Kangakudumise suvekool

Üle paljude aastate võtsin osa kangakudumise suvekoolist. Seekord oli teemaks tõstetavate niitega kudumine. See on ühe rootslase (vist) poolt leiutatud tehnoloogia, et kududa tavaliste neljaniieliste telgedega suvalis mustreid. Videosid olen näinud ja ei tundunud keeruline, aga tahtsin ikka reaalselt näha, kuidas see käib ja kas on mõtet kodus ka proovida.

Kursusele läksin juba tuttavasse Iida Käsitöökooli, aga kool on vahepeal kolinud Veliselt Vändrasse. Asub Vändra külje all Kirikumõisa külas kirikumõisa peahoones. Hoone on oluliselt suurem kui Velisel oli ning selle tõttu ka mugavam. Telgi on oluliselt rohkem ning maateljed on enamuses välja visatud (st ära müüdud või antud) ning asemele on tulnud hulga keerulisemaid telgi. 

Meie alustasime esimest päeva hoopis puutööga - valmistasime endale vajalikud töövahendid. Selleks oli vaja naelad sirges reas ja kindlate vahedega puulattidesse lüüa. Lisaks oli vaja niitele ühte otsa panna mutrid ja teise otsa seibid. Tööprotsessis olid need sellised:

Kui ettevalmistustööd tehtud, siis käärisime oma lõimed ja igaüks sai ühe telje, kuhu pidi lõime üles panema, valmistatud töövahendid külge monteerimia ning võiski kuduma hakata. Kudumiseks vajalikud mustrid mõtlesime ise välja või kasutasime abivahendeid. Üllatasin teisi viidates, et mustreid võiks võtta Jaapani mõistatustest - millest keegi polnud kuulnudki - need on sellised ruutude värvimise mõistatused, mille tulemuseks  mingid pildid. Teiseks päevaks võtsin maalt neid terve hunniku kaasa - kuna need on hullud ajaröövlid, siis mul on igast ajakirjast vähem või rohkem lahendamata ning olen neid ikka alles hoidnud. Nii mõnigi leidis siis sealt sobiva mustri - wc vaibale näiteks pissiva mehe vms:)

Ja läkski kudumine lahti:)

Esimese tegin suvalistest villastest lõimejääkidest ja see jäi väga kirju. Mustri kombineerisi erinevatest mustritest ja lilleõied joonistasin päris umbes:

Teise puhul valisin materjalid, mis mul koduski olemas on ning proovisin toolipatja teha. Mõõdud tulid veidi suuremad, et täpselt sellist ma ei hakka duubeldama. Tekkis idee hoopis planeetidega vaip vms selle järgi teha. 

Viimase mustri otsisin Pinterestist. Mõtlesin, et kuskile esikusse ukse ette sobiks paljad varbad. Mõlemal jäljel kasutasin tegelikult sama mustrit, aga kuna esimene tundus liiga välja veninud, siis teisel muutsin ridade arvu.

Kõik need tööd on teiselt poolt täpselt vastupidi värvidega ja kuna topeltkude, siis on need proovitööd üsna paksud, sest kasutasime vaibakudumise materjale. Minu idee on pigem kasutada seda tehnikat veidi õhemate kangastega, eks näis, kas jõuan kunagi mingi teostuseni ka...

Aeg-ajalt käsitöö lainel

Käsitööks eriti aega ei leia, aga näpud ikka sügelevad. 

Puhkuse ajal veetsin ühe päeva telgede taga - sain võimaluse kududa paar setu rahvarõivakanga tööproovi:

Kuna kodus pole senini aega leidnud telgede taha asuda, siis lapse tuppa hakkasin vaipa hoopis heegeldama. Plaan teha motiividest kolmevärviline vaip. Tänaseks on nelja õie jagu motiive valmis, varsti proovin olemasolevad kokku õmmelda, et katsetada, kas jätan üksikud õied või õmblen õied üheks vaibaks kokku.

Ühel päeval tahtis laps hirmsasti nukkudele riideid õmmelda. Tal polnud mu nõuannete kuulamiseks püsivust, lõikus ja pusis niisama nõela ja niidiga. Ma tegin ühest vanast kleidist ühele suuremale nukule kleidi:

 ja ühele väiksele mantli.

