Sel aastal ei pidanud pikalt mõtlema, kuhu aastavahetust veetma minna. Leidus lahke pererahvas, kes kõik sõbrad kokku kutsus oma uut maja "sisse õnnistama". Üllatuslikult võttis enamus kutsututest vedu ning ning nii me sinna rõõmsalt kokku voorisime. Pererahval jäi vahepeal mulje, et kõik plaanivad sinna elama asuda, nii palju asju, süüa ja jooki sai kohale tassitud. Elama asumise plaane küll kellelgi polnud, aga enne järgmist päeva ei plaaninud ka keegi lahkuda ning nii kattis üsna varsti enamus tube madratsite ning pampude laar. Tore, et pererahvas pole ruumidega koonerdanud ning kõigile koht leidus, meid oli kokku 22. Kui "check in" tehtud, vaadati maja üle, öeldi kiidusõnu ning vahetati muid muljeid. Ning lobisemise käigus täitusid lauad toitudega ja jookidega, mida sai järjest maitsma asuda. Toit oli maitsev ja küllaldane:)
Kuna peremees oli küllakutses lubanud lumejalgpalliturniiri, siis rahva tungival nõudmisel see ka läbi viidi. Õues selgus siiski, et enamus naisi eelistab tugigrupiks jääda. Ma olin siis ainus naine platsil meeste ja laste seas. Kohtunik kamandas võistlejad pikkuse järgi ritta ning moodustas kiirelt kaks võistkonda. Mina sain paremate jalgpalluritega ühte võistkonda ning meie võistkond võitis. Ise aitasin sellele ka ikka kaasa, kaitsesin oma kehaga palli, lootes, et ehk mulle ikka liiga ei tehta:) Liiga ei tehtud, lihtsalt tõsteti jõuga palli pealt ära, aga pall õnnestus siiski vastaste käest päästa ning värav sealt tuli. Lumi lendas ja möllu oli palju. Fotoreporter üritas kontsaga saabastes lumes joosta ning kogu üritust jäädvustada, toetusgrupp seisis hanges, hüüdis ergutussõnu ning oli valmis langenuid brändiga turgutama. Mulle meeldis:)
Peale sportlikku vahepala oli soovijatel võimalik pererahva sauna testida. Pikalt saunamõnusid ei nauditud, sinna palju rahvast korraga ei mahtunud ja seltskonnas suhtlemine tundus olulisem. Lastel oli oma programm - nautisid lauamänge, aastavahetuse saateid ning väiksemad tegid jooksutuure - nautisid suure maja võlusid.
Aastavahetuseks läksime loomulikult jälle välja. Seekord suure hulga ilutulestiku- ning šampusega varustatult. Uus aasta ei jäänud tulemata:), šampust jagus kõigile, raketid lennutati õhku. Kahjuks juhtus ka üks õnnelik õnnetus - üks rakett valis vale suuna ning üks mees sai suure muhu pähe, aga pea oli piisavalt kõva, et muud kahju rakett ei teinud.
šampust ja juttu jätkus toas veel päris kauaks. Igaühel oli oma magamiskoht varem valmis seatud ning jupi kaupa vajus seltskond vargsi väiksemaks. Aga nagu alati on viimased üleval seni kuni esimesed ärkavad. Minul tuleb vist küll väga rikkalik aasta, kuna äratama tuldi šampuse ja verivorstiga - nii et söögist ja joogist ei tohiks sel aastal puudu tulla.
Hommikusöök jätkus sealt, kus õhtul pooleli jäi ning need kel kaine autojuht olemas oli said ka veiniga sealt samast jätkata. Ka jutud ei tahtnud lõppeda. Korda mööda käis rahvas vaatamas kui täis ikka tee on tuisanud ja kas ikka saab üldse kojumineku plaane teha. Tee ei tundunud kõige hullem ning nii hakkas seltskond ekipaažide kaupa lahkuma. Ka kõige julgemad veinijoojad pidid lõpuks oma "kurjadele" naistele järgi andma ning pererahvaga hüvasti jätma. Kõigil oli kahju lahkuda ning anti välja veksleid, et sel aastal suvine sõprade kokkutulek ära ei jää ning toimub Keila-Joa kandis. Jääme siis rõõmuga seda ootama.
Ei tarvitanud minagi enam kauem pererahva lahkust ning asusin oma maakodu poole teele.
Ei tarvitanud minagi enam kauem pererahva lahkust ning asusin oma maakodu poole teele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar