seeliku sain valmis:) 

Mašmaša lood - vol. 89

Mašmaša on nüüd juba nelja-aastane:)

Lasteaed töötab suverežiimil - Mašmaša rühm on kahe rühmaga kokku pandud ja linna teistest lasteaedadest on ka lapsi juurde tulnud - nii on rühmas ligi 30 last, enamuse ajast on nad õues ja magavad saalis. Mašmaša õpetajatel on suvepuhkus ja nii peab ta kohanema teiste õpetajatega ja õpetajad temaga. Ühel päeval üks õpetaja kommenteeris, et Mašmaša räägib väga palju ja teine mainis, et tal on väga elav fantaasia... Mina olen pigem hädas, et ta räägib liiga palju (vaikib ainult magades) ja enamus sellest jutust ongi fantaasia vili - tahaksin aeg-ajalt ise ka ikka mõne sõna öelda ja temaga tavalist juttu ka rääkida:)

Ei oleks osanud arvata, et Karu-aabits võiks halba eeskuju anda... Läksime esikut koristades Mašmašaga harja pärast kaklema - jätsin selle töö talle ja läksin ise muid asju toimetama. Hiljem meenus, et ohoo - sodi polegi põrandal. Kiidan imestunult Mašmašat, et ta sodi kokku on pühkinud ja küsin, kas pani prügikasti. Mašmaša teeb kavala näo ja palub mul arvata kuhu ta sodi pani - arvama ma veel ei jõudnud hakata - ta tõstis porivaiba serva üles: "Näe siia vaiba alla panin." - Ma olin üllatunud, et kuidas ta sellise asja peale tuli - Mašmaša kostab itsitades: "Mõmmi pühkis Karu-aabitsas sodi voodi alla - ma tegin ka nii nagu Mõmmi..." - tuletasin talle siis meelde, et Mõmmi ema pahandas ju Mõmmiga selle teo eest...

Mašmaša tahab, et mina oleksin laps ja tema minu ema. Ta teeb mängult kohvi. Vingun, et ma tahan ka ja miks ma ei või...:) Mašmaša vastab valjult ohates: "Oeh... Jälle hakkab see jant peale.":)

Mašmaša on väsinud ja vingub. Küsin, kas teda on mingi pahur kärbes hammustanud. Viril nägu muutus uudishimulikuks ja Mašmaša reipaks: "Kust?":)

Mašmaša lood - vol. 88

Lähen maal wc-sse. Veidi aja pärast on õepojal sama soov. Mašmaša teatab talle rangelt: "Praegu ei saa, minu emme on seal ees ja ta tahab privaatselt pissida.":) Kodus ta sellest millegipärast aru ei saa, kuigi talle seda korduvalt meelde tuletan...

Mašmaša: "Emme, kas ma jään kogu aeg sinu juurde elama?" - "Tavaliselt on ikka nii, et kui lapsed suureks kasvavad, siis nad kolivad eraldi elama." - "Ei. Mina ei koli. Ma jään alati sinuga koos elama.":)

Kastame Mašmašaga lilli, mina ühes toas, tema teises. Ma olin teglikult tema toa lilled juba ära kastnud ja palusin, et ta rõdul kurki ja tomateid kastaks - talle sellest ei piisanud ning läks oma tuppa veel lilli kastma. Hetke pärast kostab: "Oi, oi. Emme... palun vabandust." Ma juba tean, et selline lause tähendab mingit jama...:) - seekord siis ei mahtunud vesi lillepottidesse ära ja voolas lahinal aknalaualt põrandale - õnneks ainult üks kannutäis...:) (Kurk nägi millegipärast järgmisel päeval väga longus välja ja muld oli ka kuiv...)

Hakkame magama minema. Mašmaša aeleb minu voodis. Küsin, et kus tema väike jänes on? Mašmaša vastab  rangelt: "See ei ole siin voodis, see on hoopis teises kohas. Ja me ei hakka nüüd öösel seda otsima.":)

Mašmaša: "Tead emme, ma ei hakka mitte kellekski, kui ma suureks saan." - "Mida sa siis tegema hakkad?" -  "Ma söön hommikul oma pudru ära ja lähen siis kudumisetuppa kuduma." - "Ja mida sa siis kood seal?" - "Sulle talvemütsi.":)