Mašmaša lood - vol. 93

Mašmaša jututeemad lähevad järjest huvitavamateks:) Ühel õhtul tormab mulle vetsu järgi, et dramaatiliselt teatada: "Emme, minu saatus on sinuga abielluda. Minust saab suurena mees ja ma abiellun sinuga." Olen vist talle liiga palju printsessidest ja printsidest muinasjutte lugenud:)

Käisime sünnipäeval. Mašmaša hakkas mingil hetkel hirmsasti esinema ja kõigiga nalja viskama. Sõbranna mees tahtis tema kulul ka veidi nalja teha: "Vaata, sul on ju ühel jalal kuus varvast." Mašmaša vaatab, näitab teist jalga ja vastab lustlikult: "Vaata, teisel jalal on mul koguni seitse varvast.":)

Mašmaša sõnavaras on tunda suuremate sugulaste mõjutusi. Kui midagi läheb vähem või rohkem halvasti, siis kõlab Mašmaša suust "oi pagan" või "mine pekki".

Kuna mu õelastel on lapsest saadik silmadega probleemid, siis käisin Mašmašaga KSAs silmauuringul kui ta oli 9-kuune. Selle tulemusena jäi meelde, et pole midagi ebatavalist ning teda jägides ei tekkinud mul samuti tunnet, et tal silmadega probleeme oleks. Aeg lendab nii kiiresti, et nüüd neljasena jõudsin lõpuks uuesti temaga kontrolli - plaan oli küll kolmesena minna... Uuringu läbi viija oli üsna ehmunud olemisega, et tal on tugev silinder ja plussid, et peaks kohe minema laste silmaarsti juurde, et kiiresti prillid saaks. Nüüd otsisin vana tulemuse ka üles - seal kirjas, et lapsel esineb sega-astigmatismaatiline refraktsioonihäire ning täpsustus, et seda esineb 80% lastel ning enamasti kahaneb või kaob. Ning soovitus järgmine kontroll teha 2-aastasena. See 80% jutt ning see, et ma ise mingeid häireid ei täheldanud, ei hirmutanud mind piisavalt ning ma ei võtnud seda 2-aasta kontrolli juttu eriti tõsiselt - oleks ikka pidanud:( Silmaarsti juurde minnes lootis Mašmaša, et ta saab nüüd ka prillid nagu mu õelastel - ma lootsin ikka vastupidist, aga tundub, et tema soov siis täitub. 

Mašmaša lood - vol. 92

Mašmaša magamisharjumused on üsna minu moodi - õhtul uni ei tule ja hommikul ei lähe ära. Puhkuse ajal lõunaund ta ei maganud ja hommikused ärkamised venisid meil lõunaaega. Mul on keeruline teda selles osas ka ümber kasvatada, sest ise tahan samuti kaua magada ja suvel nende soojade ja valgete ilmadega oli kahju neid õhtul ka piisavalt vara tuppa magama ajada. Pabistasin hirmsasti, kuidas peale puhkust esimene varane ärkamine kujuneb. Läksin õhtul Mašmašaga koos vara magama - endal ka ju vaja vara tõusta. Kuni unejutuni on kõik hästi. Aga selle asemel, et peale unejuttu ilusti magama jääda, hakkab Mašmaša mul otsas aelema ja igal moel minu magamist segama, rääkimata ise magama jäämisest. Proovin hea ja halvaga, aga ei midagi... Üheteist paiku on lõpuks kõik vaikne, piilun vaikselt Mašmaša poole, et kas jäi lõpuks magama...  - vaatab mulle suurte silmadega otsa ja jant hakkab otsast peale:( Tund aega hiljem lõpuks uinub... - mul juba uni täiesti läinud:( Hommikul tavaliselt äratan Mašmaša siis, kui mul hommikusöök söödud, sest ta sööb lasteaias. Sel hommikul ärkab Mašmaša minu äratuskella peale ja keeldub edasi magamast... Pean talle ka putru pakkuma. Kogu hommik on nii lustlik, peame veidi aega venitama, et enne kasvatajaid lasteaeda ei jõuaks. Õhtul kui Mašmašale järgi lähen, kurdab kasvataja, et tema üllatuseks Mašmašal ei tulnud seekord lõunauni (ja pärast oli raske ärgata). Õhtul läheme jälle koos vara magama - minul on endal jube uni magamata ööst, aga Mašmašal pole mingit und:( ja jant algab... Kaks tundi hiljem tuleb tal lõpuks uni:) 5:30 teeb Mašmaša silmad lahti, et minult küsida, mis on Tiina laste ema nimi:) - käratan ta magama, sest äratuskellani pole enam palju jäänud... Tahaks puhkust, et välja magada... ja suuremate laste uinutamisõpikut...

Lastega Soomes

Arvasin, et Mašmaša on juba piisavalt suur, et võiks temaga Muumimaale minna. Õde enda lastega ka polnud seal käinud ja võtsime plaani, et läheme siis koos. Muumimaad pidasime sobivaks väiksematele (4 ja 5) lastele ning suuremate (9 ja 14) jaoks võtsime lisaks plaani Turu seikluspargi SuperPark - esimese sellise reisi jaoks pidasime kolme päeva piisavaks ja ei hakanud pikemat programmi planeerima.
Juba kevadel üsna varakult panime kuupäevad paika, leidsime Booking.com kaudu meile sobiva majutuskoha Turus ja hakkasime soodsaid laevapileteid ootama. Teise õe käest saime ühe sooduskupongi ja mina suutsin Vikingline suvise sooduspakkumise ära oodata - nii saime laevapiletid  kokku väga soodsalt. Ja hakkasimegi reisi ootama ja pabistama selle õnnestumise pärast.
Reis algas meie jaoks juba päev varem, sest pidime kõik koos maalt Tallinna sõitma, meil ööbima ja varahommikul sadamasse sõitma. Kõik lapsed ärkasid väga rõõmsalt kell 5 hommikul, keegi ei torisenud ja ei kurtnud ning said liiga kiiresti riidesse ja valmis:) Laeval sõime kõhu täis ja ülejäänud aja veetsime uues lastenurgas Seikluste saar. Seal oli lastel ühes toas pallimeri, teises paar batuudilossi ja pehmeid kuubikuid ehitamiseks, kolmandas mõned kõndivad mänguhobused erinevas suuruses lastele ning mänguköök ja mitmeid muid mänguasju, neljas tuba oli alla kolmestele ja sinna me ei läinud. Pallimeri ja hobused olid meie seltskonna lemmikud ning lapsed igavuse üle ei kurtnud.
Reisi planeerides arvasime, et esimese õhtu jätame kohanemiseks ja teeme võib olla mõned peatused teel Helsingist Turusse. Vahepeal avati (või taasavati?) Turus suur veekeskus ja tekkis mõte, et see oleks ka paras esimese õhtu ajaviide. Ilm oli kahjuks välise veekeskuse jaoks liiga külm (15 kraadi) ja kohati vihmane ning sellest plaanist loobusime.
Õhtu kippus väga pikaks venima ja kuna vihm oli ka järgi jäänud, siis otsisime mõnd parki, kus oleks lihtsalt mänguväljak. Googeldades leidsime Kupittaa pargi, kus pidavat olema erinevaid atraktsioone.  Meie ööbimiskohast oli sinna paar kilomeetrit minna, aga ma olin kangekaelne ja nii me pidime sinna  jala minema. Pargis oli päris mitmeid erinevaid soppe erinevate tegvuste jaoks nii suurematele kui ka väiksematele.

Me tervet parki läbi ei käinud - internetis olevate piltide järgi peaks seal kuskil isegi vaatamiseks mingeid loomi olema.

Muumimaa ja SuperParki piletid ostsime Vikinglinest koos laevapiletitega ja nii oli meil kahepäevased Muumimaa piletid - plaanisime veeta seal kaks hommikupoolikut ja siis õhtupooliku SuperParkis.
Muumimaa meenutas oma olemuselt Lottemaad - kõik näis nagu päris. Alustuseks tegime ühe jäätisepausi, siis vaatasime ühe teatritüki ning asusime Muumimaad avastama. Suuremad lapsed läbisid oma tempos kiirelt kõik rajad ja majad - hiljem selgus, et ikka mitte kõiki:) Väiksem õepoeg oleks tahtnud igal pool ise midagi ette võtta. Mašmašale meeldis seal kõiki elukaid kallistada ja neile öelda, kui armsad nad on.

Lisaks mängis ta minu närvidega ja läks mitu korda kaduma... Pruukis mul vaid õega arutada, et kuhu edasi või kummarduda, et Mašmaša märg särk kotti panna... Õnneks leidsime ta ikka üles (või tema minu).
Käisime Muumimaa üsna tempokalt läbi ning vältisime kogu shopingu- ja söögiala. Söömiseks valisime hoopis ühe mereäärse restorani Muumimaast väljaspool. See vist polnud kõige parem mõte - toit oli maitsev, aga aega kulus seal nii kohutavalt palju, et tundus, et SuperParki me ei jõuagi... 

Aga ikka jõudsime:) SuperPark on siseruumides asuv seikluspark, kus saab ronida, hüpata, pedaalidega autodega sõita ja erinevaid mänge mängida. Valik on suur ja igale vanusele leidus midagi - isegi mulle:)

Kuna tundus, et Muumimaal nägime enamuse ära, siis otsustasime ilusat ilma ära kasutada ja kolmandal päeval hoopis veekeskusesse minna. Jukupark on tõeliselt lahe veepark. Mašmaša on muidu väga veelembeline, aga seal ta millegipärast eriti ei lustinud - lustimise isu tekkis siis, kui ära hakkasime minema. Teised selle eest nautisid täiega. Väiksemate jaoks oli seal eraldi Piraadisaar, kus oli lihtsamaid ja keerulisemaid liumägesid:

Suurematele olid palju suuremad liumäed. Meie omadele meeldis kõige rohkem Bumerang:

Väikestele oli lisaks veemõnudele veel mõned batuudilossid ja väike vesirataste bassein. Kuna ilm ei olnud liiga soe, siis rahvast oli parasjagu vähe, et ei pidanud eriti kuskil kellegi taga ootama.
Sõime samas veekeskuses ka hilise lõuna ning oligi vaja juba tagasi Helsingi poole hakata sõitma.
Laevas oli lastele lisaks muudele tegevustele väike teatritükk: nukumuusikal "Seiklus kosmoses". Nukud olid pimedas helendavad ning musta riietatud näitlejad ei paistnud seal kottpimedas ruumis üldse välja. Mašmaša kommentar: "See etendus oli veider, aga huvitav." Hiljem lisas ta sellele kirjeldusele veel: "vapustav".
Keskööks jõudsime Tallinna ja õnneks jäid meil lahkudes voodid korda tegemata:)
Reis oli küll lühike (õepere jaoks 5, meie jaoks 3 päeva), aga tundus, et jõudsime selle jooksul päris palju ning mingeid erilisi viperusi ei juhtunudki:) Saime kogemusi nii võõrastes linnades sõitmise, koos reisimise ja ka kulude ning ajakavade planeerimise osas. 

Mašmaša lood - vol. 91

Mašmašal on nohu ja ta on lapsehoidjaga kodus. Tulen töölt ja küsin Mašmašalt, mida nad päeval tegid. Mašmaša: "See on nii pikk jutt, et mu hääl kulub ära, kui ma hakkan seda sulle rääkima. Ma ei taha, et mu hääl ära kulub, muidu mul polegi häält, kui ma suureks saan.":) - ütleb laps, kes räägib kogu aeg....)

Meenus veel laulupeoga seoses seik, et ühed tädid said Mašmaša käest veidi pragada, sest nad üritasid temaga korraga rääkida. Mašmaša noomis neid, et korraga ei räägita...  - ütleb laps, kes räägib pidevalt teistega samal ajal...:) Üldse armastab ta teisi õpetada, et millal peab vait olema ja et suu täis ei räägita (endal suu samal ajal täis) jne.

Mõne teema allikas jääb mulle üsna arusaamatuks... Ühel õhtul kallistan pahurat Mašmašat. Tema käsi jääb meie vahele ja ta muutub sellest veel pahuramaks ning teatab väga tõsisel (targutaval) ilmel:"Sa tegid mulle haiget ja pead mulle nüüd raha maksma. PÄRIS raha. Et ma saaks sellega poest midagi osta. PÄRIS poest, PÄRIS asju ja ma tahan ISE osta."

Mašmaša vaatab telekast multikaid ja mina sorteerin seal kõrval kolimiskaste. Korraga Mašmaša hõikab: "Emme, ütle mulle head isu." Ütlen head isu ära ja siis vaatan tema poole, et miks ma seda ütlema pidin. Mašmašal on nokib nina... Küsin, miks ma siis head isu pidin ütlema? Nendel õpetaja siis ütleb nii, kui keegi tatikolle sööb... Selgitasin, et see vist on pigem irooniaga öeldud. Ja siis pidin selgitama, et mis see iroonia on:)

Ma pole ikka kunagi rahul... Käime Mašmašaga poes. Mašmaša hakkab midagi manguma ja lõpetab üsna pea:"Oi, jonnipunn tahtis vist tulla." - lepime kokku, et panen jonnipunni enda taskusse, et ei segaks. Mašmaša naerab laginal ja kõrvulukustavalt. Veidi aja pärast hakkab tal niimoodi naerdes ja keksides palav ja tahab jalatseid ära võtta. Ma ei luba ja paneme jonnipunni uuesti taskusse. Mašmaša jätkab keksimist ja naermist. Kõik on juba väsinud sellest kõrvulukustavast naerust ja keksimisest... mina kaasaarvatud. Alguses oli tore küll, et nii rõõmsalt asi lahenes, aga kui see naer ikka nii ülemeelik või hüsteeriline on ja üldse lõppeda ei taha, siis hakkab juba ära tüütama. Väga rahulolematu ema olen:(

Sõidame väga palju autoga maale ja tagasi ning Mašmaša ei protesteeri selle vastu. Samas kui meil on vaja linnas kellelegi külla minna ja isegi poodi, siis ta alati tahaks minna pigem jala või ühistranspordiga - isegi kui me peame vahepeal ümber istuma. Ja kuna ma ei taha teda harjutada enda autost sõltuvaks, siis pigem arvestan nende soovidega ja sõidamegi kahe bussiga... Tagasi tulles tähendab see sageli seda, et Vabaduse väljakul maha tulles avastan, et meie teise bussi peatust seal pole ja tramm teeb liiga pika tiiru ning lõpuks jalutame hoopis koju. Ma arvan, et põhjuseks polegi see, et talle meeldib ühistransport vaid pigem olen siis ma tema kõrval ja suhtlen temaga rohkem, kui siis, kui ta on auto tagaistmel ja mina roolis (ja halisen, et ma ei saa tema jutule keskenduda, sest mul on võõras tänav ja ma ei tea, kuhu ma minema pean vms). Praegu suviste ilmadega on sellised jalutuskäigud mõnusad ja trenni eest meile mõlemale ka:)

Imago muutus

Meil on kontoris ühe inimese hobiks stilistika. Kunagi ütles mulle, et võiksin juukseid umbes õlgadeni lõigata. 

Jaanuaris käisin juuksuris, et seda soovitust teoks teha. Juuksur oli valmis küll veidi lõikama, aga arvas, et nii palju korraga ikka ei võtaks, et jätaks aega harjumiseks.

Nüüd olen siis mitu kuud harjunud ja sain aru, et on ikka liiga pikad:) Läksin uuesti juuksurisse - ajapuudusel valisin esimese ettejuhtuva, kuhu aja sain. Seekord sattus väga julge juuksur. Ütlesin, et võtku 10-15 cm lühemaks - ta arvas, et 30 oleks parem - kui ei sobi, et siis kasvatan tagasi:) 

Nüüd on siis üsna lühikesed juuksed - patsi saab hädapärast panna, aga õlgadeni ei ulatu. Mulle meeldib ja teistele ka. Ja mis eriti tore - kui pikkadesse juustesse ei olnud ükski juuksur nõus keemilisi lokke tegema, siis nüüd lühikesed on ise piisavalt lokkis:)

Esimesel õhtul kui lapsele lasteaeda järgi läksin, siis ta hüüdis valju häälega oma rühmakaaslasele, et tolle ema tuli - pidin teda veenma, et ma olen hoopis tema ema:)