Selle aasta esimene sõit viis sõprade juurest maale. Veidi peale Kehtnat tekkis küll tahtmine tagasi keerata, aga tundus kuidagi mõttetu, kuna maale oli vähem maad kui Tallinna ja ei olnud kindel, kas teisele poole minnes tee parem on. Jäin valitud teele kindlaks ning kulgesin vaikselt sihtmärgi suunas. Maanteelt ära keerates tundus, et valla teed on kenasti lahti aetud ja probleemi ei teki. See arvamus muutus esimesel ristmikul - lahti aetud tee keeras vasakule, minu oma kahjuks läbi valli paremale. Keegi oli enne mind seda valli suutnud läbida, nii võtsin minagi julguse kokku ning üritasin samas jäljes vallist läbi sõita. Neljandal katsel õnnestus, kuigi vahepeal tekkis küll tahtmine auto sinna jätta ja jala edasi minna. Edasi oli tee kaetud üsna paksu lumega, mille keskel jooksid õnneks rattajäljed. Tänu eelmisele sõitjale julgesin teekonda jätkata. Ning sellest julgust saanud julgesin ka oma teeotsast sisse pöörata - ega kuhugi mujale poleks saanud ka autot jätta, keegi poleks enam mööda saanud. Kui esimesse tuisuvaalu kinni jäin, siis arvasin, et jätan auto keset teed, küll homme kaevan, aga siis tekkis tunne, et hirmus kahju oleks, kui siis sellepärast jääb tee lahti ajamata, kui juhuslikult hommikul mõni traktor tahaks seda teha. Panin autole hääled sisse ja õnnestus veel paarkümmend (või rohkem) meetrit edasi saada. Siis kahjuks enam mitte. Otsustasin loobuda ja auto sinna jätta. Tassisin asjad tuppa, tuisuvaalud ei tundunudki nii läbimatud ning võitlusvaim tuli tagasi. Haarasin labida ja läksin teed lahti kühveldama. Tee sain lahti, aga autot kohalt ei saanud. Muudkui juristasin seal kohal, üritasin nõksutada ja muid nippe. Laudu ei viitsinud pimedas otsima minna, polnud päris kindel, kas leian mõne ilma naelata ja naelaga laua toomise mõte ei ahvatlenud eriti. Kaevasin siis rataste juurest lahtist lund muudkui vähemaks ning lõpuks õnnestus autoga maja juurde sõita. Maja ees jäin jälle põhja peale kinni, aga seal see auto enam kedagi segama ei jäänud ja sinna ma selle südame rahuga jätsin. Hommik on õhtust targem ja valges on oluliselt mõistlikum lund rookida.
Selleks ajaks kui mina tõusin oli ema juba jõudnud enamus teeradu sisse uuristada. Hommikusöögi lõpetasin kugistades - traktor ajas suurt teed lahti ning lootsime, et ehk jõuan enne auto kaugemale ajada, kui traktor meie tee lahti lükkab. Õnneks oli öö jooksul lumi auto all alanenud ning väikse hoovõtuga sain keldrini ära sõidetud. Sealt rohkem ei kaevanud, jäime ootama, et traktor tuleb teed lahti ajama...
Kuna mõnel oli plaan sauna minna ja sauna- ning tiigitee ei olnud veel sisse aetud, siis läksime oma labidatega sinna toimetama. Hanged olid kohati vööni ning vanu radu polnud üldse näha. Sauna esine plats oli üsna tühjaks tuisanud, aga edasi tiigini oli lumi mulle puusani. Aga lõpuks sai seegi läbi kaevatud ja rada valmis Enne oli plaan, et kui tiigini jõuame, siis jõu jätkumisel teeme ka tiigi puhtaks, pole veel sel talvel uiske alla saanud. Aga tiigini jõudes selgus, et jää peal lume all on vesi ning uisutamisest ei tuleks midagi välja. Ka jääauk saunavee võtmiseks polnud kinni külmunud, lumi oli selle ilusti kinni katnud ning soojas hoidnud. Vesi sai sauna ning radu polnud enam vaja kaevata.
Sumpasime veel kasvuhooneni ning päästsime selle raske koorma alt. Siiani polnud mingit olulist kahju tekkinud, mõni klaas on katki läinud, aga need olid juba sügisel mõrased ning oleksid nagunii vajanud vahetamist.
Kuna uisuväli oli liiga niiske, siis otsustasime suusaraja sisse sõita. Eelmise talve rada on kahjuks suve jooksul kuskile kadunud ning alustada tuli nullist:), aga sai enam-vähem samasse kohta. Tundub, et eelmisel aastal oli veel rohkem lund - sel aastal on veel päris palju heinakõrsi lume seest väljas ning kuused ja muud puud-põõsad on ka oluliselt paremini nähtavad:) - ei sõitnudki täna kuuselatvu maha. Eelmisest aastast tuttav teema, et kui rada juba enam-vähem suusatatav, siis on jaks otsas ja enam ringe ei viitsi teha. Peaks vist lühema raja tegema... Aga eks seda on võimalik järgmisel nädalavahetusel teha, nagunii ei ole tänasest tööst midagi järel.
Täna pidi natuke võhma järgi ka jätma, kuna traktorit ei paistnud kusagilt ja tuli veel natuke kaevamistöid teha - mul oli vaja siiski autoga välja saada ja Tallinnasse sõita.
Kui teeotsast valli olime eest ära jõudnud kühveldada ja õgvendasime veel mõnd tuisuvaalu, siis tuli traktor... aga sõitis meie teeotsast mööda ja ajas uue valli:( Õnneks piisavalt väikse, et ei pidanud vajalikuks seda kaevama minna. Küll oli vaja maja juures veel veidi rookida. Minu tagurdamisoskus ei ole just kiita, eriti kui tuleks täpselt jäljes sõita. Nii ma pigem kaevan suurema platsi, kus auto ringi keerata. Auto sai ringi keeratud ning õnnestus ka suurele teele välja sõita. Edasi oli juba käkitegu:) Ja Tallinnas polnud vist lund üldse sadanud või oli saju ajal keegi mu parkimiskohta kasutanud - igatahes ma ei pidanud täna enam lund kühveldama:)
Selleks ajaks kui mina tõusin oli ema juba jõudnud enamus teeradu sisse uuristada. Hommikusöögi lõpetasin kugistades - traktor ajas suurt teed lahti ning lootsime, et ehk jõuan enne auto kaugemale ajada, kui traktor meie tee lahti lükkab. Õnneks oli öö jooksul lumi auto all alanenud ning väikse hoovõtuga sain keldrini ära sõidetud. Sealt rohkem ei kaevanud, jäime ootama, et traktor tuleb teed lahti ajama...
Kuna mõnel oli plaan sauna minna ja sauna- ning tiigitee ei olnud veel sisse aetud, siis läksime oma labidatega sinna toimetama. Hanged olid kohati vööni ning vanu radu polnud üldse näha. Sauna esine plats oli üsna tühjaks tuisanud, aga edasi tiigini oli lumi mulle puusani. Aga lõpuks sai seegi läbi kaevatud ja rada valmis Enne oli plaan, et kui tiigini jõuame, siis jõu jätkumisel teeme ka tiigi puhtaks, pole veel sel talvel uiske alla saanud. Aga tiigini jõudes selgus, et jää peal lume all on vesi ning uisutamisest ei tuleks midagi välja. Ka jääauk saunavee võtmiseks polnud kinni külmunud, lumi oli selle ilusti kinni katnud ning soojas hoidnud. Vesi sai sauna ning radu polnud enam vaja kaevata.
Sumpasime veel kasvuhooneni ning päästsime selle raske koorma alt. Siiani polnud mingit olulist kahju tekkinud, mõni klaas on katki läinud, aga need olid juba sügisel mõrased ning oleksid nagunii vajanud vahetamist.
Kuna uisuväli oli liiga niiske, siis otsustasime suusaraja sisse sõita. Eelmise talve rada on kahjuks suve jooksul kuskile kadunud ning alustada tuli nullist:), aga sai enam-vähem samasse kohta. Tundub, et eelmisel aastal oli veel rohkem lund - sel aastal on veel päris palju heinakõrsi lume seest väljas ning kuused ja muud puud-põõsad on ka oluliselt paremini nähtavad:) - ei sõitnudki täna kuuselatvu maha. Eelmisest aastast tuttav teema, et kui rada juba enam-vähem suusatatav, siis on jaks otsas ja enam ringe ei viitsi teha. Peaks vist lühema raja tegema... Aga eks seda on võimalik järgmisel nädalavahetusel teha, nagunii ei ole tänasest tööst midagi järel.
Täna pidi natuke võhma järgi ka jätma, kuna traktorit ei paistnud kusagilt ja tuli veel natuke kaevamistöid teha - mul oli vaja siiski autoga välja saada ja Tallinnasse sõita.
Kui teeotsast valli olime eest ära jõudnud kühveldada ja õgvendasime veel mõnd tuisuvaalu, siis tuli traktor... aga sõitis meie teeotsast mööda ja ajas uue valli:( Õnneks piisavalt väikse, et ei pidanud vajalikuks seda kaevama minna. Küll oli vaja maja juures veel veidi rookida. Minu tagurdamisoskus ei ole just kiita, eriti kui tuleks täpselt jäljes sõita. Nii ma pigem kaevan suurema platsi, kus auto ringi keerata. Auto sai ringi keeratud ning õnnestus ka suurele teele välja sõita. Edasi oli juba käkitegu:) Ja Tallinnas polnud vist lund üldse sadanud või oli saju ajal keegi mu parkimiskohta kasutanud - igatahes ma ei pidanud täna enam lund kühveldama:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar