Nipet-näpet käsitööd

Ma ei tee hetkel mitte midagi... Aeg-ajalt avastan koristades, et lapse vaipa pole ammu edasi heegeldanud...

Siiski aeg-ajalt on  väline sund või sisemine vajadus midagi teha ja nii olen ikka mõne väikese projektiga vahepeal tegelenud.

Maal oli koolis karneval, kus oli ka heategevuslik kohvik ja kingipood. Proovisin mõned helkurripatsid teha ja kuna tulemus tundus ok, siis saatsin need ka sinna kingipoodi. See käis kõik nii kiiresti, et ühtegi pilti ei jõudnud teha, aga tegin neid selle järgi, mis laps lasteaias meisterdas:

Kuna karnevalini oli veel aega, siis tegin ühel õhtul veel mustrilisest traadis käevõrusid ja sõrmuseid - need said sellised:

Lasteaias oli isevalmistatud sõidukite näitus. Meie auto sai selline:

Sisustusuudised

Aasta aega olen juba uues korteris elanud, aga ikka on üht-teist tegemata. Tegelesin vahepeal hoopis suurema projektiga - maamajal sai alumine palgiring vahetatud - korraks oli ikka päris jube tunne, et miks ma selle ette võtsin, aga tegijad olid head ja tulemusega olen rahul. 

Korteris olen lapse tuba olen jõudnud vahepeal kolm korda ümber tõsta. Viimased kaks korda põhjusel, et üks sugulane pakkus Barbidele nukumaja ja ma arvasin, et küll ma selle ära mahutan ja saan raamaturiiulist nukud välja kolida ja sinna lauamängud ja raamatud panna. Nukumaja oli üüratult suur:) ja nukud mahtusid sinna kenasti, aga toas pidin küll ümberkorraldusi tegema. Kummalisel kombel sai lõpuks palju parem paigutus ning keset tuba on ruumi isegi rohkem kui enne. 

Aga täna toimus sisustuses suur sündmus - sain magamistuppa seinakapi:) 

Kapp on muidugi oluliselt väiksem, kui mul vanas korteris, aga õnneks on mul esikus ka mõni kapp. Riideid on mul ilmselgelt liiga palju ja enamus neist oleks vaja teisele (või kolmandale) ringile saata -  toppisin need hetkel küll kappi ära, sest sorteerimiseks aega ei ole ja kuskile vedelema ka ei tahtnud jätta. Mul on niigi mitmes nurgas mõned kastid, mis ootavad sorteerimist või ära viimist.

Nüüd peaks üritama end kokku võtta ja kardinapuud ning laelambid nädalavahetusel ära ostma - siis kaoks see värskelt kolimise tunne ehk lõpuks ära:)

Mašmaša lood - vol. 100

Kuna ma igapäevaselt käin jala, siis rehvivahetus on minu jaoks ekstra ettevõtmine, kõige mugavam on auto ühel õhtul kohale viia ja teisel õhtul järgi minna. Läheme autot viima. Seal all fuajees on sekretär vms, Mašmaša näeb ta laual kommikaussi ja teatab kõlaval häälel üle saali, et ta tahaks kommi:) Luban, et ta saab ühe, sest minu teada on onudel ka kommid laual. Ongi. Mašmaša tormab näljasena kommikausi kallale, üritan teda veidi vaos hoida... Onud näevad seal vist väikseid lapsi harva, üks jätab oma töö pooleli ja aitab tal paremat kommi valida... Auto saan ära antud, all tädi naerdes küsib, et kas me kommi ikka saime:) Koduteel üritan ikka Mašmašale selgeks teha, et ise pole ilus kommi küsida, vaid peab ootama, kui pakutakse.

Teisel õhtul läheme autole järgi. All sama tädi, ise suhtleb teise inimesega, aga märkab meid ning küsib naerdes, et kas tulime jälle kommi sööma:) Seekord läheb eriti hästi. Mašmaša valib ühe lutsuka ja sama ajal, kui ma arvega tegelen, loeb laua pealt reklaamist sõna AUTO ning on selle üle väga õnnelik. Onu, kes meid teenindab, kiidab tema tublidust ja annab sahtlist oma varudest veel parema kommi, kui neil väljas on... Mašmaša loeb veel sõna OMA, aga onul sahtlis rohkem kommi pole:) 

Mašmaša on väga vaimustunud oma kirjaoskusest ning nüüd on see aeg käes, kus ta iga silti ja teksti üritab kokku lugeda - s.t. loeb tähed kokku ja üritab siis neid kokku häälida ja kuulata, mis sõna see võiks olla - kui mõne tuttava sõna moodi kõlab, siis kilkab rõõmust, et oskabki lugeda. Linnas käimine võtab palju rohkem aega, kui kõik reklaamid ära lugeda:) Autoga sõites röögatab keset tänavat: "Emme, jää seisma!" - küsin, mis juhtus - "Ma ei jõudnud seda silti lugeda...":)

Mašmaša lood - vol. 99

Mašmaša kasvab mühinal ja tarkust tuleb ka kogu aeg kuskilt juurde. 

Mašmaša peseb end kausis, ma toimetan ringi. Mašmaša hõikab: "Emme, aga ma ei oska ennast ise pesta... Aga emme, kuidas on õigem, kas sa pesed mind ise puhtaks või õpetad mind, kuidas pesta?" - Arvan, et nii on õigem, kui ma teda õpetan. - "Jaa, nii on õigem.":)

Umbes aasta tagasi rääkis mu ema, et õepoeg oskab lugeda, kuigi ta kõiki tähti veel ei tunne. Kirtsutasin nina, et kui kõiki tähti ei tunne, siis ju ikka ei oska lugeda. Nüüd saan aru küll, mida ta mõtles. Mašmaša on nüüd sama vana ja ka kõiki tähed pole ikka meelde jäänud, samas lühemad sõnad loeb kokku, kui aitan tähed meelde tuletada ja enamasti saab aru ka, mis kirjas. Päris naljakas oli, kui ta trammi pealt tähed kokku luges, neid mitu korda häälis, korraga aru sai, et see ju tema vanaema nimi ning seda rõõmsalt üle tänava kuulutas:) Ma ei tea, kas vanasti õppisid lapsed teisiti lugema, aga Mašmašat ajavad täiega segadusse minu Aabitsas (see kukega) sõnade silbitamisel kasutatavad sidekriipsud - tema jaoks poolitavad need mitut sõna ning tervikut enam ei näe - võib olla sellepärast, et tema nimes on sidekriipsul selline funktsioon. Ma küll enam ei mäleta, aga võib olla ajasid mind ka need segadusse - selle Aabitsa sain ju kooli minnes, aga selleks ajaks oli lugemine ammu selge.

Joonistused hakkavad ka juba "loetavamateks" muutuma. Siin pildil on vasakul Vembu ja Tembu ning puuris on krokodill ja lõvi. Paremal palmi küljes on veel kaks ahvi ja kõige all punane žiguli:

Mašmaša loeb kalendrist numbreid: "1 ja 1 on kokku 11, 2 ja 2 on 22." - mu õepoeg vaidleb vastu: "Ei ole, 1 ja 1 on kokku 2 ja 2 ja 2 on koku 4." Mitu päeva hiljem räägib Mašmaša: "Emme tead, kaks ja kaks teeb kokku neli." - ma ei saanud veel aru, kas tal see jäi lihtsalt meelde või sai vahepeal aru ka, kuidas see tulemus tekib.

Lugemisega Mašmaša ikka veidi susserdab ka:) Maal on mul AB aabits - jälle minu lapsepõlvest. Seda loeme ka aegajalt unejutuks. Nüüd on Mašmašal huvi veerida, aga kui pilt ees, siis tuli veerimine liiga hästi välja, kõik b-d ja d-d ja v-d olid ilusti meeles, midagi ei pidanud minult küsima. Notsu pildi juures üritas "põrsas" lugeda, aga sai üsna ruttu aru, et p see esimene täht ei ole. Iga pildi juures ei viitsinud ta päris teksti üldse vaadata ja nii veeris pääsukese pildi juures veenvalt "suitsupääsuke", kuigi mina ainult "pääsuke" kokku lugesin:)

Hakkame maalt ära tulema. Õde annab pojale märku, et ta peab arvutis olemise ära lõpetama, sest tal on vaja tööd teha. Õepoeg vaidleb vastu. Mašmaša jätab riietumise pooleli, et ta peab midagi veel ütlema, ja läheb selgitab mu õepojale: "Sa pead oma emmele arvuti andma, et ta saaks tööd teha. Muidu ta ei saa palka ja siis peab kõik asjad maha müüma." 

Mašmaša lood - vol. 98

"Emme, miks Pipi ema keskel on?" - "Mis keskel?" üritan pingsalt mõelda, mis Pipi emast veel teada on, peale selle, et ta taevas ingel on. "No seal laulus on ju nii, et "keskel on mu ema"...":) - "Seal laulus on "kes küll on mu ema"" - "Aa, see on keskül" - "Ei see on kess küll on - nagu kes on alguses."- "Aa, ma tean, nagu Kessu sealt Kessu ja Tripp saatest...":) - me pole seda tegelikult veel vaadanud - üritan küll teda veenda, et võiks seda Telia lastenurgast vaadata, aga senini pole ta vedu võtnud. Tembu ja Vembu, hunt Kriimsilm, väike nõid ning Kardemoni linna rahvas ja röövlid on vaadatud ning heaks kiidetud:)

Mašmaša jäi haigeks - juba kaks nädalat olime mõlemad sellise vinduva kurguvaluga ja nüüd ühel õhtul tuli lasteaiast peavaluga ning õhtuks juba väike palavik - 37.1. Kuna mul tööl ikka hirmus kiire, siis plaanisin kodus tööd teha - tavaliselt jõuan hommikul päris palju tehtud, kuna Mašmaša armastab hommikuti kaua magada. Kui tavaliselt tööpäevadel püüan teda jõuga poole kaheksa paiku voodist välja tõsta, siis sel hommikul kuulsin kell 7 juba miskit padinat - Mašmaša käis endale kapist riideid otsimas, et saaks üles tõusta -  nii palju siis vaiksest tööajast. Tänu varasele ärkamisele ja väikesele haigusevimmale ronis ta õhtul ka seitsme paiku voodisse ja jäi kohe magama - tahtsin enne puhtad linad voodisse panna, aga ta ei olnud sellega nõus - talle sobis ilma linadeta ka. Öösel pidin teda veidi äratama, sest mulle ei sobinud ilma linadeta magama minna. Selles osas suudab ta mind jätkuvalt üllatada, et kui ta öösel kogemata ärkab, kui ma pean endale ruumi tegema, siis ta on alati nii ergas ja rõõmus. Nii ka seekord. Ärkas rõõmsalt üles, käis pissil ja kiitis: "Emme, eks ju ma jäin täna nii kiiresti magama, et saan küll rohelise kleepsu." - muudel õhtutel ja päeval ta eriti nende kleepsude pärast pole muret tundnud.

Ma vaatan ülivähe televiisorit ja reklaame näeme seega ka Mašmašaga väga vähe - natuke ta näeb youtubest multikaid vaadates, seal on vahel mingid reklaamid ka. Ühel õhtul Mašmaša hõikab voodist, et ta räägib mulle ühe nalja. Pidi kolm korda rääkima, et ma lõpuks aru sain, mida ta ütles: "Ma olen Monica Berlucci ja see on minu kortsudevastane saladus.":)  - teksti järgi tundub lause kuskilt reklaamist pärit olevat:)

Mašmaša lood - vol. 97

Mašmašat tabab tegutsemishullus. Enda tuba ta koristada ei taha, hakkab hoopis köögiaknaid pesema. Natuke olen nördinud - tõenäoliselt on aknad pärast natuke mustemad:( Aga kuna mul oleks vaja hoopis veidi arvutitööd teha, siis lasen tal toimetada. Mašmaša pole minu plaaniga päri: "Sa võid küll tööd teha, aga midagi kätega, mitte arvutiga. Korista või pese peeglit või koo või heegelda või puuri mõni auk seina, aga arvutiga ma ei luba sul tööd teha.":)

Ma olen endiselt hädas sellega, et Mašmaša ei lähe õhtul magama. Kuni head ööd kalli ja musini on kõik ok, aga siis algab ikka üks veiderdamine. Nüüd mõtlesin, et proovin uuesti kleepsudega motivatsiooni tekitada - et iga ilusti magama minemise õhtu eest saab rohelise kleepsu ja jandi eest punase kleepsu. Kui 10 rohelist kleepsu koos, siis saab enda soovi järgi mõne mänguasja vms. ja kui punaseid saab 10, siis peab mõnest vanast mänguasjast loobuma. Ma olen ikka lootusetu optimist... Peale kolme õhtut on Mašmaša nii rõõmus, et tal on juba kolm punast kleepsu... Üritan teda ikka veenda, et see pole ju rõõmus tulemus, et ta peab varsti mõnest enda mänguasjast loobuma ja uut ei saa valida. Tal pole kahjuks selle vastu midagi: "Siis ongi vähem asju ja lihtsam koristada." - ja valis kohe mitu mänguasja välja, mis võiks kohe kellelegi viia, aga millest mina ei tahaks üldse lahti saada: ruubiku uss, mis on hoopis mulle lapsena sünnipäevaks kingitud); soolalammas, mis võiks ikka haiguste jaoks alles olla; jms, millel minu jaoks on mingi teine väärtus:) Õelt sain nõuande, et anda kleepse ainult positiivse soorituse korral, siis ta ei saa neid punaseid kleepse premeerimiseks lugeda - proovin siis uuesti, kui see kalendrileht kleepse täis on kleebitud:)

Sätime ennast hommikul tööle ja lasteaeda minekuks. Seisan longus põlvega ja Mašmaša teeb mulle märkuse: "Emme, miks sa seisad kronksus jalaga, sa pead seisma nagu daam - sirgete jalgadega.":)

Käsin Mašmašal tühja jogurtipudeli ise ära visata. Mašmaša:" Sa oled nagu kuri võõrasema.":)

Mašmaša lood - vol. 96

Mašmaša on endiselt väga vahva jutuga, aga erinevaid hetki koguneb palju ja arvutis olemise aeg on mul üsna piiratud ning siis pole enam mingeid situatsioone meeles, mis naljakad või ägedad on olnud. Mõni ikka jääb meelde ka, samas mõni hetk vajaks diktofoni, sest jutt on lihtsalt nii äge, aga kirja panna ei oskaks:)

Läheme maale. Ma jään alla emaga jutustama, Mašmaša tormab üles korrusele. Tuleb natukese aja pärast: "Emme, tule vaata, siin on midagi väga huvitavat juhtunud." Mõtlen, mis see võiks olla ja lähen uudishimulikult vaatama. Koristasin eelmisel korral all kapi pealt paberist meisterdatud majad - tuletõrje, politsei ja tankla koos sobivate sõidukite ja inimestega - enne ära minemist viisin jooksuga üles mängunurka. Need nüüd Mašmaša leidiski: "Vaata, siin on mingid majad. Ei tea, kust need siia tulid." - "Mina tõin alt." - "Emme, ma olen nii tänulik, et sa seda tegid. Ma olen nii õnnelik.":) - nii vähe on õnneks vaja:) Olin valmis kohe haigla ka kokku kleepima - aga valmis ikka ei jõudnud.

Sööme õe juures ja tuletan Mašmašale meelde, et ta prillid ette paneks. Mašmaša paneb prillid ette ja hakkab tulistama: "Emme, kui ma sind prillidega vaatan, siis sa oled nii paks.":) (Ta ütles kohe alguses, et prillidega ta näeb kõiki asju suuremana)

Mašmašal on veidi köha ja ma ei julge teda lasteaeda viia. Oleme siis kodus - tema hommikul magab kaua ja ülejäänud aja leiab endale erinevaid tegevusi ning mina teen tööd. Vedelen arvutiga diivanil ja Mašmaša tuleb vahepeal mulle seltsiks. Talle jääb jälle minu kehakuju ette ja teatab kategooriliselt näppu vibutades: "Emme, sul on tänasest kõik kommid ja saiad ja muud magusad asjad keelatud. Üldse võid sa juua ainult keefiri ja vett vaheldumisi ja vahepeal ainult sepikut süüa." - ma igaks juhuks ei hakka ikka tema loodud dieeti järgima:)

Kui mul on kodukontori töö, siis Mašmaša on juba päris osav endale tegevust leidma. "Emme, kui ma tahan antenni teha, siis kas ma pliiatsid võin plastiliini sisse panna?" - "Pigem võiks ikka mingi grilltiku võtta." - "Aa - ok siis."... Mõne aja pärast lähen vaatama, mis ta teeb. Ta on mänguasjadest kasti tühjaks tõstnud ja meisterdab Sipsiku raamatu eeskujul endale telekat. Kaasaegse lapsena teeb telekale ka plastiliinist puldi.:) Kui kino sai valmis, kutsuti mind ka vaatama:)

Alguses oli seal film, kuidas kaks inimest korjasid kapsast ja tomatit:

Kuna "popkorni" söömiseks oli lauda vaja ja see varjas teleka ära, siis sai telekas ka jalad. Siis selgus, et pildil on liiga vähe tegelasi ning onu Raivo moodi jutustades sirgeldas Mašmaša inimesi juurde. 

"Popkorni" pakuti seal kinos ka:

Mašmaša joonistab ja tuleb paberiga minu juurde: "Mul on siin kaart. Näe siin keskel on aare ja võti ja tabalukk on ka."

"Tule nüüd täpselt minu järgi, ma juhatan kaardiga teed. Ja tule kiiresti, ära hakka jokutama ja loodust nautima.":)